„Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti“ (Tn 2:44).
Head sõbrad! „Prohvet“ Taanieli ei peeta Heebrea kaanonis prohvetiks, vaid Taanieli raamat on paigutatud Pühakirja kolmandasse, kirjade ossa. Mis omakorda ei tähenda, et erinevad osad oleksid kuidagi sisemises hierarhilises suhtes, tähtsuse järjekorras. Kuid hiline Iisraeli pärimus räägib siiski sellest, et pärast templi taastamist Paabeli vangipõlve järel saabub nn „vaikiv ajastu“, kus prohvetid enam ei kõnele; et Jumal ei räägi oma rahvaga enam vanal moel – et Vana Seadus hakkab otsa saama…
Ometi püüab Taaniel säilitada tõeliste prohvetite stiili: prohvet pole niivõrd nägemuste nägija kui Jumala rajale juhataja (lugege läbi kogu Taanieli 2. peatükk). Taaniel ütleb varem, selgitades nõnda erinevust Jumala prohveti ja muidulausujate vahel: „Saladust, mille kohta kuningas küsib, ei suuda kuningale seletada ei targad, nõiad, ennustajad ega täheteadlased. Aga taevas on Jumal, kes paljastab saladusi, ja tema ilmutab kuningas Nebukadnetsarile, mis tulevasil päevil sünnib“. Ka varasemad prohvetid, need tõelised, on kasutanud samu kuulutusvorme: viidanud ajale läbi mineviku, oleviku ja tuleviku ja seeläbi viidanud ikka Ainsamale, KES OLI ja KES ON ja KES TULEB. Niipalju kui sekulariseerub jumalarahvas, niipalju ka aja mõistmine – olulisemaks saab grammatiline aeg ja hakatakse rääkima eshatoloogiast ja apokalüptikast ja kõigest muust, kuid enam mitte Jumala rajast ja ajast.
Taaniel rõhutab siin ikkagi: „Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale“. Ja varem need tõelised, nt Jesaja: „Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde“; või samamoodi prohvet Miikal. Või Jeremija: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu /…/ leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks“. Ja Ristija Johannes ning hiljem Jeesus ütlevad selle suisa välja: „AEG ON TÄIS SAANUD!“ Jeesus mitte ainult ei ütle, vaid Tema ongi see…
Sellepärast on tänases evangeeliumikatkes Jeesus hämmastunud, kui Peetruse käest on küsitud, kas teie õpetaja ei maksagi „templilõivu“? See on midagi sarnast tänase kiriku liikmeannetusega, et templit korras hoida ja preestreid toetada. Võib-olla saan ma valesti aru, kuid näib, et Jeesus justkui küsib: mida sellega korrastatakse, missugust riiki? Või kui maksame riigi makse, siis on Jeesus samuti soovitanud keisrile tema oma tagasi anda – millist riiki seal ehitatakse? Jeesus jätab siin kõik mõistukõnesse, et mitte ärritada.
Mida me ehitame ja otsime? Kas Teda, KES OLI ja KES ON ja KES TULEB? Kust me Teda otsime? Kas Piibli tekstikriitikast, kreeka keele grammatikast, dogmaatikast; või hoopis seadustest (ja neid on, ohoo, kui palju), riigifilosoofiast, idealismist, rigorismist…? Keegi rääkis kord, et Arvo Pärt olla küsinud Valamo mungalt, et mida peaks tegema (olles ilmselt segaduses), ja munk vastas, et mitte midagi, kõik on juba tehtud. Mõistukõnet lahti seletades: tänage Issandat, sest tema on hea! Kõigepealt tänu, siis tegu, kõigepealt palve… Kõigepealt Jumal ja Tema riik ja muu pealekauba. Kahe riigi kodanik avaldub Jeesuse lauses: te olete maailmas, kuid te pole maailmast! Püüdke seda ja siis on tänu, tänu ka maailmast. Aidaku meid Jumal oma Pojas Jeesuses Kristuses ja Pühas Vaimus! Aamen.
Tauno Kibur (1969) on EELK Juuru Mihkli koguduse õpetaja ja Ida-Harju praostkonna praost.
