„Aga kui Johannes vangihoones olles kuulis Kristuse tegudest, läkitas ta oma jüngrite kaudu temale ütlema: „Kas oled sina see, kes tuleb, või peame teist ootama?“ Ja Jeesus vastas ning ütles neile: „Minge ja teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad saavad nägijaiks ja jalutud käivad, pidalitõbised tehakse puhtaks ja kurdid kuulevad, ja surnud äratatakse üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi, ja õnnis on, kes iganes minust ei pahandu!““ (Mt 11:2–6)
Meie mõtlemine on selline, et ilustab tegelikku olukorda paremaks. Teadlased ütlevad, et me ei jääks liigina ellu, kui tõlgendaksime endale asjaolusid adekvaatselt, lootusetus teeks meid jõuetuks. Vaevalt meist keegi kujutleks end praegu vangis olema, ikka tahame loota, et oleme vabaduses, et meie valime oma võimalusi. Tõsi, Johannes ei olnud vangis enda tahtest. Kas aga meie vangipõlv on valitud? Kas oleme meie söönud hea ja kurja tundmise puust, et oleme Jumalast lahus? Kummaline, et me vahel ei kujutlegi seda vangipõlve vaid hoopis vabadusena.
Arvame, et on vältimatu õpetada lastele hea ja kurja tundmist, nagu vanemad meile õpetasid. Tunneme ju head ja kurja sedavõrd, et mõistame kohut selle järgi. Meil on ju vaja piire ühiskonnas toime tulemiseks. Lausa vältimatu on korra tagamine, mille aluseks peame hea ja kurja tundmist. Kuidas nüüd on lugu meiega? Kas oleme vabad või vangis? Ehitame endale ise vangla ja sepistame ahelad?
Ehk oleneb vabaduse või vangipõlve tunne sellest, kas kuuleme ja märkame Jeesuse sõnu ja tegemisi? Olen vahel mõelnud, et hakkame teadvustama enda tegelikku olu alles Jeesuse lunastussõnumit kuuldes. Kes mõtleks endast halvasti, kui hea ja kurja tundmisest saab kujundada teadusi ja seadusi. Oleme nii targad ja vägevad, et teame noomida või julgustada end ja teisigi tegema head. Kujutleme ikka ennast paremana, tahame end isegi paremana näidata teistele. Ilustame seda, et valetame endale. Kummaline, et saame sellest lootust tegutsemiseks. Kui Jeesus ütleb meile, et oleme pimedad, jalutumad, pidalitõbised ja südamelt kurjad, hoolimata meie arvamisest, et teame head ja kurja. Et isegi teades head ja kurja, teeme kurja rohkem kui tahame endale tunnistada, teeme kurja sellest mõnikord ise aru saamata.
Johannese küsimuses oli lootus, kui ta kuulis Jeesusest. Talle oli jõuga selgeks tehtud tema olukord ja ta ootas pääsemist. Varsti on kaks tuhat aastat kuulutatud evangeeliumi: „Õnnis on see, kes minust ei pahandu“. Kuidas tunneme end seda sõnumit kuuldes, vaba või vangina? Kas meile on vaja pääsemist? Vastusest oleneb, kas pahandume Temast või mitte. Vaatamata sellele, missugused me oleme, pakub Jeesus meile lunastust ja päästet. Aga kas me enam küsime, kas peame ootama kedagi teist. Ehk me ilustame enda olukorda sedavõrd, et ei hooligi enda hea ja kurja tundmise ning armastuse puudulikkusest. Otsime vabandusi enda kurjusele, öeldes, et elu ongi karm ja tõsiasjadega tuleb arvestada. Samas saame küsida, milliste tõsiasjadega, milliste oludega, kui me püüame endale kõike ilustada?
Seepärast ongi Jeesus ütelnud, et õnnis, kes minust ei pahandu. Ta ei vasta Johannesele, et mina olen see ja kedagi teist pole vaja oodata. Ta ütleb, mis sünnib ja jätab otsuse Johannese teha. Jeesus jätab ka selle otsuse meile langetada. Kas me ilustame enda olukorda või ootame kedagi, kelle ees seistes tunnistame endale tõtt oma armetust loost ja palume abi? Sellest otsusest oleneb, kas Jeesuse tulemine on meile rõõmuks või pahanduseks.
Aga Jeesus on rõõmusõnum neile, kes ootavad päästet, ootavad lunastust ja temast ei pahandu. Aamen.
Kaido Metsoja (1967) on EELK Valga praostkonna vikaardiakon.
