Ilmselt on kõik lugejad praeguseks kuulnud, et avalik-õiguslik kõrgharidus peaks edaspidi olema tasuta. Mida see endaga kaasa toob? Kas nüüdsest saavad tõesti kõik, kes soovivad, tasuta kõrgharidust omandada? Kuidas käitub Tartu Ülikooli usuteaduskond muutuste tulekul?
Nagu ikka, pole ükski nähtus päris ühese tähendusega – asjad pole nii lihtsad kui loosungitel lugeda. Üliõpilaste jaoks peaksid võimalused avarduma, eelkõige nende jaoks, kes saavad ülikoolis täiskoormusega õppida. Tõsi, ka neile, kes täisajaga pühenduda ei suuda, on võimalusi, aga alati mitte päris tasuta.
Järgnev kirjeldus põhineb praegu teadaoleval informatsioonil – ja mitmeid olulisi otsuseid on teaduskonna nõukogu oma 15. oktoobri koosolekul ka juba kinnitanud, mille järgi elu teaduskonnas edasi läheb. Neist saangi siinkohal kirjutada.
Uuel õppeaastal sisseastuvad üliõpilased saavad usuteaduskonnas täiskoormusega tasuta õppida, nii bakalaureuse-, magistri- kui doktoriastmes. Kuna riigitellimust kohtade järgi enam pole – riik jagab lihtsalt tegevustoetust kõrgkoolidele –, siis võime vastuvõetavate üliõpilaste arvu oma koolitusvõimsuse järgi reguleerida. Seniste tasuliste üliõpilaskohtade arvelt saab luua rohkem tasuta kohti. Teaduskond soovib praeguse 20 tasuta õppiva tudengi asemel järgmisel aastal vastu võtta 30 (nagu see oli teaduskonna taasavamisel 1991. aastal). Magistriõppes saab tasuta õppivate tudengite arv olla pea kaks korda suurem praegusest. Väikesed erisused on doktoriõppes, kus kohtade arv jääb üldiselt siiski riigi poolt määratuks, aga samas peaks nüüd saama (erinevalt möödunud aastast) ka osakoormusega doktorante vastu võtta. Täpsem kord on veel läbirääkimisel.
Iga semestri lõpus vaadatakse, kas tudeng on täitnud täiskoormuse nõuded (30 EAP semestris). Kui osa punkte jääb puudu, tuleb selle eest tasuda ainepunkti hinna alusel. Kindlasti ei ole siiski ühe väikese aine (3 EAP) ebaõnnestumisel vaja rahakotti kergendada, teatud eksimisvõimalus jääb. Küll aga tuleb tasuda järgnevate sooritamata jäänud punktide eest. Selline abinõu peaks soodustama senisest kiiremat edasijõudmist õpingutes. Taoline kord kehtib nii bakalaureuse- kui magistriõppes. Senised kogemused näitavad, et tublil tudengil ei ole väga keeruline 30 EAP semestris sooritada.
Mis saab siis neist, kes täiskoormusega õppida ei soovi või ei saa? Üks võimalus on astuda sisse, esimesel semestril õppida tasuta ja siis hakata vastavalt oma tempole edasi liikuma ja vastavalt ka õpingute eest tasuma. Teine võimalus on valida eksterni staatus ja juba algusest peale teadlikult valikuid tehes edasi liikuda (tasudes kindlaksmääratud tasu). Just eksternidele laiemate võimaluste andmine on üks teaduskonna lahendusi uues olukorras neile, kes täiskoormusel õppida ei saa või ei taha. Eksternid ei saa küll õppida tasuta, kuid samas ei pea nad ka sisseastumisel riigieksamite põhjal otse gümnaasiumipingist tulnud noortega konkureerima, vajalik on ainult keskharidust tõendav diplom. Samuti saab eksternina õppida magistriõppes, kus muidu võetakse vastu eelmise õppeastme keskmise hinde alusel. On tõsi, et pole lihtne päevaõppes eksterniks olla, kui on vaja ka samal ajal tööl käia. Teaduskond tahab leida taolise õppe valinutele tugiisikuid ning kui eksterne peaks kogunema suurem rühm, siis vajadusel ka eraldi õpet korraldada. Väiksema eksternide arvu korral peaksid õppejõud aga pakkuma neile võimalust läbida aineid ise õppides, ilma loengutel-seminaridel kohal käimata, lugedes ekvivalentkirjandust ja/või koostades kirjalikke töid tavaõppe tudengitest enam.
Arutlusel oli ka variant, et ühendada kaks sihtrühma – juba tööl käivad inimesed ja gümnaasiumipingist tulnud noored, pakkudes vähemalt magistritasemel omamoodi hübriidõpet, kus õppesessioonid toimuksid vaid kahel päeval paar korda kuus. See kava ei leidnud meie praeguse päevaõppe tudengite seas heakskiitu; ohtu kvaliteedile nähti selles, kui kaob võimalus iganädalaselt vahetult õppejõududega suhelda. Niisiis pakume nüüd jätkuvalt võimalust olla tõeline täiskoormusega magistrant, aga samas ei kao ka võimalus õppida töö kõrvalt.
Nagu võib aru saada, ei võta me enam vastu uusi üliõpilasi avatud ülikooli õppevormi – kuna nende tingimuste juures, mida kõrgharidusreform loob, pole see lihtsalt mõistlik. Panustame päevaõppele ja eksterniõppele, mis peaksid pakkuma võimalusi kõigile senistele sihtrühmadele.
Uudiseks on veel, et nõukogu on võtnud vastu otsuse nimetada senine religiooniantropoloogia magistriõppekava (ja vastav eriala doktoriõppekavas) ümber religiooniuuringute õppekavaks. Tegemist on nimemuutusega, mis peaks seostama usuteaduskonna vastutusvaldkondi – teoloogiat ja religiooniuuringuid – meie õppekavadega täpsemalt, et ei tekiks arusaamatusi, mida antropoloogia nimi mõnikord tekitas. Lisaks nimemuutusele plaanime ka sisulist tööd magistriõppekavadega, et luua terviklikumad õppemoodulid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et järgmisest aastast saab senisest suurem hulk üliõpilasi tasuta usuteaduse õppimisele pühenduda ja avanevad uued võimalused töö kõrvalt õppimiseks. Loodame, et nii üliõpilased kui õppejõud saavad tänu muutustele paremini keskenduda, kes õppimisele, kes õpetamisele, ja tänu sellele tõuseb ka kvaliteet.
Universitas semper reformanda!
Riho Altnurme (1969) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan ja kirikuloo professor ning EELK liige.
