Esiletõstetud lood

Ma ei tulnud kutsuma õigeid… (Lk 5:27–32)

„Pärast seda läks Jeesus välja ja nägi tölnerit, nimega Leevi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle: „Järgne mulle!“ Ja Leevi tõusis, jättis kõik maha ja järgnes Jeesusele. Ja Leevi tegi Jeesusele oma kodus suure pidusöögi ja suur hulk tölnereid ja muid istus nendega koos lauda. Ent variserid ja nende kirjatundjad nurisesid tema jüngrite vastu: „Miks te sööte ja joote koos tölnerite ja patustega?“ Ja Jeesus vastas neile: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele.“ (Lk 5:27–32)

Jeesuse sõnad, et ta ei ole tulnud õigeid kutsuma, vaid patuseid, olid tingitud tölner Leevi kutsest tulla tema kotta ning võtta osa viimase korraldatud pidusöömaajast. Variserid ja kirjatundjad nägid nüüd võimalust heita Jeesusele ette ebapuhtust. Nende seisukohalt muutus ebapuhtaks ka see, kes ise puutus kokku ebapuhtusega. Ning patustega ühes söömine seda kahtlemata oli. Kuid Kristus ei otsinud selle maailma õigete heakskiitu. Tölnerite ja patustega lauaosadust jagades andis Kristus märgi, et need on temaga võrdsed. Kuid oli ka midagi sellele lisaks. Kes on inimeste silmis õiged ja puhtad, need ei pruugi olla seda Jumala juures. Kes inimeste mõõdupuudega arvestatuna on vääritud, need võivad olla Jumala juures hoopiski väärtuslikud. Ükski kirjatundja või variser ei oleks soovinud Leevi kutset vastu võtta. Kristus aga ei põlanud kutset ära.

On erinevaid tegevusi ühtsustunde, võrdsuse ja inimeste läheduse suurendamiseks. Kindlasti saab selleks lugeda ka lauaosadust. Jeesuse aegses kultuuris oli söömisel tugev märgiline tähendus. Toitu oli sageli napilt. Toidu väärtus oli palju kõrgem kui täna ja seda jagati vaid kõige lähedasematega. Ühises lauaosaduses inimesed olid kui üks perekond. Lauaosaduses tekkinud ühtsust peeti pühaks. Ka lauakombed rõhutasid ühtsust. Toitu ei serveeritud igaühele eraldi, vaid see oli laual ühistes nõudes. Et ühisel söögi võtmisel võiks olla söömisest mingi teine ja olulisem tähendus, selle näiteid ei pea me kaugelt otsima. Võtame või pühapäevase armulaua. On ju ilmne, et armulaualeival kui söögil on pea olematu tähendus kogu muu tähenduse kõrval.

Lauaosadust patustega heideti Jeesusele ette. Tegelikult oli Jeesust viimasel ajal pidevalt saatnud variseride ja kirjatundjate etteheited ja nurin. Ta oli hiljuti teinud terveks halvatu. Kas ta võis kogeda tänu? Tänu asemel kuulis Kristus kirjatundjate ja variseride nurinaid. Kas tal oleks õigem olnud neid ignoreerida? Ilmselt tuleb tunnistada, et Jeesusel oli vajadus siiski ka arvestada oma kaaskonnaga. Nemad vajasid selgitusi ja kinnitust. Ning Jeesus vastas etteheitele, miks ta sööb koos tölnerite ja patustega, viitega eelnenud tervendamisele. Ta ütles: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged“ (Lk 5:31). Mida mõtles Jeesus selle all? Kas patused on haiged, kes vajavad arsti? Või on haiged hoopis need, kellele Issanda tegemised kuidagi hinge ei mahtunud? Ilmselt mõistis igaüks Kristuse sõnu omamoodi ja vahest oligi see nõnda mõeldud.

Maksukoguja Leevi ei olnud otseselt haige. Kuid ta oli oma töö eripärast tingituna surutud teatavas mõttes ühiskonna äärealadele. Võiksime öelda, et ta oli ühiskondlikus võtmes haige. Vähemalt mõnede arvates. Sarnaselt haigetele oli hea ka teatavate ametite esindajatega mitte väga lähedasse kontakti astuda. Koguda maksu Rooma impeeriumi heaks – see ei olnud ühele korralikule juudile kohane. Maksumäärad ei pruukinud olla alati selged ning ülekohut liigse maksustamise osas võis kergesti ette tulla. Seega tuli Leevil kõndida päevast päeva õhukesel jääl. Ning inimesed olid üsna kindlad, et üks maksukoguja on vaevalt plekitu.

