Arvamused

Teoloogiline haridus – kellele, kus ja kuidas?

Kõigepealt peaks ehk meenutama, et küsimus teoloogilise erakõrghariduse ellujäämisest ja tulevikust kerkis erilise teravusega üles möödunud aasta kevad-suvel seoses riikliku akrediteeringu jätkumise kriitilise seisuga. Sügis-talvel tegeles teemaga tõsisemalt ka Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), nii teoloogiakomisjoni kui hariduse ümarlaua tasandil. Paraku oli tulemuseks ümmargune tõdemus, et erakõrgkoolid peaksid asjad ise omavahel selgeks rääkima ning oma mängumaades kokku leppima. Vahepeal on teema mõnevõrra maha jahtunud, kaks teoloogilist kooli omavahel ühinenud, allesjäänud kolme konfessionaalse teoloogilise erakõrgkooli – EELK Usuteaduse Instituudi, Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari ees kõrgub aga jätkuvalt tõsine väljakutse nii oma oleviku kui ka tuleviku üle tõsiselt järele mõelda.

Kas ja kellele siis võiks Eestimaa kontekstis üldse olla vaja teoloogilist kõrgharidust, täpsemalt erakõrgharidust?

Väidan kõigepealt, et teoloogilist kõrgharidust selle kõige laiemas mõttes on vaja eeskätt ühiskonnale tervikuna, tasakaalustamaks materialistlikule maailmapildile toetuva mõtteviisi jätkuvat pealetungi. Siin me oleme ilmselt koolidena kõik ühes paadis koos – nii Tartu ülikooli teoloogiateaduskond kui kõik teised. Ma usun siiralt, et Eesti ühiskond on tegelikult valmis ära kuulama ka kristlikke seisukohti teiste seisukohtade seas, juhul kui neid relevantsel viisil, arukalt, kainelt ja konkreetset konteksti arvestades esile tuuakse.

Samas on üks osa sellest konkreetsest kontekstist kindlasti ühiskonna ja kiriku suhe selle sõna kõige laiemas mõttes. Ja siin julgen küll väita, et praegused konfessionaalsed koolid (mis alati küll ei piirdu ainult oma konfessiooni kuuluvate üliõpilaste koolitamisega, samas tavapäraselt eeldavad üliõpilastelt reaalset ja aktiivset seotust mõne kristliku kogudusega) just oma selge ja teadvustatud sideme tõttu praktilise igapäevase kirikueluga peaksid olema kõige pädevamad arendama mõtestatud ja samas realistlikul pinnal seisvat diskussiooni kristliku kiriku koha üle Eesti ühiskonnas.

Teoloogilist erakõrgharidust on kindlasti jätkuvalt vaja ka kirikutele professionaalse töötegijate kaadri koolitamiseks – olgu siis tegemist pastoritega või erinevate tööharude juhtidega. Sellest tuleneb ka nende koolide selge rõhuasetus praktilise kogudusetööga seotud teadmiste pagasi kujundamisele – tegemist on ju rakenduslike kõrgkoolidega. Praegused teoloogilised erakõrgkoolid Eestimaal on kõik algselt sündinud otsesest vajadusest koolitada kirikule töötegijaid – mitte lihtsalt pakkuda huvilistele teoloogilist teadmist. Samas ei tohiks neid kahte aspekti ka suisa vastandada, seda enam, et elu näitab järjest suurenevat huvi teoloogilise hariduse vastu ka nende inimeste poolt, kes teenivad igapäevast leiba väljaspool kirikut, aga kes samas on valmis panustama kiriku teenimisse vabatahtliku töö vormis. Kasvab arusaamine sellest, et ka vabatahtlik teenimistöö (sageli üsna praktilise suunitlusega) eeldab ometi teoloogilist alusteadmist, ehk siis muuhulgas ka vastust küsimusele: miks me seda teeme? Siinkohal ei saa ka unustada tõsiasja, et kutse vaimulikuametisse on nii mõnegi inimese südames selge kuju saanud alles teoloogiaõpingute käigus.

Sageli viidatakse teoloogilistest seminaridest/ kiriku töötegijaid ettevalmistavatest koolidest rääkides nende erilisele rollile teenida kristlikku kirikut omalaadse mälupangana, hoides ja kandes edasi sajanditepikkust traditsiooni. See rõhuasetus seab selgesti esikohale üliõpilaste suunamise ajaloolise kiriku pärandi ja traditsioonide väärtustamisele, „mis on teinud meist need, kes me täna oleme“. Küllap ehk tunneme selle mõttekäigu ära – on ju see vast kaalukaim argument iseseisvate konfessionaalsete teoloogiliste koolide jätkuvaks eksisteerimiseks Eestimaal. Ometi on siinkohal minu arvates tegemist vaid ühe aspektiga teoloogilises hariduses ja seda ei tohiks liialt üle tähtsustada – eriti arvesse võttes, et kiriku traditsiooni ja pärandi tõeliseks väärtustamiseks tuleks eeskätt osata see kõik 21. sajandi Eestimaa konteksti sobitada ja alles siis kiriku teenimistöösse rakendada. Seega peaks ka praktiliseks kogudusetööks valmistumisel rõhuasetus olema mitte niivõrd valmis oskuste ja mudelite edasiandmisel kuivõrd analüüsivõime ja loomingulisuse arendamisel, et leida ja välja kujundada konkreetsesse konteksti sobituvaid tööviise ja meetodeid.

