Esiletõstetud lood

Taotlege elupärga (1Kr 9:24-27)

„Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut. Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.“ (1Kr 9:24–27)

Vanas Kreekas oli sport au sees. Peale iga nelja aasta tagant korraldatavate olümpiamängude peeti Korintose maakitsusel Istmosel vahepeal veel ülekreekalisi spordimänge. Kindlasti olid nendele mängudele kaasa elanud ka Pauluse kirja lugejad Korintose koguduses. Seepärast kasutab apostel oma kirjas võrdlust sportlastega, kes pingutavad võidu nimel. Pingutavad, et saada pärjatud ja tunda rahva juubeldust, austust ja kiitust, paraku küll see pärg närtsib mõne aja pärast ning ka rahvas unustab oma kangelase ning juubeldab juba järgmise jalge ees.

Meie jooks algas siis, kui andsime end Jumalale, saime ristitud ja otsustasime käia sel kitsal teel, mis viib taevariiki.

„Jookske nõnda, et teie selle saate,“ ütleb Paulus. Mitte seda, et jookseksime teistest paremini ja nende eest pärja ära napsaksime, nagu see maistel võist- lustel käib, vaid jookseksime nii, et jõuaksime finišisse. Erinevalt olümpiamängudest võivad võidupärja saada kõik jooksjad!

Närtsimatu võidupärja poole jooksja ärgu võrrelgu end kunagi teistega, vaid ainult iseendaga. Mitte nii, et kas ma jooksen kiiremini kui teised, vaid kas ma olen jõudnud kaugemale kui olin näiteks aasta tagasi. Mitte kunagi ei küsi Issand: kas sa jooksid kiiremini kui su kogudusekaaslased? Ei, Ta vaatab suure õrnuse ja hoolega ainult sinu enda jooksu, ükskõik kui kobav see ka ei ole; kui lähed vahepeal üle sörgile, jääd hingeldades seisma või koguni kukud. Mõnikord võib sind tabada meeleheide: ma ei jõua nii kiiresti edasi kui see-ja-see. See-ja-see aga ei puutu tegelikult üldse asjasse, temal on oma jutt Jumalaga, mida sina ei tea. Võib-olla oli temal parem lähtepositsioon. Jumala mõõdupuud mõõdavad ainult inimese enda teekonna pikkust, mitte vahemaid teiste jooksjatega. Halval lähtepositsioonil oleva inimese sentimeetrine edasiliikumine põhjustab taevas suurema hõiskamise kui heade eeldustega jooksja meetrised sammud. Ärgem unustagem, et ka meie jooksul on pealtvaatajad tribüünidel: lahkunud pühad ja inglid, kes kõik meile südamest kaasa elavad, ja soovivad, et me jõuaksime finišisse.

Jeremia ütleb: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma nuhtlen kõiki ümberlõigatuid, kellel siiski on eesnahk“ (Jr 9:24).

Teatavasti lõigati Iisraeli poisslapsed ümber Jumalale üleandmise märgiks. Kuidas siis aga ümberlõigatul on eesnahk? Mitmel pool Piiblis on kasutatud väljendit „nad on ümberlõikamata südamega“. See tähendab, et on toimetatud midagi välist, on olemas väline märk kuuluvusest, aga ei ole toimunud sisemist muutust. Ümberlõikamata südamega inimene ei tunne Jumalat, ta kiitleb tarkusest, vägevusest ja rikkusest. Või ka voorustest, mida ta arvab endal olevat. Niisama võib olla ka ristitutega. Inimene võib vastu võtta ristimise välise märgina, ent jääda ümberlõikamata südamega. Ta ei alusta jooksu võidupärja poole, ta istub maha stardipakule. Mõned jäävad sinna sellepärast, et nad ei kuule stardipauku, nad ei teagi, et nüüd tuleb jooksma hakata, keegi ei ole seda neile öelnud. Nad arvavad siiralt, et stardijoone taha asumisega asi piirdubki! Selliseid armsaid hingi on küllalt, kes ei teagi, et ristiinimese elu on teekond, on jooks eesmärgi poole. Et ristiinimese elu eesmärk on üha enam tundma õppida ja üha enam armastada oma Issandat ja tema läbi kaasinimest.

Mõned ei kuule stardipauku aga sellepärast, et uhkus, edevus ja külm süda on ummistanud kõrvad. Neile annavad turvatunde nende kontoarve, kinnisvara, positsioon, anded, omaenda kujutletud voorused. Igaks juhuks on nad lasknud end ka ristida, sest mine tea, kus sedagi vaja läheb. Äkki on tõesti midagi sealpool ka ja siis oleks ehk hea oma ristimistunnistus ette näidata. Või kui ka ei ole, ehk saab siis vähemasti kiriku liinis endale nime teha. Kahjuks sellised ümberlõikamata südamega inimesed sageli ei salli neid, kes jooksevad, kelle eesmärk on üha enam õppida tundma Jumalat, Tema headust ja armu. Hea meelega panevad nad jooksjale jala taha, mõnikord isegi tõemeeli arvates, et nii ongi õige teha. Nähes mõnda jooksjat hingeldamas või koguni kukkumas, tonksavad nad teda jalaga ja parastavad. Nad ei tea, et kukkumises on õnnistus. Sageli on see nii, et just siis, kui kukume, oleme näoli tolmus ja ahastame, kui oleme alanduses, just siis on Jumalal meist tegelikult kõige rohkem hea meel. Inimene, kes ei ole kukkunud, kes ei ole olnud alanduses ja meeleheites, on tegelikult Jumalale murdumata. Kukkumine teeb südame pehmeks. Kukkunu ei mõista hukka, tal on kaastunne, ta on hinge arst ja venna hoidja. Jumalale murtud ehk siis ümberlõigatud südamega inimene ei kuula klatši ega kirjuta kaebekirju. Ta muretseb iseenda hingeõnnistuse pärast.

Paulus ütleb, et iga võistleja olgu kasin. Viimase sõna kreekakeelne vaste tähendab õigupoolest enesevalitsemist, enesepiiramist. Paulus lähtub siin sportlase elulaadist. Treeningute ajal ja võistlusteks valmistudes hoidus sportlane veinist, naistest ja nn raskest toidust. Mitte sellepärast, et need asjad oleksid iseenesest halvad või inimesele keelatud. Kuid võidu saavutamise nimel tuli olla kasin ja piirata oma vabadusi. Niisama ka kristlane – närtsimatu pärja saavutamise nimel tuleb vältida kõike, mis kahandab tema vaimulikku jõudu. Ja need ei ole sugugi ainult vein ja naised, palju hullemad on need asjad, mis nii palju välja ei paista, mis on meie südameis. Need asjad, mida me sageli ka ise endale tunnistada ei taha. Kadedus, alpus, kriitikameel, uhkus, salalikkus, argus, reetlikkus jpm. Andku Jumal meile silmi näha oma südant, kohkuda sellest, mis sealt paistab – ja paluda, et Issand ise tuleks ja puhastaks südame!

Valmistudes paastuajaks on igati kohane paluda: Issand, anna et meie süda oleks Sinule murtud, et me võiksime jätkata jooksu närtsimatu võidupärja poole üha enam armastades Sind ja ligimest!

Aamen.

 

Imbi Arro (1953) on EELK Tapa Jakobi koguduse diakon.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English