Esiletõstetud lood

Kõige tähtsam elu kestel kõigi jaoks on inimlikkus (Rm 12:2, Mt 3:1–2)

„Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muunduge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“ (Rm 12:2)

„Aga neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.““ (Mt 3:1–2)

Taasiseseisvuspäeva eel ja järel on mind kummitanud laul inimlikkusest, mille Olav Ehala kirjutas Leelo Tungla sõnadele:

Kõige tähtsam inimestel
pole paksus ega pikkus,
kõige tähtsam elu kestel
kõigi jaoks on inimlikkus.

Kui kord inimene oled,
siis ka mõtle oma peaga
ja kui teiste hulka tuled,
püüa tulla ikka heaga.

Kõige tähtsam elu kestel kõigi jaoks on inimlikkus… Möödunud aasta 20. augustil lauluväljakul peetud „Vabaduse laulul“ ütles poliitik ja sotsiaalteadlane Marju Lauristin, et Eesti peaks edaspidi kõige rohkem ehitama inimlikkust ning tegelema järgmised kakskümmend aastat sellega, et inimesed end Eesti riigis kõige paremini tunneksid. „Me oleme väga palju pühendunud riigile, aga riigi mõte on ikka inimene,“ ütles professor Lauristin.

Ülle Aaskivi, üks Eesti iseseisvuse taastajatest ja põhiseaduse väljatöötajatest, sai laiemale avalikkusele tuntuks 2006. aasta sügisel oma kodukorravälise avaldusega Riigikogu liikmetele seoses presidendivalimistel tekkinud patiseisuga, kus mõnede erakondade liikmed ignoreerisid hääletamist. Ta ütles: „Täna, homme oled siin ruumides vaid sina ise oma südametunnistuse ja vastutustundega. Ei erakonda, ei abstraktseid valijaid, vaid sina ise, hääletussedel, sinu südametunnistus, sinu ametivanne, sinu riik.“

Vähesed teadsid, et neid sõnu öeldes põdes too vapper naine parandamatut haigust. Eelmisel talvel oli Ülle kirjutanud oma päevikusse: „Kahjuks ei meeldi mulle enam eriti ka see riik, mida luua olen aidanud ja mille üle püüdnud järele valvata. Siin on vähe mõistmist ja palju mitte-mõista-tahtmist. Siin on vähe armastust ja palju vihkamist. Siin on vähe hoolimist ja palju hoolimatust. Viivi Luik küll lohutas ühes oma kirjatöös, et see ei ole veel SEE RIIK, see on vaid endisest ajast pärit haav, mis on mädanema läinud ja et see paraneb kunagi välja. Aga kuna mu tervis on selline, et ilmselt ma niikuinii seda täielikku väljaparanemist (kui see üldse kogu maailma kurjuste tausta arvestades kunagi tuleb!) ära oodata ei jõua, siis ongi vast õige aeg minna.“

Inimlikkuse defitsiit ei ole aga sugugi üksnes postsotsialistlike ühiskondade probleem. Soomerootsi psühhoterapeut ja teoloog Tommy Hellsten ütleb oma äsja eesti keeles ilmunud raamatus „Ohustatud inimene“: „Meie kultuuris maad võtnud tõhususe teenimine näib viivat selleni, et pilt inimesest aina kitseneb ja töökohtades tallatakse inimlikkus kogunisti jalge alla. Kõikjal käib jutt sellest, et tunneme end inimestena järjest halvemini. Seda olukorda arutatakse seminaridel, sellest kirjutatakse uurimusi ja ajaleheartikleid. Sellest räägitakse juba tüdimuseni palju. Seejuures märkame, et halb enesetunne on tõsi mis tõsi. Inimeste tulemusrikas tegutsemine on salamahti saanud tähtsamaks kui inimene ise. Vanad ideoloogiad on ummikusse jooksnud. Sama lugu on usuga, mis esindas vanu traditsioone. Sündinud väärtuste tühimikus on esmatähtsaks saanud raha. Rahaga mõõdetakse nüüdisajal kõike, ka inimlikkust. Inimesel pole enam väärtust inimesena, vaid ta peab oma olemasoluõiguse välja lunastama sellega, et oskab olla kasulik. Kasulik on ta siis, kui ta toodab raha juurde.“

Aga mis siis on inimlikkus? Suurte sõnade ja kaunite ideaalidega nagu õnn, vabadus, armastus või inimlikkus kipub olema nõnda, et nende sisu ähmastub, valgub laiali, hakkab tähendama vastandlikke ning sealt edasi kõikmõeldavaid asju ega tähenda enam lõpuks midagi. Mõelgem fraasile „eksimine on inimlik“. Seda võib võtta nii, et mida rohkem eksid või vigu teed, seda inimlikum inimene oled. Ja milleks siis üldse kooliharidus, seadused, kõlblus, kui inimlik on just eksimine.

Need sõnad – errare humanum est – pärinevad 4.–5. sajandil elanud piiskop Augustinuselt, Lääne kultuuri ühelt olulisemalt mõtlejalt, kuid vähesed teavad, et tegemist on üksnes esimese poolega tema väitest. Kogu lause kõlab nõnda: humanum fuit errare, diabolicum est per animositatem in errore manere ja seda võiks tõlkida: „eksimine on inimlik, kuid kangekaelselt eksituses püsimine on saatanlik“.

