Esiletõstetud lood

Jumalalt inimesele, Vana Testamendi kaudu mõeldes

1. Jumal

Kutsun teid tegema väikest ringkäiku Piibli Vana Testamendis. Kindlasti on lugejate hulgas neid, kes küsivad, mis või kes on Jumal. Kindlasti on paljudele tulnud ka pähe otsida vastust Piiblist. Et Vana Testament asub Uuest eespool, siis juhtub nii mõnigi kord, et loetakse kõigepealt ikka Vana Testamenti ja siis, kui jõutakse, ka Uut. Meie alustame Jumalast ja võtame abiks kirjakoha, mis ilmselt on tänu oma asukohale võrdlemisi Piibli alguses paljudele tuttav.

2Ms 3:14-s kirjutatakse: „Ja Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma Olen“ on mind läkitanud teie juurde.“

Mooses küsib Jumalalt tema nime, sest Jumal on parajasti kutsunud Moosese Iisraeli rahvale Egiptuses oma sõna ja tulevast päästetegu kuulutama ning see Jumal vajab rahva jaoks tuvastamist. Muidugi kasutavad Moosese raamatute autorid siin sõnamängu ja tahavad seletada Iisraeli Jumala nime Jahve ning heebreakeelse tegusõna „olema“ hājā või jihjē sarnasust. Jumal Jahve on olemise alus ja tema nimi ju siis peab olema ka olemisega seotud.

Ent kas see ka meie kui kuulajate ja lugejate jaoks niimoodi välja kukub, on iseküsimus. On tõeliselt iseäralik, et selle asemel, et lihtsalt oma nimi öelda, Jumal justkui narriks Moosest. Sest Jumala vastust Moosesele võiks tõlkida ka kui: „Ah, olen, kes olen“. Sest mida peaks Jumal õigupoolest üldse Moosesele vastama? Eriti teravalt puudutab see küsimus meid tänapäeval. Meie oleme ju tegelikult need, kes ootavad Jumalalt enda tuvastamist. Meie soovime saada adekvaatset definitsiooni ja kirjeldust, et liigitada käsitletav ese meile tuntud asjade maailma. Ent selline ootus pole vist Jumala puhul õigustatud. Võtame appi kogu Piibli, et otsida mõnda Jumala definitsiooni, millega Moosest 2Ms 3-s või meid endid hirmsast seletamise ja tuvastamise hädast välja aidata. Otsimine ei vii aga kuhugi, sest mida pole, seda pole. Jumala definitsioon puudub.

Leiame end paradoksi ees: see, kes inimestele ennast ilmutab, jääb ise tundmatuks ja defineerimatuks. Meid ei aita ka kogu vanaaja või keskaja või hilisemagi aja teoloogia ja filosoofia, selline nimelt, mis spekuleerib Jumala olemuse üle. Kõik need seletused komistavad tõsiasja otsa, et Jumala olemusest ei jõua meieni muud kui „ah, olen, kes olen“. Kas saab siis üldse Jumalast rääkida? Kas sulgeme üldse suu, nagu seda tegi Iiob pärast Jumala ilmumist tormituulest ning kõnet, mis täis inimesele vastamatuid küsimusi?

Ei, vakka ei pea meie olema. Meie võimalus on samasugune nagu Piibli kirjanike võimalus. Rääkida saab sellest, kuidas inimene Jumalat näeb. Kui inimene ei saa ennast ega Jumalat näha kõrvalt, neutraalse, objektiivse vaatlejana, loodusteadlasena, siis saab ta inimesena vaadata Jumala poole. Mingisugune kiiker on meil ikka, võimalik et Jumala enda antud, millega kaeda, kuidas võiks Jumal meile tunduda. Piibli kirjutajad on ausad, kiikri kaudu nähtust nad kirjutavadki, ei salga kiikrit ehk ilmutust. Nende jaoks on Jumal seega looja, Jumal on armastus, mille lakkamatuks tõdemiseks ja ümberütlemiseks on tuhandeid luulelisi võimalusi. Inimese suhe Jumalasse on suhe tema loojasse.

