Esiletõstetud lood

Käsu needusest vabaduse avaruseni (Gl 4:21–5:1)

Ühel päeval leidis talunik mahajäetud kotkapesast muna ja tõi selle oma kanadele välja haududa. Kotkapoeg kasvas koos kanadega: siblis mullast usse ja tõuke, kaagutas ja kokutas. Mõnikord tegi isegi taluõue kohal mõne lennutiiru. Kui kotkas oli jäänud juba vanaks, nägi ta ühel päeval kõrgel taevas suurt ilusat lindu. Kõrvalolev kana märkas seda lindu samuti ja ütles: „See on kotkas, lindude kuningas. Tema koht on taevas. Meie koht on maa peal“. Taluõue kotkas elas ja suri kanana.

Jutluse aluseks olevas kirjakohas on Paulus mures Galaatia usklike pärast, kes on õppinud tundma Jumala armu ja andestust ning lasknud ennast ikkagi veenda judaiseerijate poolt, et armust ei piisa, et on vaja ka ümberlõikamist ja teiste juudi rituaalide täitmist. Mõistujutu kujundeid kasutades võib öelda, et oma kirjas galaatlastele püüab Paulus neid veenda: „Te pole kanad, te olete kotkad! Te olete korra juba lennanud nagu kotkad ja nüüd lasete ennast jälle veenda, et olete kanad! Tõuske taluõuest kaugemale, teie tiivad kannavad!“

Paulus kasutab siiski teist, kahe naise kujundit. Ta kõneleb Aabrahami teenijast Haagarist ja Aabrahami naisest Saarast ning nende kahe naise lastest – Ismaelist ja Iisakist. Juudid olid ennast alati pidanud vaba naise, Saara järeltulijateks ja koos Iisakiga tõotuste kaaspärijaks. Käsuõpetuse pidamine eristas neid paganatest, keda juudid pidasid teisejärgulisteks, teenija lasteks.

Galaatlastele kirjutades pöörab aga Paulus selle mõttekäigu pea peale, öeldes, et hoopis need, kes on kinni käsuseaduses ja reeglites, on nagu teenijanna lapsed, sest nad pole usu kaudu päästetud. Ta argumenteerib, et vaid Kristuse kaudu on võimalik pääseda vabadusse ja saada osa tõotustest. Seepärast kinnitab Paulus Galaatia paganakristlastele: „Teie aga, vennad, olete Iisaki kombel tõotuselapsed!“

Mis siis käsus halba on? Kui lapsed lähevad pühapäevakooli, õpetatakse neile varsti selgeks kümme käsku. Need kuuluvad ka enamasti täiskasvanuna pöördunud kristlaste õpetuse juurde. Käskudest kirjutatakse raamatuid ja peetakse jutlusi. Kristlasi tuntakse tihti kui kümne käsu järgi elavaid inimesi, seda lausa oodatakse neilt. Ja ometi kirjutab Paulus: „Teie, kes te tahate saada õigeks seaduse kaudu, olete Kristusest eemale viidud, olete armust kõrvale jäetud“ (5:4). Paulus lisab (3:10): „Kes rajavad end seaduse tegudele, on needuse all“. Ta on hämmastunud, nähes galaatlaste tagasipöördumist usu juurest seaduse juurde ja küsib: „Kas te olete ilmaasjata nii palju kogenud?“

Galaatia kirja probleem ei ole sugugi ainult algkoguduse minevikuline teema. Käskude teadmises ja pidamises pole iseenesest midagi halba. Küsimus on hoopis: „Millele rajaneb meie jumalasuhe?“ Kas toetume viimselt meie endi ponnistustele ja saavutustele või Jumala armule?

Eestlased on püüdlik ja töökas rahvas. Me oleme harjunud pingutama. Ütlust „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“ võib kristlikus kontekstis väljendada „pinguta käske täita, küll Jumal siis sind heaks kiidab ja õnnistab“. Aga vaatamata sellele, et püüdlikkus konkreetsetes ülesannetes on lugupidamist vääriv, on see eluhoiakuna isegi ohtlik ja omamoodi orjastav. Me ei ole väärtuslikud oma saavutuste tõttu. Oleme väärtuslikud, Jumala poolt armastatud inimestena ja rahvana. Jumala enda pärast.

Käskude järgimine ja nendele oma väärtuse ja usu rajamine muutub needuseks mitmel põhjusel. Kõigepealt loob see näilise kontrolli oma elu üle, valele alusele rajatud usu iseendasse ja oma võimesse oma elu valitseda. Milleks on sel juhul Jumalat vaja? Lisaks loob käsk üleolekutunde ja soodustab näpuganäitamist nõrgemate suhtes.

Ilukirjanduslikus raamatus „Hurtsik“ selgitab Jumal mehele, kes on usku näinud reeglite kogumina: „Need, kes kardavad vabadust, ei suuda usaldada, et Jumal elab nende sees. Käsku täita püüdes kuulutavad nad ennast iseseisvaks ja enda elu ise kontrollivateks.“ Jumala selgitus raamatus jätkub sellega, et käsu oht on veel suurem, sest see annab inimesele põhjust ennast teistest paremaks pidada ja neid hukka mõista: „Reeglid ei või tuua vabadust, nende tugevus on ainult süüdistamises“.

Aga hukkamõistmine pole ainus õnnetus. Ka kõige tublimatel tuleb tunnistada, et vahel on hetki, kus nad ei suuda elada Jumala käskude järgi. Ei suuda oma mõtetes, tegudes või sõnades elada nii, nagu on hea. Ei jaksa anda andeks ega suuda soovida vaenlasele head, rääkimata tema armastamisest. Kõik pole hästi välja tulnud peres või töökohal, rääkimata suhtlemisest naabritega või panustamisest ühiskonnas.