Niimoodi mõistetuna paistab inimlikkus, mis meie kõigi – paksude ja kõhnade, kiilaspäiste ja karvaste – jaoks elu kestel kõige tähtsam on, sootuks uues valguses. Inimlikkus ei saa olla vale, saamahimu, arguse, konformismi, ükskõiksuse, künismi, vägivalla või kõiksallivuse õigustajaks ega lipukirjaks. Õigus on Avo Üprusel, kes ütleb: „Ma hindan vabadust väga. Just seetõttu ei lase ma seda piirata valel. Ka valel vabadusest, selle mõttest või iseväärtuslikkusest. Pigem väärtustan ülaltoodud piiranguid: hoolivus, armastus, inimene. Need piirangud moodustavad meie kultuuri. Nii poliitilise, majandusliku, rahvusliku kui kõik muud osad sellest, mida üheskoos olevaks muudame. Meil on vabadus selleks, et luua inimlike inimeste inimlik ühiskond. Me vastutame selle eest. Ja me loome selle.“

Ristija Johannes, kelle märtrisurma meenutab kirik 29. augustil, oli mees, kelle sõnumi võib kokku võtta kahte sõnasse: parandage meelt! Meel ei tähenda siin mitte niivõrd meie viit meelt, vaid eelkõige mõtlemist, ja meeleparandus, mida kuulutasid Johannes ja Jeesus ning nende jälgedes kristlik kirik, on mõtlemise muutus ning sellest tulenevalt kogu inimese orientatsiooni muutus. Samas ei olnud Ristija Johannese jaoks meeleparandus mitte mingi abstraktne mõiste, vaid lähedalt seotud õigluse ja ligimesearmastusega: „Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku nõndasamuti. Maksukogujatele ütles ta: Ärge nõudke rohkem, kui teie jaoks on seatud. Ja sõjasulastele: Ärge vintsutage kedagi, ärge pressige välja, olge oma palgaga rahul.“ (Lk 3:11–14)

Ehk teisisõnu: kui kord inimene oled, siis ka mõtle oma peaga, ja kui teiste hulka tuled, püüa ikka tulla heaga. Aeg-ajalt on üsna keeruline mõelda oma peaga, kui sinu eest mõtlevad poliitilised häältepüüdjad, reklaamitöösturid ja ajakirjanikud, ning head teha ei ole naudingutele ja eneseteostusele orienteeritud kultuuris just kõige lihtsam. Kuid see on võimalik. Kristlik paradigma määratleb inimlikkust kui meeleparanduse võimalust – puhtamaks, paremaks, isetumaks, hoolivamaks, ausamaks, andestavamaks, inimlikumaks saamise võimalust.

Kristliku usu nurgakiviks on veendumus ja tunnistus, et Jumal on saanud inimeseks. Ta on nõnda toiminud selleks, et meid kõrgemale tõsta, vabastada meid isekuse ja ihade orjusest, iseendale elamise painest, vabastada meisse kätketud potentsiaal, tuua esile meisse kätketud jumalanäolisus. See on meeleparanduse tee, kus me ei pea ei peitma ega õigustama oma poolikust ja ekslikkust, aga samuti mitte kohut mõistma iseenda ja oma kaasinimeste üle, vaid me võime muunduda meele uuendamise teel, nagu ütleb apostel Paulus.

Inimene sünnib siia maailma enneaegse ja abitu, kuid õppimisvõimelisena. Võrreldes loomadega ei ole tema käitumine sel määral juhitud instinktidest, vaid ta võib teha väga erinevaid ja ootamatuidki valikuid. Oleksid meie esiisad ja -emad toiminud üksnes enesealalhoiuinstinktist või meeleliste naudingute suurendamise soovist lähtuvalt, poleks meil täna oma riiki, rahvast ega kirikut ning me ei laulaks eesti keeles sellest, et kõige tähtsam elu kestel kõigi jaoks on inimlikkus.

Me saame seda teha, sest meie esivanemad on meile pärandanud kristliku arusaama ja eeskuju inimlikkusest, mida saab mõista ja tõeks elada üksnes läbi meeleparanduse. See inimlikkus on elanud üle erinevad ideoloogiad, võimud ja riigid, on andnud julguse ja väärikuse hoiduda mugandumast aja nõudmiste ja painetega, vaid saada ja jääda inimesteks selle sõna mitte pealispinnalises, vaid sügavamas tähenduses, mis juurdub Looja poolt meile antud vabaduses ja vastutuses.

Paksus, pikkus, vaesus, rikkus ajaga võib muutuda, tähtsaim on et inimlikkus suudaks kõiki puutuda. See ei kehti mitte ainult üksikisikute, vaid ka riigi ja rahva kohta. Koalitsioonid ja ideoloogiad muutuvad, nagu ka SKP või isegi rahvaarv. Kui me oskame aga inimlikkust hoida ja elada meeleparanduses, leppimises ja armastuses, siis on meil iseseisvuspäev ja taasiseseisvuspäev ka homme ja saja aasta pärast.

Albert Einsteinile on omistatud ütlus, et ainus viis tasakaalus püsida on nagu jalgratturil – edasi liikudes. Kristlase jaoks on olemas üksainus viis olla iseseisev ehk ise seista – meeleparanduse teed käies. Aamen.

 

Marko Tiitus (1971) on EELK Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English