Vene sektid, 1. osa (hlõstid ja skopetsid)

Mõnikord räägitakse Vene sektidest koos või segamini vanausulistega ega tehta nende vahel selget vahet. Neid mõlemaid, nii sekte kui ka vanausulisi asetatakse üldmõiste „raskol“ (kirikulõhe) alla. Käesolevas artiklis jäävad vanausulised siiski kõrvale. Nad on vähemalt ise enda kohta väitnud, et jätkavad Vene Ortodoksse Kiriku (VOK) vana traditsiooni. Ning isegi VOK-i poleemikud peavad vaeva nägema, et leida õpetuslikke erinevusi enda ja vanausuliste vahel. Üldiselt aga võib öelda, et dogmaatika või õpetuse poolest on erinevused VOK-i ja vanausuliste vahel minimaalsed. Sektidega on lugu teine. Nemad ei pretendeerigi olema VOK-i vana ja auväärse traditsiooni esindajad ning nende õpetuslikud arusaamad võivad olla üpris erinevad ortodokssest traditsioonist.

Vene sektide maailm on erakordselt kirju. Isegi teadaolevate sektide üleslugemine oleks pikk ja kurnav töö. Lisaks tuleb arvestada sellega, et erinevates geograafilistes asukohtades või erineval ajal sama nime all tuntud sektid võivad olla üsna erinevad. Tavaliselt ei ole sektidel mehhanisme ja institutsioone, mis kindlustaksid nende ühtsust. Selle tagajärjena kipuvad nad aja jooksul oluliselt muutuma. Tihti võivad aga ühe ja sama liikumise eri kohtades asuvad kogudused nii oma arusaamade kui ka oma praktika poolest üksteisest tunduvalt erineda.

Paratamatult tuleb Vene sektide tutvustamisel teha mingi valik. Olen valinud siin tutvustamiseks nn klassikalised Vene sektid: hlõstid, skopetsid, molokaanid ja duhhoboorid. Ühelt poolt võib neid suhteliselt venelikeks pidada. Suur osa ülejäänud Vene sekte kannavad kas märgatavamaid Õhtumaa mõjude märke või on siis raske otsustada, kas nad üldse on kristlikud. Nimetatud neli sekti iseloomustavad idakristluse teatud mittekiriklikke külgi ja võimalusi. Venekeelses kirjanduses pannakse need neli sekti tihti ühisnimetaja „vaimne kristlus“ (духовное христианство) alla. Traditsiooniliselt on neid nelja jaotatud kahte gruppi: müstilised sektid (hlõstid ja skopetsid) ning ratsionalistlikud sektid (molokaanid ja duhhoboorid).[1]

Kommunistliku režiimi kokkuvarisemise järel tekkis Venemaal rida uusi sekte, mida ilmselt võiks ka genuiinseteks Vene sektideks pidada. Mõningaid neist vaatleme hiljem.

Vene sektide, sealhulgas klassikalisteks peetavatega, ei ole eriti palju tegeletud. Seetõttu on sektide maailm siiani veel suuresti terra incognita. Nende sektide ühe suurima uurija Karl Konrad Grassi sõnul on Venemaa siiani Õhtumaale tundmatu, kuna ei tunta Venemaa sektide maailma (Grass 1966, IV). Karl Konrad Gras ise kirjutas sadakond aastat tagasi väga mahuka uurimuse hlõstide ja skopetside kohta. Siiani on see vältimatu käsiraamat sektide uurijatele (Laats 2006, 69j). Grassi kaasaegsed või talle eelnevad Vene uurijad olid kas riigikiriku poleemilised teoloogid või siis Vene riigi ja VOK-i vastased sotsialistidest kriitikud. Mõlemad lähtusid sektidevastastest agressiivsetest ideoloogiatest ning kuigi nende käsitlused võivad olla informeeritud ja põhjalikud, peab nende kasutamisel olema ometi väga ettevaatlik.

Siiski on viimase kümnendi jooksul ilmunud Vene uurijatelt paar olulist monograafiat meid huvitaval teemal. Esiteks tuleks nimetada kirjandusteadlase Etkindi monograafiat, mis käsitleb eelmise sajandi alguse kultuurilise ja poliitilise eliidi fastsineeritust sektidest (Эткинд 1998). Teiseks oluliseks tööks on aga folklorist Pantšenko põhjalik käsitlus hlõstidest ja skopetsidest rahvaliku usundina (Панченко 2002). Seega need kaks monograafiat teatud moel täiendavad teineteist.

 

