Ja Jeesus ütles neile: “Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle:”Sõber, laena mulle kolm leiba,sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: “Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja. Ka mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse,sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” (Lk 11: 5-13)
Elu on imeline ja iga hetk selles ainus ning kordumatu. Tegelikult ei ole siin ükski asi tähtsusetum teisest. Sündimisega sellesse maailma algab elu ja selles imelises maailmas viibime me niikaua, kui meist kellelegi aega antakse. Ja nõnda kasvab tasapisi äratundmine, et kõik see, mida iganes teeme, on väga oluline nii hetke kui igaviku jaoks.
Igalühel on elus kergemaid ja raskemaid aegu. On aegu, kus tundub, et astume nö Jumalaga ühte jalga ja maailm meie ümber heliseb täies harmoonias. On aegu, kus kõik läheb vastupidiselt meie ootustele ja lootustele. Aimame, et seegi on Jumala tahtmine. Ja selle läbi toimub meie vaimne küpsemine – läbi elu tõusude ja mõõnade. Igal ajahetkel on oma hindamatu väärtus! On aegu, kus oodatakse meilt, ja on aegu, kus meile antakse!
Tänase pühapäeva Vana Testamendi tekst 2. Moosese raamatust viis meie mõtted taas kauge kõrberännaku juurde Egiptusemaalt. Kohtusime oma mõtetes sellel teekonnal olijate raskustega, mis teatavasti kujunes Iiraelile tõsiseks usuprooviks. Üsna pea sai ju selgeks kurb tõsiasi, et rahva ellujäämine sellistes tingimustes pole võimalik. Või õigupoolest võimalik ainult siis, kui Jumal tuleb neile ise imelisel viisil appi. Kas rahvas jääb ka raskustes oma Jumalale truuks? Rahvas sattus ahastusse ja hakkas süüdistama Moosest ja Aaronit, neid, kes olid keelitanud Iisraeli Egiptusest põgenema. Mooses pidi kuulma rahva mõnitavalt teravaid ütlusi: „Kas ei olnud Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema.“(2 Mo 14,11). Ja rahulolematu inimene ei märganud, et Jumal ei jätnud rahvast ka kõige suuremates raskustes ealeski üksi. Olgu see siis inimese mitmesuguste erinevate igapäevaelu probleemide ilmnedes nagu näiteks janu Maaras või siis nälg Siinai kõrbes. Ikka ilmutas Jumal oma pääste läbi halastust ja armu ka sellele nurisevale rahvale, andes sellega uusi võimalusi.
Refidimis astusid Iisraeli vastu sõtta amalekid. Kiri räägib Jumala tahte täitmisest, selle usaldamisest Iisraeli ustavate poegade poolt: Joosua tegi sõdides amalekkide vastu nii, nagu Mooses temale ütles. Mooses ise, Aaron ja Huur läksid aga kõrgendiku tippu. Seal pidi Mooses hoidma oma käe ülal, et Iisrael oleks võidukas. Kuuleme mehe väsimusest ja pingutusest selle ülesande täitmisel. Aga ta ei andnud alla, sest niipea, kui ta laskis oma käe vajuda, kaldus ka võit vaenlaste, Amaleki sõjameeste poolele. Kui Mooses väsis, tulid temale appi ta kaaslased – Huur ja Aaron. Nad asetasid Moosese kivile istuma ning toetasid tema käsi, et ta jaksaks neid päikeseloojanguni ülal hoida. Ja nõnda, üks ühelt ja teine teiselt poolt toetades, pidas Mooses vastu. Ja Joosua mehed said võidu. Näeme siin loos usaldavat usku ja läbi raskuste saabunud võitu. Näeme inimlikke raskusi Jumala tahte täitmise juures – väsimust, rammetust, näeme inimliku toetuse ehk kinnituse vajadust et jääda ustavaks.
Kas ja kui palju oleksime meie selliste ülesannete täitmiseks valmis?Jaksaksime, tahaksime, viitsiksime? Ajas, kus suurimaks vaenlasteks on ühiskonnas süvenev uskmatus ja moraali kõlbeline allakäik. Juba mitmes põlvkond on Eestimaal sirgumas vaimulikust emast ehk kirikust võõrdunud lapsi. Põlvkonnad, kes on ilma jäänud vaimulikust emapiimast, kasvanud ilma vaimutoiduta.
