Kahe maailmasõja vahelise perioodi luteri kirikut ilmestas erakordselt elav keskustelu õpetuslike ja kirikukorralduslike küsimuste üle. Juba kiriku loomise käigus ilmnes, et vaimulik- ja liikmeskond polnud kiriku ja selle ülesannete määratlemisel sugugi ühel meelel. Sel põhjusel kujunesid vaba rahvakiriku asutamise järel kiriku liikmeskonnas välja kolm teoloogiliste ja kirikukorralduslike seisukohtade alusel eristatavat ja end määratlevat rühma ehk voolu: liberaalne, kiriklik-konfessionaalne ja konservatiivne. Eri seisukohtade esindajate soov oma tõekspidamisi kirikus kehtestada põhjustas 1920. aastatel kirikus terava vastasseisu ning avaldas mõju kogu kahe maailmasõja vahelise perioodi kirikuelule. Käesolevas artiklis käsitletakse selle diskussiooni ja voolude esindajate vaheliste kokkupõrgete kujunemise põhjuseid, antakse ülevaade voolude esindajatest ja nende seisukohtadest ning viimaks analüüsitakse teoloogiliste voolude mõju luteri kirikule üldisemalt.
Teoloogiliste voolude esilekerkimise põhjused ja diskussiooni taust
Esimesel kirikukongressil 1917. a asutatud vaba rahvakiriku põhikirja üle 1917–1919 toimunud aruteludes avaldusid kaks vastanduvat käsitlust kirikust, selle ülesannetest ja korraldusest. See lahknevus on peamiseks põhjuseks ka teoloogiliste voolude moodustumisele 1920. aastatel.
Esimesel kirikukongressil tegi Laiuse koguduse õpetaja ja Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise usuteaduse professor Johan Kõpp kiriku ja riigi suhetest kõneledes ettepaneku määratleda asutatav kirik vaba rahvakirikuna, s.t kirikuna, mis oleks riigi eestkostest vaba ehk oma otsustes iseseisev, areneks rahvakirikuna koos rahvaga ning arvestaks oma liikmete vajaduste ja eripäradega.
Rahvakiriku liikmeskond kujunes esialgu olemasoleva liikmeskonna alusel, s.t neist liikmetest, kes kirikust väljaastumisest ei teatanud. Edaspidi täienes liikmeskond põhiliselt lasteristimise kaudu seniste liikmete järeltulijatega. Et kiriku liikmeskond koondus vabatahtlikul alusel kui ühendus, milles valitseb kristlik armastus ja hoolivus, ei kehtestatud kiriku liikmeskonnale selle struktuuris eritingimusi ega nõudeid.
Murrangulisel aastal 1917, mil Eesti saavutas autonoomse rahvuskubermangu staatuse, esitatud vaba rahvakiriku kontseptsioon sisaldas varasematel aastakümnetel esitatud kiriku reformimise kavades avaldatud põhimõtteid. Terminit „vaba rahvakirik“ oli 19. saj oma kirikukorralduse kavas esmakordselt kasutanud toonase Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise usuteaduse professor Theodosius von Harnack. Kõpu kontseptsiooni sisulisteks mõjutajateks olid aga Jakob Hurt, Ado Grenzstein, Läti luteri kiriku esimene piiskop Karl Irbe ja Villem Reiman, kes kõik olid alates 19. saj lõpukümnenditest nõudnud kiriku reformimist ja esitanud selleks ka oma ettepanekud. Kõige olulisemana kumab Kõpu ja tema eelkäijate kavadest läbi soov suurendada kiriku ja selle liikmete õigusi koguduste ja kiriku valitsemises. Sellega vastandus Kõpp senisele kirikukorraldusele, mis toetus paljuski ühiskonnas kehtinud seisuslikule korrale. Selle kohaselt olid juhtohjad ka luteri kirikus baltisaksa aadli, sh baltisaksa vaimulikkonna käes. Sel põhjusel olid reformikavad jäänud ellu viimata. Ka 1917. a ületas baltisaksa vaimulike arv veel eestlastest vaimulike arvu.
