Käisin hiljuti Venemaa Karjalas – Valge mere äärse Kemi linnani välja. Sellest käimisest kujunes omamoodi misjonireis – evangeeliumi sõnumi viimine sealsetesse kogudustesse-kogukondadesse, meie koguduste tervituste edasiandmine ning vastastikune kinnitamine usus. Mõlemad pooled said inimlikku toetust ja julgustust koos – kuigi üksteisest geograafiliselt kaugel – selles maailmas edasi elada. Mis võikski ju olla misjoni üks põhimõte. Kõige selle toreduse keskel oli mul aga vaimulikuna palutud mitte esineda – mitte kanda väliseid tundemärke (vaimuliku riietust), mitte kaasa teenida jumalateenistustel. Köögi- ja kohvilauamisjon oli erariietes lubatud. Võin aktsepteerida erinevate kirikute ajutist suhtumist erinevate osapoolte teenimisse kirikus, kuid ei saa aktsepteerida silmakirjalikkust ja üsna mõtlematut suhtumist sel teemal laiemalt.
Vaimulikuna käsitlen misjoni valdkonda kui elementaarset (usuvõõra) kirikliku töö alust. Nii mõnigi ametikaaslane võib öelda, et väide – kogu koguduse tegevus on misjon – ei tähenda suurt midagi. Minu jaoks see seda just aga tähendabki: koguduse eeskuju, elu tugi üksikisikule, kohalikule omavalitsusele, ühiskonnale ja riigile on oluline märk ja seletus inimelu väärika elamise kohta teda ümbritsevas Jumala riigis. Mida muud Jeesus kuulutas?
Sellise tegevuse saab jagada sise- ja välismisjoniks, saab arendada misjoniteoloogiat ja -strateegiat. Kõik see hõlbustab eesmärgistatud tegevuse kavandamist ja elluviimist. Eesmärgiks ja olulisimaks jääb aga alati inimese ja tema loodud kogukonna/ühiskonna ühine heaolu – elu Jumala riigis. Muide, hea kõrvallugemine siin teises kontekstis on 27.06.2013 Maalehes ilmunud Ülo Vooglaiu artikkel „Mängimise ja lobisemise aeg on ammu ümber“.
Kas mängimise ja lobisemise aeg misjoni teemal on samuti ümber? Arvan, et ammu. Sest tõsiselt tuleb küsida – kellele ja miks me kuulutame? Seda enam, kui tahame saavutada Jeesuse misjonikäsust lähtuvat tulemust, peaksime hoidma inimese/kogukonna ligi; lähtuma temast kui sõnumi-kuulutuse vastuvõtjast, mõistjast, transformeerijast ja eriti kui sõnumi edasikandjast. Selge, ühtse ja arusaadava sõnumi edastamine selles olukorras on ülimalt oluline. Kuulutatav ja jagatav sõnum lähtub aga muidugi kiriku õpetusest. Paraku ilmnevad siin probleemid – mida-keda silmas pidada? Paistab, et oma ja teiste õpetuslikud alused on üsna lootusetult segunenud. Selles osas soovin selget mõtlemist ja analüüsi.
EELK Misjonikeskuse põhikirja järgi on meie misjoni peaeesmärk EELK misjonitegevuse edendamine Eestis ja välismaal, lähtudes EELK õpetuslikest alustest. Koostööpartnereid on meie misjonikeskusel mitmeid, on ametlikke ja muidu sõbralikke suhteid. Üllatusega võib märgata, et näiteks Soome koostööpartnerite suhtes võime Eestis olla samal ajal ühe poolt ja teise vastu. Kuidas seletada muidu samaaegseid väidetavaid koostöösuhteid näiteks nii Soome evangeelse luterliku kiriku kui ka SLEY-ga (Soome misjoniorganisatsioon, kes toetab endise Luther-säätiö ja praeguse Lähetyshiippakunta tegevust)? Sarnaseid näiteid võib leida veelgi: õpetuslike aluste poolest erinevad EELK ja USA Missouri sinod tulevad samuti suure küsitavusena meelde. Missouri sinodi käsitlused erinevad teatavasti oluliselt EELK seisukohtadest, ometi kohtuvad ka need Eesti pinnal. Ühtsest õpetusest EELK-s ei saa sel juhul rääkida, veel vähem toetuda allorganisatsioonide tegevuses ühtsele pinnale. See on koht, kus peaksime kirikuna väga selgelt oma tegevuse läbi mõtlema. Raha ei saa viimseni rolli mängida ka mitte kirikus, oluline on pöörata tähelepanu sellele, kes me ise oleme, kust me ise tuleme ja mida me ise tahame. Kui seda selgelt ei väljendata, jääb tegevus paratamatult silmakirjalikuks ja häguseks, oma kiriku identiteet hägustub erinevate praktikate ja seisukohtade tõttu. Küllap teab iga lugeja, kuivõrd erinevad võivad olla pildid kirikust näiteks Tartus ja Pärnus. Paljudele on tuttav kahetine olukord vaimuliku ameti suhtes, mis ununeb siis, kui vaja puhkuse asendamist vms. Jagada EELK kirikutes tasuta kirjanduse lettidel ikka veel EELK õpetusest erinevaid Luther-säätiö trükiseid – mis saab veel olla kummalisem ja segasem misjon koos eespool toodud koostöönäidetega? Olgem tähelepanelikud ja mõelgem, mida ja kuidas teha!
Kirikute misjoniorganisatsioone peetakse üldiselt sageli konservatiivsemateks, kui kirik ise seda võib olla. Viimase aja suundumused Eestis paistavad seda kinnitavat – muudmoodi ei oska seletada Misjonikeskuse rolli ja tegevust koostöös konservatiivsete misjoniseltside ja kirikutega. Üllatusena paistab sel harjumuspäraselgi taustal silma naabrite soomlaste misjoniseltsi otsus aktsepteerida misjonäridena töötama ka registreeritud samasoolist paari. Sarnase käitumise järgimine ei ole siinkohal üldse oluline, vaid kogu loo iva peitub selles, et me oskaksime ja tahaksime selles maailmas koos elada ja õnnelikud olla. Koos ennast Jumala riigis tunnetada ja teostada. Misjonitööd, evangeeliumi kuulutamist võivad ja saavad ju ometi kõik ühtmoodi toimetada!
Üksteise aktsepteerimise kõrval tuleb tähelepanelikult jälgida ka seda, et tõde jumalariigist oleks arusaadav ja kaasaja inimesele mõistetav, kaasakutsuv ja edasiminekut võimaldav. Kui need omadused kuulutusest kõrvale või välja jäetakse, on kogu misjonitöö mõttetu ja viljatu, elades vaid niikaua kuni elab sitkeim ja paindumatuim kuulutaja ise.
Kellele me kuulutame ja keda jumalariiki kutsume? Kes tohib ja on vääriline seda tegema? Kuidas hoiame, mõistame ja kuulutame õpetust, mis on tegevuse aluseks? Need on küsimused, mida ei tohi unustada ega eirata. Usk ja lootus töö õigsusesse ja toimivusse kehtivad nende kaudu.
Hedi Vilumaa (1969) on EELK Kõpu Peetri kiriku õpetaja.
