„Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.“ (2Kr 4:16–18)
Tänase jutluse tarvis antud lõik Pauluse teises kirjas korintlastele on kirjutatud lohutuseks ja usu kinnitamiseks. Pühakirja viimases eestikeelses väljaandes on selle koha üle pealkiri „Kristlikust lootusest”. Mulle tundub see veidi võõrastav ja millegipärast näib, et püha Paulus oleks küsimusele: „Härra, kas te jutlustate kristlikust lootusest?“, vastanud hoopis, et ta kõneleb Kristusest. Mõistete „kristlus“ ja „kristlik“ kasutamine religioosses retoorikas oma eemaldumisega usu keskmest devalveerib lootuse elulise pinge. Kui seda sõna lootus (krk elpis) üldse kasutada, siis piisaks pealkirjast „Lootusest“. Relativismist loobumisel saab tekkida kristlase jaoks küsimus, kas on üldse olemas mingit muud lootust kui see, mis on antud Kristuses.
„Kristlik lootus“ ühe lootusena paljude teiste seas ei pruugi lohutav tunduda. Seda enam, et kogu pühakirja ulatuses ei ole eraldi pealkirja „paganlikust lootusest“, kuigi tegelikult juttu sellest tehakse. Pealkirja lisamine kuhugi oleks põnev, et tekitada tõepoolest ehk siis dipolaarsusega teatavat äratundmisrõõmu neile, kes ei hooli üldse sellest, kas lootusega seoses räägitakse kristlusest, hinduismist, judaismist või mis tahes muust religioonist. Pealkirjad on aga vanemad kui meie ja nende panijad targemad. See tähenäriminegi pole muu kui sügavama mõistmise pärast kirjutatud ja osasaamiseks mitte pelgalt kristlusest, vaid Kristusest. Selleks, et apostli sõna võiks lohutada ja kinnitada meid lootuses ja usus, sest vastupidavamadki võivad väsida ja sihikindlamad eksida.
Tüdimus võib tekkida, kui vaatamata pingutustele ei ole loodetud tulemusi. Vaevanägemine muutub mõttetuks ja inimene väsib seda enam, et ta vananeb. Ei ole enam nii palju energiat ja pealehakkamist kui noores eas. Silmanägemine ja kuulmine kahanevad ja asjadki ei püsi enam meeles nii selgelt ja erksalt. Välise inimese poolest toimub kahanemine. Seepärast on muidugi hea kuulda kinnitust, et sisemise inimese poolest toimub uuenemine.
„Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.“ (Salm 16)
See ei ole iseenesestmõistetav protsess, päev-päevalt uuenemine on uue elu tulemus. Väline inimene kulub kogu loodu korra kohaselt, sisemine aga hoitakse uuenemises Kristuse läbi.
Mismoodi see käib? Mismoodi see tundub? Seda ei ole lühidalt hõlbus seletada ega mõista, aga me võime usaldada apostli kogemust ja evangeeliumi. Võime mõista ka läbi meie oma koguduse elu. Vananenud on jumalateenistuse kord ja meie kirikuhoonegi on iga aastaga üha vanem, ent uued inimesed ja põlvkonnad, kes oma kutsumist mööda on üha tulnud ja tulevad, et osa saada elust Kristuses, täidavad sellega nii meie ühise jumalateenistuse kui ka selleks valmistatud hoone.
Võib arvata, et Pauluse teine kiri korintlastele on kirjutatud mõnesuguste tagakiusamiste ajal. Võib mõista, et lause salmis 17 „Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au“ on kirjutatud julgustuseks ja kinnituseks, et kannatused ei kesta igavesti. Veel enam. Need on võrreldes võrratult suurema igavese auga päris tühised. Kannatused on rasked sellevõrra, kuivõrd inimene ei tea, millal need lõpevad. Vahel elatakse lootuses, et need lõpevad õige pea. Kui kannatuste lõppu pole näha ega loota, siis võib inimese sisemuses midagi murduda. Ta ei taha enam elada. Kõik on mõttetu ja valus. Surm võib siis tunduda ahvatlev.
Eutanaasiast on palju räägitud ses seoses. Miks peab inimene kannatama? Kui ta sureb, siis ju ei ole valu. Ei ole vaeva. Nõnda võetakse kõnelda surmast kui lunastusest. Paulus kirjutab aga rõhuga, et mitte surmas, vaid elus on lunastus. Hetke kerge ahistus tuleb ületada määratult suurema igavese au pärast. Ahistus ja kannatused on elu paratamatu osa au saavutamiseks.
„Meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.“ (Salm 18)
Nähtav ihu, kogu nähtav maailm on sündinu ja variseb põrmu. Seepärast rõhutab Paulus, et keskenduda tuleb nähtamatule, mitte nähtavale. Nähtamatud asjad on olulisemad. Nendes kätkeb igaviku tõotus. Nähtavad asjad mööduvad. Nähtamatud asjad on igavesed.