Teoloogilise praktilise suunitlusega erakõrgkooli ülesandena näen ma aga midagi märksa avaramat kui vaid professionaalse kutsehariduse andmine või vaimulikele ja/või ilmikutele täiendkoolituse pakkumine praktiliseks kogudusetööks. Kui riiklik haridus on viimselt ikkagi riigi teenistuses ja täidab riigi „tellimust“ (mis see just on, selle üle saab ülikooli teoloogiateaduskonna puhul ju ilmselt mõnevõrra vaielda!), siis sellest lähtuvalt oleks riikliku rakenduskõrghariduse fookuses üsna üheselt erialaselt pädeva professionaali väljakoolitamine. Aga teoloogiline erakõrgharidus, mis teoloogiliste koolide omanikke silmas pidades on selgesti kirikute teenistuses, peaks siin pigem teenima kirikut ja kiriku missiooni ka laiemas mõistes, mitte üksnes töötegijate koolitamisega piirdudes. Kasutan siinkohal teadlikult sõna „peaks“, sest tunnistan enesekriitiliselt, et meie seminaril – ja ehk teistelgi? – on selles valdkonnas veel arenguruumi.

Mis on siis kiriku missioon, mida me teoloogiliste erakõrgkoolidena oleme kutsutud teenima? Mulle isiklikult sümpatiseerib Toivo Pilli tõdemus, et kui teoloogiline kõrgkool ei täida oma ülesannet „aidata kirikul teoloogiliselt interpreteerida Eesti ühiskonnas toimuvaid sotsiaalseid, poliitilisi ja religioosseid muutusi“, ei suuda ka kirik oma missiooni ühiskonnas piisaval tasemel täita. Ja sellessamas seoses tõusetub taas teoloogilise hariduse mõju ühiskonnale, nüüd juba laiemas mõttes – mitte vaid ametiõppimise ja pastoraalsete teadmiste-oskuste komplekti omandamise kontekstis. Nii olemegi alguses tagasi – ühiskond vajab teoloogilist haridust; nii akadeemilisemat laadi kui ka praktilisemat laadi haridust; nii kiriku seinte vahel ja kitsalt koguduslikus kontekstis rakenduvat teoloogilist mõtlemist kui ka ühiskondlikes dispuutides ja sekulaarsetel teemadel rakenduvat teoloogilist mõtlemist.

Kuidas edasi minna? Usun isiklikult väga nii teoloogilise erakõrghariduse vajalikkusesse kui ka selle jätkusuutlikkusse 21. sajandi Eestimaal. Peaaegu aasta tagasi EKN-i teoloogiakomisjoniga kohtumisel pakkusin omalt poolt välja ühe võimaliku tulevikustsenaariumina:

„Algatada koos kolleegidega teistest teoloogilistest koolidest uue interkonfessionaalse teoloogilise erarakenduskõrgkooli loomine, mis arvestab hetkel olemasolevate koolide inimressursi ja kogemusega, kuid alustab siiski algusest ehk ühtse interkonfessionaalse hariduskontseptsiooni loomisest ja majandusmudeli väljatöötamisest, et kindlustada ühelt poolt teoloogilise hariduse andmine vastavalt Eestimaa kirikute vajadustele ja teiselt poolt optimaalne finantsiline jätkusuutlikkus.“

Sellel ajahetkel oleks ehk ka Eesti Haridus- ja Teadusministeerium ideele oma toetava õla alla pannud. Paraku pidi teoloogiakomisjon nentima, et koolidel on küll head tahet lõimumiseks, samas aga ka ülitugev vajadus oma konfessionaalset identiteeti säilitada. Õige ajahetk radikaalseks muutuseks jäi ära kasutamata.

Olen jätkuvalt seda meelt, et suudaksime teoloogilises erakõrghariduses – ja erilise rõhuasetusega, rakenduslikus kõrghariduses, hariduse kvaliteeti oluliselt tõsta, kui koondaksime targal viisil oma ressursse – nii inimressursse kui ka finantse. Omaette küsimus on, kuidas seda praktiliselt teostada.

 

Vt Urmas Nõmmik, Teoloogiline kõrgharidus: mitu alternatiivi meil on? (K&T nr 47/ 2.11.2012). Vt ka Riho Altnurme, Kõrgharidusreform ja usuteaduskond (nr 45/ 19.10.2012).

 

Meeli Tankler (1956), MA (teadusmagister) pedagoogikas, on Eesti Metodisti Kiriku (EMK) Teoloogilise Seminari rektor ja EMK liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English