Esiletõstetud lood

Mäelt tuleb alla tulla… (Lk 9:32–35)

„Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“ Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!““ (Lk 9:32–35)

Jeesus oli koos kaaslastega läinud mäele palvetama. Pole ime, et Peetrus ja teised väsimusest magama jäid. Kes iganes on kunagi mägironimisega tegelenud, teab, et see pole kerge. Kivid on libedad, kipuvad jala all veerema ning kogu aeg tuleb olla väga tähelepanelik, et mitte komistada ja kukkuda.

Mina sain selle kogemuse mõned aastad tagasi Siinail, kui grupiga Moosese mäele ronisime. Algul mõnusa jalutuskäiguna tundunud ettevõtmine muutus ajapikku tõsiseks eneseületamiseks, viimased kolmsada meetrit tahtsid silme eest mustaks võtta. Aga kui kord juba üleval olime ja veidi puhanud, tekkis väga omapärane tunne – me oleme Jumalale nii lähedal, siia võiks jäädagi…

Eks ole kristlaseks/vaimulikuks saaminegi sageli võrreldav mägironimisega. Alustame rõõmsalt ja reipalt, siiras usus, et mida kõrgemale jõuame, seda parem on. Siis aga tekivad esimesed raskused ning mida edasi, seda keerulisem tundub kõik. Tuleb kiusatus jätta teekond pooleli – milleks mulle seda kõike vaja? Paljud jätavadki – nagu meiegi grupis üle poole ronijatest. Teised ronivad edasi ning, kes rohkema, kes vähema vaevaga jõuavad lõpuks tippu/vaimulikuks/koguduseõpetajaks. Oh, milline õnnis tunne! Siin ma nüüd olen, suure vaeva ja valuga siia üles jõudnud, tulge, ma jagan teiega oma rõõmu ja tarkust!

Vaatas ju Peetruski kirgastatud Jeesust, nägi Moosest ja Eelijat ning leidis: siin on nii hea olla, jääme siia! Ehitame telkmajad, ei mingit vaevalist rändamist enam, kes tahab Jumala riigist kuulda, tuleb ise siia…

Mõned tulevadki. Tulevad eelkõige need, kes enne juba on midagi kuulnud ning tahaksid rohkem kuulda. Tulevad need, kes teavad, et seal mäe otsas on keegi, kes võiks neid otsimise ja leidmise teel aidata. Aga neid on vähe… Paljud pelgavad vaevalist teekonda ette võtta, paljud ei teagi, et seal mäe otsas võiks olla midagi neile vajalikku. Nad ehk on isegi midagi kuulnud, aga kes neid kuulujutte ikka uskuda teab… Kindlasti mõni elukauge friik, kes võib ju ilusat juttu ajada, aga mingit tarka nõu niikuinii anda ei oska…

Kahtlaselt üksildaseks kipub muutuma see mäepealne olemine. Tahaks jagada kõike väärtuslikku, aga pole, kellele… Tekib trots ja pahameel – miks te ei tule, miks te ei taha kuulda head sõnumit? Mina olen siin üleval Jumalale lähedal, mina saan temalt juhatust, mina olen valmis seda teile kuulutama… Mina ju tean, mida te vajate!

Peetruse kohta öeldakse, et ta ei teadnud, mida ta räägib. Pole kahtlustki, et ta kavatses kõige paremat, aga ta vaatas asjadele ainult oma mätta otsast. Temal on siin hea olla, miks siis mitte siia jääda? Inimlik ju. Eks meiegi mõtle üsna sarnaselt: kui on mingi heaolu tase saavutatud, miks siis sellest vabatahtlikult loobuda, miks minna uuesti raskustega võitlema?

Peetrus ja tema kaaslased kutsuti kiiresti korrale. Pilv varjas mäelolijad ning sellest kostus hääl: „See on minu armas Poeg, teda kuulake!“

Kes meid korrale kutsub? Kes tuletab meile meelde, et me pole läkitatud siia endale paremat äraolemist taotlema, vaid teenima vaevatuid ja koormatuid?

Mida tegi Jeesus? Ta võttis Peetruse ja tema kaaslased ning laskus mäelt alla, rahva juurde. Oma kogemusest mäletan, et mäest allaminek oli veel raskem kui ülesronimine. Kui poleks olnud ühte head inimest, kes käe ulatas, julgustas ja toetas, oleksin kindlasti mitugi korda kukkunud. Kuid üles jäämine polnud võimalik.

Kristlase teel ei ole palju valikuid. Õigupoolest ongi ainult üks valik – kuulata, mida Kristus ütleb, minna sinna, kuhu tema saadab, teha seda, mida tema käsib. Jah, võib ju vastu vaielda ja püüda oma tarkusega läbi ajada, aga paraku lõpevad sellised katsed tavaliselt kurvalt – üksijäämise ja hüljatusega.

Mis sai Peetrusest ja teistest jüngritest? Jeesus ei käskinud neil jääda ootama, millal inimesed ise nende juurde tulevad head sõnumit kuulama. Ta saatis nad maailma rändama, kuulutama Jumala riiki, tervendama haigeid, lohutama kurbi ja kannatajaid. Me teame, et vähemalt Peetrus üritas mõnegi korra kõrvale viilida, teame, et jüngrid läksid omavahel lausa vaidlema, kes neist on väärt suuremat au ja paremat paika Jeesuse lähikonnas. Kuid iga kord tuletas Jeesus neile meelde, et sellised asjad pole enda määrata. Lõpuks, pärast mitmeid õppetunde, tegid jüngrid tõepoolest seda, mida nad pidid tegema.

Kuidas on meiega? Nii lihtne oleks ju öelda: ma ei suuda, ma ei oska, ma ei jaksa. Nii raske on loobuda kord juba kätte võidetud positsioonist, mis toob kaasa mugavusi ja hüvesid, seda enam, et üsna ruttu tekibki tunne, et ma tõepoolest olen nii tark ja tubli, et ma olengi seda kohta väärt ning kõik peavad minu tarkust ja tublidust tunnistama. Väga raske on endalt küsida: miks ma tegelikult siin olen, mida minult tegelikult oodatakse? Arvame, et teame vastust, ning just see, mida teeme, ongi see, mida peame tegema. Paraku alati ei ole…

Mäelt avaneb ilus vaade. Paistab kaugele, kuid allolijad tunduvad nii pisikestena, inimeste nägusid on võimatu üksteisest eristada ja nende hääli pole kuuldagi. Mida rohkem allapoole tulla, seda enam hakkavad silma erinevused, seda täpsemini paistavad rõõmukurrud ja murekortsud, seda selgemini kostavad nende küsimused ja kaebused.

Kristusele oli tähtis iga üksik inimene. Jah, ta õpetas sageli suuri rahvamasse, aga leidis ka aega üksikute hädaliste jaoks, küsides: „Mida sa tahad, et ma SINULE teeksin?“ See, kellele niisugune küsimus esitati ning keda aidati, sai tunda Jumala riigi puudutust ning oli seejärel võimeline ise seda edasi kandma.

Nii küsib Kristus meilt tänagi ning nii peame meie küsima oma kaasinimeste käest – igaühelt üksikult, neile sügavalt silma vaadates. Seda aga ei saa teha kõrgelt mäe otsast, vaid inimeste keskel olles, nendega sama õhku hingates, nende rõõme ja muresid jagades.

Mäe otsas on hea olla. Aga oma tõelist ülesannet saame täita alles siis, kui oleme sealt alla tulnud.

 

Tiiu Hermat (1956) on EELK Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English