Arvamused

Konfessionaalsus – pakendisilt või emakeel?

Kuigi Martin Luther ei soovinud luua uut kirikut, veel vähem omanimelist kirikut, sündis usupuhastuse tulemusena ometi hulk uusi kirikuid. See ei tähenda, et reformatsioonile eelnenud ajal oleks kirik olnud organisatsiooniliselt ühtne. Selleks ajaks oli „suurest kirikulõhest“, mille tulemusena ida ja lääne kirik eraldusid, möödas juba peaaegu pool aastatuhandet, ent erinevused ida ja lääne kiriku vahel olid olemas juba varakristlikul perioodil. Ka varakristlus oli äärmiselt mitmepalgeline nähtus – erinevad jumalateenistuse korrad, teoloogilised arusaamad ja vagaduslaadid esinesid juba ristiusu esimestel sajanditel. Esimeste kristlike sajandite pilt kirikust tundub kohati nii kirev, et paljud tänapäeva varakristluse uurijad eelistavad kristluse asemel rääkida „kristlustest“. Mõned teoloogid, nagu näiteks Helmut Köster ja James M. Robinson, on seisukohal, et paljusus teoloogilistes vaadetes ja vagaduslaadides oli olemas juba siis, kui esimesed kristlaste põlvkonnad andsin sõnumit Kristusest edasi suuliselt. Ka erinevusi Uue Testamendi teostes on seletatud algkristlike „koolkondade“ paljususega. Käsitlus terviklike vaadetega ja vaimselt ühtsest kirikust, mis alles hiljem „eksiõpetuste sissetungi tulemusena“ killustus, tundub praeguste teadmiste valguses olevat pigem ajalooteoloogiline konstruktsioon kui ajalooline tegelikkus. Christoph Markschies, Roelof van den Broek ja teised varakristluse uurijad on näidanud, et teatud ühtlustumine kirikukorralduses ja -õpetuses, mis antiikaja lõpuks saavutati, oli pikemaajalise protsessi tulemus, kuid kirikusisesed erinevused ei ole lakanud kunagi.

Paljusus ja ühtsus

Paljusust võib hinnata mitmeti. Selles võib näha kiriku rikkust, ent samas on see olnud (ja on veel nüüdki) probleemide, pingete ja koguni konfliktide allikas. Jeesus palub oma ülempreesterlikus palves omade eest „et nad oleksid üks“ (Jh 17:22) ja kristlaste seas on olnud läbi aegade neid, kes on tundnud, et viimselt ongi nii, nagu öeldakse ühes algkristlikus usutunnistuses: „üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees“ (Ef 4:5–6). Veel tänagi tunnistab suur osa kogu maailma kristlastest igal pühapäeval, et nad usuvad „üht püha kristlikku Kirikut“ – ja seda konfessioonide paljususe kiuste. See ei ole teesklemine, ei ole tõsiasjade mahasalgamine, sest kristlik usk näeb kaugemale silmaga nähtavast ja käega katsutavast tegelikkusest.

Kuigi ajalooliselt vaadatuna on üpris kindel, et kristlaste seas ei ole kunagi olnud vaimset ühtsust ja kindel on seegi, et kunagi pole eksisteerinud ühtset, kõiki kristlasi ühendavat kirikuorganisatsiooni (kui me ei pea selleks just mõned aastakümned eksisteerinud Jeruusalemma algkogudust), on ometi tervitatav, et erinevate konfessioonide kristlased otsivad seda, mis neid ühendab, ning püüavad leida suuremat teineteisemõistmist. Teame, et seda on raske saavutada, kuid see ei ole piisav põhjus, et ettevõtmisest loobuda. Teineteisemõistmine ja koostöö on eesmärgid, mille nimel tasub pingutada, ning erinevad kirikud on alates oikumeenilise liikumise tekkimisest siin juba ka saavutusi teinud.

Mis on aga oikumeenilise liikumise lõppeesmärk? Kas selleks on võimalikult suur teineteisemõistmine ja teineteise erinevuste aktsepteerimine, või unifitseerumine, st kirikute võimalikult sarnasteks muutumine? Tundub, et selles küsimuses ongi kaks konkureerivat nägemust. Kuid on veel ka kolmas nägemus – konfessioonidevaheliste erinevuste ignoreerimine. Tundub, et viimasest on saanud üks trende tänapäeva Euroopas, ja ka meie luterlikus kirikus.

Akonfessionaalsus kui trend

Aeg-ajalt tundub mulle, et konfessionaalsusest rääkimine on meie kirikus out. Loomulikult räägitakse sellest, et oleme luterlik kirik (kuni tänaseni on see ju veel ka osa meie kiriku ametlikust nimetusest), kuid jääb mulje, et osa kiriku liikmetest ei teadvusta endale, mida see sisuliselt tähendab. Luterlus on, kui kasutada võrdlust, osade inimeste jaoks otsekui pakendisilt ja ei midagi enamat. Aga ometi on neid, kelle jaoks ta on kui emakeel. Ilmselt on kardinaalselt erinev suhtumine oma konfessionaalsesse eripärasse ka üks põhjus, miks meie kiriku erinevad „parteid“ ei suuda üksteist mõista.

