Sissejuhatus
Käesoleva artikli eesmärgiks on korrastada mõtted ja arusaamad sellest, missugune on kahe apostliku isa suktsessiooniõpetuse areng. Üks neist on Antiookia piiskop Ignatius, kelle eluteest on teada vaid lühike lõik enne tema märtrisurma Roomas, umbes aastate 100 ja 120 vahel. Vangiteekonnal Rooma on ta kirjutanud vahepeatuste ajal Smürnas ja Troojas kuus kirja eri kogudustele ja ühe kirja piiskop Polykarposele. Need kirjad on lahkumiskirjad, loomult soojad ja tunnustavad, poleemika on nendes teisejärguline. Kirjad annavad hea ülevaate Ignatiuse teoloogilistest ja pragmaatilistest vaadetest ja ka tema isikust. Nendes kirjades sisaldub väga hästi välja kujunenud õpetus kiriku ametist.
Rooma Clemensi isikust on meil vaevu teateid, ka ise ei räägi ta endast midagi (v.a ehk tema eetos 1Clem 54:1). Tema kiri dateeritakse täpselt aastasse 96. See on mahukas manitsuskiri Korintose kogudusse ühe korratuse puhul, nimelt on kogudus põlanud ära kogudusevanemad. Clemensi kiri (1Clem) on seega sisult ja eesmärgilt teiselaadiline. Ka tema ametikäsitlus on teistsugune, mis tuleneb mõnel määral kirja erinevast laadist, enam veel aga erinevast kirikukorrast Roomas ja Korintoses, võrreldes Väike-Aasia ja Antiookiaga. See 1Clem eripära puutub otseselt meie teemasse, ametisse, kuna Korintoses on kogudus tõstnud mässu ametikandjate vastu. 1Clem on manitsuskiri, mis püüab parandada olukorda Korintoses. See on ameti apoloogia.
Apostlik suktsessioon kirikus eeldab kahte asja: apostleid alusena ja ametikandjaid selle edasiviijatena, samuti teatud seost nende vahel, teatud meelevalla edasiandmist ühelt teisele. Peale selle on suktsessiooni juures apostlite traditsiooni mõte ja ametikandjate ametisseseadmise kord. Kui apostlimõistet võib mõlema kirjakorpuse puhul pidada võrdlemisi sarnaseks, siis teised tingimused erinevad. Clemensi ja Ignatiuse kirikukord erineb juba ametikandjate nimetustes. Samuti erineb ameti liigendatus ja legitimatsioon ning selle põhjenduskäik. Kuna apostlikud isad on ajalooline vahelüli Uue Testamendi ja kirikuisade vahel, siis seega on nende seisukohad ameti teoloogia küsimustes, nagu üldse varakatoliikluse arengu määratlemises, väga olulised.
Varakatoliikluse mõiste
Alates sajandivahetusest on eksegeedid ja kirikuloolased vaadelnud algkristluse üleminekut varakatoliiklusesse. Sellest on saanud probleem, millele on antud erinevat sisu. Ühine on olnud selles arutelus hinnang asjadele, nimelt, vaimselt tugeva, elulähedase, entusiastliku algkristluse asemele astus kunagi aastate 60 ja 100 vahel sisemise jõuta, kristliku elu välistele vormidele tähelepanu pöörav ja välisele autoriteedile toetuv varakatoliiklus. See võis tähendada erinevaid ilminguid, näiteks usuõiguse asemel käsuõigust, lõpu ootuse asemel kodanlikku kõlblust, karismaatilisuse asemel kirikuõigust. Kõige olulisem on vara- katoliikluse teema ilmselt õpetuses kiriku ameti tähtsusest ja funktsioonidest.
Tänapäeval on väitlused varakatoliikluse üle kaotanud eelarvamusliku tooni. See on asjalik arutelu ja ma olen veendunud, et mõtlemine selle mõiste abil annab meile eksegeetilisi kriteeriume mingi teksti asukoha hindamisel eksegeetilisel ja kirikuloolisel maastikul.