Kuid kõige selle negatiivse juures oli maksukoguja elukutsel ka positiivseid külgi. See andis piisavalt materiaalseid vahendeid, et tunda oma elu stabiilse ja turvalisena. Kui on olemas söök, jook ja peavari, siis on inimese esmased vajadused normaalseks eluks olemas. Kui see kõik oleks olnud Leevile piisav, siis vaevalt oleks ta enda elu tahtnud muuta. Kuid näib, et Leevi tundis millestki väga olulisest kibedasti puudust.

Jeesus tegi Leevile arutuna näiva pakkumise. Ta pakkus, et Leevi võiks jätta kõik selle senise elu ning järgneda talle. Kas Leevi keeldus? Tundub, nagu oleks Leevi kogu aega vaid seda kutset oodanudki. Jeesus ei ütelnud ju muud kui „Järgne mulle!“ ning Leevi oli valmis jätma kogu oma senise elu. Jeesus ei lubanud midagi. Leevil tuli kutse vastu võtmisega astuda seni tundmatule rajale.

Leevi usaldus Jeesuse vastu pidi olema tohutu. Kes meist oleks täna valmis jätma oma perekonna, sõbrad, stabiilse töökoha ning järgnema mingile rändjutlustajale? Peale selle veel rändjutlustajale, kes pidevalt satub selle maailma vägevatega konflikti. Ning kelle käitumisest ja olekust võib järeldada, et need konfliktid ei jää mitte viimaseks.

Olen vahel mõtelnud, miks andis Jeesus Leevile nii vähe järelemõtlemise aega? Kas Jeesus arvas, et pikema mõtlemisajaga otsustaks Leevi teisiti? Pelgas Kristus seda, et Leevi lööb põnnama? Või pani Kristus meelega Leevi proovile? Kui sa oled valmis jätma kõik ja kohe, siis on see kutse sulle. Kui sa aga ei taha loobuda oma senisest elust, siis ei ole see kutse mõeldud sinule.

Mõneski mõtte oleme sarnase valiku ees ka meie. Me tahame ilmselt kõik olla paremad kristlased kui täna. Kuid me ei ole pahatihti valmis selleks kardinaalseid muutusi oma elus tegema. Oleksime valmis muutma pisiasju. Võiksime vaevata kanda kaelas väikest risti või midagi sarnast. Kuid väga raske ja vastumeelne on loobuda. Kas siis tõesti on vaja alati loobuda, et midagi saada? Ja loobuda veel nüüd ja kohe? Nõnda lükkame pidevalt tagasi Kristuse kutse, mis sarnaselt Leevile kõlab ka meile: „Järgne mulle!“ Me tahaksime saada paremaks kristlaseks, aga meil oleksid justkui oma tingimused. Soovime, et olulised muutused meie elus toimuksid ilma meiepoolsete oluliste otsusteta.

Leevi aga võttis Jeesuse kutse vastu. Ning ta kutsus Jeesuse endale külla. Tema rõõm oli nii suur, et ta korraldas oma kodus suure pidusöömaaja. Kas soovis Leevi selle koosviibimisega anda võimaluse oma lähedastel veenduda, kes on siis see mees, kelle nimel on ta valmis loobuma oma senisest elust? Või oli Leevi sooviks kustutada endas nälga? Mitte seda nälga, mida kustutatakse leiva söömisega, vaid nälga, mis oli Leevil tõe ja Kristuse läheduse järele.

Leevi näib olevat olnud igati tore mees. Ta soovis, et tema rõõmust saaksid osa tema jaoks olulised inimesed. Ühises lauaosaduses soovis ta jagada oma lähedastega seda, mida ta oli leidnud.

Miks oli aga vaja Jeesusel kutsuda oma jüngriks maksukoguja Leevi? Jeesus oleks võinud kutsuda ju mõne viisakama ühiskondliku positsiooniga inimese. Kuid õnneks on Jumala mõtted kõrgemad kui inimeste mõtted. Kirjatundjate ja variseride arvates oli Leevi vääritu mees. Jumala silmis oli aga olukord sootuks teine. Kristus oli tulnud selleks, et kutsuda kadunuid. Ta tuli selleks, et patustel oleks lootust. Kes on õiged, nende jaoks ei ole Kristuse tulemises tähendust ega mõtet. Neile ei ole ka vaja meeleparandust. Kui kellegi õigus on väga suur, siis selle kõrvale ei mahu enam Jumala arm. Leevi jaoks aga ei olnud mingit teist pääsemise lootust, kui vaid Jumala arm ja halastus. Ja selle kogemine täitis tema hinge rõõmuga.

 

Valdo Lust (1973) on Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri kaplan ja EELK õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English