Konfessionaalsus kui emakeel 

Ma võrdleksin konfessionaalsust emakeelega mitmes mõttes. Nii nagu keel on vahend reaalsuse väljendamiseks, nii on ka iga konfessioon otsekui märgisüsteem, mis püüab edasi anda „vaimulikku reaalsust“. Vaevalt et keegi, kes mõistab keele olemust, vaidleks selle üle, milline keel väljendab reaalsust kõige adekvaatsemalt. Kindel on, et ka inimene, kes valdab paljusid võõrkeeli, suudab tõelust kõige paremini edasi anda oma emakeeles – see on talle ikkagi kõige adekvaatsem vahend reaalsuse väljendamiseks. Kristlane ei pea arvama, et ainult tema konfessiooni liikmed saavad õndsaks, kuid tema konfessioon on talle ikkagi kõige täpsem „keel“ jumalikest asjadest rääkimiseks. Emakeel on osa inimese identiteedist, sellega on seotud keelest veelgi laiem märkidesüsteem, mida me nimetame kultuuriks. Inimene ei saa oma emakeelest täielikult loobuda – isegi siis mitte, kui ta loobub selle aktiivsest kasutamisest.

Võib eeldada, et praegused konfessioonid on mööduvad nähtused kirikuloos, ja kindlasti kehtib sama ka praeguste keelte kohta, sealhulgas meie emakeele kohta, kuid see ei tähenda, et me ei peaks püüdma oma emakeelt kaitsta ja hoida. Nii, nagu keelte väljasuremisele ei järgne ühtse „algkeele“ juurde tagasipöördumist (keeleteadlaste enamus ei usu, et midagi taolist üldse kord eksisteeris), vaid rahvaste ja kultuuride hääbumine, nii muudab ka konfessioonipiiride hägustumine ja konfessioonide eripära kadumine meid lihtsalt mingi ebamäärase „üldkiriku“ liikmeteks, mitte ei vii tagasi Jeruusalemma algkoguduse aega, mil kirik (loe: kogudus) oli organisatsiooniliselt üks. Olla kristlane, ja mitte kuuluda ühtegi konfessiooni, on tänapäeva konfessionaalses maailmas ilmselt sama võimatu, kui olla inimene ja rääkida inimkeelt, omamata emakeelt. Isegi siis, kui inimene peab ennast kristlaseks, kes ei kuulu ühtegi kirikusse, on ta oma kristluse ometi kusagilt saanud, ja enamasti on sellistel inimestel üpris konkreetne konfessionaalne taust – on vaid mingid (enamasti subjektiivsed) põhjused, miks nad ei soovi enam kuuluda kirikusse kui organisatsiooni.

Olen siiralt hämmastunud, milline teadmatus valitseb paljude meie kiriku nooremate liikmete hulgas isegi luterluse põhialuste tundmises – ei teata midagi õigeksmõistuõpetusest, ei tehta vahet käsul ja evangeeliumil. Selle kõrval on olemas „teadlik teadmatus“ – on neid, kellele luterlus tundub lihtsalt vanamoodne, kuiv ja väheatraktiivne, ja kes püüavad neid puudujääke korvata laenudega roomakatoliku või õigeusu kirikust, või siis erinevatest vabakirikutest. Loomulikult saab alati laenata puuduvat mujalt – nii nagu keeldegi laenatakse uusi sõnu teistest keeltest. Kuid nagu iga keel on terviklik süsteem, nii on seda ka iga konfessioon, ja seepärast peaks teistest konfessioonidest elemente üle võttes ja uut vanaga integreerides arvestama ikkagi oma konfessiooni vaimse eripäraga, nii nagu keelde uusi sõnu üle võttes tuleb arvestada oma emakeele grammatikaga. Me võime oma usulises arengus jõuda küll faasi, kus konfessionaalsed erinevused ei ole enam olulised, aga ilmselt ei saa konfessionaalsust kõrvale heita nagu kõlbmatuks muutunud pakendit või moest läinud riideeset ja minna mööda viiest sajandist ajaloost ja teoloogiast nii, nagu neid ei oleks olnudki. Näiliselt võib see olla võimalik, kuid tegelikult oleks see enesepettus. Kirik ei saa aga toetuda enesepettusele, vaid üksnes tõele. Tõde, millest kõneleb ristiusk, on aga tõde, mis on vahendatud meile ajaloo kaudu ning kui konfessioonid on „keeled“, mille abil kristlaskond püüab väljendada oma arusaamu ajaloos aset leidnud Jumala ilmutusest, siis ei tohiks me ignoreerida ei ajalugu ega oma ajaloos väljakujunenud konfessionaalset eripära – need on otsekui juured, mis meid toidavad ja annavad meile elu.

 

Jaan Lahe (1971) on teoloogiadoktor, Tallinna Ülikooli usundiloo õppejõud ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenib EELK Mustamäe Maarja-Magdaleena koguduses.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English