Mõned varakatoliikluse tunnused oleksid järgnevad: 1) kiriku kord on miski, mis on olnud enne meid ja mis jääb ka pärast meid; siin on heaks näiteks Ignatiuse õpetus ametist; 2) kristlane, kui ta soovib olla vaga, ei pääse kiriku korrast mööda; siin on heaks näiteks Ign. Pol. 5:2, 3) võiks tuua veel ühe tunnuse, nimelt selle, et kirikukorda põhjendatakse õiguslikult; siin on heaks näiteks 1Clem 54:2 (ametisseseadmine). Mõtte eksegeetiline tähtsus seisneb selles, et kui rõhutame selget vahet algkristluse ja varakatoliikluse vahel, siis võime näidata paremini konkreetse teksti eripära algkristluse kontekstis. Kui aga leiame varakatoliikluse ja algkristluse vahel rohkem ühist, siis võime sellega näidata varajase kirikuloo järjepidevust.
Ignatiuse suhe varakatoliiklusesse
Varakatoliiklusele on ette heidetud Vaimu suunamist „kanaleisse“ ja selle reguleerimist. Seda on peetud ebaapostlikuks. Kuid kirikuloos on olnud ka teine tee, mis varakatoliiklusega tugevasti võistles, nimelt gnoosis. Gnoosises oli Vaim „vaba“. Kuid see osutus „veel halvemaks“ teeks kui varakatoliiklus, kuna see ei säilitanud kristlust äratuntavana, arenedes ise omaette usundiks.
Kuid üks tee varakatoliikluse kõrval, selle lähedal, on Ignatiuse oma. Tõepoolest on võimalik leida jooni, mis näitavad, et Ignatius pole varakatoliikluse arengu põhijoonel. Seejuures ei ole ta varajases kirikuloos mitte päris omaette, olles selgelt jätkuks Efesose kirja teoloogiale. (Efesose kiri nimelt on apostlitejärgse aja allikas, mis ei püüa korraldada apostlitejärgse aja kirikuelu lähtudes teesist, et pärast apostleid tulevad erilised ohud ja langemine. Selles on Ignatius Efesose kirjaga samal arvamusel. Peale selle on tõestatav Ignatiuse kirjanduslik sõltuvus sellest.) Lisaks on Johannese kirjanduses sarnaseid jooni, otsekui vaheteid varakatoliikluse ja gnoosise vahel.
Ignatiuse juures nimelt ei saa mööda küsimusest tema müstilisuse ja karismaatilisuse kohta. Tema õpetus ja isik on sellest läbi imbunud. Müstika üks määratlusi on see, et tulenedes sõnast myo ,silmi sulgema‘, on müstika tunnetus, mis ei põhine ümbritsevast saadaval teabel, vaid tunnetusel, mida on otsitud end hoopis sellest teabest eemaldades. Siinjuures pole tegu mitte ainult enese eemaldamisega argiteadvusest, vaid ka raamatutarkuse (kaasa arvatud Pühakirja) osakaalu vähenemisega. Ignatiuse kohta võibki see olla tabav, ta on müstik, kes mõtleb omas maailmas.
Ignatius tundub oma kirjades olevat keskendunud taevastele asjadele sedavõrd, et maised kaotavad tähtsust (välja arvatud tema antidokeetilise tendentsi raames, nt Magn 11; Trall 9; Smyrn 1:1). Ka kõik seosed inimeste vahel, koguduses, on sõnades „armastus, ühtsus“, tal on olemas teatud unio mystica. Kristlik elu tundub tõstvat kõik mingisse sfääri, kus on vaimulikud asjad: Jumal, sakrament, vaimulikuamet, ühtsus, ja need kõik on üksteise sees. Niisiis mitte üksteise kohal, vaid sees. Siin on selge vahe võrreldes Clemensiga. Clemens põhjendab oma kirjas korda ja korrataotlust, Ignatius aga räägib korra müstilisest tähendusest, kusjuures korra olemasolu Ignatius eeldab. Kord pole aga eesmärk omaette, vaid ühtsuse ja armastuse väljendus.
Efes 6:2 kirjutab ta: „Teie kord (eutaxia) Jumalas“. Magn 1:1 järgi on armastus polyeutaktos ,hästiseatud, hästikorrastatud‘. Tema õpetus paneb eri asjad üksteise sisse (mitte alla, nagu Clemensi õpetus), müstilisse ühtsusse. Selles kohas on Ignatius karismaatiline. See kord on vaba ja eeldab teatud armuandi, et seda heameelega teostada ja et selle tähendust mõista. See on karismaatiline kord.