Palve: palume endi kui inimeste pärast, palume kõikide inimeste pärast, palume, et võimalust Jumalast kõneleda mõistaksime ikka võimalusena kõneleda oma usust temasse. Aamen!

 

2. Ilmutus

Kutsun teid kiikama Vana Testamendi Viiendasse Moosese raamatusse. Seal (4:35) kirjutatakse: „Sina ise oled seda näinud, et sa teaksid, et Issand on Jumal; ei ole ühtegi teist peale tema!“ Meie pisukeseks teemaks on ilmutus.

Mooses, kes peab enne Iisraeli rahva viimast sammu tõotatud maa suunas ehk Jordani jõe ületamist pika kõne Iisraeli erilisest sidemest oma Jumalaga, kinnitab siin rahvale, et nad on Jumala imetegusid ise näinud. Nad on nimelt pääsenud Egiptusest, neile on antud tõotus saada suureks rahvaks oma tõotatud maal ning nad on pärinud seaduse, mis aitab neil läbi elu minna. Kõike seda on nad näinud, selleks et teada, et nende jumal Jahve ongi Jumal.

Üks Jumala tegu võib olla niisiis ilmutus. Tegu ja selle tulemust on näha ning see tunnistab Jumalast. Selline arusaam seab just meid, siin ja praegu, küsimuse ette, kuidas ilmutust mõistame. Ilusad pildid keskajast, uusajast ja kaasajast, näiteks kaunilt illustreeritud „Vahitornides“, näitavad meile ingleid sõnumit edasi andmas, vahest isegi halli habemega Jumalat otse ilmutust edastamas. Küllap see toetab rahvalikku arusaama, mille kohaselt ilmutus peaks olema midagi kindlat ja konkreetset. See peaks olema ikka kindlalt formuleeritud sõna, jumalik kuuldus või nägemus, ütlevad inimesed siin ja seal. Aga kas tõesti? Kas ongi nii, et kui meilt küsitakse, kas oleme saanud ilmutuse, siis vastame, et ei ole? Sest meil pole seda millegagi tõestada. Meist vist kellelgi pole ette näidata kirjatükki, mis on taevast kukkunud. Või sõnumit, mida oleme otsesõnu Jumalalt kuulnud. Kas meist mõnel on jutustada nägemusest, sellisest päise päeva ajal ja selge peaga nähtust?

Ei vist olegi vaja mingit kindlat sõna või juttu või nägemust. Võib-olla on ilmutus hoopis üks kindel tunne. Selle kohta on isegi sõna olemas: taipamine. Heebrea keeles kasutatakse teadmise kohta sõna jāda‘, mis tähendab ka teadasaamist ning, vähe sellest, ka tundmist ja äratundmist. Loetud kirjakohas 5Ms-s oli kasutatud samast sõnajuurest tuletatud sõna. Vana Testamendi kirjutajate jaoks on olnud Jumala teadmine seotud ikka teadasaamise ja äratundmisega, lausa tundmisega, sest Jumala teod on inimesele olnud tunda.

Taipamine on siis oluline. Ja taibanud oleme me kõik, ükskõik mida see ei puudutaks. Kas sealjuures tähendab taipamine seda, et suudame taibatut kohe sõnadesse panna, selles ma kahtlen. Suured taipamised, mida oleme kogenud, on ehk just sellised, mida defineerivas keeles polegi võimalik edastada. Võib-olla saaks ainult ümber öelda. Võib-olla tuleks siis kasutada metafoori ja võrdpilti, võib-olla isegi suurel hulgal, kui tahta seda taipamist teistele kuidagi vahendada.

Läheksin veelgi kaugemale ja võrdleksin ilmutuslikku taipamist kuuldud anekdoodist arusaamisega. Anekdoot on tänapäeval enamasti puändiga lugu, milles midagi jäetakse rääkimata, et anda kuulajale võimalus see midagi ära taibata. Taipamine on siis meeldiv, nii meeldiv, et ajab naerma. Ilmutus ongi meeldiv, see on äraütlemata meeldiv.

Palve: palume endi kui inimeste pärast, palume kõikide inimeste pärast, palume, et tunnistaksime kõiki ilmutusi oma elus ilmutustena. Aamen!

