„Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!“, on Jumal, kes on hakanud särama meie südametes, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest. See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.“ (2Kr 4:6–10)
Täiesti loomulik on, et inimesed tahavad mõista Jumala olemust. Nad tahaksid Jumalat käega katsudagi, kui see oleks vaid võimalik. Paljud inimesed ei mõista, miks Jumalat ei saa näha. Tahtis ju Mooseski näha Jumalat, kuid isegi temale näitas Jumal ennast vaid selja tagant. Sest ükski inimene ei elaks üle seda, kui ta kohtuks Jumalaga palgest palgesse. Jumal on meie patuste inimeste jaoks liiga püha, kuid siiski tahab inimene isiklikult Jumalaga kohtuda. Me sooviksime saada mingit kindlat tõestust selle kohta, et Jumal on olemas. Inimestena oleme mõnigi kord liialt uhked, et lihtsalt niisama uskuda. Me vajame oma usu kinnituseks mingit imet, mingit erakordset sündmust, mis tõestaks meile Jumala olemasolu.
Kristlaste tagakiusaja variser Saulus ei teadnud enne midagi Kristusest, kui teda tabas Damaskuse teel valgus, mis oli Jeesus Kristus. Jeesusega kohtumine muutis Sauluse nii täielikult, et temast sai suurim kristluse kuulutaja apostel Paulus. Nii nagu Jumal lasi oma valgusel tungida Sauluse südamesse, nii toimib ta ka tänapäeval, lastes oma valgusel paista inimeste südametesse. Ilma Jumala sammuta meie poole teame Temast vaid aimamisi ning meie enda püüded Jumalani jõuda ning Teda mõista on kui pimeda inimese teekond talle tundmatus paigas ilma igasuguste abivahenditeta. Kui aga Jumal laseb oma valgusel tungida meisse, siis avanevad meie silmad ja meiegi võime tunnistada Kristusest.
Sageli arvatakse, et need inimesed, keda Jumal on kutsunud tööle oma viinamäele, peavad olema kuidagi teistest paremad, erilisemad ja pühamad. Kui me aga vaatame apostel Paulust, siis oli tema enne seda, kui Jeesus Kristus end talle ilmutas, üks suuremaid kristlaste tagakiusajaid. Ka vaevasid Paulust mitmed ihulised hädad. Pauluse apostliks olemine seataksegi korintlaste poolt kahtluse alla just tema ihuliste hädade ning viletsuse pärast. Ta ei vasta inimeste tavapärasele ettekujutusele pühast jumalamehest. Vaatamata kõigele sellele on Issand just teda kutsunud oma sõnumi edasikandjaks.
Paulus loetleb ka meile siin raskusi, mis tema elus valitsevad. Teda ahistatakse, ta on nõutu, teda kiusatakse taga, teda rõhutakse, kuid siiski ei ole kõik see Pauluse meelest kohutav. Paulus asetab tegelikkusele vastu hoopis teise reaalsuse. Nimelt Jumala jõule toetudes suudab ta sellele kõigele vastu seista. Läbi Jumala aulisuse ilmutuse muutub Paulus kristlike koguduste tagakiusajast suurimaks paganate misjonäriks. Paulus on haigustest vaevatud, alandatud, teda jälitatakse ja pannakse isegi vangi, aga siiski kiidab ta talle Jumala poolt antud ametit ja kohustust kuulutada rõõmusõnumit Kristusest. Ta ei tunne ennast viibivat kitsikuses ega meeleheitel ega olevat hüljatud, vaid ütleb end kandvat Jeesuse surma oma ihus, et temagi ihust avalduks Jeesuse elu. Lunastaja on Jeesus, kes ei ole mitte ainult surnud, vaid on ka surnust üles äratatud.
Jumal kasutabki väga sageli oma töös inimesi, kes on nõrgad ja võib-olla tunduvad mitte midagi „väärt olevat“. Just nende nõrkade ja „väärtusetute“ inimeste kaudu tulebki Jumala aulisus kõige paremini esile. Jumal võib anda inimestele oskusi ja võimeid, mida need inimesed pole arvanud endal kunagi olevat. Jumal võib ka meie ebaõnne muuta õnneks ja mustematest muredestki valmistada rõõmu. Jumala võimuses on teha argadest kõige julgemad sõna kuulutajad ja rõõmusõnumi levitajad.
Uskudes Jeesusesse Kristusesse muutub meie elu uueks, kuid ka kristlase uus elu on varjatud meie ihulikkuse taha. Paulus tahab meile öelda, et Jumala aulisuse and on antud meie kätte, kes me väliselt viletsad oleme, et mitte meie väline olemus ei saaks mõjutajaks, vaid see Jumala arm, mis on väärtusliku aardena meisse kui astjatesse asetatud. Jumal on puudutanud meie südameid ja asetanud sinna valguse, mis võib valgustada pimedat maailma. Olles puudutatud Jumala vaimu poolt, jääb inimene oma väliselt olemuselt samaks, kuid meie sisemus muutub. Meid täidetakse uute soovide, eesmärkide ja mõtetega. Meie mõtetes on Kristus ning sellepärast soovime ikka enam ja enam Teda tundma õppida. Just oma südamega võime näha jumalikku valgust ja mõista Jumala olemust.
See, mida Paulus räägib enda kohta, kehtib tegelikult kõigi kristlaste kohta. Jumal ilmutab end nõrkades, allasurututes, silmapaistmatutes. Jeesuseski oli jumalikkus varjatud tema inimliku loomuse taha. Jumal kasutab lihtsaid ja tavalisi asju ning inimesi selleks, et teha midagi erilist. Sakramentideski kasutatakse kõige tavalisemat vett, leiba ja veini, kuid Jumala sõna mõjul muutuvad need lihtsad asjad tähtsaks ning avaldavad meile olulist mõju.
Kui vaatame meid endid ning kristlasi ja kristlikku kirikut, siis näeme, et meie kirikutki vaevavad paljud hädad. Inimesed, kes sellesse kirikusse kuuluvad, on kõik erinevad oma murede, vaevade ja hädadega, ning siiski moodustavad nad ühe Kristuse ihu – õndsuse poole teel oleva Jumala rahva. Just meie enda jõuetuse, saamatuse ja nõrkuse läbi võime Issandat eriti selgesti kogeda kõigil meie päevadel. Aamen.
Lea Jants-Ylönen (1969) on EELK Nissi Maarja koguduse õpetaja.