Hlõstid

Hlõstide vana legendi kohaselt elas 17. sajandil Kostroma kandis ülivaga mees Danila Filippovitš. See olnud ajal, kui käisid ägedad vaidlused selle üle, kas õiged on vanad raamatud või hoopis uued. Tolleaegsed targad inimesed arvasid aga, et pole üldse raamatuid tarvis, vaid on tarvis kutsuda Issandat Jumalat ennast, et ta ise juhataks teed lunastusele. Danila koguski kõik raamatud ühte pampu ja viskas Volgasse, kuulutades, et pole vaja mingeid raamatuid, ei vanu ega uusi, vaid Püha Vaimu ennast.[2] Selle Danilaga juhtus aga ime. Nimelt sõitis Issand Sebaoth vagade palvetele vastu tulles tulevankris taevavägede keskel taevast alla ja asus Danila Filippovitši sisse elama. Seega oli nüüd Danila Jumal (mitte aga Jumala Poeg) ning Jumal oli maa peal Kostroma lähedal. Danila olevat oma järgijatele jätnud kaksteist käsku, millest esimene käsk kõlas: „Mina olen prohvetitest ettekuulutatud Jumal, olen tulnud maa peale inimeste hingi lunastama; ei ole teist Jumalat peale minu.“ Teine käsk ütleb: „Ei ole teist õpetust, ärge otsigegi seda!“ ning kaheteistkümnes kuulutab: „Uskuge Püha Vaimu sisse!“ (Nikolski 1988, 220). Danila-Sebaothil oli ka kaaslane: Ivan Timofejevitš Suslov Muromi kreisist. Legend räägib, et ta sündis sajaaastasele lastetule vanapaarile. Kui Ivan Suslov oli 33 aasta vanune, kohtas ta Danila Filippovitšiga. Too andis Ivanile oma jumalikkuse ning kuulutas ta oma pojaks, s.t Jeesuseks Kristuseks. Ivan Suslov tegi mitmeid imetegusid. Kuulsaim on muidugi ülestõusmine. Tegelikult tõusis ta surnuist isegi kaks korda. Nimelt löödi teda kaks korda Moskvas Punasel väljakul Spasski värava lähedal risti, aga mõlemal korral tõusis ta jälle surnuist üles. 1700. aastal suri Danila ja läks taevasse ning 16 aastat hiljem suri ka Ivan Suslov[3] ja järgnes talle taevasse.

Selline on legend, mida hlõstid on pajatanud oma sekti tekkest. Hlõst ei ole selle liikumise enesenimetus. See on väljasolijate pandud mitte just heatahtlik nimi ning seda seletatakse sõnaga хлыст „piits, roosk“ ja vastavate tegusõnadega хлыстать, хлестать „piitsutama, rooskama“.[4] Teiseks seletuseks on see, et nimetus olevat tulnud moonutusena sõnast христы „kristused“ (Nikolski 1988, 219; Синявский 2001, 419). Ise nimetavad nad ennast jumalainimesteks – Божьи Люди.

Hlõstide sekt on olnud üks salapärasemaid Vene sektide ajaloos. Nad on olnud nii varjatud ja nõnda head konspiraatorid, et tsaari ajal tundsid isegi põrandaalused kommunistid nende meetodite vastu huvi. Nad on salapärased ja ennast ülimalt varjavad tänapäevani. Selle varjamise ja salapärasuse tõttu on väljaspoololijail hlõstide kohta hulgaliselt legende. Enamus neist on pahatahtlikud ning neid ei tohi tõsiselt võtta.[5] Sellise ülima salastatuse saavutamise üheks vahendiks on väga pikk ja astmeline sekti vastuvõtmise protsess. Alles pärast kauakestvat n-ö „koolitust“ ning ustavuse ja vaikimisvande andmist lubatakse uustulnukal olulisematest sekti üritustest osa võtta. Hlõstide suur salastatus ei välista nende seotust VOK-iga. Otse vastupidi, nad on väga usinad kirikuskäijad, tihti usinamad, kui kirikule ustavad inimesed (Grass 1966, 78). See usinus on aga vaid katteks, et varjata nende tegelikku vaenulikkust kiriku suhtes.[6]

See vähene, mida hlõstide kohta tavaliselt teatakse, on see, et oma kogudusi nimetavad nad laevadeks ning nende karismaatilisi juhte või vähemalt tähtsamaid nende seast nimetatakse ja ka peetakse Kristusteks. Ka ise väidavad nad enese olevat Kristuse. Kui kogudusejuht on aga naine – ning see on hlõstide seas üsna levinud juba ammustest aegadest –, siis peetakse teda jumalaemaks. Hlõstide peamisi jumalateenistusi nimetatakse radeenijeteks. Radeenijel on palju osi, sh palved, laulud, tants, aga selle keskseks osaks on religioosne tants, mis päädib tihti ekstaasiga.[7] Hlõstide religioossed tantsud on seotud ringiga. See võib olla koguduse ringtants, aga see võib olla ka üksiku inimese kiire pöörlemine kohapeal. See viimane meenutab islami sufide pöörlemist, kuid sellised ekstaatilised pöörlemised on tuntud teisteski usundites.

Hlõstide ekstaatilisus seisneb Püha Vaimu tulemises inimesse – nõnda nad väidavad. Ning Vaimu tulek ei ole tasane ega leebe sündmus. See on jõuline, vägivaldne, ekstaatiline, lausa metsik elamus. Ilma ekstaasita pole Vaimu tegevust ning ilma Vaimuta ei ole lunastust.

Vaimu saamine ei tähenda passiivset vastuvõttu. Inimene peab ka ise ennast ette valmistama ja kaasa aitama. Hlõstide meelest tuleb radeenijel Vaim peale ainult puhtale inimesele (Grass 1966, 323). Seda puhtust, valmisolekut ning Vaimuga kaasategutsemist saavutatakse askeesi kaudu. Askees seisneb eelkõige ihu üle valitsemises ning materiaalsuse või kehalisuse mahasurumises, ihu vajaduste mahasurumises, neist mittehoolimises. Askees käib käsikäes Püha Vaimu tegevusega. Inimese hing peab võitma kurja printsiibi. Nii paastumises kui ka muus askeesis püüti jäljendada kloostritavasid. Hlõstlust on peetud katseks kaotada erinevused munkluse ja ilmikelu vahel. Selle arusaama kohaselt püüab hlõstlus teostada kloostriideaali kõigi usklike igapäevases elus (Grass 1966, 320).[8] Omaette askeetlik nõue oli seksuaalsuhetest loobumine. Seda on ikka ja jälle rõhutatud. Seksuaalsuhe on patt, ning siinjuures pole vahet, kas tegu on abieluvälise või abielupaari seksuaalsuhtega. Soovitavaks peeti vaimset abielu, s.t kooselu ilma seksuaalsuheteta. Seadusliku abielu kõrvale oli hlõstidel lubatud luua lisaks veel ka vaimne abielu (Grass 1966, 316). Hlõstide askeesiga seoses ilmneb nende radikaalselt dualistlik maailmanägemine, mille kohaselt hing ja ihu, vaim ja mateeria on vastandid (Grass 1966, 309, 321; Бурдо / Филатов 2004, 263).