 

3. Loomine

Nüüd on paras uurida Vanast Testamendist, mida võis küll mõelda Jumal, kui ta lõi maailma ja inimese selle sisse. 1Ms 1:31-s kirjutatakse: „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.“

Ei ole Vanas Testamendis midagi kindlamat, ühtsemat ja selgemat kui veendumus, et maailma ja inimese on loonud Jumal. Piiblis on palju asju, mille suhtes pole Piibel iseeneseski üksmeelel ja mille üle võib tänapäeval vaielda. Seal on isegi asju, mille üle tulebki tänapäeval vaielda. Ent see põhimõtteline, maailma ja inimese loomise tõde on sõnastatud enam kui selgelt.

Olen kogenud, et meie kaasaegsetel Eesti inimestel on seoses Piibli loomislugudega mure. Piiblis on küll palju loomiskirjeldusi, ent enam muret tekitavad need, mis Piibli alguses. Kuus loomispäeva on kuidagi imelik ikka. Loomistegude järjekorra üle järele mõeldes ohatakse, et läks isegi hästi, et niigi palju klapib kokku meie loodusteaduslike teadmistega maailma tekkimise kohta. Samas, naise loomise põhjendamine sellega, et loomadest polnud mehele väärilist kaaslast ja abi, on õige arhailine. Ja nõnda edasi. Igal juhul ei sobi enamus Piibli kirjeldusi meie koolis õpitud teadmise ja tarkusega. Õpime füüsikat, astrofüüsikat, bioloogiat, geneetikat, ja mässime end üha rohkem sisse. Sest loomislood sobivad üha vähem.

Aga proovime teisipidi. Ärme võrdleme võrreldamatut. Ärme esita loodusteaduste küsimusi Piiblile ja ärme esita Piibli küsimusi täppisteadustele. Küsimus, miks ei kirjeldata Piiblis eelajalooliste sauruste loomist, on loodusteaduslik. Proovime ilma selleta. Küsimus, miks ei ole loodusteadused ikka veel vastanud elu päritolu küsimusele, on piibellik. Aga proovime ilma selleta. Võin muidugi lohutuseks öelda, et me pole milleski süüdi, kui oleme selliseid küsimusi esitanud. Inimesel on ikka tung saada teada. Loodusteaduslikke küsimusi on esitanud juba vanad juudi rabid. Näiteks on juba rohkem kui tuhat viissada aastat tagasi arutletud selle üle, mida pidi Jumal veel looma kuuenda päeva õhtul, et teatud asjad maailmas saaksid toimida. Näiteks kuuluvad siia sepatangid, arvasid rabid, sest ilma tangideta pole inimeste esimene sepis võimalik.

Aga see selleks, proovime korra sobivamaid küsimusi. Loeme veel korra esimese loomisloo kuue päeva kirjeldust. Mis sealt õigupoolest kõige rohkem silma torkab? Mis kordub seal kõige kindlama elemendina ja lausa refräänina? Vahest see, et iga päeva lõpus vaatab Jumal oma töö tulemust ja tõdeb, et see on hea. Kuuenda päeva lõpus, kui maailm on valmis saanud, ütleb Jumal aga, et see kõik on väga hea. Jutustatud aeg on minevikus: Jumal vaatas, et see kõik oli hea. Mõista võime seda aga olevikulisena. Mis oli siis hea, on loomulikult ka praegu hea. Seega on meie jaoks, siin ja praegu, oluline mõista, et maailmas on hästi korraldatud asju. Jumal on maailma mõtelnud hästi, isegi väga hästi. Ja ta on selle kõik isegi heaks tunnistanud. Aga siis avaneb loomise mõte: teha kõike hästi ja väga hästi. Nõndaviisi, et me sobiksime siia maailma. Piibli esimene loomislugu tahab meid kinnitada: maailm on hea ja jääb püsima. Meil on lootus, et jääme püsima. Meidki on Jumal ju mõtelnud hästi ja tõdenud inimese loomise päeval: tõesti, see kõik on väga hea.

