Jõulud on eestlastele väga olulised pühad, kuid milline tähendus on neil pühadel meie inimese jaoks? Keskmine eestlane ei ole traditsioonilises mõttes religioosne ja seepärast ei ole jõulud tema jaoks ka usupühad. Või siiski? Küllap sõltub palju sellest, mida me „usu“ all mõistame. Elame maal, mille kultuuritaust on kristlik ja seepärast pole usutav, et mõni eestlane ei oleks kuulnud midagi Jeesuse sündimisest. Võimalik, et ta on sellest kuulnud isegi kirikus, sest kui muidu mitte, siis jõululaupäeval käivad kirikus ka paljud, kes ennast usklikuks ei pea. Miks nad sinna lähevad? Sest nii on kombeks. Sest jõulukirik on ilus, jõulujumalateenistus koos jõuluevangeeliumi lugemise ja jõululauludega loob erilise harda tunde. Ja inimene vajab seda, me kõik vajame seda – peame end siis usklikuks või mitte.
Aga mida tähendab „usklik“? Sellel sõnal võib rahva hulgas olla negatiivne tähendus, seostudes paljudele agressiivsete tänavamisjonäridega, kes suruvad oma usku peale, ja eestlased on eriliselt tundlikud kõige suhtes, mida neile peale surutakse. „Usklik“ võib seostuda ka lihtsalt fanaatikutega, kes vaatavad sind vihase pilguga, sest sa pole nende meelest usklik, vaid „maailma inimene“. Paraku on just sellised kogemused põhjuseks, miks inimesed usust midagi teada ei taha.
Aga on veel üks põhjus – nimelt ei kõneta traditsiooniline kristlik sõnum paljusid. Ja mitte ainult sellepärast, et sõnad, nagu „Jumal“, „patt“ ja „lunastus“ on neile mõistetamatud või seotud stereotüüpidega (à la et Jumal on habemega mees pilve taga, keda usuvad vaid lollid ja lihtsameelsed; et patt on kindlasti midagi, mis on seotud seksiga jne), vaid seepärast, et maailm, milles kristlik sõnum sündis, on neile kauge ja võõrastav. Küllap on seda kogenud iga inimene, kellel pole eelteadmisi Piiblist ja kes on siis ühel päeval võtnud ennast kokku ja hakanud Piiblit lugema. Tavaliselt lõppeb see juba üsna peatselt, ja mitte ainult sellepärast, et Vana Testamendi isikute ja suguvõsade loetelud tunduvad tüütud, vaid sageli ka seepärast, et Jumal tundub neile vägivaldne ja kogu Piibli maailm võõrastav. Oleksime ülekohutused inimeste suhtes, kellel on selline kogemus Piibli lugemise või jutluste kuulamisega, kui me seda neile ette heidaksime. On tõsi, et inimese bioloogiline olemus ja eksistentsiaalsed küsimused – küsimus elu mõttest, kurjuse ja kannatuste olemasolust või inimese kohast universumis – on jäänud samaks, mis Piibli kirjutamise ajal. Ometi on võrreldes Piibli ajaga muutunud ühiskond ja kultuur, ja need ei ole vaid „maailmateatri“ väline lavapilt, vaid asjad, mis mõjutavad oluliselt inimese maailmanägemist ja enesemõistmist. Küllap on õigus teoloog Toomas Paulil, kui ta ütleb oma Uue Testamendi tõlke eessõnas: „Piibel ei ole kerge lektüür. Aja ja kultuuri distants, rohke pildikeel ja sümbolite kasutamine teeb kirjutatu mõistmise õppinud teoloogilegi vahel probleemiks.“ Sellele võiks lisada, et Piiblis on asju, mis ilmselt jäävadki tänapäeva inimesele mõistetamatuks, aga kindlasti on Piiblis ka asju, millel oligi vaid tähendus omaaegses kultuurikontekstis, ja mida ei ole seepärast mõtet püüdagi tänasesse maailma üle kanda. Sellised asjad ei tohiks siiski varjutada seda, mis on Piiblis oluline ja mille tähendus püsib läbi aegade. Aga tuleme tagasi jõulude tähenduse juurde.
Igal jõuluõhtul loetakse kirikutes Jeesuse sünnilugu. See lugu ilmselt võõristust ei tekita, pigem sentimentaalsust, sest siin on juttu millestki, mis inimesi liigutab ja puudutab – ühe lapse sünnist. Ja ega ole vist raske uskuda, et kunagi sündis Juudamaal poiss nimega Jeesus (kelle nimi oli tollal juutide seas sama levinud, nagu Juhan või Jaan sada aastat tagasi eestlaste hulgas), ega sedagi, et tollest Jeesusest sai suur usuline õpetaja, kes võimuloleva seltskonnaga tülli läks ja risti löödi – enamus ajaloolasigi sellise Jeesuse olemasolus tänapäeval ei kahtle. Kuid veendumus selles, et kord elas Jeesus, ei ole veel usk kristlikus mõttes. Kristlik sõnum, mida jõuluõhtul kuulutatakse, ütleb selle sama Jeesuse kohta, et ta on Jumala Poeg või lausa inimeseks saanud Jumal. Seda mittekristlased enam ei usu ja on loomulik, et ei usu, sest teaduslikult seda tõestada ei saa. Ja kui inimene ei usu, et on Jumal, miks ta peaks siis uskuma, et Jeesuses sündis Jumal inimeseks? Jumal sündis – kas see ei tundu kuidagi liiga mütoloogiline? Kindlasti meenuvad kohe kreeka müüdid jumalate sündimisest. Ja seepärast on mõistetav, et paljude inimeste jaoks on jõululugu lihtsalt üks ilus muinasjutt, mida küll tahetakse kuulata, aga mida ei usuta.