Oleme küllap kõik kogenud seda, et oma koguduses, kiriku kaitsevate müüride vahel, oma vaimuliku ema rüpes on kindel ja kaitstud tunne. Aga sealt väljudes väheneb meie turvalisus oluliselt: kui kohtame enda ees halvustavat suhtumist, iroonilisi muigeid või lihtsalt hoolimatust. Kas on meis usukindlust seista sellele avalikult vastu? Omast jõust jääks kindlasti väheks, kuid Ülestõusnud Issandaga koos pole miski võimatu.
Kas suudame oma palvele ristatud käed Moosese kombel tõsta ja ülal taeva poole hoida? Hoida need ülal seni, kuni saabub võit? Jääda kindlameelseks kuni võiduka lõpuni või alla anda ja jõuetult maha langeda…
„Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse,sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse,“ juhatab meid ka tänane evangeelium. Me peame paluma, et Issand ise meile avaks teadmise ja äratundmise, mida paluda, mida otsida ja mida loota? Õnneks teab Issand meist kordi rohkem kui meie ise ja ka paremini seda, mida tegelikult vajame. Ja kui me teeme ka vigu oma palvetes, leiab Looja need kindlasti ja parandab nii nagu tarvis. Palve on ju pöördumine Jumala poole, kus me enese või kellegi teise asetame tema kätesse, tema radadele. Palve on tema hääle kuulamine oma südame sügavuses. Palve on Loojaga koos olemine, enda kõiges tema, meie Taevase Isa kaitse alla usaldamine. Palve on Suure Looja tunnistamine, kes jätkuvalt loob ja samas kogu loodu eest hoolt kannab – inimeste, loomade, lindude ja lillede eest. Tema poole tänumeeles pöördumine, kes annab toidu meie igapäevasele toidulauale, kes rüütab nurmed imekaunite lilledega ja täidab meie hingekeeled linnulaulu ning kordumatute loodusehäältega. Inimene, kes palvetab, elab oma elu arvestades Jumalaga – nii oma mõtetes, sõnades kui tegudes.
Elmar Salumaa kirjutab raamatus “Evangeelse eetika alused“: „Kõlbeline teadvus on lähe, millest tulenevad teod. Kõlbeline tegu eeldab kõlbelist tunnetust. Järelikult inimene teostab ennast tegudes – tema teod on hinge peegel.“
Vaatame sellesse peeglisse ja esitame endale küsimuse: Kas me elame oma elu ristiinimesena?Ja teeme tegusid, mis ristiinimesele kohased? Kas meie elus elab armastus?
Täna on emadepäev. Mis on meie emade-kristlaste kohus Kristuse nime kandjatena: kasvatada oma lapsi kristlikus vaimus, palvetada nende eest ja õpetada neid palvetama, jagada neile tarkust Issanda sõnast, õpetada tundma evangeeliumi, rõõmusõnumit Issandast Kristusest, kes on meie eest ristipuul surnud ja surma võitnud, et meil oleks elu, ning kes on andnud armastuse topeltkäsu. Selleks, et meie lapsed kasvaksid armastuses ja hoolivuses armastavateks ja hoolivateks ristiinimesteks. Meie käed ei pea olema välja sirutatud maise roa ja ihukatte järel, vaid ristatud palvele ja tõstetud taeva poole. Ja kui väsime, on meie kohus üksteist toetada.
Kõik oleneb ju sellest, kas me oleme otsinud Issandat ja kas ta elab meie südametes. Ainult tema saab meid muuta kõlblikuks Jumalariigi tööle, Jumalat kõiges usaldavaks, ligimest oma kõrval märkavaks ning armastavaks ning maailma vaenulikkusele tema väes kindlalt vastuseisvaks. Palume siis: „Issand, ära lase mind paluda varjatud olemist ohtude eest selles maailmas, vaid et oleksin kartmatu ja astuksin neile julgel meelel vastu!“
Ja me võime öelda selle imelise loodu keskel – ma otsisin ja leidsin Issanda, ma koputasin ja tema avas mulle imelise varasalve ukse – tee evangeeliumi juurde, Elu sõna juurde, mis on andnud eile vaimulikku rooga meie esivanematele, mis täna kosutab meid ja toidab ka neid lapsi, kes sünnivad sellesse maailma veel tulevases ajas! Evangeeliumis seisavad ka sõnad: „Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!”
Kaitsku Issanda varjavad käed meie maad ja rahvast – emasid ja lapsi, õnnistatud on pered, kes oma lootuse panevad Issanda peale nüüd ja alati.
Anu Konks (1955) on EELK Jämaja ja Anseküla koguduste õpetaja