Mida tähendas see hlõstide jaoks, kui nad uskusid, et nende koguduste juhid on Kristused? Selle kohta on esitatud kaks erinevat seletust. Ühe kohaselt uskuvat hlõstid, et Kristus inkarneerub iga kord hlõstide väljapaistvaimates karismaatilistes juhtides. Teise interpretatsiooni kohaselt ei tähenda hlõstide jaoks nende juhi Kristuseks olemine midagi muud, kui et tollele juhile on antud rohkem Püha Vaimu kui teistele.[9] Hlõstide meelest oli ka ajalooline Kristus eriliselt Vaimu saanud inimene. Kristuseks saamise eeltingimusteks olid hlõstide meelest kristusekandidaadi askeetlikud saavutused. Kõige olulisemad olid siin neljakümnepäevane väga range paast ning sellega seotud sümboolne suremine ja ülestõusmine (Grass 1966, 259). Ühelt poolt püüti ka legendiloomes Jeesuse elu jooni oma Kristustele üle kanda. Teiselt poolt aga püüdsid kõik hlõstid omaenda elusid nende joonte järgi kujundada (Grass 1966, 258). Ilmselt on kehtivad hlõstide Kristuse-mõistmise kohta mõlemad seletused. Hlõstidel pole ju kunagi olnud kõigi poolt aktsepteeritud dogmaatikat. Seetõttu mõisteti Kristuse olemust mõnel pool ühel moel, mujal aga teisiti.

Hlõstluse teket ei saa me muidugi seletada legendiga Danila Filippovitšist. Kuigi ilmselt nii Danila kui ka Suslov on olnud ajaloolised isikud, on neist jutustavad legendid tunduvalt hiljem tekkinud ning siin on kokku punutud ajalooline reaalsus ning mütoloogia. Lisaks sellele ei ole need legendid tuttavad sugugi mitte kõigile hlõstide kogukondadele. Need kuulusid vaid teatud ajastu ja teatud piirkonna jumalainimestele.

Hlõstluse tekke kohta ei ole ühte ja ainsat ning piisavalt põhjendatud teooriat. Pigem on siin tegu hüpoteetiliste oletustega. Nii näiteks on Grass arvesse võtnud hlõstide radikaalset dualismi ning oletanud, et mingi kristlik-gnostiline sekt, näiteks messaliaanid või bogomiilid, jõudis Venemaale koos ametliku ristiusuga. Kuni 17. sajandi lõpu suure kirikulõheni oli see väikese põrandaaluse hoovusena edasi eksisteerinud. Nikoni reformide põhjustatud murrang tõi selle sekti päevavalgele ja muutis ta atraktiivseks suuremale hulgale. Seega oleks hlõstide sekt kunagise kristlik-gnostilise liikumise järeltulija, ilmselt siis viimane järeltulija maailmas.

Tänapäeval domineerib siiski arusaam, et hlõstlus on tekkinud puhtalt Vene keskkonnas veneliku nähtusena. Ning selleks tekkekohaks peetakse Volga-taguseid alasid. Vanausuliste „metsa staretsite“ keskkonda ning nende juhti Kapitoni (vt Laats 2012) koos õpilastega arvatakse hlõstluse esilekutsujateks (Miliukov 1943, 88; Панченко 2002, 104–108). Seetõttu nähakse ka sarnasusi hlõstluse ja preestritute vanausuliste, eriti pomooride vahel (Панченко 2002, 128j). Ega sellegi hüpoteesi toetuseks väga tõsikindlaid andmeid ei ole. Tihti näivad need viited hlõstide ja pomooride seostele ning Kapitoni koolkonna mõjudele üsna otsitud olevat.

Ajaloo näitelaval muutuvad hlõstid nähtavaks 18. sajandi esimesel veerandil.[10] Selle sajandi keskpaigas tabas neid aga tagakiusamiste laine (Grass 1966, 86; Бурдо / Филатов 2004, 262). Hlõstid said Vene ühiskonnas tuntuks just nimelt kohtuasjade kaudu. Alles keiser Aleksander I valitsemisajal saabus hingetõmbeaeg, kui riigivõimud ei ilmutanud tagakiusamistes erilist entusiasmi. Nii nagu vanausuliste puhul, sai ka sektide tagakiusamine Nikolai I valitsusajal sisse uue hoo.

19. sajandi esimestel aastakümnetel on märgatud uut, jõulist hlõstluse puhangut. Üheks põhjuseks oli ilmselt tollane veidi vabam õhkkond. Teiseks tõukejõuks oli konkurents hlõstlusest välja kasvanud uue liikumisega – skopetsidega (Панченко 2002, 188).

19. sajandi hlõstlust iseloomustab ka hargnemine ja jagunemine paljudesse suundadesse ja gruppidesse.[11] Mõned neist erinesid vaid teisejärgulistes pisiasjades, teisi saab aga vaevalt enam hlõstideks pidada, kuigi nad olid genealoogiliselt sellest sektist pärit. Sajandi lõpus toimus eelkõige Kesk- ning Lõuna-Venemaal märgatav sektide ning nende usulise, eriti aga just ekstaatiliste praktikate segunemine (Панченко 2002, 195j).