Kõpu ettepanek iseseisva vaba rahvakiriku korralduse kehtestamiseks võeti esimesel kirikukongressil küll vastu, kuid seejuures tuleb arvestada, et vaba rahvakiriku põhimõtte tõlgendamisel ja selle rakendamisel kasutati erinevat argumentatsiooni. Need rõhuasetused peegeldavad kiriku ja selle ülesannete eri määratlusi. Vaidlus kandus kirikukongressi järel 1917. a suvel ja sügisel ajakirjandusse ja põhikirja redigeerimiseks korraldatud koosolekutele.
Õpetusküsimustele pöörati selles protsessis vähe tähelepanu. Eri seisukohad avaldusid ennekõike kiriku ülesannete, struktuuri ja kiriku liikmeskonna määratlemisel. Kui esimesel kirikukongressil sõna võtnud vaimulikud Johan Kõpp, Vändra koguduse õpetaja Jaan Nuudi, Riia Jakobi koguduse õpetaja Theodor Tallmeister ja Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Jaan Lattik ning kirikukongressi saadik ja hilisem riigivanem Jaan Tõnisson rõhutasid, kes otsesemal, kes kaudsemal moel, vajadust leida kiriku töös tasakaal kiriku õpetuse ja selle liikmete vahel, s.t arvestada kiriku tegevuses inimeste hingevajaduste, nii usuliste kui ka rahvuslike eripäradega, et rahvast vaba rahvakiriku korralduse alusel koondada, siis esimesel kirikukongressil kõnelnud Võnnu koguduse õpetaja Jaan Treumann ja Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Aleksander Kapp ning kirikukongressi järel sõna võtnud ja oma mõtteid ajakirjanduses avaldanud Kose koguduse õpetaja Harald Põld ning Mihkli koguduse õpetaja Nathan Aunverdt hindasid uut kirikukorraldust lähtudes võimalusest rohkem kirikut tähtsustada ja seeläbi selle liikmeid kõlbeliselt kasvatada. Teisisõnu osutasid nad kirikust kõneldes ja sellest kirjutades kiriku ajatule ning normatiivsele usulisele alusele, millest kinnipidamist tuleb nõuda nii vaimulikelt kui ka kiriku liikmetelt. Viimase teostamiseks olevat aga vältimatu rakendada kirikus senisest rangemat korda, luua vaimulike harimiseks vaimulik seminar ning võtta kasutusele koguduseliikmete puhul nn aktiivse ja passiivse õiguse põhimõte; viimase kohaselt tuleb näiteks kehtestada koguduse juhtorganitesse kandideerivatele liikmetele võrreldes n-ö lihtliikmetega rangemad reeglid. Samuti sooviti kiriku põhikirja lisada õigus koguduste liikmeid usulistel ja kõlbelistel põhjustel korrale kutsuda, vajadusel aga kirikust välja heita, eesmärgiga kutsuda neid meeleparandusele.
Niisiis tahtis üks osa kiriku ametikandjatest ja liikmetest vabaneda ennekõike senisest härraskiriklikust mõjust ja lähendada kirikut selle liikmetele, teine osa seevastu vabaneda ühest osast senise kiriku liikmeskonnast ehk täpsemalt nendest, keda on võimalik pidada nimekristlasteks, et koondada kirikusse üksnes need, kes hindavad kirikut selle ajatust sõnumist ja alusest lähtudes ning väärtustavad kirikut sel alusel. Seda nõudes kaldusid viimase soovijad tegelikult inimese isikliku otsustuse alusel moodustuva vabakiriku korralduse poole. Põhikirja redigeerimist mõjutas kõige enam esimesel kirikukongressil valitud redaktsioonikomisjon, milles juhtivatel kohtadel olid esimeste hulka kuulunud ametikandjad ja kirikuliikmed.
