Artiklid

Ukraina konflikti teopoliitikast: Moskva patriarhaadi perspektiiv

Ain-RiistanGeopoliitika ja teopoliitika

Vene õigeusu traditsioonis kasutatakse riigi ja kiriku vaheliste suhete kirjeldamiseks Bütsantsist pärit sümfoonia mõistet, mis ideaalis tähendab koostööd, vastastikust teineteise toetamist ja vastutust, ilma et üks pool tungiks eksklusiivselt teisele kuuluvasse valdkonda. Vene Õigeusu Kirik (VÕK) on lahanud selle kontseptsiooniga kaasnevaid küsimusi 2000. aasta augustis ametlikult heakskiidetud dokumendis „Vene Õigeusu Kiriku sotsiaalse kontseptsiooni alused“,[1] mille koostanud töörühma juhiks oli nüüdne patriarh Kirill (Richters 2013, 18). Selles dokumendis loetletakse rida valdkondi, milles riik ja kirik peaksid koostööd tegema. Kolm esimest on järgmised: (a) töö rahu heaks rahvusvahelisel, rahvuste-vahelisel ja kodanikuühiskonna tasandil ning vastastikuse üksteisemõistmise ja koostöö edendamine inimeste, rahvaste ja riikide vahel; (b) huvi säilitada ühiskonnas moraal; (c) vaimulik, kultuuriline, moraalne ja patriootiline haridus ning kasvatus. Seejärel loetletakse ka kolm valdkonda, milles vaimulikud ning kanoonilised kiriku struktuurid ei saa teha riigiga koostööd ega seda toetada: (a) poliitiline võitlus, valimiseelne agitatsioon, kampaaniad ühe või teise poliitilise partei ning avaliku elu tegelaste ja poliitiliste juhtide kasuks; (b) kodusõja või agressiivse välissõja pidamine; (c) otsene osalemine luuretegevuses või ükskõik millises teises tegevuses, mis nõuab seaduse kohaselt saladuse hoidmist isegi pihitoolis või kiriku juhtkonnale aru andes.[2] Tegelikus elus on asjad kogu aeg olnud muidugi keerukamad ning eriti Ukraina kriis on selle riigi ja kiriku koostöömudeli tõsiselt proovile pannud. Riigi poole pealt kuuleme sagedasti, et Ukraina kriis on oma olemuselt geopoliitiline kriis, milles põrkuvad erinevate suurriikide huvid. VÕK-i ja riigi „sümfoonia“ suhete pinnal tuleb küsida, kuidas suhestub selle kõigega kirik. Pakun siinkohal välja „teopoliitika“ kui sõna, millega markeerin Moskva Patriarhaadi võitlust oma mõjuvõimu säilitamise või laiendamise eest eeskätt sekulaarses sfääris (paralleelselt riigi teostatava geopoliitikaga). Meie meedia kajastab Ukraina sündmusi üsna aktiivselt, ent religiooni roll selles kõiges on jäänud sisuliselt tähelepanuta. Käesolev artikkel üritab seda lünka vähemalt visandlikult täita.

 

Moskvast lähtuv retoorika

2014. aasta 14. augustil, kui konflikt Ukrainas oli juba täies hoos, riputati VÕK-i välissuhete osakonna kodulehele patriarh Kirilli kiri Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhile Bartolomeosele. Õige kähku pärast avaldamist see lehekülg kõrvaldati, ent džinn oli pudelist välja lastud ja juba järgmisel päeval teatas uuriv ajakirjandus, et Google’i cache on selle teksti säilitanud ning see tehti uuesti üldsusele kättesaadavaks. Tsiteerin:

„Juba möödunud aasta sügisel, Ukraina praeguse poliitilise kriisi alguses, jutlustasid Kiievi Maidanil üles astunud Kreeka-Katoliku Kiriku ja lahkusuliste kogukondade esindajad avalikult vihkamist õigeusu kiriku vastu. Nad kutsusid üles hõivama õigeusu pühapaiku ning hävitama õigeusku Ukraina territooriumilt. Sõjategevuse algusest peale hakkasid uniaadid ja skismaatikud, kes said enda kätte relvad, terrorivastase operatsiooni nime all teostama otsest agressiooni kanoonilise Ukraina Õigeusu Kiriku vaimulikkonna suhtes maa idaosas. Samal ajal jääb Ukraina Õigeusu Kirik, erinevalt kreekakatoliiklastest ja skismaatikutest, võõraks igasuguse poliitilise arranžeerituse suhtes. Ta jätkab oma arvuka karja vaimulikku toitmist ajal, mil temasse kuuluvad inimesed konflikti mõlemalt poolelt, ning üritab neid lepitada ja kutsub pidevalt üles dialoogile.