19. sajandi alguskümnenditel tekkis Tambovi kubermangus nn postnikute, paastujate liikumine (постник „paastuja“) (Панченко 2002, 193jj; Grass 1966, 175jj). Selle rajajaks oli talupoeg Abbakum (Avvakum) Kopõlov. Selle hlõstide grupi eripära, nagu nimigi ütleb, oli paastumise eriline rõhutamine. Tähtsaks peeti neljakümnepäevast täielikku paastu, kus loobuti ka veest. Selline paast ei olnud ainult askeetlik ettevõtmine, vaid selle eesmärgiks oli ekstaasi jõuda. Vähemalt selle grupi rajaja Kopõlov ise olevat paastumise lõpus sattunud seitsmendasse taevasse, kus ta olevat kõnelenud Jumala enesega. Jumal olevat tal käskinud pühakirja lugeda. Seetõttu oli postnikute hulgas levinud Piibli lugemine.[12] Postnikute liikumine ise jäi väikeseks, kuigi püsivaks grupiks. Veel eelmise sajandi keskel olid mälestused sellest liikumisest elavad (Панченко 2002, 194).

Postnikute ühest harust kasvas välja nn šalopuutide (шалопут „looderdaja“) liikumine, mis oli hlõstluse üks haru (Grass 1966, 181–188; Булгаков). Nõnda nimetati neid rahva seas. Ise kutsuvad nad ennast „vaimse elu vendadeks“. Selle suuna rajajaks oli Porfiri Katassonov (surn 1885), kes varem oli tegutsenud Kopõlovi juhtimise all. Katassonov ja tema ringkond olid väga misjonialtid. Üsna märkimisväärseid tulemusi saavutati Lõuna-Venemaal ja Kaukaasias. Siin saigi see liikumine tuntuks šalopuutluse nime all. Šalopuutide meelest on Jumal läbi ajaloo korduvalt kehastunud inimestes. Esimeseks selliseks kehastuseks olevat olnud Mooses. Ka sekti rajaja Katassonov oli üheks järjekordseks Jumala inkarnatsiooniks. Üldse pidavat läbi ajaloo toimuma kokku 24 sellist kehastust. Seejärel pidi ajalugu otsa saama, või õigupoolest saab otsa kurjus ning kõikjal hakkab valitsema headus. Šalopuudid, nagu ilmselt enamus hlõste, ei arvanud, et maailma lõpus saabub uuesti Kristus, et toimub surnute ülestõusmine ning viimne kohus (Grass 1966, 357–366).

Lõuna-Venemaal ja Kaukaasias tekkis sekti rajajast ja juhist mitmeid legende. Nii teati rääkida, et ta olevat neljakümnepäevase paastumise järel surnud, siis aga uuesti ellu ärganud. Üldse peeti teda elavaks Jumalaks maa peal. Mõnikord oli tal eriline nimi – Tambovi Jumal, kuna ta ju elas Tambovi kubermangus. Kogudusejuhtidest-Kristustest peeti teda kõrgemaks.

Kui šalopuutide suund pidas konservatiivselt kinni rangetest askeesi reeglitest, siis teine 19. sajandi lõpu hlõstluse suund – „Uus Iisrael“ –, mida ka mõnikord seostatakse Katassonovi nimega (Nikolski 1988, 311), oli paljuski liberaalsemate arusaamadega (Панченко 2002, 195; Булгаков). Ennast peeti „Jumala poolt äravalitud rahvaks“. Selle suuna puhul on üsna selgesti märgata traditsiooniliste hlõstlike arusaamade hääbumist – abielu, lihatoidud ja isegi alkohol on liikmetele lubatud. Ka traditsiooniline radeenije koos ekstaasiga asendub juba rahulikuma, jutlust ning uuemate laulude laulmist sisaldava koosolekuga. Selle sekti mõjukaks juhiks oli Lubkov ning seetõttu on liikmeid mõnikord ka lubkovlasteks nimetatud. Tavalisest hlõstlusest erines Lubkov veel arusaama poolest, et korraga saab olemas olla vaid üks Kristus. Seega Lubkovi ja tema pooldajate arvates ei olnud kogudusejuht-Kristus enam erilisel määral Püha Vaimu omav inimene, vaid pigem Jumala Poja inkarnatsioon.

Kuid mitte sugugi kõik 19. sajandil tekkinud hlõstluse uued harud ei suundunud liberaalsuse poole. Oli ka vastupidiseid näiteid. Neist kõige rohkem tähelepanu äratas Vassili Radajevi pool juhitud kogukonna juhtum (Grass 1966, 211–231; Панченко 2002, 196–198). See grupp tekkis 19. sajandi 40.–50. aastatel Arzamassi ümbruskonnas. Radajev väitis, et nn Jeesus-palvete intensiivse lugemise ja salajaseks surmaks nimetatava ülima enesealandamise tagajärjel on temasse asunud Püha Vaim. Selle tagajärjel olevat ta astunud üles eduka prohveti ja ravijana. Aga kohtuliku ülekuulamise käigus väitis Radajev, et Vaim oli temas nõnda intensiivselt, et ta enese tahe olevat täiesti ära kadunud. Ta olevat olnud Püha Vaimu tahtetu tööriist. Ilma oma tahteta olevat ta olnud ka seksuaalses ühenduses paljude oma naissoost järgijatega. Antud juhul ei pidanud ta neid seksuaalsuhteid patuks. Tavaliselt see olevat patt, aga tema olevat allunud vaid Vaimu nõuetele. Radajevi ja tema grupi juhtumit kasutasid ruttu ortodokssed sektide vastu võitlejad, väites, et sellised need hlõstid ongi. Pole aga sugugi kindel, kas Radajevil ja ta grupil hlõstidega üldse mingit pistmist oli. Igatahes olevat tema suhtumine riigikiriku suhtes väga positiivne ja mitte sugugi teeseldud.

