Esiletõstetud lood

Jeesuse lugu (Mt 11:25–30)

Urmas Petti

„Tolsamal ajal ütles Jeesus: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele! Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda. Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!“ (Mt 11:25–30)

Uus Testament on kristlaste pühakiri. Küsimusele, mis üldse on pühakiri, võib ilmselt anda mitmeid vastuseid. Üks neist oleks, et pühakiri on õpperaamat, õpik, mis sisaldab kõige olulisemaid teadmisi, mida meil elus vaja läheb. Just säärasena on Piiblit lugenud mitukümmend sugupõlve. Häda on aga selles, et sajanditepikkusest tarvitamisest on see kirja pandud õpetus justkui oma värskuse kaotanud, muutunud kuidagi luitunuks ja kulunuks. Selles mõttes, et meile tundub vahel, nagu teaksime sealt juba kõike. Nii juhtubki, et me kohati loeme pühakirja sisse oma arvamusi selle kohta, mis seal justkui seisma peaks. Kõige tavalisem on see, et lugudesse Jeesusest loetakse sisse oma kujutlus temast.

Kui aga evangeeliumid värske pilguga ette võtta, võib vahel päris üllatuda. Jeesusest jääb kohati ikka üsna pöörane mulje. Me mahendame tavaliselt seda pilti oma harjumuspäraste kujutlustega. Näiteks, et ta oli eriliselt alandlik ja tasane – kuna need on ju peamised kristlikud voorused. Häda on selles, et meie samastame tasaduse ja alandlikkuse pehmuse ja hambutusega. Ka tänases loos on need sõnad olemas, ent tegelikult üritab Jeesus seal hoopis meie harjumuspärast maailma pea peale pöörata. Ta tänab oma Isa, taeva ja maa Issandat, selle eest, et ülim tõde on ilmutatud üksnes väetitele ning peidetud tarkade ja mõistlike eest! Mis siis tarkadel ja mõistlikel viga on, me kõik tahame olla sellised? Muidugi pole meil ka väetite vastu midagi, aga siin räägitakse ilmutatust, teadmisest, mis on oluline, mida saaks kasutada, millega saaks asju muuta. Just tarkadel ja mõistlikel oleks sellest tolku, nemad oskaksid seda ka ellu rakendada. Vaevatud ja koormatud on üksnes koormaks sotsiaalhoolekandele, ega neist saa olla mingit kasu maailma muutmisel paremaks paigaks. Ükski täie aruga inimene ei vali ju riigikogusse või europarlamenti mingeid tossikesi, ikka arukaid ja haritud inimesi, või siis neid, kes meile haritud ja arukad tunduvad.

Tarkade ja mõistlike rumaluse ja mõistmatuse deklareerimine on kummaline ja ärevakstegev. Jeesus kõneleb nagu mingi äärmuslane või vandenõuteoreetik. – Et kõik on valesti ja keegi ei taipa õieti, mis maailmas toimub, kuidas jõuvahekorrad jaotuvad, kes tegelikult asju kontrollib ja millise plaaniga. Jeesus – ja tema järel mõistagi kõik kristlased – satuvad nõnda ju samasse kampa linade, madissonide ja helmetega, kes kahtlustavad küll vabamüürlasi, küll sioniste, küll keda iganes soovis maailma valitseda ülejäänute allasurumise hinnaga.

Et eri inimesed näevad asju erinevalt ja kohati tõlgendavad maailma kummaliselt, pole küll tänapäeval mingi uudis. Kuidagiviisi oleme vist hakanud sellega leppima, eriti kui need imelikult mõtlejad elavad kusagil kaugel; siis nimetame seda enese rahustamiseks kultuurierinevuseks. Ent samas on ka Eestis kohapeal küllalt neid, kelle arusaam näiteks meie riigist ja selle ajaloost kohati kentsakas ja kohati lausa tigedaks ajab.

Viimati lugesin väga vahvat raamatut 1999. aastal surnud eesti luuletaja Arvi Siiast, mille kirjutanud tema vene soost abikaasa Valentina. Lisaks huvitavatele seikadele Arvi Siiast kui inimesest, leiab lese kirjapandus ohtralt nostalgiat nõuka-aja järele, mil kirjanike liit jagas tuusikuid puhkekodudesse Musta mere ääres, Moskvas sai vene kirjanikega lõbusaid pidusid peetud, valitses rahvastevaheline sõprus ning miilitski oli – erinevalt praegusest politseist – lihtne ja aus. 80ndate lõpus Eestis alguse saanud protsessid on Valentina Siiale selge arusaamatus ja eksitus. Näiteks 1995. aasta võetakse kokku kahes lauses: „Kõikjal Eestis kiratsesid tööotsinguil üleliigsete inimeste hulgad. Veidrad miljonärid, hulgused ja viimse piirini paljaksröövitud pensionärid.“ Mina küll seda aega päris nii ei mäleta.