Õpetusküsimustele pöörati kiriku põhikirja väljatöötamise käigus küll vähe tähelepanu, kuid ometi otsustati põhikirja redigeerides 1918. a jaanuaris just seoses õpetusküsimustega teha põhikirja muudatus, mis oli ajendiks järgmisel kümnendil kirikus toimunud vaidlustele. Nimelt langetas kiriku põhikirja redaktsioonikomisjon otsuse muuta senise õpetuslike aluste paragrahvi sõnastust, lisades sinna fraasi, mille järgi mõistetakse õpetuslikke aluseid reformatsiooni vaimus. See väljendas Kõpu eespool mainitud vaba rahvakiriku korralduse põhimõtete pooldajate ja sel teemal sõna võtnud vaimulike ning kirikuliikmete soovi tunnistada kirikusse kuuluvate inimeste õigust usulisele enesemääramisele. Paragrahvi muutmine ei tähendanud komisjoni liikmete meelest eemaldumist kiriku seniselt usuliselt aluselt.
Teisel kirikukongressil 1919. a võeti õpetusaluste paragrahv ülalnimetatud sõnastustes ja diskuteerimata vastu ning valiti kirikule uus kirikupea ja -valitsus. Kiriku põhikirja vastuvõtmise järel moodustati põhikirja redigeerimiseks ja avaldamiseks komisjon, mille liikmed otsustasid õpetusaluste paragrahvi sõnastust enne põhikirja trükkimist veel korda muuta, asendades väljendi „reformatsiooni vaim“ osutusega protestantlikule vaimule. Muudatus oli täpsustav, sellega ei kaasnenud muutust fraasi sisulises tähenduses. 1920. aastatel hakati õpetusaluste paragrahvi viimast kolme sõna nimetama „protestantlikuks sabaks“.
Ehkki teisel kujul, ilmnes ka teisel kirikukongressil esimest korda juba kaks aastat varem avaldunud vastasseis. Sel korral avaldus vastasseis nn rahvusküsimuse näol, ehk valdava osa eestlastest kirikuliikmete soovis mõista hukka mitmete vaimulike tegevus Saksa okupatsiooniperioodil 1918. a. Kiriku, selle vaimulaadi ja kirikukorralduse kontekstis liitus nn rahvusküsimus kiriku põhikirja väljatöötamise käigus juba varem ilmnenud vastasseisuga. Teisisõnu asus põhiosa kongressi eestlastest saadikuid toetama Kõpu käsitlust vabast rahvakirikust, vastandudes endisele kirikukorraldusele ja kirikus valitsenud vaimsusele, mis polnud kiriku liikmeid piisavalt tähtsustanud ja neile tähelepanu pööranud. Baltisakslastest saadikud seevastu pidasid tähtsamaks normatiivse usulise aluse rõhutamist ja sel alusel kiriku liikmeskonna moodustamist. Viimasesse rühma kuulus baltisaksa saadikute kõrval ka eestlastest vaimulikke ja kirikuliikmeid.
Eesti riigi ja kiriku loomisel puudusid eestlastel iseseisva riigi ja kiriku juhtimise kogemus ja traditsioonid. Nii kiriku- kui ka riigijuhte kandsid paljuski juba varasemal perioodil omandatud ideaalid, arusaamad ühiskonnast ja kirikust, mida sooviti nüüd rakendada. Omariikluse esimesel kümnendil põhjustas see kirikus ja ühiskonnas laiemalt teravaid kokkupõrkeid, kuna vaidluse all polnud mitte ainult kirikus ja riigis esile kerkinud üksikküsimused, vaid üldpõhimõtted, kirikus ka erinevad teoloogilised platvormid. Üks osa kiriku liikmeskonnast toetas 19. saj Saksa liberaalset teoloogiat, eesotsas selle baltisaksa päritolu esindaja Adolf von Harnackiga, ja rõhutas inimese vabadust, vastutust nii Jumala kui enese ees ning arengut, millega kirik pidi oma õpetuses ja tegevuse kujundamises arvestama; teine osa toetus aga luterlikule ortodoksiale, rõhutades kiriku normatiivset ajatut õpetuslikku alust, inimese patusust ja usust õigeksmõistmist. Kui esimene rühm toetus Piibli ajaloolis-kriitilise uurimisele, siis teine kaldus toetama Piibli verbaalinspiratsiooni.