Hlõstide käsitlemise kontekstis tuleks vaadelda veel ühte Vene sekti, mis sada aastat tagasi oli õige populaarne ning mis tänapäevakski pole päris kadunud. Need on ioanniidid (Буткевич 1915, 146–153; Булгаков). Õigupoolest on siin tegu nähtusega, mis ilmnes VOK-i äärealadel, nii ühel- kui teiselpool „kiriku müüre“. VOK kuulutas selle usulise liikumise 1908. aastal väljaspool kirikut olevaks. Teisalt pidasid ennast paljud ioanniitliku hoiakuga usklikud VOK-i ustavateks liikmeteks. Seega oli see sekt teatud moel riigikiriku pinnal, osaliselt justkui kirikust väljas, aga osaliselt kiriku sees. Raske, ilmselt lausa võimatu, on tõmmata selget rajajoont legitiimse kirikliku usu ja kultuse ning hlõstliku sektantluse vahele. Küllap on õigus nendel uurijatel, kelle meelest ioanniitide liikumine näitab, et hlõstlus on embrüonaalselt kuidagi juba VOK-is eneses olemas (Эткинд 1998, 464j, ja seal toodud kirjandus).

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul tegutses Kroonlinnas preester Ioann Sergejev (1829–1908), tuntud eelkõige Kroonlinna Ioanni nime all. Rahva seas, eriti just lihtsama rahva seas üle terve Venemaa oli ta väga armastatud.[13] Tema jumalateenistused olid väga populaarsed, Kroonlinn aga muutus palverännaku sihtpaigaks. Juba ta elu ajal olid rahva seas levinud odavad pildid temast. Paljud panid kodudes need pildid ikoonide kõrvale ning nende ette pandi ikoonituluke. Sellelt vagaduse pinnaselt tekkis liikumine, mis ei piirdunud isa Ioanni pühaks pidamisega, vaid astus pika sammu edasi ning uskus teda olevat maa peale tulnud Jumala. Näib, et usk temasse kui taastulnud Kristusesse tekkis Venemaa mitmes erinevas kohas üksteisest sõltumata. Esialgu oli selle ionniitideks kutsutud liikumise keskus Kroonlinnas, hiljem asus ümber Oranienbaumi.[14] Sekti kõige tuntumaks juhiks oli Matrjona Kiseljova, keda peeti jumalaemaks ning kelle järgi sekti liikmeid on nimetatud ka kiseljovlasteks. Liikumine paistis silma oma hea organiseerituse poolest.

Pärast 1905. aasta usuvabaduste väljakuulutamist hakkasid ioanniidid väga aktiivseteks kirjastajateks. Ilmus ajakiri „Kroonlinna majakas“ (Кронштадтский маяк) ning selle lisadena anti välja hulgaliselt brošüüre. VOK astus ioanniitide liikumise vastu välja ning ka Kroonlinna Ioann olevat nende suhtes kriitiline olnud. Ometi muutus liikumine kirjastustegevuse abil veelgi populaarsemaks. Revolutsioonijärgsel ajal moodustas ioanniitlus katakombkiriku ühe ning sealjuures väga aktiivse ja agressiivse haru. On arvatud, et tänapäeval on Venemaa lõunaosas veel umbes tuhatkond selle liikumise liiget (Таевский 2007, 160).

Kommunistliku režiimi valitsemise ajal püüti loomulikult ka hlõstlust ära hävitada. See aga ei õnnestunud. Mõningate andmete kohaselt on tänapäeval hlõstide kogudused Kesk- ja Lõuna-Venemaal ning Siberis. Elujõuliste koguduste olemasolu on teada Tambovi oblastis (Бурдо / Филатов 2004, 261, 264). Tänaseni on aga varjamine nende üks põhilisi printsiipe. Seetõttu on nii nende levikust kui ka kaasaegsetest usulistest arusaamadest väga vähe teada.

 

Skopetsid

Hlõstide keskkond sai kasvulavaks ühele teisele vene sektile, skopetslusele, mis aja jooksul hlõstlusest eraldus ja teatud määral tollele isegi konkurendiks sai. Ka skopetsid peavad ennast jumalainimesteks ning nendegi kultuse keskmeks on radeenijed. Hlõstide jaoks oli askees, sealhulgas ka suguline karskus erilise tähtsusega. Osa hlõste oli aga arvamusel, et askeetluse teel tuli veelgi kaugemale minna. Ning nõnda tekkiski mõte, ja ka praktika muuta suguelu võimatuks, s.t lasta ennast kastreerida.