Palve: palume endi kui inimeste pärast, palume kõikide inimeste pärast, palume, et Jumala loodutena oskaksime Jumalat tänada, sest see kõik on väga hea. Aamen!

 

4. Inimene

Kõik inimesed sarnanevad üksteisele ühes kindlas asjas: nad on inimesed. Kutsun teid inimestena mõtlema Vanas Testamendis inimese kohta öeldule. Ps 51:12-s kirjutatakse: „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!“

Niisiis oleme kõik inimesed, meis kõigis tuksub süda ja ilma vaimuta ei saa me ka ükski hakkama. Isegi vaimust vaesed võivad vaimustuda ja ükski meist ei vabane hetkekski inimkonna vaimuloost. Kõikide inimeste sarnasust tunnetasid juba vana aja mõtlejad ja maailmajälgijad. Nad seletasid seda asjaolu esimese inimesega ehk inimpaariga, kellest on kõik hilisemad põlvkonnad pärit. Aga lisaks ei unustanud nad kindlustamast inimese ja inimeseksolemise muutumatust. Lõppude lõpuks võib ju juhtuda, et inimene areneb füsioloogiliselt või, veelgi hullem, vaimult ei tea mis suunas. Inimeseksolemise muutumatus vormus Piibli kirjutajate nägemuses inimese jumalanäolisuse teesiks.

Mis see küll on, see jumalanäolisus? Miks ankurdada inimeseksolemine kui selline justkui, ausalt öeldes, vähepakkuvasse teesi? Sest mida me Jumala näo kohta teame? Kes otsivad võimalust salata maha igasugune religioosne mõte, jumala või jumalate olemasolu, on kasutanud väidet, et inimese „Jumala nägu“ on ainuvõimalik väljend, kui Jumal on välja mõeldud. Inimene on Jumala mõtelnud välja, et vastamatute küsimustega hakkama saada, ta on siis kujutanud ennast suuremaks ja vägevamaks ning selle abil asunud maailma seletama. Kahtlemata on selline seletus kas naiivne või vales kohas esitatud, sest kuidas teisiti kui inimese moodi peakski inimene Jumalat kujutama, kui ta ei hooma teda ealeski. Aga selgitus, et Jumal on inimese looming, on vale ka seetõttu, et eksib jumalanäolisuse idee vastu. Väljendis „Jumala nägu“ ei ole rõhk mitte „Jumalal“, vaid „näol“. Igal pool muistses Lähis-Idas ühendas üks asjaolu tõesti jumalaid ja inimesi. See oli valitseja pale. Kuningaid peeti ikka jumalate asemikeks maa peal. Nad valitsesid oma riiki, rahvast ja vähemalt mõtetes sageli kogu maailma nii, nagu valitsesid jumalad maailma. Vana Testamendi tekstide kirjutajad astusid aga sammu kaugemale, nad nägid igas inimeses valitsejat. Iga inimene oma mõtlemisvõime, planeerimisoskuse ja ettenägelikkusega on nagu maailma valitseja. Sealjuures muidugi valitseja, kelle vaimuvarustuses on kõige tähtsamal kohal vastutustunne. Sest kuningad, kui nad just päris nõdrameelsed ei olnud, vastutasid oma riigi ja rahva eest.

Niisiis on meil kõigil Jumala pale, sest me mõtleme, näeme ette ja oskame idee poolest vastutustundlikult maailmaga ümber käia. Viimase väitega ei taha ehk kõik nõustuda, sest vastutustundetust kogeme iga päev, eriti meie noores riigis ja ühiskonnas. Aga vastutustundetuse olemasolu ei vähenda jumalanäolist potentsiaali, mis meile kõigile on kaasa antud. Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim, ütleb tsiteeritud psalmi kirjakoht. Siit saame teada, kuhu on suunatud meie jumalanäolise inimeseksolemise teravik: vaimu uuenemisse nimelt. Inimeseks ei saa olla muutumatu ja staatilisena. Meie keha võib küll vananeda, aga hulk rakke selles uuenevad pidevalt, et saaksime elus püsida. Teame ju ka, et elus püsimiseks on tarvis lakkamatult õppida ja uueneda. Parim tõestus inimeseksolemise kohta on uuenemine. Ja uuenemine, kui ta on mõeldud tõsiselt, ei saa toimuda Jumalast lahku, vaid ikka tema suunas.

