ISSN 2228-1975
Search

Uskuda ja mõista (nr 19/ 20.04.2012)

Foto: Thomas-Andreas Põder

 

“Jumal lõi inimese oma näo järgi. Ehkki Jumala kujutis inimeses on pattulangemise tõttu riknenud ja udune, võib inimene Pühakirja toel peeglisse vaadates siiski aimu saada oma ühistest joontest Jumalaga,” ütleb tänases jutluses kaitseväe kaplan Merike Kütt.

Teolooge on juba ristiusu esimestest sajanditest peale vaevanud küsimus, milles seisneb inimese jumalanäolisus. Üheks vastuseks sellele on pakutud, et see seisneb inimese võimes olla suhtes. Suhe realiseerub erilisel kombel siis, kui ollakse teisega dialoogis – olgu selleks teiseks siis kaasinimene, loodus või Jumal. Dialoogi käigus muutub tundmatu tuntuks, võõras omaks ning sünnib mõistmine, et mitmed asjad, mida ollakse harjutud pidama vastanditeks, kuuluvad tegelikult kokku, sest nad on ühe suure olemisterviku erinevad osad.

Usku ja teadust on sageli peetud vastanditeks, aga nagu näitab Tartu ülikooli usuteaduskonna teadur Roland Karo oma artiklis „Genoom ja genesis: kaks aitioloogilist teksti“, on neil tegelikult vägagi palju ühist. Artiklis, mis on kirjutatud Kirik & Teoloogiale tuleval nädalal Tartus toimuva religooni ja teaduse konverentsi puhul, ütleb Karo, et “inimeste eksistentsiaalsed küsimused pole viimaste aastate vältel vaatamata digihüppele ja sellega kaasnevale kuigi palju muutunud – endiselt on teaduse ja religiooni ühised huviküsimused aitioloogilised ja eshatoloogilised, endiselt on probleemiks, kellele kuulub ülim tõde. Ja muidugi eetika ning moraal. Ehk siis – kust me tuleme, kuhu läheme ja kuidas vahepeal käituma peaksime.” Nii teadus kui ka religioon tegelevad paljuski samade küsimustega, nagu seda on küsimus maailma ja elu algusest või inimese kohast looduses/ universumis. Nii teadus kui ka religioon püüavad pakkuda inimesele võimalikult terviklikku käsitlust maailmast, mille abil inimene saab mõtestada oma eksistentsi. Võib-olla avaldub inimese jumalanäolisuski inimese võimes mõtestada maailma ja oma elu ning näha tervikut osade asemel, ja kui inimese jumalanäolisus on ühtlasi inimese tõeline inimlikkus, kas ei ole inimene mitte seda rohkem inimene, mida mõtestatum, terviklikum ja elusam on tema elu?

Kristlastena me teame aga, et inimene allub kiusatustele ning inimese üks suurimaid  kiusatusi on loodu ja Looja, lõpliku ja lõpmatu, osa ja terviku äravahetamine. Selle asemel, et püüda mõista maailma tema vastuolulisuses, kuid samas terviklikkuses, on inimesel kiusatus luua lihtsustavaid maailmaseletusi, mis taandavad terviku vaid mõnele selle osale. Taolist vaateviisi analüüsib oma arvamusloos Saksa Lunastaja koguduse õpetaja Matthias Burghardt, nimetades seda C. Bryle toetudes monomaaniaks ja sektantluseks. Monomaania ja sektantlus teevad sisuliselt küll sama, mida teadus ja teoloogiagi – nad seletavad maailma, kuid suutmata näha tervikut osa asemel, ei lase nad näha inimesel seda, mis on viimselt oluline.  Kristliku usu seisukohast saab viimselt oluline olla vaid üks – Jumala ja inimese suhe, milles on Kristuse kaudu ületatud kõik vastandid. Seda suhet saab mõista vaid uskudes. Kuid ka usk pole võimalik ilma mõistmiseta. Uskumine ja mõistmine – mõlemad sünnivad  dialoogis. Jumala ja inimese dialoogis, milles kohtuvad igavene ja ajalik, lõpmatu ja lõplik. Mida enam oleme avatud sellele dialoogile, seda rohkem oleme inimesed, seda rohkem oleme jumalanäolised, seda rohkem oleme kristlased, oleme kirik.

Soovime lugejale julgust dialoogiks, julgust olla teel teise poole. Nagu osutab tänane jutlus, kutsub meid viimselt Tema, kes “annab andeks ja halastab”.

 

Tänases numbris:

Roland Karo, Genoom ja Genesis: kaks aitioloogilist teksti.

Matthias Burghardt, Sektantlus ja usk.

Merike Kütt, Miks karta seda, kes annab andeks ja halastab? (Mi 7:14-20).

Lisaks täiendused rubriiki “Uudised ja oikumeenia”.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

 

 

 

Soovitatud:

English