Kollektiivist, kultuurist ja pisut Kristuse kuulutamisestki

Käesoleva aasta alguses on päris paljude Eesti inimeste mõtetesse tulnud number 2020. Toimuvad arutelud, kavade koostamised, kõik selleks, et pidada Eesti tulevikus paremaks tegemise plaani ning loomulikult sellekski, et võtta vastutust loodetavate eurotoetuste mõistliku kasutamise eest uue programmeerimisperioodi raames. Väljatöötatavaid dokumente ja arengukavasid vaadates saab tõdeda, et palju inimesi on näinud palju vaeva ja teinud suures mahu mõttetööd, et võimalikult sidusalt ja erinevaid huvirühmi arvesse võtvalt kavandada Eesti arengut järgmiseks seitsmeks aastaks. Olen tänaseks olnud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (TÜ VKA) kahe töörühma liikmena osaline kahe taolise kava tekkeprotsessis ning see on andnud alust järgnevatele mõtetele ja arvamustele.

Kultuuriministeeriumi eestvedamisel on koostatud Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020, millesse ettepanekute tegemiseks oli antud aega 21. märtsini 2013. Kirikuid ja kogudusi selles dokumendis nimetatud ei ole. Kirikut ja kultuuri seovad vähemalt kultuuriministeeriumi ja selle erinevate allasutuste arvates vaid muinsuskaitselised sidemed. Samas, kirikud ja kogudused kuuluvad siseministeeriumi vastutusvaldkonda ning kultuuriministeeriumil ja järelikult ka Eesti kultuuripoliitikal kirikuga aastani 2020 erilist ja vähemalt rahalist pistmist olla ei tohiks. Teisalt oli mingil imetabasel kombel kultuuripoliitika arengukavast välja jäänud kogu harrastuskultuuri ja rahvakultuuri laiemalt käsitlev osa, ometi on inimene sotsiaalne olend, kelle kasvuks on hädavajalik seda toetav keskkond.

Inimese kasvukeskkonna üheks käegakatsutavaks mõõtmeks on selle kogukondlikkus koos kogukonna kultuurieluga. Kogukonna kultuurielu oluliseks komponendiks on omakorda harrastustegevused koos neid toetava huviharidusega, mitteformaalsed õppimissituatsioonid ja nende sidustamine formaalõppega ning viimselt kogu inimese elukaare nägemine nii harrastuskultuuri kui kultuurihariduse prisma läbi. Seetõttu peaks kultuuripoliitika kujundajadki pidama oluliseks harrastus- ja huvitegevuste kättesaadavuse tagamist ning selles osalemiseks võrdsete võimaluste loomist, kaasates sellesse kogu kogukonda. Kogukonnal on rahvakultuuri kandjana vastutus ja kohustus selle edasiandmise ees järeltulevatele põlvedele. Seega peab kogukonnas toimuma põlvkondadeülene koolitus ja kasvatustegevus. Huvihariduse ja harrastuste kättesaadavuse jaoks on võtmetähtsusega rahvamajad, kultuurimajad ja teised harrastuskultuurikeskkonnad (sh haridusasutused ja minu meelest kirikud ning kogudused ikka ka). Kindlasti on oluline toetada huvihariduse ja harrastusjuhendajate professionaalset erialast, pedagoogilist ning korralduslikku ettevalmistust.

Kultuuritordi lõikudeks jagamise (ehk kultuurivaldkondade eristamise) kõrval on ju tähtis vähemalt teadvustada, et tordi kaunistused, kõik need roosid ja glasuuritud kujukesed ja ilu toetub põhjale, ilma milleta poleks ju kattel mingit mõtet vähemalt selle tordi kontekstis. Kultuuritordi põhja aga moodustavad kogukonna liikmed, nii noored kui vanad, nii lapsed kui raugad üheskoos, nii nagu viljateradestki saab kokku üks leib.

Võib ju küsida, et kas ja miks peaks teoloog muretsema kogukondliku harrastuskultuuri pärast kogukonnas. Vastus sellele tuleneb vähemalt osaliselt ühest teisest arvamuste esitamise ja hindamise protsessist, mille objektiks oli „Noortevaldkond aastasse 2020“ taustaanalüüs ning mille kohta oli kõigil soovijatel võimalus arvamust avaldada 18. märtsini 2013.