Religioossetel motiividel kastreerimine pole ka varem tundmatu nähtus olnud, aga ta ei ole kunagi olnud eriti laialt levinud. Nii teatakse rääkida kastreerimise tähtsusest Muinas-Früügia Kybele kultuses. Ka kristluses ei ole kastreerimine religioossetel põhjustel võõras nähtus. Kõige tuntum on Origenes, kes olevat end just kristlikel põhjustel kastreerida lasknud. Skopetsid muutsid selle haruldase ja erandliku nähtuse aga massiliseks. Liikumise teadaolevast algusest peale on siin olnud tuhandeid, kes on lasknud ennast ära kastreerida. Selle liikumise nimetus „skopetslus“ tuleneb venekeelsest sõnast скопец „kastraat, kohitsetu“.[15]

Kastreerimise pooldajad on leidnud Piiblis mitu kohta, mida nad on oma praktika põhjenduseks toonud. Kõige tuntum neist on Jeesuse ütlus Matteuse evangeeliumi peatükis 19, salmis 12: „On ju kohitsetuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab haarata, haaraku.“

Kastreerimise eesmärgiks oli teha suguelu võimatuks ning sellega askeesi järgimine efektiivseks. Aga see ei ole veel kogu tõde selle väljasseisjaile nii õõvastava praktika kohta. Kastreerimine tähendas rohkemat kui vaid seksuaalelu takistamist. Selle toiminguga kaasnevat valu pidasid skopetsid Kristuse ristikannatuste järgimiseks. Kannatused on paratamatud pühadusele jõudmisel. Ilma kannatuste ja loobumisteta ei toimu inimese vaimset puhastamist (Энгельстейн 2002, 127) ja seega ei jõuta jumalikustumiseni (Энгельстейн 2002, 275), mis on inimeksistentsi eesmärgiks. Skopetside meelest oli ka Kristus ise kastraat ning Uue Testamendi jutud tulega ristimisest käivad otseselt kastreerimise kohta. Seega oli kastreerimine skopetside meelest hingeõndsuse paratamatuks eeltingimuseks või tänapäevasemalt öeldes: see oli eksistentsiaalselt vajalik.[16] Kuid kastreerimine polnud ainuke kannatus, mis pühadusele viis. Ka tagakiusamist pea kõigi riigikordade ajal mõisteti pühadusele viiva teekonna osadena (Энгельстейн 2002, 215j). Kastreerimist mõisteti ka kui inimese ümber- või uuekssündi, kui tema olemuse radikaalset muutumist, kui vaimse võitu loodusliku või täpsemalt inimeses peituva loomse alge üle. Kastreerimine tähendas lahtiütlemist sellest maailmast (Панченко 2002, 268j; Энгельстейн 2002, 30).[17] Maailm on patu ja rüveduse areen, kus domineerivad sünd, vananemine ja surm. Kastreerimise läbi justkui vabanetakse sellest siin maailmas võimutsevast sünni-surma ahelast. Sellise maailmavaatega on seotud ka skopetside huvi puudumine maailma muutmise vastu (Энгельстейн 2002, 277).

Kastreerimist teostati nii meeste kui naiste juures, kusjuures naiste puhul ei olnud selle tagajärjed tihti nõnda fataalsed kui meeste puhul: vähemalt osa naisi ei muutunud selle operatsiooni tagajärjel sigimisvõimetuteks. Kastreerimine oli jaotatud kahte kategooriasse: väike pitser seisnes meestel munandite eemaldamises, suur pitser, kastreerimise ülim aste, seisnes aga ka peenise eemaldamises (Энгельстейн 2002, 29). Kastreerimise operatsiooni tehniline läbiviimine ei olnud skopetsidele probleemiks – olid ju paljud neist loomade kohitsemisega harjunud talupojad.

Skopetside liikumine sai alguse hlõstide kogudustes. Pikka aega oli olemas hlõstide kogudusi, kus oli mõningaid kastreerimist harrastavaid entusiaste, kus ei peetud seda veel aga sugugi usuliseks normiks. Isegi 19. sajandi alguses polnud piirid hlõstide ja skopetside vahel sugugi selged (Панченко 2002, 186). Alles tolle sajandi teisel veerandil toimus nende kahe usulise liikumise lõplik eraldumine ning ka teatud konkurentsi kujunemine nende vahel.

Kõige vanem dokumenteeritud skopetsluse juhtum pärineb aastast 1772. Nimelt avastati siis Orioli kubermangus grupp ennast religioossetel motiividel kastreerida lasknud inimesi. Nende üle mõisteti kohut ning neid karistati. Selle esimese tuntuks saanud skopetside grupiga oli seotud mees, kes tihti, kuigi mitte alati esines Kondrati Selivanovi nime all.[18] Alguses õnnestus tal riigivõimu eest peitu pugeda, aga hiljem saadi ta siiski kätte, teda karistati ihunuhtlusega ning aastal 1775 saadeti karistuseks Siberisse. Hiljem interpreteerisid ta pooldajad neid kannatusi messiaanlikult ja teda hakati jumalikustama (Энгельстейн 2002, 49).[19] 18. sajandi lõpul aga ilmub Selivanov uuesti nähtavale Venemaa Euroopa osas.[20] Varsti jõudis ta ka pealinna. Siin leidis ta jõukaid ning valitsusringkondades ilmselt mõjukaid eestkostjaid. Ta elas Peterburis tavaliselt jõukate kaupmeeste juures ning korraldas siin skopetside radeenijeid. 19. sajandi algupoole olevat ta üldse nii riigivõimu kui ka riigikirikuga hästi läbi saanud. Peterburis oli ta usuline tegevus üsna populaarne. Radeenijetes ei osalenud mitte ainult ühiskonna madalamad kihid, vaid ka kõrgemate kihtide esindajad. Tema pooldajate hulgas oli palju riigikiriku liikmeidki (Бурдо / Филатов 2004, 268). Skopetside hulgas kujunes aga välja eriline Selivanovi kultus. Teda ei peetud mitte ainult prohvetiks, vaid ka taastulnud Kristuseks, Lunastajaks. See on muidugi vastavuses hlõstide uskumusega, et nende andekad juhid on Kristused. Skopetsidel on siin aga oluline erinevus. Kui hlõstide meelest võis Kristuseid kui erilisi suurel hulgal Püha Vaimu saanud juhte olla üheaegselt palju, siis skopetside jaoks oli Selivanov see ainus taaskehastunud Lunastaja.[21] Selivanov kasutas ka enese kohta tiitlit „tsaaride tsaar“. Aga temal ja tema toetajatel olid veelgi suuremad, õigemini konkreetsemad pretensioonid. Selivanov ise ja ta pooldajad väitsid ta olevat tsaar Peeter III.[22] Skopetside legendide kohaselt olevat temaga kohtunud keiser Paul, kelle isa ju vähemalt ametlikult oli Peeter III. Aga legendi kohaselt olevat Selivanovit külastanud ka järgmise tsaar, Aleksander I. Kohtumised mõlema tsaariga näivad olevat võimalikud. Lõpuks sai ametivõimudel ikkagi mõõt täis ning aastal 1820 saadeti Selivanov-Lunastaja-Peeter III ühte kloostrisse, kus teda hoiti isoleerituna kuni surmani aastal 1832. Aega, mil Selivanov tegutses populaarse religioosse liidrina Peterburis, on peetud skopetsluse kuldajastuks (Энгельстейн 2002, 66).

