Esiletõstetud lood

Mis tuleb? (Mt 25:31–46)

Armsad lugejad! Kirikuaasta viimane pühapäev on „igavikupühapäev“ ja „Kuningas Kristuse püha“. Mitmel pool peetakse seda ühtlasi surnute mälestuspühana. Jutluse aluseks on Matteuse evangeeliumis esitatud Jeesuse lõpuaja kõnedest viimane – lõpuajakõnede kõrgpunkt. See on kuulus kirjakoht, millele eestikeelses tõlkes on lisatud pealkirjaks „Tähendamissõna rahvaste kohtust“. Kohe pärast seda jutustatakse Kristuse kannatuslugu, Jeesuse surmamõistmisest ja hukkamisest. Lugegem Mt 25:31–46:

„Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“ Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“ Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.“ Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?“ Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.“ Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.““ Aamen.

1. Mis tuleb? Mõtlemine tulevikule, tulevasele, on vältimatu. Meie olevikku – seda, kuidas me ennast tunneme ja mõistame, seda, mida me teeme või tegemata jätame – määrab nii minevik, see, mis on olnud, kui tulevik, see, mis alles tuleb. Seda, kui tugevalt tulevik määrab olevikku, näitlikustavad meile praegu teravalt ja ilmekalt sündmused majandusmaailmas. Mure sellepärast, milline on näiteks Kreeka tulevik – mure, et see tulevik on tume –, muudab Euroopa majandusolukorda keerulisemaks praegu, nõrgendab meie ühisraha usaldusväärsust, s.t väärtust täna. Ka meie isikliku elu tasandil sõltub meie tänase päeva sisu otseselt asjaolust, et tegutsedes me pidevalt plaanime ja kavandame, mis on ülesandeks homsel päeval või järgmisel nädalal või eesseisval aastal, ootame, et mingid asjad juhtuvad, või loodame, et mingid asjad jäävad sündimata. Vaade ettepoole määrab meie olevikku – seda, kes me oleme ja kuidas elame täna. Meie kirikul, praostkondadel ja kogudustel on koostatud või koostamisel arengukavad, mis peaksid aitama meil tänasel päeval kaalutletult ja ühiselt paremini tegutseda kirikuna, praostkonnana, kogudusena. Mul on kodus väikesed kaksikud Paul-Markus ja Olev-Martin, kelle planeerimised ja ettevaatamised hõlmavad mõnda päeva – näiteks seda, mis toimub homme, või pisut üldisemalt seda, mis toimub laupäeval ja pühapäeval, kui pole lasteaiapäevad ning emme-issi on kodus ja nende päralt. Koolilaps elab suunaga sellele, et ühel päeval on üldharidus omandatud ning tuleb hakata tegema valikuid edasiõppimiseks ja elukutsevalikuks; ees seisab pereloomine, töö jne.

Vahel kõneldakse sellest, kuidas väikesel lapsel seisavad kõik võimalused alles ees: nii palju teid on lahti. Mida vanemaks saame, seda enam määrab meie eelnev elu – meie senised teod ja valikud – meie tänast päeva. Võib tekkida tunne, et iga elatud päev suleb meie ees teeradu ja võimalusi. Mida vanemaks saame, seda piiratumaks ja kitsamaks jääb meie elus tuleviku osakaal ja sõnaõigus. Kui väikese lapse elus on elatud elu tegelikkusel vähe võimu tuleviku võimaluste ruumi üle, siis kõrgesse ikka jõudnud inimese elatud elu näib pressivat tuleviku võimalusi üha enam kokku: sinnamaani, kus tulevik piirdub veel vaid üksainsama võimalusega: surmaga. Samas kogeme ikka ja jälle ka seda, kuidas surmavõimalus võib järgmisel hetkel saada vanusest sõltumata tegelikkuseks igaühe jaoks – ka meie endi jaoks.