Teisel kirikukongressil kinnistunud vastasseis, millega kiriku liikmeskond jagunes alalhoidlikeks ja uuendusmeelseteks, avaldas mõju järgmiste aastate kirikuelule, kajastudes kongressi järel asutatud kristlike seltside tegevuses. Nii koondus põhiosa eesti rahvusest vaimulikke ja kirikuliikmeid ehk uuendusmeelne rühm, kuhu kuulus ka kirikut juhtinud piiskop Jakob Kukk, 1921. a asutatud Kristliku Kultuuri ja Ilmavaate Edendamise Seltsi ümber, teine osa ehk alalhoidlikud vaimulikud asusid tegutsema 1919. a asutatud Eesti Misjoni Seltsis.
Teoloogiliste voolude moodustumine ja aastatel 1922–1925 toimunud vaidlus õpetusküsimuste üle
Just misjoniseltsi ümber koondunud vaimulikud eesotsas selle juhi, Ida-Harju praosti Harald Põlluga hakkasid hiljemalt 1921. a teadvustama teatud õpetuslikku ja kirikukorralduslikku alust, mida kõik kiriku vaimulikud ja liikmed sugugi ei jaganud. Sellest 1921. a jaanuaris misjoniseltsi väljaandes Meie Kirik teada andes asus õpetuslikult alalhoidlik vool teadlikult ja avalikult koonduma ning põhjustas järgnevatel aastatel ka teiste teoloogiliste voolude tekkimise.
Luterlikku ortodoksiat esindanud alalhoidliku voolu juht praost Põld hakkas 1920. aastate algul kiriku tegevust reguleerivate õigusaktide ja korralduste väljatöötamise käigus oma voolu kirikukorralduslike seisukohti kohe ka kirikus juurutama. Olemasolev vaba rahvakiriku korraldus ja selle tõlgendus vajas tema hinnangul mitmeski osas ülevaatamist. Viidates usulisele leigusele, kõlbluse langusele ja algkoguduses valitsenud korrale nõudis Põld kehtiva kirikukorra täiendamist kiriku liikmetele ja vaimulikele esitatavate nõudmistega. Nii nõudis ta kiriku majanduslike aluste ümberkorraldamisega seoses näiteks uue süsteemi järgi kehtestatavatest liikmemaksudest kõrvale hoiduvate liikmete kui usuliselt leigete kirikust väljaarvamist, et koondada kirikusse vaid need, kes kirikust tõepoolest hoolivad. Lisaks nõudis Põld kiriku liikmete ja vaimulike puhul kirikliku korra ehk kari rakendamist, s.t koguduse liikmetele usulist ja kõlbelist korda tagavate normide kehtestamist. Põllu ettepanekud pälvisid ajakirjanduses kriitikat, kuid kirikus ka põhimõttelist toetust.
Kõigele sellele lisandus 1921. a võitlus õpetusaluste paragrahvi sõnastuse ja tähenduse eest. Saanud alles pärast kiriku põhikirja trükkimist teada, et selle õpetusaluste paragrahvi oli muudetud, asus Põld koos oma poolehoidjatega nõudma nn protestantliku saba kustutamist. Õpetuslike aluste paragrahvi üle toimunud võitlus kiirendas alalhoidlike koondumist. Kokkuvõttes hakkas Põld võitlema alalhoidlike õpetuslike arusaamade ja seda esindava kirikukorralduse eest, tehes seda mh ka vastandumise kaudu õpetusaluste paragrahvi kehtivale sõnastusele ja selle sõnastuse toetajaile.
Alalhoidliku voolu esindajate üleskutsel võeti viie praostkonna sinodil vastu otsus nõuda kirikupäevalt kui kiriku seadusandliku võimu esindajalt õpetuslike aluste paragrahvi sõnastuse muutmist. Lisaks suhtuti samades praostkondades toetavalt kirikliku kari kehtestamisse. Õpetuslike aluste taastamist endisel kujul toetas samuti köster-organistide ühing. Praostkondade sinodite ettepanekul võeti õpetuslike aluste küsimus 1922. a kirikupäeva kavva ja sellega omandas vastav võitlus ning teoloogiliste voolude kujunemine üldkirikliku ulatuse.
