“Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute! Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.” (Mt 6:7-13)
Armas kogudus, tänane pühapäev kannab ladinakeelset nimetust Rogate ehk palvetage ja kutsub meid oma tähelepanu pöörama palvele ja selle tähendusele igapäevaelus. Sulgema ennast vaikusesse ja avama end Jumalale. Tänapäeva ühiskonna üks suuremaid probleeme on kartus üksinduse ja vaikuse ees. Ollakse harjunud meid ümbritsevate kõikvõimalike häältega: muusika, raadio, televiisor, inimeste kõne, müra. Inimesed kardavad jääda olukordadesse, kus neil pole teist inimest või midagi muud kaaslaseks. Samamoodi kardetakse olla üksi ja vaadata iseendaga tõtt, sest see on sageli nukrakstegev.
Kristlikus koguduses on palve olnud alati kahesugune. Palvetatakse koos kogudusega ja ka üksinda, minnes eraldatusse. Vaikses palves ollakse Jumala ees just sellisena nagu inimene on ja selles vaikuses võib sündida Jumala ime. Nõnda on just vaikuses ruumi Jumalale ja ka muutumisele. Ärkvel olles ja päeval, oma toimetusi tehes väsime ja just öö on see, kus Jumal meid kosutab ning puhkame, et alustada värskena uut päeva ja uut hommikut. Nii sünnib sageli ka palves, kui oleme justkui kõige abitumad, saame uut jõudu. ”Aga kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle.”
Jeesus hoiatab oma jüngreid, kui nad palvetavad, siis ärgu nad lobisegu, sest ”teie Taevane Isa teab ju mida te vajate, enne kui te teda palute. Vaid teie palvetage nõnda.” ja õpetab neile Meie Isa palve, lühikese palve, kuid millesse on samaaegselt seatud lühidalt kõik oluline, mida me oma eluks tänasel päeval vajame. Nii õpetab see palve Jumalat usaldama tänases päevas ning mitte ennast vaevama tuleviku pärast muretsemisega, õpetab tänasel päeval andestama ja ära korraldama kõike, mida inimese hinge võib vaevata või vaevama jääda.
Jeesuse läbi oleme saanud õiguse kutsuda Jumalat Isaks. On hea teada ja ka kogeda, et seda palvet palvetades ei ole me Jumala ees kunagi üksi. Me teeme seda alati koos Jeesusega ja koos üksteisega. Niivõrd, kui me oleme seotud Jeesusega, sedavõrd on meil õigus öelda – meie Isa.
Palvetamisest kõneleb üks õpetlik lugu. Seal räägitakse Peetrusest, kes kutsus kokku 10 inglit ja andis neile korvid, kuhu palus korjata inimeste soovid. Viimane ingel sai aga ülesandeks korjata tänupalveid. Ingel protesteeris, et temale ei ole antud õiglast osa, kuid Peetrus vaid naeratas talle. Inglid läksid maa peale ja kogusid palveid, tagasi jõudes oli üheksa korvi kuhjaga täis, aga viimasesse oleks veel palju mahtunud. Kui nüüd ingel Peetruse käest küsis, kuidas ta seda ette teadis, siis vastas Peetrus: ”Ma olin ju Jeesuse juures, kui ta maa peal inimeste keskel elas ja neid aitas.”
Kui inimene õpib oma sõnadega, erinevates elu situatsioonides palvetama, siis alustab ta tavaliselt soovpalvetest. Tänapäeva maailm soodustab seda väga, pakkudes imepärase võimaluse avastada uusi asju ja kaupu, mida meil kodus veel pole. Järjest enam tehakse meile selgeks, et neid on tõesti väga vaja ja ilma nendeta pole enam võimalik elada. Nõnda televiisorit ja ajakirju vaadates ning raadiot kuulates saabki varsti selgeks, mida mulle on ihu ja hinge poolest vaja endale paluda.
Kuid kui inimene sellest soovpalvete tulvast välja kasvab, ning mõistab, et kõike seda, mida pakutakse, ei ole üldsegi vaja, et elus on midagi hoopis olulisemat, siis avastab ta eneses võime palvetada eestpalveid ja tänupalveid juba kõige selle eest, mida Jumala armu läbi tohime siin elus üldse kogeda ja vastu võtta. Selle armuga kaasneb alati ka vastutus. Kes seda vastutust tunnetab, suudab palvetada ülimat palvet, mis on kätketud Meie Isa palvesse – Sinu tahtmine sündigu.
Kas oskame kuulata, mida Jumal tahab, mida Temal on meile öelda, mida Jumal on meie heaks teinud? ”Aga Tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval. ”
Palve on suurim, mida suudame teha enda ja teiste inimeste heaks – see on võti taevasse ning Jumala südamesse. Ehk näemegi palvetades – iseenda ja Jumalaga olles -, et me pole iseenesest midagi väärt, vaid Jumala armastus annab meile õiguse paluda ja tänada kõige eest. Palve on ka see, mis puhastab meid kõigest kurjast ja ka kasutust ning tühisest.
Martin Luther on rõhutanud, et mida rohkem on meil tarvis teha, seda rohkem on tarvis palvetada. Nõnda, Jumala tahet kuulates, saame vastu võtta Jumala loova sõna, mis päästab meid ära kurjast ja viib pärale sinna, kus on Jumala riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.
Jutlus peetud 13. mail 2007 Järva-Jaani kirikus.
Katrin-Helena Melder (1971) on EELK Järva-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja.
