„Ja kui Jeesus jõudis Jeerikosse, läks ta sealt läbi. Ja vaata seal oli mees, Sakkeus nimi; see oli tölnerite ülem ja ta oli rikas. Sakkeus püüdis näha saada, milline Jeesus on, aga see ei õnnestunud rahvahulga pärast, sest ta oli lühikese kasvuga. Siis ta jooksis ettepoole ja ronis mooruspuu otsa, et teda näha, sest Jeesus pidi sealtkaudu minema. Ja kui Jeesus sinnapaika jõudis, siis vaatas ta üles ja ütles temale: „Sakkeus, tule kähku maha, sest täna ma pean jääma sinu kotta!“ Ja Sakkeus tuli kähku maha ja võttis Jeesuse rõõmuga vastu. Ja seda nähes nurisesid kõik: Tema on patuse mehe juurde öömajale läinud! Sakkeus aga ütles Issanda ette astudes: „Vaata, Issand, poole oma varandusest ma annan vaestele, ja kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi.“ Aga Jeesus ütles talle: „Täna on sellele kojale tulnud pääsemine, sest ka tema on Aabrahami poeg. Inimese poeg on ju tulnud otsima ja päästma kadunut“ (Lk 19:1–10).
Sakkeus on mees, keda me tänapäeval nimetaksime rikkuriks, oligarhiks; kes on kogunud oma varanduse kokku mitte kõige ausamate võtetega ja keda ühiskond sellepärast põlgas. Tuleb tunnistada, et selles osas on tänased väärtushinnangud küll erinevad, sest meil kehtib enamasti põhimõte „mida rikkam, seda auväärsem“, ning elu kuldne reegel kõlab: „Kellel on kuld, see teeb ka reeglid“. Tölner ehk tolliametnik oli Iisraelis põlatud amet, mida korralik usklik inimene küll pidada ei tahtnud ega ka nendega pistmist teha. Selline on foon kogu loole – meie ees on mees, kellest inimesed arvasid halvasti ja ei uskunud, et Jumal võiks sellise suhtes heatahtlik olla. Religioosses mõttes võime öelda, et see on patune inimene, kes vajab päästmist ja Jumalaga lepitamist. Ta ise ei arva, et temaga midagi halvasti oleks. Jeesuse juurde tuleb ta ka ainult selleks, et vaadata, mis imemees too selline on. Kas ei tule tuttav ette? See on ju täiesti tüüpiline moodsa aja Lääne inimene. Jumal ja religioon huvitavad teda enamasti siis, kui seal on võimalus midagi põnevat kogeda, mõned imeteod ja tervendamisedki kuluvad marjaks ära. Seega võiks Sakkeus olla vabalt ka keskmine Eesti inimene, kes aeg-ajalt üle kiriku ukse sisse piilub, et näha, mida seal tehakse või kes uurib religioosset kirjandust, peamiselt küll sellist, mis räägib meditatsioonist või esoteerikast vms. Ma ei taha siin üldse kuidagi negatiivset hinnangut anda, sest tegelikult usun, et sellised otsingud peegeldavad inimese hingesopis uinunud igatsust Jumala järele. Nad otsivad seda mooruspuud, mille otsa ronida, kust Jumalat näha.
Sakkeus ei tee suurt midagi, et Jeesuse tähelepanu võita, aga Jeesus märkab teda. Ta oli suisa puu otsa roninud, kust me tavaliselt küll inimest otsida ei oskaks, aga Jeesus leiab ta sealt üles, vaatamata suurele rahvahulgale, kes tema ümber kihab. Jumal leiab inimese üles ka kõige uskumatumast paigast ja kuulutab talle, et ta tahab just tema koju, tema juurde peatuma jääda. Ja ta ütleb: „Jäta see ronimine ja tule kähku puu otsast maha! Ma olen siin all teie juures.“ Nii lihtne ongi evangeelium!
