„Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?“ Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!““ (Lk 13:6–9)
Üks kalendriaasta on taas lõpule jõudmas ja uus ootab juba ukse taga. Inimesed soovivad üksteisele head vana aasta lõppu ja paremat uut aastat. Kõikjal on tunda kerget ootusärevust. Ent mis siis õigupoolest muutub, millest see õhin? Küllap leidub neid, kes ütlevad, et ega midagi eriliselt ei muutugi. Lihtsalt kuupäeva vahetudes vahetab aastanumber 2013 välja aastanumbri 2012, kuid see ei pruugi iseenesest uusi tuuli ja suuri muutusi kaasa tuua. Jaanuarikuus tuleb ainult kuupäevade kirjutamisel harjuda sellega, et aastanumber on uus. Argirutiin kestab edasi, enamus inimesi käib oma igapäevaseid radu ja teeb oma igapäevaseid tegemisi. Need, kes käivad tööl, teevad seda enamasti samas paigas, kus vana-aasta viimasel päevalgi. Kooliõpilased lähevad peale vaheaega taas oma vanasse tuttavasse kooli. Elu kulgeb oma sissetallatud rada. Vaatamata sellele tehakse aasta lõpus kokkuvõtteid, valitakse parimaid, vaadatakse tagasi möödunule, tehakse uue aasta plaane. Tihti antakse lubadusi iseendale ning teistele, seda nii isikliku elu perspektiivist lähtuvalt kui ka ühiskonna ja riigi tegemisi silmas pidades. Küllap on see ehe näide sellest, et me inimestena vajame oma ellu, oma suuremate ja väiksemate tegemiste ning ülesannete keskele teatud struktuuri. Vajame liigendatust, mis võimaldaks meil kogetut ja tehtut mõtestada ning hinnata, sellest tulenevalt jätkata valitud rajal, pidada vajadusel pausi, muuta suunda või alustada nii-öelda puhtalt lehelt ning jätta vana selja taha. Tõnis Mägi laulab sellest oma laulus „Jäljed“:
Kõik just nii ju ongi
muigad kibedalt
kõik on ikka vanamoodi
proovid ennast panna loodi
ja sa läed
ja sa läed
sa läed
kuni lõpuks näed
su ees on enda jäljed
iga päev.
Kuigi vana-aastaõhtu ei ole otseselt kirikupüha, on paljude kristlaste elus oluline võtta koos Jumalaga oma aasta kokku: käia sel päeval jumalateenistusel ning saada osa armulauast: tuua oma koormad Issanda ette ja minna koos Temaga rõõmsa ja usaldava meelega uude aastasse, lastes nõnda Jumalal ennast nii-öelda taas loodi panna.
Tänane evangeeliumi tekst – tähendamissõna viljatust viigipuust – kutsub meid vaatama lõppevale aastale tagasi ja küsima enestelt, millised viljad on sel aastal meie elus valminud? Millised jäljed oleme maha jätnud? Oli aasta viljakas või viljatu? Kuidas minna edasi?
Hea lugeja, mõtle hetkeks tagasi lõppevale aastale. Missugune see Sinu jaoks oli? Meenuta rõõmsaid ja õnnelikke hetki, aga ka kurbi ja raskeid, meenuta õnnestumisi ja ebaõnnestumisi.
Kutsun Sind mõtlema oma elule ja möödunud aastale, teen seda ehk veidi ootamatul viisil – värvide kaudu. Kujutle, et Sinu käes on värvikarp paljude erinevate toonidega. Millised neist valiksid, et kujutada oma töid ja tegemisi, oma teeradu möödunud aastal? Mis näib Sinu jaoks praegu kõige olulisem, mida tahaksid seevastu meelsamini unustada?
Millised olid Sinu inimsuhted möödunud aastal? Milliste värvidega kujutaksid neid? Milliste värvidega kujutaksid neid jälgi, mida Sinu sõnad või teod jätsid teistesse inimestesse, nende ellu ja hinge? Aga Sind ümbritsevasse keskkonda? Millistena kujutaksid neid jälgi, mida teised inimesed on jätnud möödunud aastal Sinu ellu?
Milline värv sümboliseerib Sinu jaoks Jumalat? Milline on Tema koht Sinu elupildil? Milliseid Jumala loomistöö jälgi märkad enda ümber?
Iga inimese elupilt on tükike mosaiigist, mis moodustab maailma. Me ei saa vaadata neid tükikesi ei ükshaaval ega tervikuna Jumala positsioonilt, me ei saa öelda, et Jumal arvab minu elust nii või teisiti, ent me saame usaldada need tükid Tema kätte. Tema hoolde saame anda nii need, mille üle oleme uhked, mida peame oma suurimateks õnnestumisteks, oma kroonijuveelideks, aga ka need, milles on kõverusi ja ebakõlasid, mis ehk päris hästi ei taha sobituda teistega, mis rikuvad pilti meie ideaalsest ja laitmatust elust. Kõik see on vili, mis on sündinud ja kasvanud meie elus möödunud aastal.
Tähendamissõnas räägitakse viigipuust, millel polnud ühtainsatki vilja. Oludes, kus viljakat maad on vähe, ei saanud viljatut puud kaua alles hoida. Vähe sellest, et ta ei anna vilja, ta võtab ka teistelt maad ja sellest ammutatavat elujõudu vähemaks. Aednik aga on pika meelega ja tahab puu alles jätta. Ta loodab puu eest hoolitseda, teda väetada ja kasta, leida talle uus kasvukoht – luua talle vajalikud tingimused kasvamiseks ja vilja kandmiseks. Puul endal ei ole selles loos otseselt midagi muuta, kõik sõltub aednikust, millisesse keskkonda ta puu istutab, kuidas tema eest hoolitseb.
Jumal – meie elude aednik – on teinud meie heaks kõik. Tema Poja inimesekssaamise, ristisurma ja ülestõusmise läbi on meile kingitud lootus ja lubadus, et meid ei taba viljatu viigipuu saatus. Juhtigu see lootus meid turvaliselt uude aastasse. Saatku meid läbi eeloleva aasta Vana testamendi Lauliku sõnad: „Aga mina loodan sinu peale, Issand!
Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!“ Sinu käes on kõik mu ajad“ (Ps 31:15–16a).
Aamen.
Kerstin Kask (1973) on EELK vikaarõpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