Samas on see seotud kiriku ametiga. Trall 2:1 ühendab need kaks, kuuletumise piiskopile ja elu Jumalas: „Sest kui te allute piiskopile otsekui Jeesusele Kristusele, siis teie näite mulle elavat mitte inimese järgi, vaid Jeesuse Kristuse järgi.“ Ja olla valeõpetuse pooldaja ei ole Ignatiuse järgi mitte niivõrd korratus, kuivõrd haigus (Efes 7:1; 8:1).
Clemensi põhjenduskäigu iseärasused
Clemens räägib suuremas osas oma kirjast õigest kristlikust elust ning põhjendab oma vaateid mõnede sagelikorduvate mõistetega. Mõiste boulema ,tahe‘ (1Clem 8:5 jne) võib tähendada Jumala tahet korra ja meeleparanduse järele. Verb politeuesthai ,kodanikuna käituma, käituma‘ on tal tähtis väljend (1Clem 21 jne), samuti to kathekon ,kohus‘ (1Clem 41:3). Eriti selgelt näib olevat väljendatud kristliku vooruse mõiste kui to kathekon tes bouleseos ,kohus Jumala tahtes‘ (1Clem 41:3) ja politeuesthai kata to kathekon to Christo ,käituda Kristuse kohuse järgi‘ (1Clem 3:4). Siin on korduvad ja olulised mõisted üksteisega ühendatud. Ka on sarnaselt Ignatiusega au sees „armastus“ (1Clem 49:1–50:7).
Clemens on saanud oma mõtlemisele palju inspiratsiooni ilmalikust eetikast, näiteks räägib ta „ühiskasulikust“, ta väärtustab seda (1Clem 48:6; 51:1), kuid ka lihtsast argipäevatarkusest. 1Clem 37:4 põhjendab ta: „Suured ilma väikesteta ei saa olla, ka mitte väikesed ilma suurteta. Kõiges on teatud ühteliitmine (synkrasis), ja selles on kasu (chresis).“ Sellega seletab Clemens, et ka koguduses on inimesi, kel on madalam, ja inimesi, kel on kõrgem seisund. Me näeme siin selgelt, et kuulekust põhjendatakse analoogiatega kõikjalt, kus on kord, ka näiteks loodusest (1Clem 21; 40:1). Viimased näited on eeskujuks just korrapärasest toimimisest.
Peale looduse on ametiõpetuses tegemist korrapõhjendustega, mis toetuvad Pühakirjale. Pühakirja tõlgendab Clemens suurel määral kui eeskujude ja hoiatuste kogu. Ka ameti korra jaoks on eeskuju või typos Vana Testamendi amet (1Clem 40:2–5).
Korra põhjendust näeb Clemens „Jumala tundmise sügavuses saadud teadmises“ (ta bathe tes theias gnoseos, 1Clem 40:1). See sügavus siin on tõlgendatav kas sügavusena, millega Clemens vaatleb looduse ja inimühiskonna seaduspärasusi (tõlgendades eelnevatest peatükkidest lähtudes), või (järgnevast lähtudes) tõlgendades seda kui Pühakirja, mida Clemens õpetab tähele panema. Tõenäoline on viimane, kuna just järgnev (1Clem 40:1b–5) näitab kirikus valitseva korra eeskujuna Vana Testamendi ohvriteenistuse korda.
Samas ei saa Vana Testamendi preestriteenistuse korda näidata kui kiriku ameti selget analoogiat ja normi, pigem kasutab Clemens seda selles mõttes, et näidata, et ei ole kohane nõuda endale kõiki õigusi, tuleb arvestada, et mitte kõik pole igaühe jaoks, nagu see ei olnud ka Vanas Testamendis (1Clem 43:1jj). Võrdluskoht on lähedane, selle analoogia aga on siin kaudsem.
Ignatiuse tõlgendus apostliametist
Apostlike isade apostlimõiste tähendab Uue Testamendi raamatute omaga võrreldes tagasiminekut. Uues Testamendis tegelevad peaaegu kõik traditsioonid (Paulus, Ap, sünoptikud, Jh, Ef, Ilm) apostliameti loomuse küsimusega, kusjuures apostleid iseloomustab seotus Jeesusega ja see, et nad on kiriku aluseks. Apostlikel isadel muutub see tõlgendus vaesemaks, mis tähendab eelkõige seda, et pole nii selgelt määratletud, mil kombel apostlid kiriku aluseks oleva seisundi sisse võtavad, kuidas on see põhjendatud.
