„Ja apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!“ Aga Issand ütles: „Kui teil usku oleks sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele metsviigipuule: Juuri end välja ja istuta end merre! Siis see kuuleks teie sõna!““ (Lk 17:5–6)
Mõtelgem ajale veidi vähem kui kaks tuhat aastat tagasi, mil Jeesus koos oma jüngritega Juudamaal ja Samaarias ringi kõndis. Palestiina oli vägeva Rooma riigi osana suurriigi leegionide tallata. Lisaks olid võimul kollaborantlikud kohalikud vürstid ning preestritel oli täielik voli kultuseelu üle. Seega oli rahvas otsekui veskikivipoolte vahel jahvatada ja pole ime, et paljude seas maad oli võtnud lootusetus tuleviku suhtes ja hirm oma elunatukese pärast. Ja ega Jeesuse õpilastegi olukord parem polnud, sest nad olid ju kutsele järgnedes oma kodud ja pered maha jätnud ning ainus tugi, mis neile jäänud oli, oli nende Õpetaja. Pole siis ka imeks panna, et järgijatel usk sageli kõikuma lõi. Jeesuse vastus laseb paista, et neil seda usku vist isegi tõesti sinepiivakese võrra alles ei olnud jäänud.
„Kasvata meie usku!“ Mis on üldse usk?
Paljudes maailma keeltes võib leida sellele mõistele vasteid, mis küll erinevaid, aga samas väga sarnaseid asju tähendavad. Vastav sõna pistis tähendab kreeka keeles usaldust, veendumust, arhailisel ajal koguni alustala, ladina keeles religio lepingulist sidet, tähelepanelikkust, hoolivust, araabia keeles veel vabatahtlikku allumist ja alistumist, vanaindia keeltes usaldust, kaitse alla minemist. Eesti keele ajaloo vanimates kihtides leiame selle sõna olemas olevat, tema algne tähendus oli tugipost – palk, millele ehitus toetub. Eks ka see konstruktsioonielement ole miski, mida usaldatakse. Roomlaste fides mitte ainult usundilise, vaid ka tsiviilõiguse mõistena on ka midagi, millele kindel olla ja mida usaldada. Lõpuks näemegi, et kõik need mõisted taanduvad ühel või teisel viisil usaldusele. Kui keegi kellelegi või millelegi vabatahtlikult alluda võtab, siis tähendab see, et seda vägevat usaldatakse. Kes usub, see ka usaldab. Kirjakoha juurde tagasi tulles peaksime siis järeldama, et ilmselt oli Jeesuse jüngrite usaldus õpetajasse kõikuma löönud.
Kust tuleb usk? Teoloogid ja psühholoogid on ammugi arvamusele jõudnud, et usk on keeruline psühholoogiline nähtus, mis hõlmab inimese mõtlemist, tundeid, mälu, tahet ja ka eelnevaid kogemusi. Usk on psühholoogia terminina kokkuvõttes hoiak (vrd vastav termin inglise keeles attitude). Teadus ei suuda usu tekkemehhanisme lõpuni seletada. Selge on vaid see, et usule rajatakse alus inimese elukogemuste pinnal, kuid ta tekib inimese sisemuses, tema hinges, kusjuures käivitav jõud jääb ilmselt väljapoole inimtunnetust. Teisisõnu võime öelda: usk ei teki tühjale kohale ja selle annab Jumal.
Miks oli Jeesuse järelkäijate, üldse juudamaalaste usk nõrgaks jäänud? Liiga palju oli ladestunud häda ja viletsust ja seetõttu inimesed ei usaldanud enam Jumalat. Juutide leping Jumalaga oli muutunud nende jaoks kaugeks ajaloosündmuseks, mis jäi kuhugi väljapoole nende kogemuse piire. Nende usk oli muutunud lihtsaks kommetetäitmiseks, mille sügavamat sisu ei suutnud suurem osa rahvast enam hoomata. Ajaloo positiivne kogemus oli jäänud kaugesse minevikku. Ning Jeesus oli saadetud maailma selleks, et usku taas elule äratada, et meenutada, et elav Jumal on endiselt olemas. Inimene on aga selline olevus, kes tahab saada käegakatsutavaid tõendeid. Meenutagem kas või uskmatut Toomast! Sellisteks tundemärkideks toonastele inimestele olid Jeesuse imeteod. Aga Jeesuse tähendamissõnad olid mõeldud selleks, et panna kuulajaid mõtlema, saabuvat Jumalariiki siduma elust võetud seikadega, lugudega, mis igaühele neist pidid mõistetavad olema.