Niisiis, mis tuleb? Mida toob tulevik? Ega me rangelt võttes tea! On eluvaldkondi, kus oleme võib-olla üsna edukad prognoosijad, kuid iga prognoos – s.t etteteadmine – võib olla ka ekslik. Igatahes tähendab aga elamine olevikus elamist suhtes tulevikuga. Milline on meie hoiak tulevase suhtes? Kuidas suhtume tulevikku? Kas pigem optimistlikult või pessimistlikult? Ja kui nii või naa, siis miks ikkagi? Kas tunneme tulevase ees pigem muret ja hirmu? Või valdab meid sellele mõeldes ennekõike hoopistükkis rõõm ja innukas kannatamatus? Tänane kirjakoht ajendab meid mõtlema tulevasele – ja just nii ühtlasi oma elule – sügavamalt kui mingisuguse teo kavandamise või oma elufaasi planeerimise või ühiskondliku sündmusteahela käekäigu ettearvamise mõttes. Kui kasutada eelpool viidatud pilti, siis on meie ees tulevik tolles äärmuslikus tähenduses, et ammendunud ei ole mitte sinu ja minu eluvõimalused, vaid ammendunud on inimkonna elu – ajaloo – võimalused. Kõigi inimeste elud on elatud, elulood jutustatud, saatused läbi käidud. Meie silme ees ei ole seega üksnes midagi elus, vaid kogu meie elu tervikuna.

Oleme vilunud eristama asju nendeks, mis meile ei meeldi, ja nendeks, mis meile meeldivad. Oleme rohkem või vähem valmis eristama iseenda tegusid sellisteks, mida kiidame heaks ja sellisteks, millega me tegelikult rahul ei ole. Nüüd aga oleme hindamise all oma elu tervikuga, kõigi oma tegudega ja igaühega neist eraldi. See on viimne kohus! Jumala kohus! Jumala õigusemõistmine! Otsustav kohtupidamine inimkonna ja iga inimese üle! Õigluse lõplik jaluleseadmine! Sõna „kriitika“ ja „kriis“ tulenevad kreekakeelsest sõnast, mis tähendab „eristama“. Viimne kohus tähendab seega meie otsustavat läbikatsumist ja lõplikku eristamist, totaalset kriitikat, tõeliselt globaalset kriisi! Eesmärgiks ei ole mitte üksnes mõista, vaid anda ka hinnang: ütelda meie elu ja inimkonna kohta viimane ja otsustav sõna! Kas selle ütleb surm? Ei, Jumal! Kriitik on Jumal ise!

2. Mille alusel meid kritiseeritakse? Mille alusel teeb Jumal meil vahet? Millest meie elus sõltub otsus, mis meie kohta langetatakse? Tänases kirjakohas sisalduv vastus on ühemõtteline, ent kaheosaline. Esiteks üteldakse, et lõplik otsus minu ja sinu kohta – kokkuvõttev hinnang igaühe elu kohta – sõltub meie suhtest Kristusega, suhtest Jumalaga. Teisiti üteldes, kirkuse troonil istuva kuninga otsus meie elude ja inimkonna ajaloo kohta sõltub sellest, milline on olnud meie suhtumine sellesse kuningasse siinses elus. Otsus, mille viimsel kohtupäeval Jumal meie üle langetab, sõltub sellest, kuidas me tänasel päeval – oma elu olevikus – otsustame Jumala üle. Jumalakohtu kriteeriumiks on inimese jumalasuhe ja suhtumine Jumalasse. Milline see on olnud?

Kuid see on alles vastuse esimene osa. Teiseks üteldakse, et meie vahekord Jumalaga tänases päevas ei ole lahutatav meie suhtest ja suhtumisest teistesse inimestesse, õigupoolest kogu kaasloodusse. Siin ütleb tänane kirjakoht väga tõsised ja mõtlemapanevad sõnad: „Mida te iganes olete teinud või jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest õdedest ja vendadest, seda te olete teinud või jätnud tegemata minulegi.“ Kus on Jumal? Kus kohtame Kristust maailma argipäevas? Kirkuse kuninga pale on meie elu argipäeva viletsuses viibija pale, haige pale, alandatu pale, hädasolija pale, mahajäetu ja hüljatu pale, põlatu ja eemaletõugatu pale, kannataja pale, võõra ja võõristava pale, märgistatu ja tagakiusatu pale, süüdimõistetu ja vangistatu pale. Mingisugusel moel kohtume Kristusega küllap igas kaasinimeses, kuid vahest üllatav ja isegi šokeeriv on see, et kirkuse kuningas identifitseerib end siin just kannatajate, vaevatute ja koormatutega ning pöörab oma tähelepanu rõhutatult sellele, kuidas oleme nimelt nendesse suhtunud meie. Kaalukeeleks ei ole niisiis suhtumine neisse, keda hindab ja austab maailm, kus „elu on nautimiseks“ või „enese kehtestamiseks“, kus valitsevad „rikkad ja ilusad“, „konkurents“ ja „ärapanemine“, „mõõdikud“ ja „mõõtmine“, kus rõhutatakse „enesekindlust“ ja „eneseusaldust“, jälgitakse „karjääri“ ja „läbilöömist“, „võimu“ ja „edu“, kus kõigel on oma „hind“, kõiges kalkuleeritakse „kasu“ ja oodatakse „tasu“. Otsustav on suhtumine hädasolijatesse, abivajajatesse, tagakiusatutesse: meie silme ees on teine maailm – maailm, mille keskmes on nemad, kus võtmeroll on neil.