Palve: palume endi kui inimeste pärast, palume kõikide inimeste pärast, palume, et me ei alahindaks võimeid, millised Jumal on meile kaasa andnud, ja teostaksime oma jumalanäolisust siin maailmas, iga hetk, nüüd ja kohe. Aamen!

 

5. Käsk

Jätkame ringkäiku Vana Testamendis. Selle keskmes seisavad kahtlemata käsk ja keeld, õigupoolest terve hulk neid, koondatuna Toorasse, Seadusesse ehk elu juhisesse. Aga loen alustuseks, mida üteldakse ühes Jr kirjakohas (31:34): „Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“

Kindlasti on Piibli kirjutajad mõtelnud tõsiselt seadust, mille Jumal andis Iisraeli jaoks Moosesele Siinai mäel. Selle seaduse heebrea nimetus Toora on tuletis tegusõnast „juhtima“. Toora on juutide jaoks juhis, heas mõttes ellu kaasa antud juhend, ilma milleta nii mõnedki asjad ei tööta. Omal ajal mõeldi siis nii. Tulid hilisemad ajad ning kohati liiga detailsed, kohati aga liiga üldsõnalised juhised muutusid üha rohkem probleemiks. Judaism valis käskude ja keeldude lakkamatu selgitamise ja täpsustamise tee, millest muuseas kunagi ei ole puudunud heatahtlik loomingulisus. Tekkivas kristluses valiti teine tee, seadust ei tühistatud, aga tunnistati Jumala heatahtlikkust inimese suhtes, kellel oli elujuhiste järgi orienteerumisel jätkuvalt raskusi. Uue Testamendi evangeeliumite Jeesus ja kirjade Paulus asetavad käsud ja keelud hoopis uude valgusse, kui aitavad fokusseerida inimese pilgu otse käsu keskmesse: armastuse käsule.

Võiks vist siis öelda, et käsud ja keelud pole halvad ega mõeldud halvasti, aga et inimesel igal ajal ja igas kohas üldse tekiks mingigi arusaam käsust ning et Jumala hästi mõeldud seadus oleks kuidagigi mõistetav, tuli silmad juhtida hulgalt käskudelt ja keeldudelt üheleainsale: armasta oma Jumalat ja oma ligimest nagu iseennast. Nimelt on Vana Testamendi seadusel tõesti üks viga. Mõtlen siin seadust nii, nagu ta on sõnastatud, piibliheebrea keeles rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi, ühiskonnas, kus tehti asju, mida meie tänapäeval ei tee, ja kus veel ei tehtud asju, mida me tänapäeval kogu aeg teeme. Pole lihtsalt võimalik, et kõik need käsud oleksid üldse täidetavad igal ajal ja igas paigas. Neid tuli Jeesuse kombel fokusseerida.

Vana Testament on ise fokusseerimise vajadust tunnistanud ning seda ette näinud. Siin ei öelda küll kusagil, et kunagi peaks tulema aeg, mil Jumala leping Iisraeliga lõppeks ning ühes sellega kaotaks Toora kehtivuse, ent tema koondumine lihtsatesse usutõdedesse on kirjutajate meelest võimalik. Lahendus on inimese sisemine muutumine. Just seda aga tsiteeritud Jr kirjakoht tõotabki. „Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured.“ Teiste juhendamine ja käsuga õpetamine pole enam vajalik, sest inimene lihtsalt tunnebki Jumalat. Jumal on talle ise appi tulnud ja süü andeks andnud. Inimene ei pea enam juurdlema, kas ta käsku ikka korrektselt täidab, vaid võib elada rahus, sest iga tema tegu ongi käsu täitmine.

Aga ärgem unustagem, see aeg on käes. Uus Testament on võimas tunnistus selle kohta, et Jeesusega mõtles Jumal seda asja tõsiselt. Meile ongi antud võimalus elu paradoksid ületada ning armastuse käsku elada. Inimene inimesega on ikka paremini läbi saanud kui õpetaja õpetajaga.

