Esiletõstetud lood

Olgem tänulikud! (1Ts 5:14–24)

„Meie aga manitseme teid, vennad: noomige korratuid, julgustage pelglikke, aidake nõrku, olge pika meelega kõikide vastu! Vaadake, et keegi teisele kurja ei tasuks kurjaga, vaid taotlege alati head üksteisele ja kõikidele! Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses! Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi, katsuge läbi kõik, pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest! Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks! Ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda“ (1Ts 5:14–24).

Väga paljud asjad siin maailmas puudutavad meid õige sügavalt ning panevad meid mingitmoodi reageerima, käituma – annavad vahel isegi uue suuna me elule või mõtetele. Hetkede tähendusrikkusest ei pruugi me alati õigetel momentidel aru saada, ent kunagi oma elule tagasi vaadates võime sageli tõdeda, et üks või teine pealtnäha lihtne sündmus on meie teekonda olulisel määral õige sihtpunkti poole käänanud. Ja teel oma sihtpunktide poole kogeme erinevates kogustes head ning halba, kogeme hetki, kus tahaks kellegi peale oma viha välja valada või siis vastupidi – kedagi ülevoolavalt tänada selle eest, et meile on antud võimalus kogeda kõike loodut.

Kord jalutanud ühel imeilusal sügishommikul ringi kaks inimest, üks neist ateist ja teine usklik. Kui ateist nägi kristalset päikest läbi hommikuse udu hõõgumas, karget lumepuru erinevates toonides lehtedel tema jalataldade all, kui ta nägi tüünet järvepinda, millel kaldalt kajasid vastu tema enda sammud, siis teatas ta järsku ülima liigutustundega: „Oh, ma olen nii tänulik, nii tänulik selle kõige eest!“ Tema usklik sõber aga küsis seepeale: „Kellele sa tänulik oled, mu kallis?“

Tõepoolest, kellele me peame olema tänulikud? Ehk sõbrale, kes meid kaunil sügishommikul välja jalutama tõi? Või ülemusele, kes andis meile vaba päeva, et saaksime minna loodusesse oma mõtteid puhastama ja ümbritsevat ilu nautima? Või täname hoopis iseennast selle eest, et oleme nii haruldaselt tähelepanelikud ning omame erilist ilumeelt?

Ega seegi kõik pole vale – põhjust tänulik olla on meil ilmselt paljudele. Ja küllap just seepärast unustame mõnikord ära tänumeele oma Looja suhtes. Unustame ära, et ilma Temata poleks meil sõpra, kellega jalutada, poleks heatahtlikku ja mõistvat ülemust, meil poleks ehk isegi võimet ära tunda kaunist, kui Jumal meile seda võimet poleks kinkinud. Mis jääks siis meile alles või mis jääks meist alles, kui nõnda järjest hakkasime otsekui kireva maali pealt ära võtma neid olulisi asju me elus, mille olemasolu ei sõltu alati meist? Küllap viimaks jääks järele valge ja tühi lõuend, millel puudub isegi autori nimi.

Paar päeva tagasi kohtusin ühe noore inimesega, keda kannustas maailmavalu ning jumalaotsing mind mitmesuguste küsimustega pommitama. Tema põhimure näis olevat see, et Jumal teda ei kuule. „Ma olen palvetanud, pöördunud Tema poole, olen tahtnud, et Ta mind suunaks, aga seni pole Ta mind kuulda võtnud. Mitte mingisugust muutust pole mu ellu tulnud ja pean tunnistama, et mul on juba väga raske Teda tõsiselt võtta. Kui ta üldse olemas on.“ Umbes nõnda kirjeldas oma probleemi see noor inimene.

Eks olegi ju loomulik ja läbinisti inimlik, et tahame kõiki vastuseid ning muutusi kohe oma elus näha. Ja näha neid nõnda, et see nähtu meid kuidagi raputaks või et muutus kätkeks endas midagi väga erilist ning seniolematut. Ent siingi tuleb meil viimaks tunnistada seda, et vastused võivad peituda milleski, mille peale me ühekorraga ei tule ja mille eest me ka tänulikud olla ei oska.