Analüüsi koostajad soovisid saada teavet selle kohta, millele peaks keskenduma Eesti noortetöös 2014+. Analüüsi fookusesse on seatud noor ja tema vajadused (meenutuseks, et Eesti Vabariigis on noor 7–26 aasta vanune inimene). Teisisõnu rõhutab see analüüs individuaalse eneseteostuse keskset tähtsust noore arengus. Nii analüüsid kui nendele (loodetavasti) tuginevad poliitikad pole kunagi väärtusneutraalsed ning seega annab kõnealune analüüs oma panuse noore inimese identiteedi kujundamisse läbi nii noorte endi kui nendega tegelevate täiskasvanumate inimeste hoiakute ja väärtuste kujundamise. Nii keskendutakse analüüsis neljale fookusele: „Noortevaldkond – loome- ja arengupotentsiaali avaja“, „Noortevaldkond – ebavõrdsuse vähendaja“, „Noortevaldkond – tööhõivelisuse tugi“, „Noortevaldkond – noortele hääle andja“. Analüüsi omakorda analüüsides ja hinnates soovitasime sellesse lisada viienda fookusena „Noortevaldkond – identiteediloome toetaja“. See viies fookus keskenduks noorele kui kogukonna osale ning noortevaldkonnale kui olulisele partnerile kogukonna ning laiemalt kogu meie ühiskonna kestlikkuse tagamisel. Nentisime, et „noored on osa ühiskonna toimivast ning kõigi ühiskonnaliikmete heaolu tagavast koos- ja võrgustikutööst. Noorte kui ühiskonnarühma väärtus ja olulisus ei ole mitte üksnes selles, et tegu on tulevaste täiskasvanutega – noored on tähenduslikud toimijad siin ning praegu. Noored on kultuurikandjad ja -arendajad mitte ainult või ennekõike noorte isikliku potentsiaali avamise kaudu, vaid igapäevases elus ja toimimises“.[1]

Analüüsis sedastatakse, „et vähendada passiivse teenusetarbija ja edukaks olemises läbikukkuja kujunemise riske ning suurendada enda ja ühiskonna arengu suhtes aktiivset loovat hoiakut, tuleb lisaks võimalustele kasvada turvalises pere- ja kogukonnas, saada hea haridus ning näha tulevikus eneseteostusvõimalusi pakkuvaid ja head elukvaliteeti lubavaid töökohti, luua noore inimese jaoks võimalused avastada oma anded ja huvid endale sobival moel, olla osaks ühistegevustest, vigu tehes neist õppida ja saada uus võimalus.“[2] Mis on selle noortevaldkonna taustaanalüüsi peamiseks kitsaskohaks? Selleks on hoiak, et noor on keegi, kelle areng vajab toetamist ja kelle jaoks tuleb luua eneseteostuse võimalus ning kelle puhul on ebaõnnestumine taunitud. Analüüsi alus on individualistlikus edukultuses ning vabaduse ja vastutuse ning õiguste ja kohustuste lahutamises just noorte puhul. Seda hoiakut on tarvis tasakaalustada kollektiivi tähtsuse teadliku rõhutamise läbi. Inimene ei kasva inimeseks üksinda ja inimese mõtegi selgub alles keset ühiskonda. Teoloogi jaoks on see iseenesestmõistetav – inimesest ei saa ristiinimest tema omast tahtest ja väest ja tegudest. Ristimises tuuakse ja liidetakse ta kollektiivi. Kollektiivis ta kasvab ja kujuneb. Kollektiivi ta teenib ja enamasti kannab kollektiiv – või kogukond või kogudus – teda. Kannab alguses ilmale, siis ristimisele, siis läbi siirderiituste ja lõpuks viimsesse maisesse rahupaika. Jumal loob kiriku, kiriku kaudu loob, kasvatab ja täiustab Jumal inimest, kirik kannab endas seda pärandit (pärimuskultuuri), mida vastu võttes ja uuendades (kultuuri uuenduslik komponent) kirik pärandi edasi annab, teades, et aja muutudes peab muutuma vormgi selleks, et sisu saaks ja võiks jääda samaks eluandvaks rõõmusõnumiks.

Inimest ei oleks ilma kogukonnata, noor inimene on osa kogukonnast, kultuur on kogukonna funktsioon ning kirik on Jumala poolt loodud taevase kogukonna ajaliku ja maapealse avaldumisvormina osa kohalikust kogukonnast ning kutsutud ja seatud seda kogukonda kasvatama ja teenima. Kuidagi võiks ja peaks see leidma tee ka meie riigi erinevate poliitikate kavandajate juurde nii, et nad tahaksid ja oskaksid seda näha ja mõista ja ka erinevatesse Eesti 2020 dokumentidesse kirja panna.