1. Asutamine
16. märtsil 1973 jõudis Baseli lähedal asuvas Leuenbergi konverentsikeskuses lõpule töö „Leuenbergi konkordia“ (LK) tekstiga. Sellega sai lõplikult ületatud protestantismi 450 aasta pikkune kirikulõhe. Selle protsessi esimesed sammud ulatuvad 19. sajandisse, kuid on mõjutatud ka Saksamaa Kirchenkampf’ist (nn kirikuvõitlusest nende vahel, kes pidasid kirikus õigeks minna kaasa natsionaalsotsialistidega, ning nende vahel, kes sellele vastandusid – toim), eriti Barmeni usutunnistussinodist 1934. aasta maikuus, kus võeti vastu deklaratsioon luterlaste ja reformeeritute ühistest õpetuslikest alustest.
Mõned kuud pärast konkordia valmimist olid sellele dokumendile alla kirjutanud ja, säilitades oma usutunnistuslikke aluseid, vastastikust osadust kinnitanud juba ligi 50 luterlikku, reformeeritud ja unioonikirikut. Evangeelsete Kirikute Osadusse Euroopas (EKOE), nagu Leuenbergi osaduskonda alates 2003. aastast nimetatakse, kuulub täna 105 (2012. aastal 107 – toim) kirikut. Eelnimetatud konfessioonidele on lisandunud valdeslased, Böömimaa vendade kirik, hussiidid ja metodistid.
2. Kirikuosaduse mudel
Leuenbergi konkordia kinnitab, et usutunnistuslike erinevuste säilides on võimalik luua kiriklik osadus. „Selle konkordia järgi tähendab kirikuosadus, et evangeeliumi mõistmise osas saavutatud üksmeele alusel lubavad erinevate usutunnistustega kirikud üksteisele osasaamist sõnast ja sakramendist ning püüdlevad võimalikult suure ühtsuse poole tunnistuse andmises ja maailma teenimises“ (LK 29). Selle taga seisab konkreetne arusaam „kirikuosadusest“. Silmas pidades Augsburgi usutunnistuse 7. artiklit, ütleb Leuenbergi konkordia: „Seepärast on reformatoorse arusaama järgi kiriku tõeliseks ühtsuseks tarvilik ja piisav, et valitseks üksmeel evangeeliumi õige õpetuse ja sakramentide õige haldamise küsimuses“ (LK 2). See lause on Leuenbergi konkordia kirikuosaduse mõistmise „võtmeks“. Selle aluseks on evangeeliumi mõistmise osas saavutatud üksmeel, mida õigeksmõistmise sõnumis käsitletakse „sõnumina Jumala vabast armust“. EKOE eklesioloogilises alusdokumendis „Jeesuse Kristuse kirik“, mis on koostatud 1994. aastal, on kirjutatud: „Evangeeliumi mõistmise osas saavutatud üksmeel võib omada ja omabki erinevaid legitiimseid õpetuslikke väljendusvorme. Püha Vaimu poolt antud ühtsus ei too endaga kaasa ühetaolisust, nagu on näha ka Uues Testamendis. Siiski ei peeta silmas ka mistahes erinevaid seisukohti.“ See on EKOE ühtsuse mõistmise aluseks, mis väljendub vormelis „ühtsus lepitatud erinevuses“.
Konkordia toob välja ühise arusaama evangeeliumist (LK 7–12) kuulutuse, ristimise ja armulaua osas (LK 13-16). Seejärel jõuab konkordia 16. sajandi õpetuslike hukkamõistmiste osas järeldusele, et need ei ole enam vastavuses kirikute õpetuse hetkeseisuga (LK 17–28). Edasi käsitletakse kirikuosaduse väljakuulutamist ja teostamist, mis väljendub „tunnistamises ja teenimises“ (LK 35–26), mille juurde kuulub kantsli- ja armulauaosadus, aga ka vastastikune ametite tunnustamine läbi „edasise teoloogilise töö“, mis toimub õpetuslikes aruteludes (LK 37–41), läbi „organisatsiooniliste järelduste“ (LK 42–25) ja „oikumeeniliste aspektide“ (LK 46–49) arvessevõtmise.
3. Kuidas kirikuosadus teostub?
Kirikuosadus on ennekõike jumalateenistuslik osadus. Selle teostumiseks pakub EKOE ühiste jumalateenistuse, kantslivahetuse ja ametikandjate vahetuse vormide kõrval liturgilisi materjale nn Leuenbergi pühapäeva regulaarseks pühitsemiseks, uut ühist Euroopa lauluraamatut Colours of Grace jne. Kirikuosadus on alati ka teoloogiline õpetusosadus. EKOE näeb selles oma keskset ülesannet, mis on viinud juba märkimisväärsete tulemusteni („Jeesuse Kristuse kirik“ 1994; „Kirik-rahvas-riik-rahvus“ 2001; „Kirik ja Iisrael“ 2001; „Evangeliseerida evangeelselt“ 2006 jt). Siia kuuluvad ka jätkuvad oikumeenilised läbirääkimised anglikaanide, ortodokside ja baptistidega. Kirikuosadus tegeleb ka ühinenud Euroopa teemaga. Samuti tuleb nimetada piireületavat koostööd konsultatsioonide ja kohtumiste näol ning regionaalsete gruppide tegevust, kus kirikuosadus reaalselt teostub. Rumeenia evangeelsed kirikud on juba alates 1975. aastast ühinenud 25 kirikuga ligi 14 erinevast riigist EKOE „Kagu-Euroopa grupiks“. Üle-euroopaliselt on EKOE eriti sotsiaaleetika küsimustes protestantismi ühiseks hääleks.