/…/ Me ei saa mööda vaadata faktist, et Ukraina konfliktil on ühemõtteliselt religioosne alus. Uniaadid ja nendega liitunud raskolnikud püüavad saada võimu kanoonilise õigeusu üle Ukrainas, samas kui Ukraina Õigeusu Kirik jätkab neis raskeis oludes kannatlikkuse ja mehisusega oma kannatavate ustavate toitmist.“[3]

Enam selgemini ei saa öelda – Vene kirikupea jaoks on Ukraina konflikt usukonflikt. Kiri toob näitena neli juhtumit, kus Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku (MPUÕK) vaimulikke on Ukrainas rünnatud. Selles, et eskaleeruva konflikti puhul võib mõne rahvuslikult meelestatud ukrainlase jaoks MPUÕK-i vaimulik olla mõistetav vaenuliku Venemaa käsilasena, ei ole ju iseenesest midagi imekspandavat. Ja patriarh Kirill jätab targu mainimata arvukad samalaadsed teiseusuliste tagakiusamised Moskva patriarhaati tunnistavate separatistide poolt Donbassis ja Krimmis.[4]

Et tegu ei ole patriarhi uitmõttega, saab üheselt selgeks VÕK-i välissuhete juhi metropoliit Illarioni sõnavõttudest. Intervjuus väljaandele National Catholic Register, mis ilmus 4. märtsil 2014, täpselt kaks nädalat enne Krimmi ametlikku liidendamist Vene Föderatsiooni koosseisu, ütles ta järgmist: „Praeguses ühiskondlikus vastasseisus on kreekakatoliiklased valinud ühe poole, tehes aktiivset koostööd õigeusu skismaatiliste gruppidega. Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku juht on koos niinimetatud Kiievi Patriarhaadi juhiga tõtanud USA välis­­ministeeriumi kontoritesse, kutsudes Ameerika võime olukorda sekkuma ja Ukrainas korda looma. Kreekakatoliiklased on sisuliselt alustanud õigeusklike vastu ristisõda.“[5] Ta kordas seda mõtet 16. oktoobril, kui Vatikanis toimunud pereväärtuste sinodil tervitusega esinedes oma sõnavõtu lõpus ootamatult jutu Ukrainale pööras: „Kahjuks võttis sel maal juba tuhandeid elusid nõudnud konflikt kohe algusest peale religioosse mõõtme. Selle tekkes ja arengus mängis olulist rolli Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik. Konflikti avapäevadest alates asusid kreekakatoliiklased vastasseisus ühele poolele. Vastupidiselt katoliku ja õigeusu kirikute kokkuleppele austada kanoonilisi norme asusid kreekakatoliiklased aktiivsesse ühistegevusse raskolnikutega.“[6]

Väljaöeldut tasub võrrelda Venemaa ametlike seisukohavõttudega. Kuna neid on meie meedias piisavalt palju kajastatud, piisab siinkohal vaid ühest väljavõttest Vene välisminister Sergei Lavrovi sõnavõtust ÜRO 96. peaassambleel 27.9.2014 (terve sõnavõtt esindab üsna hästi Venemaa hoiakute tüüpilist mustrit): „Pärast seda, kui USA ja EL kuulutasid end külma sõja võitjateks ja „ajaloo lõppenuks“, on nad valinud oma kontrolli all oleva geopoliitilise ala laiendamise tee, ilma et nad oleksid arvesse võtnud Euroopa rahvaste legitiimsete huvide tasakaalu. /…/ USA ja EL toetasid riigipööret Ukrainas ning pöördusid otseselt õigustama kõike, mida isehakanud Kiievi võimud ette võtsid, et suruda jõuga maha seda osa Ukraina rahvast, mis eitas katseid suruda kogu maale peale mittekonstitutsioonilist eluviisi ja mis soovis kaitsta oma õigusi emakeelele, kultuurile ja ajaloole. /…/ Venemaa on siiralt huvitatud rahu taastamisest naaberriigis ja see peaks olema väga hästi arusaadav kõigile, kes on kasvõi natukenegi tuttav kahe rahva sügavale juurdunud vennalike suhete ajalooga“ (Lavrov 2014).