Vaadeldes apostlikäsitlust Ignatiusel tuleb meil seda teha kolmes punktis:
1. Apostlid kuuluvad kiriku ajalukku. Ignatiust peetakse lähedaseks gnoosisele, kuid ta erineb sellest oma ajaloohuvi poolest. (Tema kristoloogias on olulised teemad peale Kristuse metafüüsilisuse ka tema ajaloolisus.) Peale selle peab Ignatius meeles ka kiriku ajalugu, apostlikku ajalugu. Ignatius peab meeles apostlitega seotud kohti, nagu Rooma ja Efesus (Rom 4:3; 12:2). Ignatius peab Efesost Pauluse linnaks (Efes 12:2). Ta kirjutab, et Efesose kristlased on olnud ühel meelel apostlitega (Efes 11:2). Selles kohas on ta maininud Paulust, arvatavasti mõelnud ka Johannest (mitmus!). Küllap tähendab see, „apostlitega ühel meelel olema“ (aorist), nende traditsiooni alal hoidma, niisiis on siin apostlite traditsiooni mõte, kuid võibolla viitab see ka käitumisele nende suhtes siis, kui nad veel antud koguduse seas olid. Roomat peab ta Peetruse ja Pauluse linnaks (Rom 4:3).
Ignatiusel puudub mõte apostlite aja ja apostlitejärgse aja erinevusest, mis Clemensil on olemas (1Clem 44:1jj). Ignatiusel on kõik pigem ajatu, kuigi seotud ajaloolise Jeesuse Kristusega.
Peale selle kirjutab Ignatius, et Kirikul on apostlik loomus (apostoliko charakter; Trall praescr). Niisiis leiame temalt meie oma usutunnistuse mõtte, ajaloolises seoses aga väljendab see ilmselt traditsioonimõtet.
2. Kristlane võlgneb apostleile kuulekust (Trall 2:2). Näitekohad sellest oleksid: diatagmata ton apostolon (Trall 7:1); Ouk … hos apostolos hymin diatassomai (Trall 3:3); „Ma ei käsi teid nagu Peetrus ja Paulus, nemad on ju apostlid“ (Rom 4:3). Siin on koht, kus räägitakse apostli meelevallast. Pärast neid seda enam ei ole. Antud tõsiasja seletab see, et apostlite puhul on toimunud õpetus meelevallaga, mis on lähedane Jeesuse meelevallale. Apostleid kujutatakse lähedastena Jeesusele, piltlikult otsekui Jeesust ümbritsevatena (nt Magn 13:1; Trall 2:2). Siin on samuti traditsioonimõte, ilmselt ka kirjalik, kaanonimõte (vt järgnev lõik).
3. Apostleil on Ignatiuse kirjades veel üks tähendus, mis tundub olevat eelkõige kirjanduslik. „Põgenema evangeeliumi ja apostlite juurde“ on üks väljend Filad 5:1. See võib tähendada kas põgenemist apostlite isikute juurde või siis tähendab see hoidmist kirjalike evangeeliumite ja apostlite kirjade poole, kaanoni poole. (Ma arvan nimelt, et sisuliselt oli kaanon olemas veel enne selle vormilist ellukutsumist poleemika kaudu. Mitte ketserid ei ole loonud kirikut, vaid Kristus. Sama kehtib kaanoni kohta: mitte Markion, vaid kirik lõi selle.) Antud koha põhjal pole see „pühakirjapõhimõte“ küll selge. Koht Ignatiuse kirjas filadelflastele võib viidata ka eelnimetatute saatusele, see oleks siis manitsus või soov saada osa apostlite saatusest. Ignatius soovib leida sama surma Jeesuse ja apostlitega, et olla täiuslik (vt samas). Kuid siiski peab arvestama, et mõeldakse „kirjalikke evangeeliume ja apostleid“, kuna sarnaseid kohti on kirjades veel, mis viitavad just raamatutele: „prohvetid ja evangeelium“ (Smyrn 7:1), „prohvetid ja Mooses“ (Smyrn 5:1).