Inimene ja surm kohtuvad elus. Nii võime ütelda, et surm on seotud eluga, aga mitte vastupidi. Surm ei saa osaks olematule, vaid sellele, mis on olemas. Elu ei tulene suremisest, vaid surm kaasneb eluga. Inimene leiab igavese elu aga Kristuses. Jeesuse surma oma ihus kandes avaldub kristlases Jeesuse elu (2Kr 4:11jj). See mõttekäik eelneb perikoobile. Jeesus on surnuist äratatud, et igavene elu saaks osaks neile, kes usuvad.
Kristus on saavutanud võidu surma üle. Sellega pälvib ta usklike tänu ja kiituse, et Jumala arm võiks rohkeneda. Arm kasvab tänu kaudu, mitte hädaldamise ja kaebamise peale. See on hoopis teine hoiak, võrreldes näiteks Vana Testamendi kaebelauludega. Tänu andmine on osalemine Jumala elus nii, nagu Tema teotseb inimlaste juures.
Ma ikka hämmastun inimestest, kelle püsivaks meelelaadiks on rahulolematus, kelle jaoks miski ei ole nõnda, kui olema peab, kelle jaoks teised inimesed ei ole küllalt head. Vähe sellest, nad on üdini halvad ja kui neis ka on midagi head, siis ometi kõneldakse üksnes sellest, mis varju heidab teise nimele. Rahulolematus on kui üks õige eluhoiak. Midagi sellist, mis õigustab rahulolematut ja tema rahulolematust ja parem olemist kõigist teistest. See ei ole iseloomulik mitte üksikutele tänapäeval, vaid paljudele. Minu meelest kasvab sellisest rahulolematusest tüdimus, mida inimene ei saa ega tahagi ületada, sest see on midagi, mis kuulub igapäevaharjumuste juurde. Kõik halb peab olema, aga head võib kah vahel inimesele osaks saada. Kui apostel väidab: „Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au“ (salm 17), siis ta kõneleb vastu ehk tollasele ja tänapäevalgi levinud uskumusele, et au on kaduv ja hetkeline, ahistused ja kannatused aga püsivad ja kestvad. Kui nüüd inimesele saab osaks elu tema usku mööda ja ta on end kinnitanud lootusetuse ja tüdimuse külge, siis ei suuda ta mõista ennast ega maailma sellest lahus. Milleks siis veel vaeva näha ja püüelda? Mille poole ja milleks? Kui miski ei muutu ja inimese osaks on hääbumine ja surm, siis mis mõte on elul kui sellisel? Lõpeb ta ju niikuinii surmaga.
(Müstikute seas nimekaim, Meister Eckhart kirjutab ses seoses järgmist: „Nüüd ma oletan, et ühel inimesel on sada marka, sellest ta kaotab nelikümmend ja talle jääb siis kuuskümmend. Kui inimene alati tahab mõelda neile neljakümnele, mis ta on kaotanud, siis ta jääb lohutusetuks ja kurvaks. Kuidas võikski see kunagi lohutatud ja hädatu olla, kes pöörab enda kahju ja häda poole, ja seda endale kujutleb ja vaatab sellele ja vaatab seda hädaga ja kõneleb oma kahjuga ja kahju jälle kallistleb teda ja nad vaatavad üksteist palgest palgesse? Aga kui see nõnda oleks, et ta enda pööraks selle kuuekümne marga poole, mis tal on veel, ja pööraks selja neljakümnele, mis on kadunud, ja omale kujutleks kuutkümmend ja vaatleks teda ja kallistleks teda, siis ta kindlasti saaks lohutatud. Mis on ja hää on, see suudab lohutada. Mis aga ei ole ega hää pole, ja mis minu pole ja mulle on kadunud, see annab paratamatult häda ja lohutusetuse ja kurvastuse.“)
Kaduvas maailmas ei ole õigupoolest midagi, mida me ajapikku ei kaota. Kui inimene on noor ja elujõuline, siis ei mõtle ta selle peale, et ajapikku kaotab ta oma lähedased, tervise ja elamise viisi, mis talle lusti pakub. Selline arutleminegi võib üleliigsena tunduda, sest kui oled noor, siis tunduvad hoopis teised teemad olulised ja tähtsad. Elu on niikuinii raske ja keeruline, ei tasu seda ise keerulisemaks mõtelda ega elada. Mõtlemise ja elamise ülesanne aga ei ole midagi lihtsamaks ega keerulisemaks teha, vaid sügavamalt mõista ja tunnetada. Pöördumine Jumala poole on juba iseenesest pöördumine kõige kaduva ihalemisest ja hellitamisest tõelise kirkuse ja Armastuse poole. Mitte möödunusse ja kaduvasse klammerdumine, vaid enda avamine Jumalale, et Tema võiks täita meid rõõmuga.
Jeesus ütleb oma lahkumiskõnes jüngritele, kes on ängistuses ja mures sündmuste pärast, mis on tulemas (Jh 16:20–22): „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära“.
Märkus: Meister Eckharti tsitaat raamatust: Meister Eckhart, Jumaliku lohutuse raamat. Õilsast inimesest. Tlk Uku Masing. [Tartu]: Johannes Esto Ühing, 2005, lk 53.
Allan Praats (1963) on EELK Viljandi Pauluse koguduse õpetaja.