1922. a kirikupäeval esines ettekandega vaba rahvakiriku korralduse peamine ideoloog Johan Kõpp, kes vaba rahvakiriku kontseptsioonist kõneldes seostas selle õpetusaluste paragrahvi lõpus leiduva viitega protestantlikule vaimule, sidudes seega õpetusaluste paragrahvi kiriku loomise käigus ilmnenud kahe kirikukorraldusliku arusaama, selle üle toimunud väitluse ja ilmnenud vastasseisuga. Kõpp tõlgendas vaba rahvakirikut lähtudes selles valitsevast vabast evangeelsest vaimust, mida ta kirjeldas kui õiguse, armastuse ja vabaduse vaimu, hinnates kõrgelt inimese õigust usulisele enesemääramisele ja tähtsustades indiviidi ning Jumala suhet. Kirikupäeval ja selle järel sattus Kõpu ettekanne alalhoidliku voolu esindajate terava kriitika alla, sest see kõigutas viimaste seisukohti kiriku normatiivsest usutunnistuslikust alusest ning rõhutas nende arvates liiga palju inimese südametunnistust kui subjektiivset ja kiriku ajatut alust hägustavat kategooriat. Sellega asus alalhoidlik vool, esialgu küll ettevaatlikult, omistama seni kirikukorralduslikul alusel jaotunud uuendusmeelsetele ja alalhoidlikele vaimulikele ning kirikuliikmetele ka kindlat õpetuslikku maailmavaadet. Et õpetusaluste paragrahvi muutmise ettepaneku puhul oli tegemist õpetusliku teemaga, volitati vastavat küsimust esmalt arutama vaimulikest ja usuteadlastest koosnev usuteadlaste konverents, et see siis taas kirikupäeva kavva võtta.
Selle küsimuse kõrval kogus aga jõudu veel teinegi arenguliin. Toetudes 1921. a köstrite kursusel avaldunud õpetaja Tallmeistri usulistele vaadetele, mida alalhoidliku voolu esindajad pidasid lubamatult liberaalseteks, arvustati teda ka 1922. a kirikupäeval. Sellega seoses otsustas Tallmeister ellu viia esimest korda juba 1917. a esitatud idee asutada kiriku liikmete harimiseks usuliselt vabameelne teoloogiline väljaanne. Kirikupäeva järel kujunenud olukorras tähendas ajakirja asutamine ka avaliku väljundi loomist Tallmeistri seisukohtade esitamiseks ja kaitsmiseks. Tallmeister pidas kiriku ees seisvaid probleeme ja kirikust eemalejäämise põhjusi analüüsides ning neile lahendusi otsides vältimatuks teoloogiliste küsimuste käsitlemist. Nii asuski ta 1923. a jaanuarist välja andma liberaalse teoloogia seisukohti kajastavat ajalehte Protestantline Ilm, milles avaldatud artiklites vastandas ta end pühakirja verbaalinspiratsioonile ja Jeesuse neitsisünnile, hinnates Jeesuse ülestõusmist vaimse sündmusena.
Sidudes need vaated kiriku põhikirjas esineva õpetusaluste määratlusega, hakkas vastava paragrahvi sõnastus omandama kindlat teoloogilist tähendusvarjundit; teisisõnu hakkas vaba rahvakiriku käsitluses domineerima selle liberaalteoloogiline tõlgendus. Seni avaralt ja ennekõike kirikukorralduse kui terviku kontekstis käsitletud õpetusaluste paragrahvi tõlgendamisel kinnistus Tallmeistri tegevuse tõttu arusaam, et paragrahvi kehtiv sõnastus ja Tallmeistri vaated kattuvad. Ühtlasi tähendas Tallmeistri tegevus seda, et alalhoidliku voolu kõrvale tekkis liberaalne vool.