Ignatiusel on seega olemas apostlik (või kiriku) traditsioon. See on näha ka Magn 13:1: „Püüdke siis saada kindlaiks Issanda ja apostlite õpetustes (en tois dogmasin).“ Suktsessioonimõtet, täpsemalt (piiskopi)ameti apostlikkuse mõtet oleks Ignatiusel raske leida. Fischer näeb seda Trall 7:1; 12:2 (Fischer 1956, 127), kuid ilmselt on siin tegu vaid mõlema, piiskopi ja apostlite mainimisega lähestikku. Esimeses neist on traditsiooni-, teises korramõte.
Kokkuvõtteks tuleb tunnistada seda, et ligipääs apostleile on Ignatiuse järgi olemas (punkt 2), et apostlid kuuluvad ajalukku (punkt 1) ja et see ligipääs on kuulutuses (punkt 3) ja et seda saab teostada oma eluga (punkt 1). See on traditsioon. Samas puudub Ignatiusel ligipääs apostleile ajaloos tagasi, kiriku ametikandjate kaudu, ametijärgnevuse kaudu. Ignatiusel on küll väga selge ametiõpetus, selguse ja asjale keskendumise poolest kogu algkristluses silmapaistev, aga suktsessiooniõpetus tal puudub.
Väljakujunenud suktsessiooniõpetuse puhul tuleks eeldada läbimõeldud käsitlust ametisseseadmist. See on olemas Clemensil, kuid Ignatiusel mitte. Ootuspärane oleks see olnud Rom 9:1. Selle järgi vajab Süüria Antiookia uut piiskoppi, kuna praegu on seal Ignatiuse sõnul piiskopiks Jeesus Kristus. Kuid seda, mis nõuetele peab uus piiskop vastama, ei öelda.
Ignatiusel puudub õpetus ametisseseadmisest. See ei ole tulnud kõne alla. Ignatius kasutab küll kolm korda (Filad 10:1; Smyrn 11:2; Ign Pol 7:2) sõna cheirotoneo, kuid see tähendab alati saadikute „määramist“, nimelt reisiks Antiookia kogudusse. Ka siin ei tähenda see „käte peale panemist“.
Tõenäoliselt puudub Ignatiusel see õpetus seetõttu, et ta vaatab tõsiasju kaasajas. Põhjendust millelegi ei too ta mitte minevikust, vaid oma müstilisest tunnetusest. Esikohal on Ignatiuse jaoks ühtsus, armastus ja muud taolised väärtused. Just need määravad kõik. See on Ignatiusel midagi enamat kui usuaalne parenees. See on midagi, mille võib panna vastu varakatoliikluse liigsele rõhutamisele Ignatiusel.
Clemensi apostlimõiste
Clemensi jaoks on apostlid ajaloolised eeskujud, „lähema aja vägimehed“, „head apostlid“ (1Clem 5). 1Clem 47:4 on väljend apostolois memartyremenois ,tunnustatud apostlid‘. See väljendab Clemensil (1Clem 44:3 järgi tõlgendades) tunnustust õige elu ja teenimise eest.
Seega on ka Clemensi apostlimõiste üsna suurel määral kristliku käitumise eeskujude esitamise teenistuses. Siiski on Clemensil ka sügavam apostlikäsitlus, nimelt sedavõrd, kui Clemens tunneb sama pärimust Apostlite tegude raamatuga. Siinkohal võiks öelda, et tema apostlikäsitlus on Uue Testamendi omale isegi väga lähedane. U. Schnelle leiab, et 1Clem 5 ja 42 apostlipilt on lähedane Ap omale (Schnelle 1994, 285). Leiame 1Clem 42:3 tõesti apostli määratluse: apostleil on ülestõusmise läbi Jeesuse käsk ja veendumus, neile usaldati Jumala sõna Püha Vaimu veenmise läbi ja nad läksid kuulutama Jumala riiki (vrd Lk 24:44–49; Ap 1:1–8).
Siin me märkame, et ühtlus nende allikate vahel on selles lülis, mis ühendab Jeesust ja apostleid. Ka Ap on olemas suktsessioon selles kohas, Jeesuse ja tema tunnistajate vahel, kuid järgmises üleminekukohas, apostleilt vanematele, enam mitte. Üleminekul apostlite ajast apostlitejärgsele ajale on iseseisvaks põhimõtteks juba traditsioon, ja see ei nõua suktsessiooni tuge. Kuidas on see Clemensil, seda vaatleme veel järgnevas.
