„Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik. Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves! Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked! Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke! Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega! Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske endid tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad!“ (Rm 12:6–16)
Kristuse ilmumispüha järgsed pühapäevad kõnelevad Jeesuse kui Jumala Poja avalikukssaamisest üksikinimestele ja rahvastele – sellest, mil kombel ühes või teises olukorras on inimeste silmad avanenud ja nad on hakanud jumalikku valgust nägema ning mõistnud, et selles mehes, Naatsareti Jeesuses, on tõepoolest Jumal ise nende ligi tulnud. Ta pole lihtsalt erakordsete võimetega inimene, erudeeritud õpetaja või moraalne eeskuju, vaid Temas on antud meile tee, tõde ja elu, et me Teda vastu võttes võiksime taotleda samasugust osadust Jumalaga, nagu oli Jeesusel, ning leiaksime selles osaduses uue ja jääva elu.
Teise ilmumispüha järgse pühapäeva teemaks ongi „Jeesus ilmutab oma jumalikku väge“. Küllap me ootame jumalikku sekkumist oma ellu, oleme altid imedele ja imetegijatele. Eestlane, kes on harjunud end pidama skeptiliseks või koguni eitaval positsioonil olijaks religiooni ja kiriku suhtes, on üllatavalt vastuvõtlik maagiale, erinevate üleloomulike jõudude ja vägedega manipuleerimisele. Imetegijad ja selgeltnägijad peavad teleekraanidel oma tuleproove, poodides müüakse tervendavaid kristalle ning aurat puhastavaid muusikaplaate.
Pühapäeva Vana Testamendi lugemine ja evangeelium kõnelevadki meile Jumala imelisest sekkumisest igapäevastes olukordades või argimuredes. Prohvet Eliisa päästab lesknaise võlausaldaja käest – kruusist õlist saab niipalju, et kõik laenatud astjad täituvad ja jääb ülegi (2Kn 4:1–7). Kaana pulmas muudab Jeesus vee veiniks ja pulmarahvas võib rõõmsalt edasi pidutseda (Jh 2:1–11). Need lood näitavad meile, et Jumal ei paku meile üksnes hingekosutust või vaimset rooga, vaid Temalt tuleb ka meie ihutoit, meie igapäevane leib. Iga jumalateenistuse keskmes on koguduse ühine söömaaeg, püha armulaud, mis tuletab meile meelde, et Jumal toidab oma rahvast nii vaimse kui ajaliku roaga ja tahab kasutada oma kogudust selleks, et keegi ei peaks kannatama nälga ja janu.
Paulus aga kõneleb Rooma kirjas sellest, missugustel tingimustel võiksime elada nõnda, et kogu maailm ja kõik inimesed saaksid toidetud ja joodetud ning neil oleks osa taeva ja maa Looja küllusest. Apostel räägib sellest, mil kombel erinevate inimeste oskuste, võimete ja töö tulemusena võib tekkida sünergia, mis taotleb koguduse ja kogukonna ühiseid hüvesid, õiglust ja armastust.
Meile on antud armu järgi erinevaid armuande, ütleb apostel, ja selles lühikeses lauses kordub kaks korda sõna „arm“. Ikka ja jälle peame laskma endile meelde tuletada lihtsat tõde, et meie võimed, anded, soodumused ja eeldused ei ole meie endi välja teenitud, vaid on meile antud Jumala armust. Kui keegi suudab võluda klaverist või orelist välja imelisi helisid, õppida kõnelema võõrkeeli, tegeleda teaduse või kunstidega, koostada arvutiprogramme või remontida masinaid, siis on tegemist Jumala armuanniga. Kui keegi on ettevõtlik, algatusvõimeline ja püsiv, suudab mõelda ja tegutseda süsteemselt ja järjekindlalt, seada sihte ja juhtida protsesse, siis on seegi Jumala armuand. Kui kellelgi on osavõtlik ja kaastundlik meel, valmidus süveneda kaasinimese muredesse, toetada ja aidata, siis on taas põhjust Jumalat tänada nende armuandide eest.
Loomulikult ei ole Jumala armuand kullaeesel või lauake-kata-end, mis toimib iseenesest ja võluväel. Kui inimene ei kasuta Jumala armuandi vaid selle maha matab, nagu Jeesuse mõistuloos talentidest, saab ta sellest kasu asemel hoopiski kahju. Jumal annab oma armuannid meile selleks, et me neid arendaksime ja kasutaksime. Võiksime ju kõik tuua kuhjaga näiteid inimestest, kes on küll mitmeski mõttes andekad, aga kelle elu möödub sisutult või isegi traagiliselt.
Kuidas aga kasutada Jumala armuande nõnda, et see sünniks siiras armastuses, hoidudes kurjast ja kiindudes heasse, nagu õpetab apostel? Siinjuures meenub lugu talumehest, kes pingutab küll puhkepäevadeta ja öötundidest lisa võttes tööd rügada, aga miski tal ei õnnestu – saak jääb napiks ja loomad kiduraks. Ta vaatab kadedusega naabrile, kes ei paista rohkem töötavat, kuid kellel kõik läheb aina ülesmäge. Ühel unetul ööl asutab mees end jalutama ja näeb, kuidas üks naljakas mehike tema naabri põldudel künnab ja külvab. Ahhaa, mõtleb mees, sellepärast naabri käsi käibki nii hästi, et tal on salajased abimehed. Läheb küsib võõralt, kes too niisugune on, ja saab teada, et tegemist on naabrimehe õnnega. Ta tunneb huvi: „Aga kus on siis minu õnn?“ Ja saab vastuseks: „Mine vaata sinna metsalagendikule.“ Ta läheb ja näeb seal üht võõrast meest kaaluvihtide ja müügilettidega toimetamas ning mõistab, et tema õnn ei ole mitte põlluharimises, vaid kauplemises. Mees loobub talust ja hakkab poepidajaks ning tema asjad edenevad sootuks paremini kui enne.