Nii Vene riigi kui riigimeedia esitatu kandev idee on, et Ukraina sündmuste taga on eeskätt USA ja EL-i geopoliitilised huvid ning asjaolu, et nad asusid kohe toetama Ukraina läänemeelseid jõude. Lavrov räägib tsiteeritud ametlikus kõnes „isehakanud valitsusest“, ent üldine retoorika, nagu me teame, on jõulisem: „hunta“, „bandeeralased“, „fašistid“ jne.[7] Illarion toob oma 4. aprilli intervjuus ameeriklased loo tegelastena küll sisse, ent nad jäävad siinkohal pigem tausta loovate statistide rolli, hiljem ei mainita neid üldse. Mõtteskeem näib olevat selline, et Maidani konflikt lihtsalt „juhtus“, aga siis pöörasid VÕK-i konkurendid selle kohe oma kasuks, st et suuriikide algatatud geopoliitilise konflikti varjus algas kohemaid kiriku jaoks mitte vähem oluline teopoliitiline agressioon, algatajaks „uniaadid“ ning nendega liitunud „skismaatikud-raskolnikud“. Sarnaselt Lavrovi sõnavõtule (Lavrov 2014) ja Vene riigimeedia retoorikale Venemaa rolli kohta konfliktis on ka VÕK oma ametliku enesekuvandi kohaselt kannatav osapool, keda rünnatakse alusetult ja kes sellest hoolimata teeb kõik, mis tema võimuses, et taotleda rahu.

 

Moskva patriarhaat, uniaadid ja raskolnikud

Katoliiklaste süüdistamises Vene õigeusu hädade põhjustamises pole tegelikult midagi uut, seda on Venemaal tehtud enam-vähem järjepidevalt viimased 25 aastat, taustaks asjaolu, et VÕK käsitleb kogu Venemaad ja suuremat osa endisest Nõukogude Liidust oma „kanoonilise territooriumina“. Sellest ideest lähtuvalt nähakse teiste kirikute tegevust neil aladel „hingede varguse“ ja õigeusu õõnestamisena (lähemalt: Richters 2013, 36–56). Sarnaselt Vene riigi imperiaalsele ambitsioonile olla rahvusvaheliselt arvestatav suurjõud, kellel on muuhulgas oma mõjusfäärid „lähivälismaal“, pretendeerib ka VÕK juhtrollile kogu õigeusu maailmas. Siin põimuvad omapärasel moel ajaloolised rivaalitsemised Moskva patriarhaadi ja Konstantinoopoli patriarhaadi ning laiemalt õigeusu ja roomakatoliikluse vahel (traditsioon on õigeusus väga oluline) tänapäevase poliitilise ning demograafilise olukorraga, mis komplitseerib oluliselt VÕK-i hegemooniataotlusi. Moskva patriarhaadi tüli Konstantinoopoli patriarhaadiga Eesti õigeusklike kuuluvuse pärast on meile kõigile tuttav, ent võrreldes Eestiga on Ukraina VÕK-ile mitu korda tähtsam.

Alustagem arvudest. Autokefaalsetest õigeusu kirikutest on VÕK suurim: 2010. aasta jaanuari seisuga haldas ta kogu maailmas ligi 30000 kogudust. Suuruselt järgmine on Rumeenia kirik ligi 13500 kogudusega. 1990. aastate keskel, kui teemaks oli Balti riikide, Moldova, Kesk-Aasia ja Ukraina kirikute iseseisvumine, arvutati, et Moskva Patriarhaat võib kaotada 60% oma kogudusist (Richters 2013, 86). Selles seoses saigi just Ukraina iseseisvumisest VÕK-i suurim probleem. Veel 1980. aastate keskpaiku kuulusid kõik õigeusu kogudused Ukrainas ühtse VÕK-i alla. Ent see oli olnud jõuga peale sunnitud ühtsus. Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik (UKKK), mis tekkis Bresti uniooni alusel 1596. aastal, on keeruka ajalooga. Kirik tunnustab Rooma paavsti, järgib idariitust, ent see toodi 1946. aastal Stalini käsul VÕK-i alluvusse ja selle preestrid kannatasid korduvate tagakiusamiste all. Gorbatšovi uutmise tuultes said nad aga uue võimaluse ja nii taastati see kirik 1988. aastal (Richters 2013, 96).[8] 2014. aasta seisuga on sel kirikul 3993 kogudust ligi 4,5 miljoni liikmega.[9] Lisagem siia 1097 Ukrainas tegutsevat ja ladina riitust järgivat roomakatoliku kogudust (2014. aasta andmed, millest on juba maha arvatud 13 Krimmi kogudust) (Lunkin 2014) ning asjaolu, et veel 1997. aastal patriarh Aleksius II poolt poolakate ja diplomaatilise korpuse religiooniks nimetatud[10] kirik otsustas 2002. aastal rajada ka Venemaale neli piiskopkonda, ajades vihale toona veel Smolenski ja Kaliningradi metropoliidi tiitlit kandnud Kirilli ja viies Rooma ja VÕK-i suhete ajutise katkemiseni (Fagan 2002) – ja me saamegi haavatud eneseuhkusel tugineva hoiaku, mis põhimõtteliselt umbusaldab katoliiklasi.

