„Kui nüüd Juudas oli lahkunud, ütles Jeesus: „Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Kui Jumal on temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka ennast ja ta kirgastab teda just nüüd. Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: „Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla”, nii ütlen ma praegu ka teile. Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.““ (Jh 13:31–35)
Üks tuntud laulusalm küsib: „Mis värvi on armastus?“ Kui teaks kõigepealt, mis asi see armastus ülepea on. See, mis meid ümbritseb oma loendamatutes ja lõpmatutes vormides. Kuidas saaks midagi sellist panna ühte sõnasse? On keeli, kus armastuse kohta on mitu erinevat väljendit. Nagu sellessamas kreeka keeles, milles evangelist Johannes kirjutab. Ta kasutab keelendit agapē, mis märgib sügavat kiindumust. See on jumalik kiindumus ehk Jumala tunne inimese suhtes. Võib-olla sobib võrdluseks siia ka vanemlik armastus või siis venna või õe armastus. Me nimetame seda ka tingimusteta armastuseks.
Kui uurida tänase kirjakoha tausta, siis avastame, et Jeesus ütles need sõnad oma viimasel söömaajal jüngritele. Sellel söömaajal juhtus nii mõndagi tähelepanuväärset. Jeesus šokeeris jüngreid kõigepealt sellega, et pesi puhtaks nende jalad. Teise inimese jalgade pesemine oli orjatöö, kuid Jeesus, Issand ja õpetaja, andis sellega igavesti meeldejääva õppetunni. Söömaaja lõpul lausus ta: „[A]rmastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud.“
Jüngrid olid, nagu meiegi oleme vahel, kinni ühiskonna peale surutud stereotüüpidest põhjustatud eelarvamustes. Igaüks teadis, et armastada tuleb oma venda ja vaenlast vihata; et rahvuskaaslane on püha ja võõramaalane roojane; et seadusetundjad on õnnistatud ja seaduse mittetundjad neetud.
Klassid ning seisused pole tänapäevalgi kuhugi kadunud, kuid muistsel ajal olid need üldiselt aktsepteeritud ja enesestmõistetavad. Lugedes evangeeliumi, hämmastab meid jüngrite mõistmatus. Vähemalt enne, kui me oma hingesügavusse oleme näinud. Kuid 1. sajandi kontekstis on Jeesuse suhtumine lausa revolutsiooniliselt uuenduslik. Jeesus andis inimeseksolemisele uue tähenduse. Kogu religiooni võttis ta kokku oma uues käsusõnas: „Armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud.“ Sellega on armastusele antud sügav ja tähendusrikas sisu. Armastus ei ole enam laialivalguv, vastuoluline ja mitmeti mõistetav termin. Me ei pea enam olema segaduses armastuse suhtes.
Kristlased tavatsevad vahel küsida: „Kuidas Jeesus teeks?“ Kui mingisuguses olukorras ei teata täpselt, kuidas toimida, siis mõeldakse Jeesuse võimalikule eeskujule. Kuidas tema toimiks sellises olukorras, millesse sina oled sattunud? Sedasi võib iseend näha läbi Jeesuse. Kuid säärane enesevaatlus võib osutuda tõeliseks tuleprooviks ja raskeks katsumuseks. Üsna pea ehk avastame, et Jeesuse seatud latt on liiga kõrgel. Et Jeesuse õpetus paneb meid üpris ebamugavasse olukorda. Et see kisub meid välja oma lemmiktegevusest ja meelepärasest maailmavaatest ning usust.
Armastada nii, nagu Jeesus armastas, tundub raske. Keegi küsis hiljuti, et mis paneb inimese loobuma kõigest ja pühenduma ainult inimeste aitamisele. Või jätame ehk selle radikaalsema osa esialgu kõrvale. Enamus meist ei saa selliseid ande ja kutsumust loobuda teiste nimel kõigest. Lisaks oleme meiegi harjunud teatud stereotüüpidega oma elus. Me oleme harjunud, et pahategijad eraldatakse meie turvalisest ühiskonnast müüriga. Oleme harjunud, et haigete koht on haiglates, et vanade koht on hooldekodudes jne. Enamasti pole me siin harjunud nägema meie omast oluliselt erineva nahavärviga inimesi. Igal asjal on oma koht ja nii peaks justkui ka igal inimesel oma koht olema. Selles ühiskonnas, mida meile vahel meeldib nimetada „normaalseks“.
Aga laseme latti veelgi madalamale. Selles n-ö normaalseski ühiskonnas on indiviide, kes meist erinevad või kes meile lihtsalt ei meeldi. Ja ehk tunneme mõnikord, et ei tahaks nendega tegemist teha. Olgu siis tülikas naaber või ebameeldiv töökaaslane. Nii leiame endid olukorrast, kus mugavam on vältida, kergem mitte armastada.
Kuid tänases tekstis on üks käsk, mida pole asjata nimetatud suurimaks käsuks. Jeesus ütleb: „Armastage nii nagu mina teid olen armastanud!“ See on käsk, mis on raskem täita kui kõik teised seadused kokku. Jumal kirgastas Jeesuses iseennast selleks, et mõistaksime inimsuse kõrget väärtust. Teoloogiliselt tähendab see seda, et Jumal andis Jeesuses olles inimesele niivõrd suure tähenduse, et ülendas ta peaaegu jumalikku staatusesse. See on agapē armastusest küllastatud olukord.
Mis värvi on armastus? Minu lapsetunnetuses on armastus alati olnud millegipärast punane. Võib-olla sellepärast, et see on vere värv. Ei teagi. Lapsena arvasin, et oleks tore, kui erinevatest rassidest inimeste veri oleks eri värvi: näiteks valgetel valge, mustadel must, kollastel kollane ja punastel punane. Leidub küll ka siniverelisi, kuid tegelikult on ka nemad oma sisimas teistega ühesugused. Nad ise lihtsalt ei tea veel.
Kas pole see ülimalt tähenduslik, et rahvad oma fundamentaaltasandil on ühesugused. Ühesuguste bioloogiliste ja sotsiaalsete vajadustega. Kõikidele meeldib hea toit, puhkus ja turvalisus ning lisaks kõik igatsevad – igatsevad armastada ja olla armastatud. Kõik ehk lihtsalt ei tea veel, et vajavad Jeesuse pakutavat agapē armastust.
(Jutlus on peetud jumalateenistusel EELK Rakvere Kolmainu kirikus 4. oktoobril 2015.)
Ergo Naab (1971), mag. theol., Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK liige.
