„Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.“ Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib““ (Jh 14:23–29).
… ja nüüd on see sündinud, oleme läbi Kristuse tulemise, sündimise, ilmumise, kannatuste, ülestõusmise ja taevaminemisega seotud pühade jõudnud Nelipühani. Pühani, mil Püha Vaimu kaudu sai inimestele tajutavaks Jumala ligiolu, hool ja osadus oma rahvaga. Saame öelda, et nõnda sündis kristlik kirik – Jumala vaimu varal sündinud osadus Jumala ja inimese ning inimese ja inimese vahel. Sünnipäevadel peetakse tihti kõnesid, meenutatakse olulisi hetki sünnipäevalapse elukäigust ning jagatakse häid soove ning mõtteid ja sihte tulevikuks. Sünnipäevalapse jaoks on uue eluaasta algus sarnane aastavahetusega, mil julgetakse unistada muutustest ja tehakse lennukaid plaane, antakse suuri lubadusi nende plaanide ellu viimiseks, püütakse vabaneda üleliigsest ning võetakse mõnigi kord vastu elumuutvaid otsuseid. Niisugused, nii-öelda uued algused, toovad kaasa värskust ja inspiratsiooni, pesevad, otsekui esimene soe kevadvihm, tolmu vanalt väärtuslikult ning äratavad selle uuele elule. Luuletaja Juhan Viiding on kord kirjutanud:
Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale ja ma unustan ennast vaatama.
Loodus on huvitav asi,
talle nagu ei läheks see üldse korda mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab,
sajab ta kõigi peale,
sajab kurja inimese ja hea inimese peale,
anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale,
pimedate ja nägijate peale.
Tänase Nelipüha jutluse aluseks olev evangeeliumi tekst pärineb Jeesuse lahkumiskõnest jüngritele, ent seda võib sama hästi pidada ka sünnipäevakõneks kristlikule kirikule ja selle liikmetele. See pakub inspiratsiooni ja uut jõudu, puhastab ja paneb kasvama igaühe.
Lahkumiskõnes püüab Õpetaja oma õpilasi eelseisvateks sündmusteks ette valmistada. Peagi on jüngrite elus saabumas täiesti uus olukord ning Jeesus püüab neid saata uutele radadele, kohtuma uute väljakutsete ja ülesannetega nii, et neil ikka igaks elujuhtumiks korralik varustus kaasas oleks. Ühelt poolt, püüab Ta, hea õpetaja kombel, peagi teistsugusesse, uusi kohustusi ja rolle, suuremat iseseisvust ja vastutust nõudvasse olukorda sattuvatele õpilastele jagada viimaseid õpetussõnu, neid julgustada, võtta kokku seni kõneldu ja tuua välja olulisim: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.
Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.“
Teiselt poolt proovib Ta pakkuda turvatunnet, asetada tundmatusse ja uude olukorda astujatele otsekui pehmed padjad ümber, et nad julgeksid oma teed minna, uusi väljakutseid vastu võtta, kartmata üksindust ja toimetulematust: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ Jeesus annab oma õpilastele mõista, et kuigi peagi ei ole olukord enam endine ja harjumuspärane, ta ei viibi päevast päeva füüsiliselt nende juures. Kui püüame end mõelda nelipühasündmuse aega, sattume olukorda, kus Jeesuse taevaminek on äsja toimunud, jüngrid on jäänud omapäi, ilma õpetajast, kes seni juhtis ja otsustas nende ühiste igapäevaseid tegemiste üle, ent ometi on põhjust selle üle pigem rõõmustada, sest Jumal hoolitseb kõige eest ta kingib Lohutaja, Püha Vaimu, kelle kaudu Ta annab uue elu ja on toeks igale inimesele, kristlikule kirikule, nii nagu kord nelipühipäeval – kristliku kiriku sünnipäeval.
Lugesin hiljuti üht küllaltki tulist arutelu, kus üks osapool väitis, et kirik on liigselt kohanenud ühiskonna tõekspidamiste, soovide ja nõudmistega, ning teine oli risti vastupidisel arvamusel, öeldes, et kirik on püsinud tänu sellele, et ta on arvestanud ühiskonna vajadustega. Küllap on mõlemal osapoolel omajagu õigust, ei ole põhjust siinkohal arutleda, kummal rohkem või kummal vähem. Küll aga näib mulle, et selles diskussioonis on meil põhjust mõelda tänasele Piibli tekstile, kus Jeesus julgustab oma õpilasi, kes peavad Temast maha jääma ning maiste rõõmude ja muredega iseseisvalt kohtuma ning nendega toime tulema. Ka siis toimusid muutused, mis puudutasid inimeste elukorraldust, aga ka nende eksistentsiga seotud küsimusi, mis omakorda sundisid küsima, kuidas edasi, millest kinni hoida, millel minna lasta. Nii nagu jüngrid toona, nõnda ei ole ka tänased kristlased jäetud üksikute kõrtena tormituultega võitlema. Ka meile kehtib lubadus, et Jumal elab meie juures, kingib meile oma armastuse ning saadab oma Vaimu meid õpetama ja lohutama. Niisugune tõotus, niisugune varustatus rajab teed ligimesearmastusele, annab jõudu ja vastupidavust kõndida ligimese kõrval, vastata ühiskonna vajadustele – jagada Jumala armastust, mis meile on osaks saanud, kartmata seejuures Jumala radadelt kõrvale kalduda, kartmata kaotada oma kristlikku identiteeti või midagi ristiusu tuumast. Pigem vastupidi, niisugune suhe ligimese ja Jumalaga võimaldab meil kogeda ja jagada rahu, mille kingib meile Jumal oma Vaimu kaudu. Palugem tänasel Nelipühal selle Vaimu ligiolu ristikirikule ja igale selle liikmele, võiksime olla Jumala armastuse, rahu, lohutuse ja loovuse kandjad maailmas. Aamen.
Kerstin Kask (1973) on EELK vikaarvaimulik, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