Meile on antud erinevaid armuande, ütleb apostel. Ning esimene ja kõige olulisem tarkus on need annid avastada ja ära tunda. Me oleme läbi imbunud turumajandusel põhinevast tarbimisühiskonna loogikast, mille kohaselt on tarvis aina rohkem rügada, aina rohkem teenida, aina rohkem kulutada ja tarbida. Kui saabuvad rasked ajad ja töö ei anna oodatud tulemusi, siis anname aga piitsa ja ütleme nagu hobune Orwelli „Loomade farmis“: „Mina töötan veel rohkem!“ Jumal aga ei taha, et me end läbi põletame ja surnuks töötame, vaid et me võiksime oma tööd tehes tunda, et see meid innustab ja arendab. Kui oleme väsinud ja tülpinud ning tunneme, et miski ei edene, siis on täiesti võimalik, et me teeme valesid või koguni mittevajalikke asju.
Kui avastame oma tõelise kutsumuse, leiame üles Jumala armuannid oma elus, siis avastame, et suudame hoopis vähema aja- ja energiakuluga hoopis rohkem korda saata, sest meie sisemine häälestatus on õige. Inimesed, kes teevad tööd, mis neile meeldib ja mis on nende jaoks mõttekas, suudavad tõepoolest palju korda saata. Kui dirigent Paavo Järvilt küsiti, kas teda ei väsita ega kurna elu lennukites, hotellides, alaline reisimine ühest maailma otsast teise, siis vastas ta: see on suur privileeg elada oma elu koos muusikaga. Kas võiksime öelda igaüks nõnda: on suur privileeg õpetada lapsi, töötada kirikus, mängida pilli, hoolitseda laste või lastelaste eest? Me võime seda, kui kasutame neid ande, mida Jumal meile on andnud.
Teiseks kõneleb apostel millestki, mida mu arvates võiks nimetada oma piiride ja vastutuse tundmiseks ning täpseks rollitäitmiseks, mida õpetavad kaasaegsed meeskonnatöö koolitused. Olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis, olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis. Teadvusta endale see armuand, see roll, see amet, mis sul on, teadvusta endale sellega kaasnevad võimalused ja vastutus, aga ka sellega kaasnevad piirid, ning püsi nendes. Suur hulk meie hädasid on põhjustatud sellest, et me tahaksime olla keegi teine, elada, mõelda, otsustada ja vastutada teiste eest.
Näiteks tähendab see minu kui koguduseõpetaja jaoks, et ma ei pea olema peapiiskop ega juhtima kirikut, võtma vastu otsuseid ja andma hinnanguid, mis ületavad mulle antud õigused ja vastutuse, aga ka mulle antud armuanni. Ma ei pea olema ka organist ega otsustama, missugust muusikat mängida jumalateenistusel või matusel, kui pikad peavad olema eelmängud või millised on sobivad helistikud ühe või teise koraali jaoks. Ma võin usaldada peapiiskoppi ja organisti, kellele Jumal on andnud armuannid nendes ametites töötamiseks ja võin omakorda eeldada ka peapiiskopilt ja organistilt, et nemad usaldavad minu kutsumust ja armuandi olla koguduse hingekarjaseks.
Küllap usaldus üksteise ja Jumala kui kõigi andide jagaja vastu juhibki meid selle kõige olulisemani: Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate kilda. Ärge olge endi meelest targad. Jumala armuandide kasutamine ei ole kunagi pelgalt eneseteostus, omaenda karjääri või tuntuse või positsiooni või majandusliku heaolu kindlustamine, vaid teenimine. See ei ole midagi alandavat, vastupidi – enese andmine millegi endast suurema, püsivama ja ilusama teenistusse vabastab meeled ja muudab elu mõttekaks: Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena.
Iga missa lõpeb läkitamisega: Mingem rahuga, armastades ja teenides Issandat. Oleme kutsutud Teda teenima nende armuandidega, selles kutsumuses, nendes olukordades, millega oleme end sidunud ja mida me oleme enese peale võtnud. Teadkem siis, et me ei pea oma jõust ja väest pingutama ja rügama, vaid usaldagem iseendid, oma töö ja elu palves Tema hooleks, kes kannab meie koormaid ja juhib meie samme, nii nagu lauldakse ühes ilusas kristlikus hommikulaulus:
Ka töös mind ise aita,
mis õige, mulle näita.
Su hooleks kõik ma jätan,
mis iial ette võtan.
Siis võime kogeda, mil kombel Jeesus oma jumalikku väge ilmutab ning õli ei pea lõppema kruusist ega vein pulmaliste laualt. Aamen.
Marko Tiitus (1971) on EELK Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.