Ignatius legitimatsioonist
Ignatiusel on oluliseks küsimuseks legitimatsioon, ja selles on ta sageli otse heaks näiteks sellest, mis on varakatoliiklus. Kiriku elu legitimeerib piiskop (laiemalt võttes üldse ametikandja), tema kohalolu, tema nõusolek. Seetõttu kirjutab Ignatius palju piiskopile kuuletumisest (Magn 2; 3; 4; Efes 5:3), ja ka kuuletumisest muudele ametikandjatele nagu vanematekogule või diakoneile (nt Efes 2:2; Ign Pol 6:1).
Trall 3:1 loetleb Ignatius kiriku ametid üles ja lisab: choris touton ekklesia ou kaleitai. Seega legitimeerib amet kiriku. Amet on kirikule „kaasasündinud“, amet kuulub kiriku müsteeriumisse.
Piiskopiameti kõrget seisundit näitab väljend „kõigi piiskop“ (Magn 3:1), mõeldud on Isa. Piiskopametiga on Ignatiusel seotud tähtis legitimatsiooni alus, ainult piiskopi juuresolekul on armulaud õige (Smyrn 8:1). Niisiis on inimese südametunnistus seotud ametiga ameti ja armualaua ühtsuse kaudu (Filad 4). Võib öelda, et armulaud ja amet on võrdsena müsteeriumi osaks (Filad 4), mõlemad on kõrgele tõstetud, tundub, et amet koguni tervikust ülespoole. Peale selle tulevad veel teised sama tendentsiga seisukohad, mis on distsipliiniga seotud, nt Efes 5:3: „Püüdkem siis mitte seista vastu piiskopile, et me oleksime allaheitlikud Jumalale“; Smyrn 9:1: „kes teeb midagi piiskopi eest salaja, see kummardab saatanat“, ning Trall 7:2; Filad 3:2.
Hierarhia kirjeldus Ignatiusel kõlab: „Järgnege kõik piiskopile, nagu Jeesus Kristus Isale, ja vanematekogule nagu apostlitele, aga diakonite ees tundke aukartust otsekui Jumala käsu ees“ (Smyrn 8:1); ja „piiskopi juhatades Jumala kohal ja vanemate (olles) apostlite nõukogu kohal ja diakonite (toimetades) neile usadatud, minu jaoks kõigesulnimat Jeesuse Kristuse teenimist“ (Magn 6:1). (Samalaadsed seisukohad on Smyrn 12:2; Ign Pol 6:1; Filad praescr; Trall 2:2.)
Formaalselt on ametite järjekord peaaegu alati sama: piiskop, vanem, diakon (nt Trall 2; 3; Filad praescr). Sellest on sündinud klassikalisekssaanud ametite jaotus kolmeks, kuid mina soovin seda jaotust teisiti tõlgendada. Nimelt märkan ma, et Ignatiusel on selle jaotuse juures rõhutatud esimest ja viimast liiget, piiskoppi ja diakoneid, kusjuures keskmine liige, vanemad, on saanud vähem tähelepanu.
Piiskopiamet
Piiskopi ameti kohustustest räägib Ignatius Ign Pol 1–4. Need on valdavalt kor- raga ja korratuse tagajärgede talumisega seotud, kuna räägitakse valvamisest (Ign Pol 1:3; ainus koht Ignatiuse kirjades). Palju on juttu talumisest ka kannatlikkusest. Konkreetsemalt räägib Ignatius siin kohustustest, piiskopil tuleb näiteks hoolitseda (koos Issandaga) leskede eest (Ign Pol 4:1). Eeldatakse inimeste tundmist, et neile näiteks abiellumise asjus nõu anda (Ign Pol 5:1j).
Piiskopil on alati vaimulik meelevald, ka kui ta vaikib, sest ta on piiskop, kelle Jumal on oma valdusse saatnud (Efes 6:1). Magn 3:1–2 järgi allutakse noorele piiskopile Jumala auks, ilma teeskluseta, mitte et nähtavat piiskoppi võiks petta, vaid küsimus on selles, kas hoolitakse Jumalast. Jumal seisab seega piiskopi taga. Siinsamas on vastandid: „ilma piiskopita midagi tegema“ ja kath’ entolen synathroizesthai (Magn 4).