Tallmeistri tegevusega tuli aga ilmsiks ka see, et tema teoloogilisi vaateid ei jaga sugugi mitte kõik õpetusaluste paragrahvi kehtivat sõnastust varem toetanud kirikuliikmed ja vaimulikud. Seda süvendas alalhoidliku ja liberaalse voolu esindajate üha teravamaks ning isiklikumaks muutuv vaidlus voolude häälekandjate veergudel. Kui 1923. a usuteadlaste konverentsil õpetusaluste paragrahvi üle korraldatud hääletusel otsustati häältega 55:15 paragrahvi senist sõnastust muuta, toetasid piiskop Jakob Kukk, kirikuvalitsuse assessorid Kõpp ja Lattik ning teise kirikukongressi järel põhikirja redigeerimist juhtinud Hugo Bernhard Rahamägi vähemusse jäädes põhikirja õpetusaluste paragrahvi kehtivat sõnastust. 1923. a kirikupäevast peale hakkas senine paragrahvi toetajate hulk kiriku juhtkonnas ja kirikus üldisemalt vähenema. Samal aastal praostkondades toimunud arutelude käigus selgus, et õpetusaluste küsimust samastati põhiliselt õp Tallmeistri juhitud liberaalse voolu seisukohtadega ning tema võitlusviisiga, mistõttu toetasid kõik sel teemal otsuse vastu võtnud sinodid paragrahvi senise sõnastuse muutmist. See on ühtlasi tunnistuseks kirikus valitsenud usuliselt alalhoidlikust meelsusest. Vaatamata sellele 1923. a kirikupäeval kvoorumi puudumise tõttu nimetatud paragrahvi ei muudetud. Küsimuse lahendamine kandus edasi 1924. a kirikupäeva.
1923. a kirikupäeva järel, olukorras, kus õpetusaluste paragrahvi muutmist oli kirikupäeval toetanud küll selle enamus, kuid puudus kvoorum, muutus võitlus liberaalse ja alalhoidliku voolu juhtide vahel veelgi teravamaks ja hakkas avaldama mõju kiriku tegevusele üldisemalt. Seda süvendas 1923. a kirikupäeva järel Põllu algatusel tõstatatud küsimus liberaalse voolu esindajast noore vaimulikukandidaadi Voldemar Kuljuse ordineerimisest. Ehkki Põld, kes oli 1923. a kirikupäeval valitud kirikuvalitsuse liikmeks, oli Kuljuse ordineerimise vastu, otsustas konsistoorium 1923. a oktoobris seda siiski teha. Põld süüdistas Kuljust agendast kõrvalekaldumises, konsistoorium piirdus sel puhul hoiatusega. See lahendus oli siiski esialgne, sest Kuljuse küsimus kerkis 1924. a taas päevakorda.
Kahe vastandliku voolu esindajad seadsid esikohale õpetusküsimused, põhiosa vaimulike jaoks olid mõlema voolu õpetuslikud seisukohad kas liiga liberaalsed või liiga konservatiivsed. Veelgi rohkem tegi vaimulikkonna enamusele muret õpetusaluste vaidluse mõju kirikuelule ja kiriku mainele. Nii hakkas 1923. a kirikupäeva järel kuju võtma kolmas teoloogiline vool, mis oli esialgu põhiliselt kirikupoliitiline, püüdes liberaalse ja alalhoidliku voolu esindajaid lepitada ning kirikusse rahu tuua. Seda voolu nimetati algul koondavaks, hiljem aga kiriklik-konfessionaalseks vooluks. Selle liikmeskonda kuulusid ka kiriku juhtivvaimulikud. 1923. a detsembris hakkas ilmuma kiriku ametliku väljaandena ajaleht Eesti Kirik, millest kujunes koondava voolu häälekandja. Nii olid 1923. a lõpuks kirikus välja kujunenud kõik kolm teoloogilist voolu. Kõige rohkem vaimulikke ja kirikuliikmeid toetas kiriklik-konfessionalset voolu. Sellele järgnesid alalhoidlik ja kolmandana liberaalne vool.