Palve: palume endi kui inimeste pärast, palume kõikide inimeste pärast, palume, et meil oleks silmi Piiblist leida üles armastuse käsk ning et me iialgi ei väsiks armastuse elamisest. Aamen!

 

6. Puhkamine ja õppimine

Kui otsida Vanast Testamendist kirjakohti igaks nädalapäevaks, siis on selge, et laupäeva hommikusse sobib järgmine kirjakoht 1Ms 2:3-st: „Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.“

Eks jutt ole muidugi seitsmendast päevast, mis järgnes kuuele loomispäevale. Jumal tähistas ja pühitses seda päeva hingamispäevana – tuletame meelde: pärast seda, kui ta oli kõik valmis saanud loomingu tunnistanud väga heaks. Heebrea keeles kannab aeg reedesest päikseloojangust laupäevase päikseloojanguni sabati nime. Ega seal suurt hingamisega tegemist olegi: heebrea sõna mõtleb puhkamist, kõige tavalisemat tööst puhkamist. Võib-olla ei taheta eesti keelde sabatit tõlkida „puhkepäevaks“, sest et see võtaks justkui eriliselt päevalt tema püha hõngu, aga sõna-sõnalt võimalik see on.

Ometi on laupäeva puhul tegemist puhkepäevaga. Ja vaatamata tema pühitsemisele ei ole see meie mõistes pühapäev. Judaismis on sabat päev, mil ei tehta tööd, mõnikord keelatakse äärmuslikul kombel isegi igasugune liigutamine ja liikumine, sest see võib ju kogemata tähendada tööd. Ent selle taga ei ole mitte vajadus lesida päev otsa asemel, vaid puhata aktiivselt. Nimelt puhata vaimulikult. Vaimutöö on sabatil lausa eriliselt nõutav. Vaimutöö on püha töö, sest mõtlemine on püha. Mõtlemise eesmärk on taibata maailma asju, eriti aga neid, mis puutuvad Jumala, inimese ja maailma erilist suhet. Kes laupäeval mõtleb loomise üle, on seega erilise, püha mõtlemistöö tegija.

Mõtlemiseks on tarvis aga lugeda ja õppida. Seepärast sobib laupäev ideaalselt ka lugemiseks ja õppimiseks. Laupäev ongi õppimiseks. Meile, kaasaegsetele inimestele on Jumal olnud eriti armulik, sest meile on reeglina antud lausa kaks puhkepäeva, terve nädalavahetus – luksus, mida ei ole varasematel aegadel kunagi olnud. Meil on veel parem olukord, sest saame lugeda ja õppida terve laupäeva, näiteks mõeldes seda, mida maailma loomine tähendab, et siis pühapäeval mõtelda, kuidas Jumal inimese tema maailmas päästis.

Niisiis selleks, et pühapäeval saada osa Kristuse sündmusest ja olla selleks korralikult ette valmistatud, on meil terve laupäev. Aga ka need, kes kirikus ei käi ja Kristuse tähendusest inimesele nii väga lugu ei oska pidada, saavad laupäeva ja pühapäeva suurepäraselt kasutada lugemiseks ja õppimiseks. Sabati pidamise põhjendus on kohe Piibli alguses seepärast, et Piibli kirjutajad pidasid seda nii oluliseks, kogu maailma puudutavaks tõsiasjaks, inimeste erinevatest usutunnistustest või nende puudumisest hoolimata. Meie kõigi – inimeste – kohus on lugeda ja õppida. Ja siis järgemööda rõõmsalt taibata, taibata ennast siin maailmas, mõnikord Jumala tegusidki. Iga inimese püha kohus on õppida.

Palve: palume endi kui inimeste pärast, palume kõikide inimeste pärast, palume, et tühja-tähja kiuste ning väljapuhkamise kõrval võtaksime laupäevalt ikka seda, milleks ta on loodud: õppimist vaimu uuenemiseks. Aamen!