Viisakas kodanik ütleb seepeale muidugi, et demokraatlikus ühiskonnas on igal inimesel õigus oma arvamusele, isegi oma tõele. Meil on õigus iga lugu lugeda, nagu meile meeldib, lugeda sinna sisse ka oma eelarvamused. Meil on õigus loo sõnum isegi tähelepanuta jätta, seda ignoreerida, nagu Valentina Siig on ignoreerinud eesti loo sõnumit sellest, kuidas üks rahvas ennast vabaks võitles.

Tänases loos kuulutab Jeesus enda selleks, kelle kätte Isa on kõik andnud. Eelkõige on tema kätte antud Jumala tundmine ja taipamine, ülim tõde. Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada. Ka seda lugu võime lugeda, nagu tahame. Võime ignoreerida hoiatust. Et äkki ta ei taha ilmutada ja siis meil pole midagi. Me mõtleme, oh, see ju niisama suusoojaks öeldud. Me teeme endale ise loo, sellise, mis meile meeldib. Ent juba ajaloo puhul võib see viia üsna kummaliste tagajärgedeni, nagu Valentina Siig, aastakümneid Eestis elanud, eestlasega abielus, keelt osates, ikka ei mõista Eesti lugu. Kuigi ka see õige meie lugu jääb ometi üheks paljudest ning peab alati võitlema teiste lugudega.

Nagu Tõnu Õnnepalu oma essees „Kolm ajalugu“ (Vikerkaar 4–5/2009) võtab kenasti kokku vaidlused ja võitlused Eesti ajaloo ümber: „Natuke naljakas on see meie viimase aja püüdlus rääkida maailmale oma õiget ajalugu. Me unustame ära, et see pole niivõrd õige, kuivõrd oma, ja sama vähe kui meid huvitab horvaatide või prantslaste oma ja õige ajalugu kõigis selle peensustes, sama vähe võime me loota ka enda rahvusliku kangelas- ning kannatusloo ülemaailmset maksvusele pääsemist.“

Me tahame kõik rääkida oma lugu ja me usume, et see on ka õige. Loodame, et see on õige. Aga kui pole? Jeesus käsib õppida temalt, kuulata tema lugu, ütleb, see on õige, unustage kõik muud lood. Kui tahate taibata, tahate leida rahu, mitte vaidlemist üha. Kui teid miski vaevab ja koormab, siis tulge minu juurde. Võtke minu ike ja õppige minult, siis leiate hingamise, kuna minu ike on hea ja minu koorem kerge. Ma olen tasane ja alandlik, mis pole sama, mis pehme ja hambutu. Tehke samamoodi kui mina.

Jeesuse järeleaimamist, imiteerimist Kempise Thomase sõnutsi, on ikka peetud ristiusus omaette püüeldavaks eesmärgiks. Aga tihtipeale ei saada aru, et see saab olla üksnes vahend, selleks et muuta meelt ja mõtlemist. Ütelda lahti sellisest mõistlikkusest ja tarkusest, mida nii väga hinnatakse ning mis ikka viib üksnes tülideni. Üritada mõelda nagu Jeesus, tasaselt ja alandlikult, mitte pehmelt ja hambutult. Õppida temalt, et leida hingamine oma hingele. Et teha rahu iseendaga, lõpetada enese vaevamine, rabelemine, saavutamine. Et teha rahu teiste inimestega, neid armastades kui iseennast. Viimaks aga teha rahu terve maailmaga, mõistes, et Jeesuse ike on hea ja tema koorem kerge.

Tänases juhtsalmis (Ps 98:1) kutsutakse meid üles laulma Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. Terve see maailm on Jumala ime. Meie elu siin ei oleks sugugi nii ränk, kui me seda oma mõistlikkuse ja tarkusega rängaks ei mõtleks. Me soovime ikka ühelt poolt liiga palju, teisalt liiga vähe. Jumal pole ju mitte probleem, vaid lahendus. Pühakiri on meile antud õpik eluks, mida tuleb lugeda lahtiste silmadega. Aamen.

 

Jutlus on peetud 10. mail 2009 Tartu Jaani kirikus (www.jutlused.eu).

 

Urmas Petti (1965), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsent ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English