Meil pole võimalik tõestada, et Jeesuse sündimine toimus täpselt nii, nagu evangeeliumid seda kirjeldavad. Me võime seda küll uskuda, aga ei pea, sest usk kristlikus mõttes ei tähenda veendumust selles, et kõik piiblilood on sündinud täpselt nii, nagu me neid lugeda võime. Nii arvavad näiteks mitmed Uue Testamendi teadlased, et tegelikult ei sündinud Jeesus Petlemmas, vaid hoopis Naatsaretis (sest Uues Testamendis on olemas ka pärimus, mis seostab Jeesust Naatsaretiga ega tea Petlemmast midagi) ja et Petlemm muudeti ta sünnikohaks vaid seetõttu, et selle paigaga oli seotud üks vana prohvetiennustus, mida hakati seostama Jeesusega. Kristlik usk selle sõna kõige sügavamas tähenduses ei tee sellistest asjadest probleemi, vaid küsib: mis on jõululoo tähendus meie jaoks? Mida see lugu meile öelda tahab? Mis on selle loo tuum? Nii asjale lähenedes on jõululoos viimselt olulised vaid kaks asja – see, et Jeesus tõepoolest sündis, et ta oli reaalne lihast ja verest inimene, mitte vaid vagade algkristlike kirjameeste väljamõeldis, ja see, et temas sündis inimeseks Jumal.
Loomulikult tekitab viimane väide mittekristlastes võõristust, sest see on midagi, mis ületab nende kujutlusvõime piirid. Et on mingi kõrgem vägi või võim, mida Jumalaks nimetatakse, seda tunnistavad ka paljud inimesed, kes ennast ise usklikuks ei pea. Kuid see Jumal on nende meelest kusagil väga kaugel ja kõrgel. Kuidas saab Jumal, kes on väljaspool aega ja ruumi, ja kes ei ole olend, vaid olendite Looja ja kõige oleva alus, sündida inimeseks? Olgem ausad – ega me ei suudagi seda endale ette kujutada, ja kui me hakkame Jumalat kujutama mingi ruumilist keha (olgu pealegi meile tundmatust ainest) omava olendina, kes siseneb inimese kehasse, satume fantastilistesse spekulatsioonidesse, mis juhivad meie mõtted kõrvale kõige olulisemalt – et Igavene ja Lõpmatu, kes asub sealpool nähtava maailma piire, kuigi endast hetkiti inimestele märku annab, on kord erilisel viisil näidanud end ajas ja ajaloos, ja et sellel sündmusel on mõju, mis kestab läbi aegade ja puudutab meidki. Jõuluevangeelium ei räägi meile ju Jeesuse sünnist kui lihtsalt ühest muistsest sündmusest teiste seas, vaid kui millestki erilisest ja erakordsest.
Jõulusõnumit võib väljendada ka mittekristlasele mõistetavate sõnadega: jõulude rõõmusõnum on see, et universumil ja inimesel on mõte. See ei ole endastmõistetav. Me kõik oleme ju – vähemalt teatud eluhetkedel – kogenud elu mõttetust. Paljud arvavad ka väljaspool masendushetki, et olles justkui paisatud siia maailma, on meie elul vaid see mõte, mille talle ise anname. Jõulude sõnum ütleb meile aga midagi hoopis enamat – hoolimata mõttest, mille me ise oma elule anname, on meie elul ka mõte, mis on meile antud, mis ei sõltu meist ja püsib ka siis, kui me ise endal mingit mõtet ei näe. Kui see salapärane Tundmatu, kes on väljaspool aegruumi ja keda me „kiriku keeles“ Jumalaks nimetame, tuleb Jeesuse kaudu meie juurde ja meile end seeläbi tunda annab, siis me ei pea mõtlema, et Ta on meist kõrgel ja kaugel – Ta on küll väljaspool nähtavat maailma, kuid ometi meie lähedal. Ja kui Ta siseneb meie maailma, siis küllap on sellel maailmal ja inimesel Tema jaoks mõte.
Ka meie jaoks võiks elul olla mõte. Mis see võiks olla? Me ei tea seda, kuid üks on kindel – jõuluevangeelium ütleb meile, et meie olemasolul on mõte, mis ulatub sügavamale elu pealispinnast ja on suurem, kui mõte, mille me ise oma elule anname. Kui jõulude sõnum meid puudutab ja me hakkame tajuma, et me kanname endas saladust, mõistatust, mis otsib endale lahendust, siis hakkame me kogu oma elu nägema hoopis uues valguses ja meie ellu tuleb rõõm ja vabadus.
Jaan Lahe (1971) on teoloogiadoktor, Tallinna Ülikooli usundiloo õppejõud ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenib EELK Mustamäe Maarja-Magdaleena koguduses.
