Esiletõstetud lood

Teisel pool piire (Gl 3:23-29)

“Enne usu tulekut me olime aga Seaduse valvealustena vangistatud usu ilmutamiseni tulevikus. Nõnda siis on Seadus olnud meie järelevaatajaks kuni Kristuseni, et me saaksime õigeks usust. Et nüüd aga usk on tulnud, siis me ei ole enam järelevaataja all. Nüüd te olete ju kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuse, sest need kõik, kes teie seast on Kristusesse ristitud, on Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest teie kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te aga olete Kristuse päralt, siis tähendab see, et te olete Aabrahami seeme ja pärijad tõotuse kaudu.”  (Gl 3:23-29)

Armsad kirikulised! Armas Usuteaduse Instituudi kogudus!  

Juudi päritoluga filosoof ja religiooniuurija Hans Jonas on öelnud, et üheks oluliseks erinevuseks muistsete kreeklaste ja Ees-Aasia inimeste vahel oli viis, kuidas nad mõtlesid maailmast. Kui kreeklased opereerisid abstraktsete mõistetega, mõtlesid Ees-Aasia ja Lähis-Ida inimesed rohkem piltides ja sümbolites. Hellenistlikust Väike-Aasiast pärit juut Paulus valdas võrdselt mõlemaid mõtlemisinstrumente. Kui loeme tema kirju, siis kohtab neis ühest küljest rohkesti abstraktseid, sealhulgas filosoofilisi mõisteid, milledest paljud on laenatud tollastelt stoikutelt ja küünikutelt. Eriti palju leidub neid niinimetatud vooruste ja pahede kataloogides, mis loetlevad inimese positiivseid ja negatiivseid omadusi või käitumisviise. Aga samas on Pauluse kirjad tulvil värvikaid, poeetilisi pilte, mis näitavad, kui tugevasti on apostlit mõjutanud Vana Testamendi rikas pildikeel ja muistse Ida mõttetraditsioon. Ihu kui Püha Vaimu tempel (1Kr 3:16); inimese vabanemine maisusest kui hinge lahti rõivastumine ja riietumine uude,  taevasesse rõivasse (1Kr 5:1 jj); kristlase elu kui kõrberännak (1Kr 10,1 jj) või hoopis võidujooks, mille võitjat ootab auhind (1Kr 9:24 jj) – need on vaid mõned paljudest piltidest, mida me te kirjadest leiame. Ka tänases tekstis maalib Paulus meie silme ette mitu pilti. 

Esmalt räägib ta maailmast enne Kristust. Nagu tänapäevane kristlik ajaarvamine, jagab Pauluski inimkonna ajaloo kaheks – ajaks enne ja pärast Kristust. Aeg enne Kristust on aeg Seaduse all. Paljud Uue Testamendi teadlased, eriti Udo Schnelle, on juhtinud tähelepanu sellele, et viis, kuidas Paulus Seadusest räägib, on Kirjas galaatlastele ja Kirjas roomlastele täiesti erinev. Kui viimases on Seadusel positiivne funktsioon – Seadus juhib patu tundmisele (Rm 3:20) ja on püha ja õige ja hea (Rm 7:12), siis Galaatia kiri ei ütle Seaduse kohta midagi head. Seadus on inglite poolt Jumala lepingule külge poogitud, et provotseerida inimesi sellest üle astuma (Gl 3:19) ja meie tänases tekstis võrdleb apostel seda paidagōgós´ega, järelevaatajaga, kelle ülesanne oli antiikajal jõukaid noorukeid ohjes hoida, elu Seaduse all vangistusega ja ta räägib sellest mineviku vormis – kui millestki, mis jääb aega enne Kristust. Selline erinev lähenemisviis neis kahes kirjas on tingitud sellest, et kirjad on kirjutatud erinevas olukorras. Rooma kiri on kirjutatud rahulikus olukorras – Paulusel ei ole Rooma kogudusega, kellele ta kirjutab, mingeid probleeme. Ta üksnes selgitab kogudusele rahulikult oma seisukohti. Teisiti on aga Galaatias, kus on konfliktolukord. Sealsesse kogudusse on tunginud juudikristlikud misjonärid, kes nõuavad ümberlõikamist ja Moosese Seaduse järgimist. Nendega silmitsi seistes ei näe apostel muud alternatiivi kui kas vabadus Kristuses või orjus Seaduse all. Viimase lükkab ta aga otsustavalt tagasi. 

