„Kaht asja ma palun sinult, ära neid mulle keela, enne kui ma suren: pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: „Kes on Issand?“ või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu.“ (Õp 30:7–9)
Kevad on möödunud nagu üksainus päev. Nagu ainus hommik. Tuli, oli imeline, nagu ikka, ja möödus. Nüüd algab kirikukalendri ja looduse rahulik roheline aeg. Aeg ilma suurte kirikupühade ja ehk ka ilma suurte äärmusteta.
Õpetussõnade raamatut seostatakse vähemasti osaliselt kuningas Saalomoniga. See on elujaatav tarkustekogumik. Kolmekümnendasse peatükki kirjapandud palves „Vaesust ega rikkust ära mulle anna“ kutsutakse meid otsima tasakaalu oma elus.
Äärmused, nii ülevoolav rõõm kui igast praost valguv kurbus, kisuvad elu kiiva. Vaesus pühendub igapäevasele toimetulekule ja murele homse ees, rikkus naudingutele ja staatuse hoidmisele. Mõlemad võivad meile saada komistuseks. On loomulik, et me vaesust ei palu, aga rikkuse lisamine soovimatute asjade nimekirja on sammuke edasi.
Oma lihtsuses on eriliselt võluv palve järgnev osa: „Toida mind aga vajaliku leivaga“. Inimene on harjunud mõtlema, et kui juba Jumalat paluda, siis paluda midagi sellist, mis ei ole seotud me oma võimete või võimalustega. Sellega, mis on minu käe ulatuses, tulen ma ise toime, kõigi oma igapäevaste vajaduste rahuldamisega, oma rutiini, oma töödega. Jumal võiks olla mu juures siis, kui mängu tuleb soovide valdkond, midagi ülejõukäivat või üleloomulikku. Sama asjaolu toovad mitmed inimesed oma nõrga või olematu kirikusuhte põhjenduseks. Kõik toimib niigi.
Ometi on kogu me elu Jumala käes. Antud hetkes on olemas kõik olnu ja kõik tulev. Jeesus õpetab Meie Isa palves jüngreid keskenduma sellele, mida me vajame hetkel, mitte sellele, mida me tahaksime tulevikus: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“. Selles palves sisaldub juba ka tänu. Ma tean, et Sina, Issand, kannad hoolt minu eest!
See on õnnistus ja Jumala arm, et meil on kõik see, mis meil on. Igale päevale piisab oma vaevast ja igale päevale piisab ka oma kergusest. Kui meil vaid oleks usaldust. Jumal teab, mis meile on parim. Kui hetkel on raske, siis Jumal teab, miks nii on. Kui hetkel on hea, siis Jumal tänatud, et nii on!
Esimeses eestikeelses Piiblis (1739) kõlab Õp 30:8b nõnda: „Waesust ja rikkust ära anna mulle mitte; sööda aga mind leiwaga, mis mu osaks seatud“. Tänapäevaselt võib seda palvet tõlgendada: „Ära anna mulle stressi! Õpeta mind usaldama!“ Leib on alati Issanda käes. Tema murrab ja jagab igaühele osa, mis Ta on määranud.
Lapsed on väga tähelepanelikud. Kui jagada midagi maitsvat paljude laste vahel, eriti õe-venna vahel, ja nende silme all, on väikesed inspektorid varmad ütlema, kes saab liiga suure või liiga hea tüki. Samasuguses lapsemeelsuses (ja seekord siis negatiivses mõttes) jälgime vahel kadeda pilguga, kuidas Issand on kellelegi andnud rohkem või parema osa kui meile. Ja see toob kaasa ka rahulolematuse enda osaga, millel ilma võrdlusmomendita poleks ju viga midagi.
Suur osa me kurbusest on seotud materiaalse käekäiguga, olgu sisuks siis haigused, majandusprobleemid või inimsuhted. Süda klammerdub nende külge, otsekui oleks need kõige olulisemad ja mingil hetkel nad varjutavadki kõik muu. Olgu sul sinu asjad, oska olla nende eest tänulik. Olgu sul sinu inimsuhted, need on alati pisut keerulised. Olgu sul sinu tervisehädad. Püüa teha kõik endast sõltuv, et saada terveks, aga pea meeles, et apostel Pauluselgi oli vai ihus ja Issand ütles ta korduva palve peale: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks“ (2Kr 12:9).
Need mured on osa elust, kuid mitte osa igavesest elust. Nende pärast viimselt kõik kaotada oleks narr. Jeesus tuletab mäejutluses meile meelde: „Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:19–21).
Vana Testamendi laulik palub Ps 51:12 „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Sama palju kui meis on usaldust Jumala vastu, on meie elus ka tasakaalu. Tema saab meid uuendada iga päev ja meie võime Tema rahu leida siinsamas oma elus“.
Mare Palgi (1973) on EELK Kose Püha Nikolause ja Tuhala Kaarli koguduste õpetaja.