Ignatiuse poolt siinkohal kirjutatu on peale selle, et olla Ignatiuse arvamus ja tema koguduse kord, minu arvates ka tabav näide sellest, mida kujutab endast varakatoliiklus. See on „teha korrast Jumala seadus“ (A. von Harnacki määratlus), selline kord, millest kristlane ei pääse mööda. Pole ju usuelu ilma armulauata, pole ka armulauda ilma piiskopita. Siinkohal võib küsida, kuidas on Ignatius tõstnud oma ameti nii kõrgele. Kuidas on ta muutnud usu sisu võrreldes Uue Testamendiga sedavõrd? Kuid seda tuleb seletada Ignatiuse konventiklitevastase tendentsiga. Et Uues Testamendis polnud armulaua pühitsemine ametikandja eesõiguseks, ei tähenda seda, et seda võis teha igaüks. Seda võis teha kogudus. Ignatiuse ajal on aga nii, et paratamatult viibib armulaua puhul piiskop kohal, vähemalt ei toimu see ilma tema teadmata. Selle korra- ja legitimatsioonipõhimõtte võis Ignatius saada ka juba oma eelkäijalt.
Vanematekogu loomus
Ignatiuse vanemates on nähtud hilisema kiriku preestriametit, nii-öelda vaimulikuameti teist pühitsusastet. Mina arvan, et Ignatiuse vanemaametit tuleks tõlgendada rohkem lähtudes selle kaasajast või veidi varasemast ajast, eriti hea ja tulemuslik oleks aga võrdlus juutlusega. Selle põhjal ilmneb, et vanemaamet on midagi tunnustatud organiseeritustaseme saavutanud ilmik- vastutuse taolist. Juudi sünagoogi vanem ei olnud preester ega rabi, vaid ilmik.
Ka kristluses võisid „vanemad“ olla küllalt laialivalguv mõiste, nad ei pruukinud olla saavutanud kindlat seisundit näiteks kui sõnakuulutajad. Just nii tõlgendaksin ma vanemate seisundit Ignatiuse mõttes. Nad on seisundilt piiskopi ja diakonite vahel, kuid funktsioonilt nendest ebakindlamas, määramatumas seisundis. Nad on austatud ja neid peetakse alati meeles, kuid seda eelkõige nende isiksuste pärast. „Vaid alluge ka vanematekogule otsekui meie lootuse Jeesuse Kristuse apostleile“ (Trall 2:2). Alles teises järjekorras tuleb nende amet, nende seisund koguduses. Siiski on ka Ignatiuse kirjades vanemate seisundi ebakindlus, kuigi nad moodustasid kogu ja kuulusid selle koguna lahutamatult kogudusse, siiski tuntav, kui seda võrrelda piiskoppide ja diakonite omaga. Seda võib seletada sellega, et viimased võisid pühendada rohkem aega kogudusele, kuna vanemail oli ilmselt igapäevatöö mujal.
Kirjandus:
Fischer, Joseph (1956). Die apostolischen Väter. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.
Schnelle, Udo (1996). Einleitung in das Neue Testament. 2. durchgesehene Auflage. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Märkus: apostlike isade kirjad on eesti keeles ilmunud väljaandes „Apostlikud isad“. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002.
Lühendid (piibliraamatute lühendid on vormistatud Eesti Piibliseltsi kohaselt, apostlike isade teoste lühendid on kursiivis):
1Clem – Clemensi esimene kiri
Efes – Antiookia Ignatiuse kiri efeslastele
Filad – Ignatiuse kiri filadelflastele (praescr – sama kirja eessõna)
Ign Pol – Ignatiuse kiri Polykarposele
Magn – Igantiuse kiri magneslastele
Rom – Ignatiuse kiri Rooma kogudusele
Smyrn – Ignatiuse kiri smürnalastele
Trall – Ignatiuse kiri tralleislastele (praescr – sama kirja eessõna)
Vallo Ehasalu (1973) on teoloogiamagister, EELK Elva koguduse õpetaja ja Valga praostkonna praost, mitme teoloogilise kõrgkooli õppejõud.