Pangem aga hästi tähele, kuningriigi pärijateks – igavese elu osalisteks – kuulutatakse need, kes on aidanud kirkuse kuninga kõige pisemaid õdesid ja vendi sellepärast, et kannatajad, rõhutud ja koormatud vajasid abi, mitte sellepärast, et teha teeneid Kristusele ja kindlustada iseenda õndsakssaamist. See on siiras aitamine! Ilma tagamõtteta! Ilma omakasu kalkuleerimiseta! Kui inimese elus nihkub pääste või igavese elu pärimise taotlemine keskmesse nii, et tema jaoks muutub ebaoluliseks või teisejärguliseks mure ja vaevanägemine selle nimel, et maailmas oleks vähem nälga, kannatusi, ebaõiglust, rõhumist, siis on tänase kirjakoha valguses otsus tema kohta juba langetatud. Õiglasema elukorralduse kujundamisele, aga näiteks ka looduse kuritarvitamise vastu ja elukeskkonna hoidmisele suunatud tegutsemise kuulutamine asjaks, mis ei lähe usule ja kirikule tegelikult eriti korda, on eriti jõle egoismi vorm, kuna ehib end vagaduse rüüga. Kirkuse kuninga sõna on selge ja paljastab sellise vagaduse enesepettuse või silmakirjalikkusena – „mida te iganes olete jätnud tegemata minu kõige pisematest õdedest ja vendadest, seda olete te jätnud tegemata minulegi!“

3. Kui selle kriteeriumi najal püüda hinnata oma elu – nii üksikuis hetkis kui tervikuna –, siis millised on meie väljavaated? Ilmselt oleme sunnitud nentima, et nii radikaalne mõõdupuu – jumalik inimlikkuse kriteerium – paljastab halastamatult meie luhtumise. Keegi ei kvalifitseeru! Kuidas on siis aga minu ja inimkonna tulevikuga? Kas mõte sellest äratab hirmu? On meil lootust? Mis tuleb? Tänane kirjakoht lubab sõnastada seda ebaisikulist küsimust tuleviku kohta teisiti. Otsustav ei ole mitte, mis tuleb, vaid kes tuleb! Jutluse alguses sai üteldud, et evangelist Matteus laseb Jeesuse kõnele viimsest rahvaste kohtust järgneda vahetult Jeesuse kannatuslool. Niisiis, kuningas, kes tuleb kord kirkuses kõigi rahvaste ja iga inimese üle kohut mõistma, ei ole keegi muu kui see, kelle üle on mõistnud kohut kõik rahvad ja iga inimene. Kuningas Kristus, kes tuleb, et mõista viimses kohtus õigust – kes tuleb, et seada jumalik õiglus lõplikult jalule –, on see, kelle meie oleme surma mõistnud. Millal? Kus? Alati ja igal hetkel, kui vaatame mööda ja kõrvale Kristusest, Jumalast! Alati ja igal hetkel, kus vaatame mööda ja kõrvale kannatusest ja ebaõiglusest meie ümber. Meie üle mõistab kohut kuningas, kelle meie oleme hukka mõistnud – Jumal, keda meie ei ole tunda tahtnud!