19. sajandi alguse Peterburis oli veel teinegi keskus, mis oli teatud moel skopetslusega seotud ning mis magnetina tõmbas enda poole paljusid kõrgema seltskonna liikmeid. See oli proua Tatarinova grupp või sekt. Selle juht polkovnikuproua Jekaterina Tatarinova (1783–1856) oli sündides tegelikult luterlane paruness Katharina von Buxhöwden (Эткинд 1998, 544jj; Grass 1966, 223jj). 19. sajandi teisel kümnendil kogunes tema ümber müstilisest sektantlusest huvitatute grupp, kes hakkasid ise oma koosviibimistel sellist religioosset praktikat harrastama, vähemalt nii, nagu nemad seda mõistsid. Nendest kõrgklassi radeenijetest võttis osa mitu tollast tuntud isikut, kellest kõige kuulsam ja mõjukam oli hariduse ja kultusasjade minister vürst Golitsõn. Tihti viibisid siin ka kunstiakadeemia viitsepresident Labzin ning tuntud kunstnik Borovikovski.[23] Riigivõim, aga ka kiriku juhtkond teadsid sellistest usulistest harrastustest pealinna kõrgklassi hulgas. Aga keiser Aleksander I ajal suhtuti neisse üsna soosivalt. Hiljem, keiser Nikolai I ajal likvideeris politsei selle ringi ning aastal 1837 suleti proua Tatarinova kloostrisse. Tõsi, tõotanud enam mitte niisuguste harrastustega tegeleda, lubati tal hiljem asuda elama Moskvasse.[24]

Skopetside elu läks keiser Nikolai I ajal üldse palju raskemaks, nii nagu teistelgi usulistel liikumistel, mis olid riigikirikust väljaspool. Sajandi teisel poolel saadeti suurem osa skopetse asumisele Jakuutiasse. Seal nad koondusid ja moodustasid omaette külasid. Nii asumisel kui ka mujal paistsid skopetsid silma edukate ettevõtjatena, olgu siis talupoegadena või kaupmeestena. Seda majanduslikku edukust on oponendid neile sageli ette heitnud ning näinud selle edukuse taga ahnust. Ilmselt on selle edukuse olulisemateks põhjusteks olnud siiski muud tegurid.

Üks tüüpilisi süüdistusi skopetside vastu on olnud see, et väidetavalt olevat nad organiseerunud salaühingutesse, millel olevat väga ambitsioonikad eesmärgid. Selliseid süüdistusi esitati neile Stalini-aegsel Venemaal. Tõsi, süüdistuse saamiseks ei pruukinud tollal ilmtingimata skopets olla. Aga sellelaadilisi süüdistusi esitati skopetsidele juba 19. sajandil, kusjuures neis nägid suurt poliitilist ohtu nii parempoolsed konservatiivid kui ka vasakpoolsed narodnikud. Ikka ja jälle oletati, et skopetsidel on mingi poliitiliste eesmärkidega salaühing. Ajaloos on tõesti korra toimunud üks sündmus, mis justkui kinnitaks seda süüdistust. Nimelt esitas kammerhärra Aleksei Jelenski (Jeljanski) 19. sajandi alguses keiserlikule valitsusele projekti terve Venemaa radikaalseks ümberkorraldamiseks.[25] Selle plaani kohaselt pidid kogu riigi valitsemist spetsiaalsete volinike kaudu kontrollima skopetsid. See plaan pidi autori meelest tagama Venemaale maailmavalitsemise. Vene valitsejad aga ei osanud niisugust projekti hinnata – teda ei rakendatud ellu ja tema autor aadlimees Jelenski saadeti nõdramõistuslike hooldepaika. See maailmavalitsemise plaan jäi aga tähtsusetuks üksikjuhtumiks. Üldiselt ei ole skopetsid eriti huvitatud olnud maailma põhimõttelisest muutmisest. Nad on võimaluse korral olnud lojaalsed kodanikud, kelle põhitähelepanu on pööratud neile endile, nende enda vaimsele ja füüsilisele transformeerimisele.