Käesoleval ajal toimuvad kaks õpetuslikku arutelu („Pühakiri-usutunnistus-kirik“ ja „Amet, ordinatsioon ja episkope evangeelses käsitluses“), jätkatakse oikumeenilisi dialooge, moodustati noorte oikumeenikute töörühm, tugevdatakse ja laiendatakse regionaalsete gruppide tegevust. Olulist rolli kirikute võrgustumises mängib veebitöö, millele EKOE paneb erilist rõhku.
4. Leuenbergi oikumeeniline tähtsus
Leuenbergi mudeli oikumeenilist tähtsust rõhutab metodistide liitumine kirikuosadusega. Selle läbi sai selgeks, et see mudel on rakendatav ka teiste konfessioonide puhul. Suured Põhja-Euroopa kirikud – Rootsi ja Soome kirik – on kaastegevad kõigis EKOE valdkondades, kuigi nad ei ole seni konkordiale alla kirjutanud. Nende arusaam kirikuosadusest väljendub Porvoo Ühisdeklaratsioonis 1992. aastast. Norra kirik ning Eesti ja Leedu luterlikud kirikud (ning alates 2010. aastast Taani luterlik kirik – toim), mis kuuluvad nii Porvoo osaduskonda kui ka EKOE-sse, on näiteks, et nende kahe tee vahel ei ole vastuolu.
Rooma-katoliku kiriku usukongregatsiooni poolt eelmise aasta (2007 – toim) juulis avaldatud dokument „Vastused küsimustele teatud aspektidest õpetuses kiriku kohta“ (vt “Mõningaid aspekte õpetusest kirikust”, Eesti Kirik, 09.08.2007 – toim) ja reaktsioonid sellele (vt nt Martin Friedrich, “Kommentaar” ja “Luterliku Maailmaliidu peasekretäri õp dr Ishmael Noko avaldus”, Eesti Kirik, 09.08.2007 – toim) osutavad EKOE vaatenurgast selgelt tungivale vajadusele kirikutevaheliseks dialoogiks nende erinevates arusaamades kirikust ja „ühtsusest“. Siin on veel palju ebaselgust ja arusaamatusi, mille kõrvaldamisega tuleks tegeleda. EKOE viimane täiskogu, mis toimus septembris 2006 Budapestis, otsustas otsida sobivaid teid dialoogiks rooma-katoliku kirikuga, mille sisuks oleks EKOE oikumeenia mudel „ühtsus lepitatud erinevuses“. (2011. aastal EKOE presiidiumi ja Kristlaste Ühtsuse Edendamise Paavstliku Nõukogu presidendi kardinal Kurt Kochi vahel toimunud tippkohtumisel väljendati mõlemapoolset huvi alustada rooma-katoliku kiriku ja EKOE vahelist konsultatsioonide sarja kirikuõpetuse (eklesioloogia) küsimustes. Need võivad saada alguse juba septembris 2012 Firenzes toimuva EKOE täiskogu järel. – Toim.)
5. Lõpetuseks
Mõne aja eest esitati Tübingeni evangeelsele dogmaatikule Eberhard Jüngelile küsimus, mis peaks olema oikumeenia eesmärk: kas kirikute taasühinemine või konfessioonide rahumeelne kooseksisteerimine? Ta vastas: „Ei üks ega teine, vaid tõeline kirikuosadus. Ja see on evangeelse arusaama järgi võimalik seal, kus on jõutud evangeeliumi ja evangeeliumikohase sakramentide pühitsemise osas üksmeelele… Ennekõike on aga oluline nähtav ja ühine tunnistus, et me kõik kuulume ühte pühasse apostlikusse katoolsesse kirikusse. Sellist kirikuosadust pean ma täiesti võimalikuks.“ Takistuseks on siin kõikjale levinud hirm. Me vajame „veidi enam värsket tuult,“ ütleb Jüngel ja et Pühale Vaimule meeldib „rohkem asjadesse sekkuda.“
Ettekanne Foorumis I teemal „Ühtsus“ 3. Euroopa oikumeenilisel assambleel Hermannstadtis/Sibius (2007). Avaldatakse autori loal. Tõlkinud Kadri Lääs.
Vt ka tänases Kirik & Teoloogia numbris uudist “EELK võõrustab Euroopa evangeelsete kirikute nõukogu“.
Michael Bünker (1954), dr. theol., on EKOE peasekretär ja Austria Augsburgi Usutunnistuse Evangeelse Kiriku piiskop.
