Esiletõstetud lood

Igavikust (Jh 3:16, 1Kr 15:42–44)

Tauno T„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16)

„Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.“ (1Kr 15:42–44)

Üks idamaine lugu, vist zen-budistlikust traditsioonist, kõneleb õpetajast ja õpilasest. Aastate pikkuse koos oldud aja järel ütleb õpetaja õpilasele, et ta on kõik, mida teadnud, edasi andnud, tal pole enam midagi lisada ja õpilane võib minna. Viimane ei ole selle otsusega sugugi rahul. Midagi peab veel olema, midagi, mis seletab ära elu ja surma saladused. „Ei,“ ütleb õpetaja, „mul ei ole enam midagi lisada, ma olen sulle kõik, mida tean, edasi andnud.“ Õpilane ei nõustu lahkuma, kahtlustades, et õpetaja on jätnud midagi olulist edasi andmata.

Kord aias jalutades hakkab õpilane taas küsimusega elu ja surma saladuse kohta õpetajat tüütama. Järsku jääb viimane seisma, paneb käe õpilase õlale ja ütleb: „Linnud laulavad, puud kohisevad, kas kuuled?“ „Kuulen,“ vastab õpilane. „No näed,“ ütleb õpetaja, „ma ei ole sinu eest midagi varjanud.“

On teemasid, milleni ei jõuta sõnade, vaid kogemise kaudu. On teemasid, mida ei saagi edasi anda, saab vaid vastu võtta. Kõik see, mis puudutab vaimset, üle ihulikku ja ajalikku küündivat, kuulub paljuski taolisse sõnadeta leitavasse maailma. Ometi on see leidmine võimalik. On maine ja on vaimne. On kaduvus, on kadumatus. On surm, on ülestõusmine.

Igavikku on vahel nähtud tulevikulise reaalsusena. Lausa nii, et enne peab ära surema, et sellest osa saada. Siiski on meil põhjust kahtlustada, et ei Jeesuse ega õigupoolest ka esimeste kristlaste jaoks ei olnud surmajärgne reaalsus kuigi oluline teema. Inimene on ikka pigem olnud seotud oma igapäevase, ajaliku ja ainelise olemisega ning toimetulekuga. Johannese evangeeliumi mõiste „igavene elu“ on vaste Markuse-Luuka mõistele „Jumala riigile“ ja Matteuse mõistele „taevariik“. Johannese „igavene elu“, nagu ka sünoptikute paralleelid, viitavad kõik tulevasele ja saabuvale olukorrale, mille suunas on võimalik liikuda vaid siin ja praegu. Neist osasaamiseks ei tule ära surra. Pigem vastupidi, kui need kusagil üldse leitavad on, siis siin ja praegu. Kes ei ole taevariiki leidnud maa pealt, ei leia seda taevast, kes ei ole igavikku kohanud ajas, ei leia teda ka teisel pool elu ja surma läve.

Igavikul on inimesele mingi tähendus ikka vaid olevikulise tegelikkusena. Nagu ka surnute ülestõusmine kadumatuses, kirkuses, väes ja vaimselt. Matteuse evangeelium kõneleb, kuidas Jeesuse ristisurmas hauad avanesid. Nii on surnud juba üles tõusnud, tahab evangelist meile kinnitada. Sest see on vaimne reaalsus, rõhutab Paulus.

Kuidas kogeda igavikku? Mõeldes ka sellele surnute ülestõusmise olevikulisele reaalsusele, võiksime igavikku mõista mitte niivõrd ajatusena, sest ajatus pole ju ajas leitav, vaid olukorrana, kus ajal ei ole enam tähtsust. Mitte et aega ei ole, vaid et aeg ei loe. Kõik need hetked, kus ajal ei ole meie jaoks tähtsust, saavad igaviku, ülestõusmise kogemusteks.

Mõtleme nendele hetkedele. Noorelt ja armunult oleme võinud veeta aega oma armastatu juures nii, et tunnid on lennanud minutitena. Ja lahus olles on minutid veninud tundidena. Nii on ka mõnes põnevas vestluses või lugedes erilist teksti, kuulates mõnda muusikapala või külastades teatrietendust. Sellised hetked võivad tabada inimest kohates õitsvat lille, vaadates augustikuisse tähistaevasse või sattudes tõtt vaatama hobusega. Mitmekordselt on need aga kohal palves, siis kui sa oled teadlikult Jumalas. Need hetked tunned ära siis, kui mõtled, et kui sa nüüd ja praegu peaksid surema, siis ei oleks sul millestki kahju, sest läbi nende hetkede oled sa tõeliselt elanud. Sa ei ole millestki ilma jäänud, sest sa oled kuulnud linnulaulu ja kuulnud puude kohisemist.

Igavik on siin. Jaapani suure luuletaja Matsuo Basho sõnadega üteldes:

„Oh, väike lõoke,

lõõritad päevad läbi.

See on ju nii pikk!“

Aamen.

 

Tauno Toompuu (1979) on EELK assessor, EELK Rakvere Kolmainu ja Käsmu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost, Eesti Kirikute Nõukogu Ühiskonnatöö Sihtasutuse juhatuse liige.

Print Friendly, PDF & Email
English