 

7. Surm ja pääsemine

Lõpetame pisukese ringkäigu Vanas Testamendis mõtisklusega surma ja pääsemise üle. Loeme alustuseks Ii 19:25–27: „Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra.“

Iiobi raamat on keeruline raamat, keerulisem on veel tema äsja ette loetud kirjakoht. Iiobi raamat sisaldab palju keerulist heebrea keelt, aga samuti palju keerukaid tekstiprobleeme, mistõttu näiteks meie kirjakoha algteksti saab rekonstrueerida erinevalt ning muidugi ka tõlkida erinevalt. Ent üks on kindel, seda kirjakohta on kristlikus traditsioonis läbi aegade tõlgendatud nii, nagu ta äsja kõlas. Iiob väljendab oma kompromissitut kindlust, et Iiob oma silmadega näeb veel Jumalat, sest teda lunastatakse tema hädast. Vaatamata sellele, et ta sureb ja ta ihugi kõduneb, teab ta, et näeb Jumalat. Need sõnad ei pärine sealjuures mõne suvalise rõõmsa lootja ja uskuja suust, vaid Vana Testamendi sügavaimasse hätta langenud kannatajalt. Tema suu üldse veel vaevu kõneleb, tema suurim etteheide Jumalale on, et see ei lase tal surra. Selline Iiob on kindel oma puhtuses ning teab, et tema lunastus tuleb.

Oleme inimestena kõik surelikud. Saame sellest ka suurepäraselt aru, sest vaevalt meie hulgas on selliseid, kes pole surma näinud. Nii või teisiti oleme näinud ja näeme seda veelgi. Ent kas meist keegi on näinud ülestõusmist? Võib-olla polegi. Miks me siis usume, et tõuseme üles? Ja kuidas me seda üldse usume? Elusolend, kes sureb ja kõduneb, ei ärka üles, ütleb meile koolitarkus ja kogemus. Surnu elluärkamiseks oleks tarvis imet, ärakõdunenu tagasitulekuks veelgi suuremat imet. Kas siis üldse on ülestõusmine võimalik?

Arvan siiski, et on. Usun ka, et on. Aga ei tea, kuidas see võimalik on. Mida aasta edasi, seda vähem tunnen, ausalt öeldes, ka huvi, kuidas see peaks võimalik olema. Ülestõusmise ja lunastuse sõnum on nii paradoksaalne, et seda saab vist taibata vaid osaliselt, siis kui vaim on rahunenud. Iiobil pole ihu, aga tema enda silmad näevad Jumalat, mitte kellegi teise omad. On need mingid vaimusilmad, äkki inimkonna silmad? Ei tea.

Aga teame tänu kahe tuhande aasta tagustele mõtlejatele ja uskujatele, et inimeseksolemist iseloomustab surmaga leppimine ja leppimatus ühteaegu. Õigupoolest võiks sõnastada seda ka nii: mitte surm ei ole probleem, vaid sideme kaotus lähedasega. Inimeste vahel on erilised sidemed, inimesed on alati inimesemad, kui nad puutuvad kokku teiste inimestega. Kui kokkupuude kaob, siis on puudus, surm ja lein. Aga kas kaotus on nii suur, kui vaimne side lähedasega alles jääb? Selline mälestus ja mõttes lähedasega suhtlemine?

Võib-olla aitab meid just siin kindelolek, et ülestõusmises saab kõik lahenduse ning kõiki meid lunastatakse meie sidemete kaotusest lähedastega. Lunastatakse siis meie võimetusest lähedastega sidet hoida. Lunastatakse raskustest olla inimestega inimesem. Ja kõige lõpuks võime õppida sellest Iiobi raamatu kirjakohast ju, et oluline pole surm ega ülestõusmine, vaid Jumala nägemine. Mine tea, kuidas see kõik on võimalik, aga ma usun seda.

Palve: palume endi kui inimeste pärast, palume kõikide inimeste pärast, palume, et surma kogedes ei kaotaks me sidet oma lähedastega, et me ei kiusaks ennast küsimusega ülestõusmise olemuse kohta, vaid usuksime seda, et meie suurim soov võiks olla, et näeksime Jumalat. Aamen!

 

Hommikumõtisklused olid Vikerraadios eetris 19.11.–25.11.2012, teksti on kergelt muudetud.

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English