Jeesuse õpetuse kuulamine, imeliste ja kohutavate sündmuste – Tema ristisurma – kogemine ja kõige selle valuline lahtimõtestamine muutuski selliseks usu sinepiivaks, millest kasvas välja ristikogudus. Sinepiivast on kasvanud võimas puu, mis on aidanud maailmas palju kurja ära võita ja edasi kesta.
Kirjakoha valguses on paslik meenutada ka eesti rahva katsumusterohket minevikku. Teise maailmasõja sündmustes osalenud on juba eakad inimesed. Pärast seda kohutavat kataklüsmi oma elu uuesti üles ehitamine nii okupeeritud Eestis kui ka paguluses on nõudnud rohkesti vaeva ja pühendumist. Ometi oli üks asi olemas nii siin kui ka mujal maailmas. See oli usk. Eestlaste usk oma riigi taassündi, aga ka usk Jumala armu ja õiglusesse. Sageli avaldus see usk lihtsa igatsuse ja lootusena, see hõõgus latentsena hinge ja teadvuse põhjas. Aastate vool ja keeruline rahvusvaheline olukord kippus seda usku nõrgestama. Liiga võimas tundus olevat riik, mida Ronald Reagan nimetas kurjuse impeeriumiks. Kes oleks võinud arvata, et see 1991. aastal kokku variseb? Vähesed nägid seda ette. Näiteks eelmisel aastal surnud Otto von Habsburg, Austria-Ungari viimase keisri poeg ennustas seda ette 1981. aastal, öeldes Euroopa Parlamendis: „Pange tähele – kümne aasta pärast ei ole Nõukogude Liitu enam olemas!“ Tõesti, see lakkaski olemast, ja kui esimesed seda ennustavad märgid 1980. aastate teisel poolel esile kerkisid, siis tärkas ka eestlaste usk peatsesse võimalikku vabanemisse otsekui fööniks tuhast. See oli varem vaba olnud rahva usk õiglusesse. See oli ka nende rahvaste usk, kes meid toetasid. See oli ka muide tiibeti rahva usk, sest näiteks dalai-laama ise toetas oma sõnavõttudega Balti riikide iseseisvuse taastamist. (Vahemärkusena: kas ei peaks nüüd meie kohus olema avaldada samuti toetust tiibeti rahvale, kes ägab kommunistliku Hiina terrorivalitsuse all?) Laiemalt võttes oli Nõukogude võimu kokkuvarisemine jumaliku õigluse triumfeerimine. See oli Jumala enda poolt meis äratatud usk Tema väe toimimisse maa peal – varem või hiljem pidi see võitma.
Mida see meile õpetab? Ühelt poolt seda, et Jumal ja tema arm on tõesti olemas. Teiselt poolt seda, et öeldagu mida tahes, aga enamikus ristiinimestest, eestlastes kaasa arvatud, võib taas saada elule äratatud sinepiivake – usk Jumala armu ja tema ainusündinud Poja kannatamise kirgastusse. See on ootamatu ja lootust sisendav tõdemus. Ja kui meile meedias taas ja taas korrutatakse, kui usukauge ja ateistlik on eesti rahvas, siis mõelge hoopis sellele, mis ime see oli, mis tegi paarikümne eest teoks selle tõenäosusteooria seisukohalt praktiliselt võimatu sündmuse – Eesti Vabariigi taasiseseisvumise! Sest see oli ju ime! Äsjane Sinimäe lahingute veteranide kokkutulek kinnitab, et osal meist on see usk nagu elav tuli, mis ei kavatsegi kustuda.
Ja: kuulates alalõpmatuid uudiseid sõdadest, keskkonnakatastroofidest, koolitulistamistest ja suurõnnetustest, sisendab selle ime meenutamine usku ka inimkonna edasikestmisesse ja säilimisse. Me võime tõesti olla kindlad, et seni, kuni elavat ja võitvat usku inimeses veidigi alles on jäänud, tohime me ikka loota, palvetades kõikide hukkunute, süütult kannatanute, kõikide inimeste, ka meie endi ja meie laste eest. Loota ja uskuda.
Issanda arm ja rahu olgu meie kõikidega.
Aamen.
Tarmo Kulmar (1950), dr theol, on Tartu Ülikooli võrdleva usuteaduse professor ja EELK vikaarõpetaja.