Galaatia kiri on oluline seetõttu, et see on vanim tekst, milles Paulus sõnastab oma õigeksmõistuõpetuse, mis on ka luterliku õigeksmõistuõpetuse aluseks. Kuid meie tänases tekstis ei ole tähelepanu suunatud enam ajale enne Kristust, vaid pärast Kristuse või nagu Paulus ütleb, usu tulekut ja see on lahutamatult seotud ristimisega. Me tähistame täna tagasiulatuvalt Kristuse ristimispüha, mis oli möödunud pühapäeval ja see on ka põhjuseks, miks ristimisest räägib ka tänane perikoop. Kuigi Kristuse ristimine, millest rääkis tänane evangeelium, on ühest küljest ainukordne ja võrreldamatu sündmus, nagu kõik Kristuse elus toimunu, on sel ometi seos meiegi ristimisega. Nii nagu ristimisel tunnistas Jumal Jeesust kui oma Poega (Mk 1:10-11 ja par), nii oleme ka meie Pauluse sõnul usu ja ristimise kaudu, mis ei vastandu, vaid kuuluvad lahutamatult kokku, Jumala lapsed. Aga lapsikusega pole sellel lasteks olemisel küll midagi pistmist, sest erinevalt järelvaataja all olevatest eestkostealustest mõtleb Paulus siin kristlastele kui täisealiseks saanud lastele. Teoloog Dietrich Bonhoeffer on mitmetes oma kirjades kaitsnud kirglikult kristlaskonna täisealisust ja nõudnud selle tunnustamist ka nende poolt, kelle kätte on usaldatud kiriku juhtimine. Kui kirik tahab, et tema sõnum oleks tõsiseltvõetav, ei saa ta tänagi sellest nõudest mööda minna, pingutades näiteks selle nimel, et pakkuda vaid traditsioonile ja autoriteetidele viitamise asemel intellektuaalset veenvat kuulutust, mis arvestab ka muutustega, mis on toimunud inimmõtlemises, inimese arusaamises iseendast ja mis arvestab sellegagi, et ka arusaamine evangeeliumist ei ole staatiline, vaid teisenev ajas. Näen meie instituudigi ühte ülesannet selles, et olla paigaks, kus selline kuulutus võib sündida.  

Paulus kirjeldab ristitute olukorda pildiga rõivast – kõik, kes on Kristusesse ristitud, on Kristusesse rõivastatud. Rõivas on siin staatuse sümbol – uude rõivasse riietumine tähendab uut staatust, mis saab meilegi ristimise kaudu osaks ja see on Jumala lapse staatus, mis vastandub Seaduse all olevate eestkostealuste staatusele. Ent selle sümboli tähendus võib olla laiemgi. Rõivas pole ainult staatuse sümbol, vaid ka miski, mis varjab ja kaitseb. Ehk on pildi mõte see, et nii nagu rõivas, ümbritseb ja varjab meid ka Jumala arm, mis meile ristimises osaks saab, nagu me laulsime sellest enne jutlust („Ma olen ristitud, nüüd katteks mul kõige kallim armukuub…“; KLPR 210, salm 2)? Ent Pauluse jaoks on oluline ja Galaatia kirja kontekstis ehk olulisemgi, et ristimine on see, mis ühendab ja muudab tähtsusetuks kõik kultuurilised, sotsiaalsed ja soolised erinevused. Need jäävad ja ei kao kuhugi ning püsivad edasi ka tänastes kogudustes ja küllap nendega peab ka arvestama, kuid neil ei ole igavikulist tähendust, vaid üksnes tähendus selles maailmas, mis kaob. Selline mõtteviis, nagu Paulus seda siin esindab, on antiikaja taustal uudne, lausa revolutsiooniline, kuid just tänu sellele sai ristiusust kultuuride piire ületav kosmopoliitne religioon. Et ristiusk selleks sai, on aga suuresti just Pauluse ja tema teoloogia teene. 

Armsad kirikulised! Minu enda jaoks on meie tänase kirjakoha kõige mõjuvam märksõna väljend „Kristuses olema.“ See ei ole küll selline värvikas pilt, nagu Kristusesse rõivastumine, aga ometi on seegi väljend piltlik – katse väljendada ruumilise kujundi abil midagi, mis tegelikult asub hoopis teisel tasapinnal. Piiblis kohtab sarnaseid pilte veelgi – mõelgem kasvõi Vanas Testamendis sageli esinevatele väljenditele Jumala Vaimu kohta, mida „valatakse“ või „kallatakse“ inimeste peale (vt näit Jl 3:1). See ei tähenda ju, et Vaimu mõistetakse mingi vedelikuna, aga väe tulekut, mis ei pärine sellest maailmast, tuleb ju kuidagi kirjeldada ja mis väljendaks seda paremini, kui pilt inimese peale voolavast Vaimust. Võib öelda, et Kristuse kõikjalviibiv müstiline ihu, mida me kirikuks nimetame ja mille liikmed me ristimise kaudu oleme, on otsekui vaimne ruum, mis ümbritseb kõiki neid, kes on tema omad – nii minevikus kui tulevikus, nii selles kui teises maailmas. Nõnda kõrvaldab ristimine mitte ainult kultuurilised ja sotsiaalsed piirid, vaid ka aja- ja ruumipiirid. Kas pole eriline privileeg ja au, et võime olla samas ruumis koos Pauluse ja Lutheriga, Bachi ja Tillichiga? Aamen.  

Jutlus on peetud EELK Usuteaduse Instituudi jumalateenistusel Tallinna Pühavaimu kirikus 10. jaanuaril 2018. Esmakordselt avaldatud kogumikus: Jaan Lahe, “Uks teise maailma. Valik jutlusi” (Tallinn 2018). Avaldatud autori loal.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English