1924. a kirikupäeval ei õnnestunud kvoorumi puudumise tõttu taas õpetusaluste paragrahvi üle hääletust läbi viia, mistõttu alalhoidliku voolu pettunud juht praost Põld kuulutas kiriku lõhenenuks ja lahkus oma toetajatega kirikupäevalt. Neid toetajaid oli umbes veerand kirikupäeva avamisest osa võtnud saadikutest. Nendest vaimulikest valdava osa moodustasid baltisaksa pastorid. Põld asus kirikupäeva järel nõudma vaba rahvakiriku korra asendamist usuliselt ühelaadilise vabakiriku korraldusega, millega oleks kaasnenud koguduste iseseisvus ja ühisel usulisel alusel kirikuks liitumine. Kiriku keskvalitsuse osa kiriku juhtimisel oleks olnud tühine. Põllu õpetuslike vaadete rakendamine kirikukorraldusse tundus temaga samu õpetuslikke seisukohti jaganud vaimulikele ja kirikuliikmetele liiga radikaalsena, mistõttu alalhoidliku voolu esindajate arv hakkas vähenema.
Tundes võimetust tekkinud olukorda lahendada, otsustas kirikuvalitsus korraldada koguduste saadikute hulgas õpetusaluste paragrahvi muutmise üle hääletus, et selle tulemuse põhjal, kasutades kirikuvalitsusele 1922. a antud õigust kiireloomulistes küsimustes seadusi ja seadusemuudatusi kehtestada, otsus ka ellu viia. Hääletustulemus andis küll selge toetuse õpetusaluste paragrahvi muutmiseks, kuid kirikuvalitsus ei söandanud sellele vaatamata seda teha, vaid teatas hoopis, et kiriku usulist alust polnud 1919. a vastuvõetud põhikirjas üldse muudetud. See selgitus mõjus 1925. a-ks kujunenud olukorras, mil õpetusaluste paragrahv oli kirikuelus omandanud erilise tähtsuse, vaid sõnakõlksuna. Põld astus konsistooriumi otsuse järel protestiks kirikuvalitsuse liikme kohalt tagasi.
Tuleb ka nentida, et kirjaliku hääletuse eel oli hakanud muutuma kirikuvalitsuse ja koondava voolu kõnepruuk: kui varem oli kõneldud südametunnistuse vabadusest ja selle kehastumisest protestantlikus vaimus, siis nüüd hakkasid kiriku juhtorganite esindajad kõnelema õpetusaluste paragrahvi tähenduse piiridest ja piirangutest. Sellega seoses hakkas kiriklik-konfessionaalne vool alalhoidlikust ja liberaalselt voolust üha selgemini eristuma ka teoloogiliste seisukohtade poolest ja see tähendas ühtlasi ka 1917. a-st peale kirikus uuendusmeelsete vaimulike sõnavõttudes kõlanud seisukohtade esitamise lõppu. Sellega muutus kirikukorralduse kontseptsiooni tõlgendus konservatiivsemaks.
1925. a kirikupäeva eel kutsus Põld üles alalhoidlikke kirikupäevale mitte minema ja esitas kujunenud olukorras liberaalse voolu juhile Tallmeistrile ettepaneku jätta õpetuslikud küsimused mõneks ajaks tagaplaanile ning asuda võitlema üksikkoguduse õiguste eest, et oma tööd segamatult korraldada. Kuna 1925. a kirikupäeval otsustati õpetusaluste paragrahvist viide protestantlikule vaimule eemaldada, võttis Tallmeister Põllu ettepaneku vastu.
(Kirik & Teoloogia järgmises numbris ilmub artikli teine pool, mis käsitleb teoloogiliste voolude organiseerumist ja voolude mõju kiriku arengule.)
Vt ka Kaitsti kaalukas doktoritöö teoloogiliste voolude kujunemisloost Eestis (Kirik & Teoloogia nr 28/ 22.6.2012).
Priit Rohtmets (1981), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur ja EELK liige.