Rahvas on muidugi marus – miks valib Jeesus öömajaks just sellise tüübi kodu, kui tal oleks võimalus olnud valida sadade ausate inimeste kodude vahel. Te juba teate, mida Jeesus vastab: „Ma olen tulnud otsima ja päästma kadunut“. See kõlab ju nagu talupojaloogika. Kui sul on üks võileib ärajagamiseks, siis sa ei anna seda ju ka inimesele, kes on just söögilauast tõusnud – võib-olla veel lõugki rasvane -, vaid ikka sellele, kelle puhul sa näed, et ta seda vajab.
Aga inimeste hoiak on mõistetav. Miks Jeesus ei ütle: „Mees, tee oma elu korda! Jaga oma ülekohtuselt kogutud mammona vaestele ja ela ausa inimese kombel, siis saad sa päästetud!“ Küll aga kuuleme selliseid sõnu sageli kristlaste suust, mis võivad sulgeda nii mõnegi inimese eest ligipääsu Jumalale väga pikkadeks aastateks või lausa kogu eluks. Loomulikult tahab ka Jumal, et inimesed isekeskis üksmeeles elaksid, et nad oleksid ausad ja õiglased, kuid see ei ole meie usu tuum. Sellest kõigest võiks nii rääkida, kui kristlus oleks religioon, mis vastab küsimusele, mida peab tegema selleks, et Jumal oleks minu suhtes heatahtlik. Kristluses võib selle küsimuse rahulikult küsimata jätta. Pärast seda, kui Jumal on Jeesuses Kristuses inimeseks saanud ja meie juurde maa peale tulnud, ei ole enam mõtet küsida, mida ma pean tegema ega ka seda, kas Jumal on minu suhtes heatahtlik. Mitte sellepärast, et me ei tohiks küsida või et see solvaks kuidagi Jumalat, vaid sellepärast, et seda pole lihtsalt vaja.
See milline inimene parasjagu Jumalaga kohtudes on – ja tõesti ükskõik, millega ta on või ei ole hakkama saanud –, ei takista Jumalat kunagi ütlemast: „Tule kähku maha, sest täna ma pean jääma sinu majja!“ Isegi kui ma ei ole tema armastust väärt, vääristab Jumala armastus mind, teeb väärtuslikuks. Jumal usub inimesesse! See on esimene samm; mitte see, et inimene usuks Jumalasse. Sageli on inimene end ise nii sisse mässinud, et ei suuda isegi enam Jumala poole hüüda. Ja siis saab teda päästa ainult Jumala usk temasse; usk, et ka tema võib muutuda, tema elu võib saada mõtte ja sisu, mis ei seisne ainult enesekesksuses.
Laste kasvatamise puhul on väga tähtis, et lapsele olulised inimesed teda tunnustaksid, talle oma poolehoidu osutaksid. See aitab kaasa lapse isiksuse arengule, et tal kujuneks positiivne mina-pilt, enesehinnang, mis hõlmab ka positiivset hoiakut ja usaldust inimeste suhtes tema ümber. Võib öelda, et see on suisa jumalik kasvatusmeetod. Ka Jumal tunnustab esmalt inimest, osutab talle oma poolehoidu ja armastust, usub temasse. See positiivne hoiak toob kaasa muutused inimese elus. Sakkeuse juhtum on tõesti ka psühholoogiliselt väga põnev. Kas te näete kusagil siin Jeesust Sakkeusega riidlemas, teda korrale kutsumas? Ei, seda teevad ainult inimesed nende ümber, aga mitte Jeesus. Ja pange tähele, mis juhtub! Sakkeus on nii sügavalt puudutatud Jeesuse heatahtlikkusest tema suhtes, et ta ütleb ISE: „Ma annan oma ülekohtuselt kogutud varandusest poole vaestele ja keda ma petnud olen, neile neljakordselt tagasi.“ Nõnda muudab Jumala heatahtlikkus inimest. Tähtis on mõista mis on siin põhjus ja mis tagajärg: põhjus on Jumala armastus ja tagajärg on inimese muutumine armastusväärseks.
See Jeesuse õpetatud meetod on ka suur luterliku reformatsiooni avastus, mis vahepeal kippus unustusse vajuma. Seda on hea enesele aeg-ajalt meelde tuletada, kui usk väga raskeks rühkimiseks ja ronimiseks kipub muutuma.
Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
