„Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!“ Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga. Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.“ Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.“ Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ Ja tema ütles: „Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa! Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!“ Aga ma küsisin: „Kui kauaks, Issand?“ ja tema vastas: „Kuni linnad on rüüstatud, elanikest ilma, kojad inimtühjad, põllud laastatud kõrbeks ja Issand on saatnud inimesed kaugele ning palju sööti on jäänud keset maad. Ja kui seal veel alles jääb kümnes osa, siis seegi põletatakse ära, nagu terebint või tamm, millest langedes jääb järele känd. Aga ta känd on püha seeme“ (Js 6:1–13).
Armas kogudus, kuulsime lugu, milles kirjeldatakse Vana Testamendi prohvet Jesaja nägemust, mis sai talle osaks Jeruusalemma templis tema kutsumise päeval. See on väga suurejooneline ja samas ka aukartust ning kõhedust tekitav jutustus püha Jumalaga kohtumisest.
Jesaja näeb ja kuuleb esmalt kõike seda, mida iga templi külastajagi näha ja kuulda sai: ta silmab trooni – ehitist templi kõige pühamas paigas; märkab suitsu ja hõõguvat sütt suitsutusaltaril ning kuuleb templiliturgiat: „Püha, püha, püha on Issand Seebaot, kõik maailm on täis tema au“.
Ühtäkki kogeb ta midagi enamat, kui seda teised samal ajal näha ja kuulda võisid. Prohvet kohtub Jumalaga n-ö palgest palgesse. Jesaja oli kindlasti ennegi templis viibinud ja jumalateenistusel osalenud, kuid sel korral nägi ta erilist nägemust ja see vapustas teda hingesopini.
Meiegi tuleme igal pühapäeval kirikusse, näeme altarit ja kantslit, küünlaid ja krutsifiksi, kuuleme ja laulame kaasa jumalateenistuse liturgiat. Küllap on neid inimesi, kes tahaksid, et Jumal neilegi end eriliselt ilmutaks, aga paraku igaüks sellise kogemuse osaliseks ei saa. Toomas Paul ütleb oma raamatus „Maise matka poolel teel“: „Õigupoolest avaldabki Jumal ennast ühele inimesele rohkem kui teisele – mitte sellepärast, et Tal oleks soosikuid, vaid sellepärast, et Tal on võimatu avaldada end inimesele, kelle meel on väär. Kui inimese süda ja meel pole puhas, on ka tema pilt Jumalast samasugune nagu läbi määrdunud läätsega teleskoobi vaadatud Kuu.“
Pühakirjas on mitmeid sarnaseid lugusid, milles kirjeldatakse inimeste kohtumist Jumalaga või Tema ingliga. Olgu siinkohal nimetatud Mooses, Maarja ja Paulus. Issand ilmus neile, väljavalituile, ootamatult ning see kohtumine muutis kardinaalselt Jumala kaastööliste elu. Neid kõiki vapustas Jumala aulisus ja pühadus. Selles kogemuses ei olnud esmapilgul midagi rõõmustavat. Nad kõik tundsid suurt hirmu ja ebakindlust. „Häda mulle,“ hüüab Jesaja, „ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel“. Neid sõnu suutis ta vaevu öelda.
Lugu ei lõpe Jesaja kohkumisega, vaid Jumal valmistab prohveti ette eelseisvaks ülesandeks. Ta puhastab Jesaja huuli altarilt võetud hõõguva söega ja tema süü ning patt saab seeläbi lepitatud. Ta oli valmis minema oma rahva juurde. See on raske koorem, mille Jesaja oma õlgadele saab. Ta peab ju rahvale, kes on Jumalast taganenud, kuulutama Issanda karistust. Kaasmaalastele tuleb edastada Jumala otsus, mille kohaselt muutuvad põllud kõrbeks ja linnad inimtühjaks. See ei ole rõõmusõnum, vaid hukatuse ettekuulutus, kui rahvas ei pöördu ja meelt ei paranda.
Me võime kristlastena rõõmu tunda oma ülesandest – kuulutada evangeeliumi, mitte õnnetust ja häda. Meie kohus on kõnelda eelkõige Jumala armastusest, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses, mitte Issanda vihast. Kuid me ei tohiks sealjuures unustada ka Jumala karmi palet. Jeesus nuttis Jeruusalemma pärast, sest inimesed ei mõistnud, mis nende päästeks vaja läks. Ta nutab meiegi pärast, kui suhtume ükskõikselt ja hoolimatult Jumala ülimasse käsku: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ (Lk 10:27)
Jumala viha kohutas Jesajat. Me teame, et kõik läks nõnda, nagu Jesaja oli ette kuulutanud. Rahvas ei pöördunud Jumala poole ega kahetsenud oma süüd ja pattu.
Ikka ja jälle küsivad inimesed: „Miks on maailmas nõnda palju kurjust? Kuidas saab Jumal lubada süütute inimeste kannatust ja surma terrori- või kättemaksu rünnakute läbi?“ Vastuse leiame Jesaja loost. Kui inimesed loobuvad n-ö Jumala mängureeglitest, siis juhinduvad nad paratamatult oma seadustest, mis tihtilugu ei ole rajatud enam armastuse käsule, vaid vastupidi kättemaksule.
Tulevik Jesaja kaasmaalaste jaoks oleks võinud välja näha hoopis teisiti, kui nad oleksid pöördunud Jumala poole ja lasknud end juhtida armastusel, rahul ja õiglusel. Jumal ei taha inimeste surma, vaid ta juhatab ellu. Ta ei taotle hävingut, vaid on rajanud pääsetee igaühele. Ta ootab ka meilt ikka ja jälle pöördumist armastuse, rahu ja õigluse teele.
Jumal on andnud meile oma armu sakramendid. Ristimises peseb ta meid puhtaks kõigest patust ja võtab oma rahva hulka ning armulauas kinnitab seda osadust. Me vajame Jumala armu tuge, jäämaks armastuse teele, kuhu Jeesus on meid kutsunud. Kristlastena vajame nii Jumala kui ka üksteise tuge ning toetust. Jumala poole hoides võime kindlad olla Jumala tõotuses: „Ma olen teie juures maailma ajastu otsani“ (Mt 28:20b). „Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab meie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Fl 4:7). Aamen.
Jutlus peetus kolmainupühal, 18. mail 2008 Järva-Jaanis.
Katrin-Helena Melder (1971) on EELK Järva-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja.