Niisiis, rahvaste viimse kohtu kõne seab meie tähelepanu keskpunkti tulevase kirkuse kuninga, kes on ka täna kesk meid madaluses, kannatuses ja ebaõigluses. Ta on kuningas, kes on meid teeninud, meile halastanud, meie eest hoolitsenud – kuni oma surmani, ristisurmani. Seetõttu võime vaadata lootusrikkalt ja julgelt tulevikku. Kõige tähtsam, mis seisab ees – kõige olulisem, mis tuleb – on kuningas Kristus. Tema ees oleme kõik näljased ja janused, võõrad ja vaesed, haiged ja kurjategijad. Mida on kuningas meile teinud? Ta on iseend meie eest loovutanud, et vabastada meid isekuse ja omakasu kaalutlustest. Mida tulevik toob? Kuningas Kristuse – aus ja kirkuses! Seda usku jagab ja kinnitab tänane kirjakoht. Nii ehitatakse meid üles, muudetakse tundlikuks ja tegusaks ühenduses ebaõigluse ja rõhumisega meie ümber. Meile kingitakse vabadus elada siin ja praegu – kujundada iseend, oma lähisuhteid, meie ühiskonda – armastuse vaimus, võidelda õigluse ja rahu eest maailmas: kõike seda mitte sellepärast, et viimses kohtus pääseda õigete poole ja saada igavene tasu, vaid rõõmsas veendumuses, et juba siin on Kristuse kuningriik usus tõelisus, ning kindlas usalduses ja lootuses, et ristilöödud kuninga enda pärast oleme ka meie kirkuse kuningriigi – igavese elu – pärijad täiuses.

Jeesuse kõne viimsest kohtust ei ole seega mitte kuulaja hirmutamine igavese karistusega. Kristlik elu ei ole elu, mille aluseks on hirm Jumala õigusemõistmise ja viimse kohtu ees. Kirikuaasta viimase pühapäeva jutlusetekst kuulutab, et lõpuaja kuningas on juba praegu siin sinu juures ning usu silmale nähtav. Usk Jumalasse Kristuses ei juhi inimesi argielu tööst ja vaevast eemale, vaid vastupidi: vabastab muretusele iseenda pärast, mis ei vaata mööda, üle ega ümber kannatusest, hädast ja ebaõiglusest maailmas. Elu usus Jumalasse, s.t elu koos Jumalaga, ei ole arvepidamine selle üle, mis teod teevad meid kord igavese kuningriigi osaliseks, vaid elamine juba siin ja praegu koos selle kuningaga, kes valitseb kord kirkuses. Usk annab meile vabaduse kasvada halastuses, näha vaeva ja lüüa kaasa ettevõtmistes, mis aitavad ebaõiglust, ülekohut ja kannatust vähendada. Usk teab, et ei tee maailmast paradiisi, ent meile on kingitud vabadus astuda vastu mistahes kujus ebainimlikkusele – mis on ühtlasi jumalatus ja Kristuse-vastasus –, tegutseda nii oma lähisuhetes, pere, sõprade ja sugulaste keskel, samuti töökohal ja ühiskondlikus elus – poliitiliselt ja vabatahtlikuna aktiivne olles – „teravdatud silmadega“: sellistega, mida on meie patu ja isekuse pärast pesnud ristilöödud ja ülesäratatud kuningas; tegutseda selliste südametega, mille kord kirkuses tulev kuningas on pannud lööma armastuse rütmis.

Jumala õigusemõistmise kriteeriumi põhjal hinnates oleme kõik vaevatud ja koormatud, ent seda õigusemõistmist viib läbi meie eest ristilöödud ja ülestõusnud Kristus. Veel kord: mis tuleb? Mis on viimane sõna meie kohta? Ega me ei tea. Kuid tänane kirjakoht kinnitab usaldust ja lootust, et seda sõna ei ütle meie kohta mitte surm, vaid kuningas, kes on meie eest surnud! Kui me pühitseme ka surnute mälestuspüha, siis selles usalduses mõtleme ühtlasi oma lahkunud lähedastele: nii nende elud kui meie elud, nii minevik kui tulevik on kõik Jumala ees, kes on surma äravõitja ning tõotab meile – Kristuse pärast ja Kristuses – igavest ja õndsat elu! Aamen.

 

Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English