„Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba. Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid, kes sõid nende tapaohvrite rasva ja jõid nende joogiohvrite veini? Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks! Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest.“ (5Ms 32:36–39)
Paljude inimeste, kes ise end usklikuks ei pea, põhiline takistus usu teemaga tegelemiseks on see, et nende pilt Jumalast on nii piiratud ja naivistlik, et sobiks ehk kuhugi muinasjuturaamatusse. Hea on ju visata nalja habemega vanakese üle pilve piiril, kuid vaevalt et keegi usklik reaalselt sellist Jumalat endale ette kujutaks.
Aga kindlasti on ka palju usklikke, kes on oma jumalapildiga hädas. Võib olla, et nad on muutnud Jumala oma kujutelmades väga väikeseks, et mitte öelda väiklaseks. Neil inimestel on palju küsimusi, kuid tundub, et nende esitamine on keelatud. On inimesi, kelle jaoks Jumal on range ja karistav, kes ennekõike tekitab meis hirmu, hirmu karistuse, hukatuse ja põrgu ees. Kõik inimese ebaõnnestumised, haigused ja puudused tõlgendatakse Jumala karistuseks. Baptisti pastorist Ameerika sotsioloogia õppejõud Tony Campolo sattus vaidlusesse ühe oma ateistist tudengiga, kes väitis: „Selleks, et ma saaksin Jumalasse uskuda, peaks Jumal olema selline, et mul oleks võimalik temast aru saada.“ Campolo vastas selle peale: „Jumal keeldub olemast nii väike!“
Võib ka olla, et Jumal tundub inimese jaoks liiga suur – liiga kauge, liiga ebamäärane, universumi käima lükanud jõud, kellel ei saa ometi sellise tolmukübemekesega nagu inimene pistmist olla. On naeruväärne arvata, et ta kuuleb meie palveid ja muudab maailma ajaloo käiku meie pärast. Tuntud Saksa teoloog Karl Rahner on öelnud: „Jumal tänatud, et ei ole olemas seda, keda 60–80% inimestest endale Jumala all ette kujutavad“.
See ei aita meid just edasi, võib nüüd mõelda. Kes siis üldse on „õigel teel“ ja kust me seda teame, et me oleme „õigel teel“ või mitte. Ma usun küll, et see on öeldud selleks, et ärgitada meid kristlastena asuma teele ja avama oma vaatevälja, et me oleksime julged astuma välja mugavustsoonist, tegema sammu teadmatusse, kus meil pole aimugi, mis Jumalal võib veel meiega plaanis olla. Jumala avastamine ja kogemine on elukestev teekond. Me ei ole keegi pärale jõudnud ega peaks ka enesekindlalt sellesse veendumusse takerduma.
Kui ma meenutan oma senist teekonda kristlasena, siis see, millisena Jumalat endale ette kujutan, on kindlasti aastate jooksul muutunud. Mäletan päris hästi neid mõtteid ja küsimusi, mis täitsid mind teoloogiat õppima asudes. Paljud asjad said selgemaks, paljud asjad võtsid õhku ahmima. Ja nüüd üle kümne aasta kirikus igapäevaselt töötanuna on samuti paljud asjad saanud selgemaks ja võtnud ka õhku ahmima; on olnud ka olukordi, kus olen pidanud kahtlema, kas see on ikka tee minu jaoks ja kas teen õigeid asju. Aga ükski neist kogemustest ei ole mind pannud kahtlema selles, et see on olnud õppetund, mille Jumal on saatnud eesmärgiga ärgitada mind kasvama, avardama vaatevälja, ja mul pole raske tunnistada, et see, mida ma olen siiani taibanud, ei anna kindlasti ainet kiitlemiseks, kuid olen tänulik iga järgmise avastuse ja mõistmise killu eest. Lev Tolstoi on öelnud: „Kui metslane ei usu enam oma puust jumalasse, siis ei tähenda see, et Jumalat poleks olemas, vaid see tähendab ainult seda, et ta ei ole puust.“ Nii tuleb võtta ka usulisi kriise oma elus. Kriis on hea mitte selleks, et Jumalas kahtlema hakata, vaid selleks, et kahelda, kas need raamid, kuhu sisse oma jumalapildi mahutan, on ikka adekvaatsed. Ühes olen aga kindel, nii nagu on kunagi öelnud ka üks meie luterlikest reformaatoritest Martin Chemnitz: „Kõik, mida meil on vaja oma hingeõndsuseks Jumalast teada, seda me juba teame, kõige muu avastamise võime jätta rahumeeli taevase akadeemia jaoks, kui me kohtume Jumalaga palgest palgesse“.