Kui populaarne skopetside liikumine siiski oli? Kui palju oli neid arvuliselt? Seda on pea võimatu öelda, sest nemadki olid nii sügaval põranda all peidus kui vähegi võimalik. Primitiivne loogika ütleks, et kuna nad olid kastreeritud, siis nad järeltulijaid ei saanud ning nad oleksid pidanud õige ruttu välja surema. Nii see ometi ei olnud. Religioossetel motiividel kastreerimisel on teatud ligitõmbejõud ning skopetside misjon on alati vilja kandnud. Vanade asemele on ikka ja jälle tulnud uued, vastpöördunud ja vastkastreeritud. Vene valitsuse ametlike andmete põhjal olevat Venemaal olnud 19. sajandi lõpul umbes 6000 skopetsi (Бурдо / Филатов 2004, 267). On teada ka, et ajavahemikus 1805 kuni 1871 avastati Venemaal 5444 skopetsi. Tõenäoliselt moodustasid need võimude poolt avastatud skopetsid suhteliselt väikese osa kõikidest tollastest skopetsidest (Панченко 2002, 199).

Kuigi skopetsid jäid erinevalt hlõstidest konsolideerituks ega lagunenud arvukatesse harudesse ja gruppidesse, siis ometi on teada vähemalt üks n-ö kirikulõhe ehk raskol nende kogukonnas. Osa skopetse asus 19. sajandil tagakiusamise eest põgenedes elama väljapoole Vene impeeriumi piire, eriti just Moldovasse. Üks nende suuremaid keskusi kujunes Iaşi linnas. 1870. aastate algul toimus siinsete skopetside seas reformiliikumine, mis tõigi endaga kaasa nende lõhenemise. Mõned ärksamad või religioossemad, või kui pahatahtlikult öelda, siis ebastabiilsemad nende seast, ei leppinud sellega, et enamus skopetse oli mugavalt iseendaga rahul ning et nad pöörasid pea kogu oma tähelepanu rikkustele ja mõnusa elu saavutamisele. Usulise käärimise tulemusena kerkis reformiliikumise etteotsa rätsep Kusma Lisin, kes rõhutas skopetsluse eetilist dimensiooni. Kastratsioon on küll vajalik, aga sellest palju tähtsam on inimese vaimsus, eriti tema moraal. Lisin käis ka misjonireisidel Lõuna-Venemaal ning rajas siin oma pooldajate kogudusi. Ta ise ning ta pooldajad pidasid teda uueks ehk teiseks Lunastajaks. Ka teda peeti sealjuures tsaar Peeter III taaskehastuseks (Панченко 2002, 201j). Seega oli ta üks väheseid skopetse, kes pretendeeris jumalikkusele ja keda peeti jumalikuks. Lõpuks ta vahistati Venemaal ning saadeti Jakuutiasse. Tema poolt algatatud liikumine aga elas edasi. Selle esindajaid oli Venemaal veel 20. sajandi kolmekümnendatelgi aastatel.

Skopetsidel on olnud suuliste legendide kõrval ka oma kirjutatud kirjandus. Kui hlõstide puhul saab rääkida kirjandusest vaid folkloori tasemel, siis skopetside kirjanduses on lisaks legendidele ja folkloorsele luulele tegemist juba ka konkreetsete autoritega, kuigi me ei saa veel muidugi rääkida kõrgkirjandusest. Üldse on nende kirjandus tunduvalt mahukam kui teiste sektide oma (Бурдо / Филатов 2004, 267). Aegade jooksul on trükis ilmunud nii mõnedki väljaanded ning väga huvitavaid kirjatöid on säilinud ka käsikirjadena.

Kui 1905. aasta tõi enamusele religioossetele dissidentidele usuvabaduse, siis skopetse kardeti niivõrd, et neile ei antud ka siis usuvabadust. Need, kes olid juba kaua Siberis asumisel olnud ja kellel varem polnud mingit lootust sealt minema pääseda, võisid nüüd küll oma aja ära istunutena Venemaa Euroopa osasse tagasi pöörduda. Aga skopetside sekti siiski ei legaliseeritud. Ka edaspidi esines kohtuprotsesse, mille tagajärjel karistati neid usuliste vaadete ja eriti usulise praktika pärast. Ainus aeg, kui neid taga ei kiusatud, oli 1917. aasta veebruarist sama aasta oktoobrini.

Pärast võimuletulekut suhtusid kommunistid skopetsidesse esialgu üsna sallivalt. Neis nähti olulisi võitlejaid kunagise riigikiriku privileegide vastu. Kahekümnendate aastate lõpus aga hakati ka neid taga kiusama. Ortodoksse kiriku nõrgestamiseks polnud skopetse enam vaja ja seetõttu polnud neist liitlastena enam mingit kasu (Энгельстейн 2002, 238). Nüüd ei peetud neid enam traditsioonilise religiooni vastasteks, vaid hoopis vastupidi, selle eredaimaiks esindajateks (Энгельстейн 2002, 251). Ning peale selle olid nad ju jõukad nepmanid ja kulakud, kes tuli ära hävitada.

Sellise hävitustööga likvideeriti sarnaselt paljude teiste sektide ja vanausuliste harudega ka skopetside majanduslik baas. Nii vähemalt tahtsid uskuda nõukogude võitlevad ateistid. Ometi on alates eelmise sajandi 70. aastatest skopetside tegevust taas märgatud, eriti just Venemaa lõunapiirkondades ja Siberis. Tänapäeval on teada arvestatavate koguduste olemasolu Moskva ning Tuula oblastites (Бурдо / Филатов 2004, 268j).

 

 

Alar Laats (1954), PhD (teoloogias), on vabakutseline teoloog.