See loob süütunnet ja halvemal juhul häbitunnet. Osa sellest on hea süütunne, mis saab meeleparanduse kaudu lahenduse. Aga on ka palju sellist allajäämist, mis aheldab ja masendab inimest. Kui süütunne ei leia pikka aega lahendust, võib inimest haarata häbi – tunne ja tajumus, et ta pole väärtuslik inimene, et ta on vähem, kui ta tahaks olla või kui temalt oodatakse. Et ta on pettumus. Pettumuse tundest inimeste ees võib välja kasvada pettumuse tunne Jumala ees, eemalehoidmine kristlikust kogukonnast. Ja kui süüd saab andeks paluda, siis kuidas paluda andestust selle pärast, kes sa oled?

Kristlus ei ole hukkamõistureligioon, selle sõnum on õigeksmõistev ja elumuutev. Saatan on see, kes süüdistab, häbistab ja halvustab: „Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata“. „Tema vastu seiske kindlalt usus,“ annab apostel Peetrus nõu (1Pt 5:8–9). Pauluse sõnum galaatlastele kõlab ka meile: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud, Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ Jumal teab, et me ei suuda omast jõust käsku täita, ta ei ootagi meilt seda. Ta otsekui ütleb: „Saage ometi aru, see pole see, milleks ma Kristuses siia maailma tulin! Kui käsk teeks vabaks, poleks ma pidanud üldse inimeseks saama ega ristil surema.“

Reeglid ja käsumeelsus alusväärtusena on nagu tross, mis meie elu paati ranna ääres kinni hoiab. Terve Jumala võimaluste meri on meie ees lahti, lähemad ja kaugemad maad ootavad avastamist. Kalda külge aheldatuna on aga turvaline olla. Vahel tunneme, et tahaks minna, aga pole jõudu, hirm, süü ja häbi hoiavad kinni. Aga ometi, ja seda kirjatekst ütleb – paadid on loodud vee peal sõitmiseks.

Armule loota tähendab loobuda kontrollist oma elu üle. Tunnistada, et me ei tule ise toime, et vajame abi. Mõista, et me ei suuda ise andestada, armastada ja kiusatusi ületada. Ei suuda ise oma paaditrosse kalda küljest lahti siduda. Ja ei peagi suutma – see on Jumala töö. Aga me peame andma talle õiguse seda teha. Märkama ja üles tunnistama selle, mis meid seob. Võtma julguse kokku ja tegema vabaduse tegusid – kasvõi väikeseid, kasvõi samm-sammult.

Seda on vist kõige raskem teha inimestel, kellel alati asjad hästi välja tulevad. Tavaliselt on loomulik Jumalat appi kutsuda siis kui oma mõistus otsas. Siis, kui midagi enam teha ei oska ja meeleheide võtab maad. Aga see on nagu Peipsi jääl olijate usk – usk päästeametnikust Jumalasse. Me keegi ei tahaks omale selliseid sõpru, kes meid ainult kõige hullemas hädas meelde tuletavad ja usaldavad. Jumalale oma elu kontrolli andmine tähendab tema igal ajal usaldamist ja tema headusesse uskumist. Ja nagu inimestevahelisteski suhetes, saab usaldus tekkida ja kasvada ainult suhetes.

Seda suhet pakubki Paulus galaatlastele ja meile reeglite ja käsu asemel. Ta ei ütle galaatlastele: Kristus on teid vabastanud, tehke mis tahate! Kristluse vabastav sõnum ei muuda inimese elu kõikelubavaks kaoseks. Seaduse asemele asub armastav suhe, mis motiveerib tegema head, aga hoopis teisel viisil kui reeglid ja käsud. „Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid,“ kirjutab Paulus galaatlastele ja veidi hiljem: „Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus“. Paulus annab nõu hoida korras oma suhe Jumalaga, sest nii saame kanda Vaimu vilja. Suhe muudab meid seesmiselt, reeglid suunavad väliselt.

Ühe tüdruku elus olid kaks noormeest, kes temaga abiellumisest huvitatud olid. Esimene ütles: „Ma armastan sind siis kui …“, „Ja kui sa seda teed, ei armasta ma sind kunagi enam“. See oli keeruline suhe. See noormees armastas tüdrukut omal viisil, aga hirm temast ilma jääda oli suurem kui armastus. Seepärast püstitas ta kogu aeg tingimusi.

Ühel päeval tuli tüdruku ellu teine noormees, kes ütles: „Ma armastan Sind sellisena, nagu sa oled“. Tüdruk valis teise noormehe. Mõlemal oli selles suhtes ruumi hingata ja tegutseda. Nad hoidsid kogu südamest teineteise poole, toetasid teineteise kutsumust. Jah, vahel ikka juhtus, et üks ei märganud teise vajadusi, ei osanud olla toeks seal, kus teine vajas. Aga kunagi ei kehtestanud nad üksteisele tingimusi ega reegleid. Nad olid olemas üksteise jaoks ja tahtsid üksteisele parimat. Armastus tähendas ka seda, et üksteist aidati rasketest kohtadest edasi …

Kotkas võib elada kanana; pärija võib elada orjana; paat võib olla ka kalda ääres ja abielus võib olla, püüdes täita tingimusi. Aga see pole evangeelium, see pole see, milleks meid on kutsutud. Jumal on valmis me paaditrossi lahti sõlmima, kui anname talle selleks loa. Sest ta on meid kutsunud vabadusse.

 

Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Tartu Salemi koguduse diakoniss, Tartu Ülikooli Elukestva õppe keskuse konsultant, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant, EEKBL Kõrgema Usuteadusliku Seminari (Tartu) ja International Baptist Theological Seminary (Praha) õppejõud.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English