Mida me siis Jumalast teame, millest väidetavalt hingeõndsuseks piisab? Kõige lihtsam vastus sellele küsimusele on: see, millist Jumalat kuulutab Jeesus. Ta ei tule meie juurde Jumala definitsioonide ega tõestustega, ta ei räägi Jumala kõikvõimsusest ja kõiketeadvusest, vaid sellest, kuidas inimene võiks Jumala lähedust kogeda ja seeläbi terveneda. Ta kuulutab seda kolmel viisil: esiteks sõnades, kirjeldades väärtusi ja põhimõtteid, mis kehtivad jumalariigis; teiseks tegudes, näidates, et Jumala lähedus ja ligiolu ei ole ainult teooria inimesesõbralikust Jumalast, mis paitab meie hinge, vaid tema poolt kuulutatu teostub tema elus sõna otseses mõttes. Ta mitte ainult ei lohutanud sõnaga, kui nägi inimlikku kannatust, vaid aitas ka reaalselt kitsikuses. Mõtleme või sellele evangeeliumitekstile, kus Jeesus tervendab Peetruse ämma ja seejärel palju teisi. Armastuse ja halastuse sõna saadavad alati armastuse ja halastuse teod. Kolmandaks kuulutab Jeesus Jumala lähedust meile oma isikuga – see inimesesõbralik Jumal ongi temas lihaks ja luuks saanud, ongi kogetav ja reaalne. Jeesuses sai Jumal inimeseks.
Seepärast on kristlik vastus küsimusele, kes on Jumal, tavatult lihtne. Luther on selle sõnastanud nii: „Me ei tunne ühtki muud Jumalat, kui Jeesuses lihakssaanud Jumalat.“ Või ka: seni kui inimene ei tunne Kristust, ei tunne ta ka Jumalat. Kõik muu on teooria, mis on küll ka väga väärtuslik teadmine ja aitab meil mõtteid korrastada, kuid viimselt oleme inimestena ikkagi liiga piiratud, et seda teed mööda Jumala lähedale jõuda. See kõlab nagu anekdoodis langevarjurist, kelle tuul kannab kursist kõrvale ja ta maandub puu okstesse, kuhu ta jääb pikkadeks tundideks abitult rippuma ja appi hüüdma. Samal ajal jalutab seal puude vahel üks teoloog, kes imestab, kuidas mees puu otsa sattus. Langevarjur jutustab oma loo ära ja küsib teoloogilt: „Kus ma asun?“ Teoloog vastab: „Puu otsas“. Langevarjur küsib vastu: „Ega te juhtumisi teoloog ei ole?“ – „Olen küll. Kuidas te selle ära tundsite?“ – „See on lihtne, sest see, mis te ütlesite on küll täiesti õige, aga samas minu olukorda arvestades täiesti kasutu.“ Teadmine Jumala olemasolust üksi ei pane meid Jumalat usaldama, veelgi vähem teda järgima. Ka süda peab saama sellest haaratud. Jumal on Jeesuse saatnud, et me tema läbi leiaksime tee Jumala juurde. Milleks kahelda Jumala plaanis?
See Jumala „lihtsus“ on ühelt poolt lihtsasti mõistetav: on uus religioon, kus mitte inimene ei aja Jumalat taga, vaid kus Jumal on tulnud inimesele järele. Teiselt poolt ei taha ta meie ettekujutusega Jumalast alati kokku langeda ja siin me sageli takerdumegi. Paulus nimetab seda kuulutust maailma tarkuse silmis narruseks. Inimeseks saanud Jumalas ei ole midagi suurejoonelist, aulist, vägevat; selle asemel näeme kannatavat, end alandavat, jõuetut Jumalat. Jumalat, kelle jaoks on tähtsam olla inimese kõrval kui – piltlikult öeldes – taevas inglikooride seltsis. Kuid ainult nii saab ta meid aidata ja lohutada, meie käest kinni hoida. Ja kui me ripume Jumala küljes, kannab ta meid kõigest läbi.
Palvetame Rabindranath Tagore sõnadega:
„Ära lase mul paluda varjamist ohtude eest, vaid et oleksin kartmatu, astudes neile vastu.
Ära lase mul manguda leevendust oma valule, vaid südant tema alistamiseks.
Ära lase mul otsida liitlasi elu võitlusväljal, vaid enese tugevust.
Ära lase mul ärevas kartuses ihata päästetud saamist, vaid loota kannatlikkust, kui mult vabadus võetakse.
Luba, et ma poleks argpüks, kes tunneb su halastust üksnes oma edus, vaid luba mul end avastada Sinu peopesa peal ka ebaõnnestumistes.“
Aamen.
Jutlus on peetud 22.1.2012 Lääne-Nigula kirikus.
Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
