„Amasja, Peeteli preester, läkitas siis Iisraeli kuningale Jerobeamile ütlema: „Aamos peab salanõu sinu vastu Iisraeli soo keskel. Maa ei suuda taluda kõiki tema sõnu. Sest Aamos on öelnud nõnda: Jerobeam sureb mõõga läbi ja Iisrael viiakse vangi, ära omaenese maalt.“ Ja Amasja ütles Aamosele: „Sina, nägija, mine, põgene Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal! Aga Peetelis ei tohi sa enam ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.“ Siis Aamos vastas ja ütles Amasjale: „Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja. Aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!““ (Am 7:10–15)
Minu viieaastane tütar küsis hiljaaegu: „Milline oli esimene inimene, kelle Jumal valmis meisterdas?“ „Küllap ta oli üsna samasugune nagu meie oleme,“ vastasin. „Kas see oli mamma?“ jätkas väike tütar usutlemist, pidades silmas minu ema. Selgitasin siis, et Aadamast mammani läks ikka päris palju aega, aga ega inimesed vahepeal väga palju muutunud ei ole.
Aamose raamatu seitsmes peatükk toob me silme ette kaks meest, Aamose ja Amasja. Mõlemad elasid 8. saj eKr, ajal, mil Iisraeli Põhjariik õitses. Vaenlased olid tagasi löödud, riigi piires valitses rahu ja jõukus. Amasja oli preester Peetelis. Aamos karjatas lambaid ja haris viigipuid Juuda mägilinnas Tekoas Petlemma lähedal. Kesk idüllilist pastoraali sai Aamos kutse Jumalalt, mis ei lasknud tal enam oma vagurate lambukeste ja magusaid vilju kandvate viigipuude keskele jääda. Ta kuulis, kuidas Issand möirgab (!) Siionis (Am 1:2) ja läks teele. Aamos teadis, et sõnum, mis talle anti, on karm ning keegi ei taha seda oma heaolu keskel kuulda, kuid paigale jääda ja vaikida ta ei saanud.
Viimaks jõudis Aamos Peetelisse ja kuulutas, et rahva üleastumiste pärast on tulemas Issanda karistus ja rasked ajad. „Häda teile, kes te magate elevandiluust voodites ja aelete oma asemeil, sööte talled karjast ja nuumvasikad laudast, kes te sepitsete laule naabli saatel, valmistate endile mänguriistu nagu Taavet“ (Am 6:4, 5). Vihje Taavetile on igati asjakohane, sest Taavet armastas Jumalat ja tahtis talle templitki ehitada, mille Saalomon, ta poeg viimaks ehitas. Iisraeli kuningas Jerobeam I oli olnud hoopis teist masti mees. Ta lasi Issanda altari juurde tuua kuldjäära ning tõi Iisraeli ebajumakummardamise. Kõik oli lubatud nagu meie ajalgi.
Inimeste jumalasuhe kajastus ka nende omavahelistes suhetes. Ebaõiglus ja hoolimatus võtsid maad. Aamosele anti järjest uusi nägemusi. Üks nendest oli niisugune: „Vaata, seal oli korv küpse puuviljaga. Ja Issand Jumal küsis: „Mida sa näed, Aamos?“ Ma vastasin: „Korvitäit küpset puuvilja.“ Siis ütles Issand mulle: „Mu rahvale, Iisraelile, tuleb lõpp. Enam ma ei lähe temast mööda““ (Am 8:1, 2). Preester Amasja, kes oli olukorraga leppinud, käskis prohvetil vait jääda ja minna tagasi sinna, kust ta tuli.
Küllap Aamos mõtles kasvõi väikese hetke jooksul, kas tal oleks võimalik tagasi minna oma idüllilise elu juurde, olla lihtsalt metsviigipuude vääristaja, mitte hävingu kuulutaja. Samas teadis ta kohe, et tagasiteed ei ole. Sõnum, mille Jumal on usaldanud tema kätte, on edasi andmiseks mitte endale hoidmiseks. See võib olla karm, aga hoiatus peabki olema karm. Kui tee lõpeb kuristikuga, siis ei panda sinna (kukkujat kätel kandva) ingli pilti, vaid otsekohene ja silmatorkav ohu eest hoiatav märk. Isegi kui see ei peata teel liikujat, peab hoiatus olema karm.
Jumalamehe elu ei ole õndsusseisund maa peal. Ta näeb ümbritsevat maailma Jumala poolt vaadates ja samas inimese poolt vaadates. Veelgi enam, tema ülesandeks on panna need pilgud ristuma, kohtuma, ja see on peaaegu võimatu. Aga ta ei saa jätta ka üritamata. Jumalamees tunneb kurbust, kogeb mõistmatust ja üksindust, kuid teda kannab Jumala armastus, mis viimselt on kõigest vägevam. See annab talle jõudu ja lootust ja ennekõike armastust. Selline oli prohvetite elu, kõige enam oli seda kõike Jeesuse elu ning mingil määral on midagi sellist iga kristlase elu.
Palju kergem oleks elada oma pastoraalis, tunda rõõmu kõigest heast, mida Jumal on andnud, mitte tunda valu ja kannatusi, mitte kogeda hoolimatust või hüljatust.
Kujutagem kord, et sõidad ühel ilusal päeval trollibussiga. Sa tunned end hästi, vähemasti selle hetkeni, mil ühes peatuses tuleb peale üks eluheidik. Ta näeb välja nagu kaltsupundar, üks määrdunud hilp teise peal. Tema räpastes kätes on terve hulk kilekotte, mis kolisevad taarast ja nende samade kätega võtab ta kinni postist, kust äsja hoidsid sina. Eriomane hais jõuab algul lähedalolijate ninna, kes vaikselt eemale tõmbuvad, ja kandub siis üha edasi, kuni täidab kogu piiratud ruumi. Kui eluheidik järgmises peatuses maha läheb, hingavad kõik kergetatult. Elu on jälle ilus.
Jumala sõnumitooja, kes kutsub inimesi meeleparandusele, on nagu eelneva pildi negatiiv. Ta siseneb inimeste tavapärasesse turvalisse ruumi. See ei ole kaugeltki mitte puhas keskkond, kuid kõik on sellega harjunud, et on nagu on. Tema on see, kes tuleb puhta sõnumiga. Igaüks, kes ta sõnu kuuleb, hakkab tundma, et tema enda juures on midagi valesti. Üks määrdunud hilp – mõtte, sõna, teo või tegemata jätmisega tehtud patt teise peal. Palju lihtsam oleks, kui ta ei tuleks ja laseks meil lihtsalt edasi minna. Aga ta on tulnud. Ta on jätnud oma viigipuud, oma hea ja magusa elu, et mitte lasta meil minna hukatusse.
Ta oleks väljakannatamatu, kui ta ei annaks üht võimalust. Prohvet kutsub meeleparandusele. Isegi hädaprohveti sõnum ei ole üdini karm. Aamose raamatu lõpus on tõotus Taaveti koja taastamise kohta. Kristuses, ainsas ilma patuta inimeste seas, on rõõmusõnum pattude andeksandmise ja Jumala armastuse kohta. Sa võid saada uuesti selliseks nagu Jumal sind on meisterdanud. Sa võid saada puhtaks pestud ja uueks loodud. Ja kui sa oled seda kogenud, oled isegi valmis jätma oma viigipuud ning teenima Issandat oma talentidega.
Mare Palgi (1973) on EELK Kose Püha Nikolause ja Tuhala Kaarli koguduste õpetaja.