Küllap seegi Jumalat igatsev inimene, kellest just juttu oli, keskendus enam oma soovide täitumise jälgimisele, kui näiteks sellele, mis tal juba olemas on ning millega Looja teda juba nagunii õnnistanud on. Fakt on see, et me saame alati tänulikud olla millegi eest, saame alati olla õnnelikud millegi pärast – ka siis, kui meid on tabanud mingi mure või kriis. Kõigel me elus on kaks poolt ja kui me kaotame ühe, jääb teine pool alles. See ongi kingitus, see ongi see, mis on meie tänulikkuse algallikas. Ütleb ju ka Paulus meile täna nõnda sütitavalt ja tabavalt: „Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!“

Loomulik on see, et tänutunnet on endas raskem üles leida kui pettumust, nördimust, vaenu jne. Mure sünnitab muret ja see võib ajapikku muutuda suletud ringiks, kui me ei leia endas jõudu näha elu kirkamaid toone. Üks psühholoog on öelnud kord, et kui varem arvas ta, et inimesed kurdavad sellepärast, et neil on palju probleeme, siis nüüd on ta aru saanud, et inimestel on probleemid, sest nad kurdavad. Kurtmine ei paranda midagi ega tee olukorda paremaks – pigem muudab meid endid kibestunuks. Kuigi jah, eks me teame ju kõik, kuidas vahel tahaks lihtsalt mured endast välja saada, kuidas vahel on vastupandamatu soov oma seesmine valu kogu maailmale kaela valada.

Selles suhtes on tänulikkus nagu palsam, mis toidab me haavatud hinge. Tänutunne teeb inimese säravaks ning see sära kiirgab ka Jumalani, kui me elame selles ja väljendame seda. Ja mis seal salata – ka negatiivse eest peaksime ideaalis olema tänulikud, sest nagu öeldud: igal asjal on kaks poolt ning varjud tekivad valgusemängust.

Üks šoti pastor, Alexander Whyte, oli tuntud oma julgustavate ja positiivsete jutluste poolest. Ta leidis alati midagi, mille eest Jumalale tänulik olla, ning ei jätnud seda ka iial mainimata. Ühel pühapäevahommikul olnud ilm väga tormine ja pime – mitte keegi külas ei suutnud seekord rõõmustada selle üle, et on pühapäev ning peale pannkookide söömist saab minna koos kirikusse. Kõikide meeleolu varjutas kole, tormine ilm. Üks kiriku diakonitest arutles: „Vaevalt, et meie õpetaja täna on võimeline tänama Jumalat millegi eest – väljas valitseb ju selline õudus.“ Aga tema suureks üllatuseks alustas reverend Whyte jumalateenistust, palvetades: „Me täname Sind, oh Jumal, et mitte alati pole kõik nii, nagu täna.“

Reverend Whyte sai tõeliselt aru Piibli tõest. Me peaksime tänama Jumalat kõigest hoolimata. Sest seesama Jumal juhib maailma, kui on head ajad ja seesama Jumal juhib maailma, kui on halvemad ajad. Ja Jumalal on alati põhjused, motiivid ning eesmärgid, miks Ta midagi teeb ja kuidas Ta midagi teeb. Meie asi on Teda lihtsalt usaldada.

„Tänage kõige eest!“ ütleb Paulus. Tänagem meiegi. Olgem teadlikud, miks, keda ja mille eest me täname. Olgem tänulikud oma vaba isamaa hommikute ilu, heade inimeste, toetavate õlgade, armastavate südamete, jumaliku soojuse, puhaste mõtete eest. Olgem tänulikud vaenlaste eest, tagakiusajate eest, nende eest, kes levitavad valet meie kohta, olgem tänulikud võime eest andestada. Meie Jumal pole kibestunud Jumal ning meiegi ei tohi olla kibestunud. Elagem ja armastagem oma elu nõnda, nagu Issand meile on õpetanud. Aamen!

 

Anna-Liisa Vaher (1980) on EELK vaimulik, Kaitseväe Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni kaplan.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English