Veelgi hullemaks tegi Moskva patriarhaadi jaoks asjad Ukraina „raskolnikute“ esilekerkimine. Kui varem tähistati selle sõnaga peamiselt 17. sajandi kirikulõhe järel tekkinud vanausulisi, siis 20. sajandi lõpu Ukraina andis mõistele uue tähenduse. Kreekakatoliiklaste taasiseseisvumise edust sai innustust ka üks teine vahepeal tagakiusatud õigeusklike rühmitus ja nii saavutas 1990. aastal Ukraina riigi ametliku tunnustuse taasloodud Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik (UAÕK).[11] Selle algselt 1921. aastal Moskvast eraldunud, Teise maailmasõja järel likvideeritud ning taga kiusatud kiriku taasloomisest kasvas välja veel kolmaski: juunis 1992 rajas toonase Ukraina presidendi Leonid Kravtšuki toetatud piiskop Filaret Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku (KPUÕK).[12] Mõlemad liikumised – ja eriti KPUÕK – on rõhutanud oma identiteeti just Ukraina kirikuna. Tänu Moskva aktiivsele vastutegevusele ei ole neil õnnestunud saavutada kanoonilist tunnustatust (kuna tunnustus peab olema konsensuslik; vrd Venemaa käitumist ÜRO julgeolekunõukogus, kui küsimuse all on Ukraina). Siseriiklikult on nad siiski leidnud kindla koha Ukraina ühiskonnas. 2014. aasta andmete kohaselt on UAÕK-i kogudusi 1237 (Krimmi kümme kogudust juba maha arvatult), KPUÕK-i kogudusi (ilma Krimmi 44-ta) on 4658 (Lunkin 2014).

Aastal 1990 autonoomia saanud Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik (MPUÕK) on oma 12636 kogudusega teistega võrreldes muidugi palju suurem (ilma Krimmi 502 koguduseta) (Lunkin 2014). Aga nagu Kirilli ja Illarioni ülaltoodud sõnavõtud ilmekalt näitavad, on see arvuline ülekaal Maidanist alguse saanud Ukraina konflikti taustal siiski habras ja VÕK tunneb ennast rünnaku all olevat. Üheks võimalikuks põhjuseks on Ukrainast tulevad teated, et rohujuuretasandilt lähtudes on viimase aasta jooksul kümneid MPUÕK-i kogudusi astunud Kiievi patriarhaadi liikmeks.[13] Samas ei ole nende koguduste täpne arv teada (patriarh Filaret on nt maininud arvu 30) ning on avaldatud kahtlust, et kuivõrd mõnekümne või isegi mõnesaja kuni tuhande koguduse poolevahetus MPUÕK-i positsiooni Ukrainas ikkagi kõigutada saab.[14]

Mis puutub eri kirikute poole valimist Maidani sündmustele järgnenud laiemas Ukraina-Vene konfliktis, siis selles on patriarhil ja metropoliidil õigus: nii kreekakatoliiklased kui KPUÕK ja UAÕK asusid kohe Ukraina riiklust ja Ukraina terviklikkust toetavale positsioonile. Kui vaadata varasemat ajalugu (sh oranži revolutsiooni 2004, valimisvõitlust Janukovitši ja Juštšenko vahel 2010), siis on eriti UKKK ja Kiievi patriarhaat toetanud aktiivselt Ukraina läänemeelseid jõude, samas kui MPUÕK valis neis oludes avalikult venemeelse poole (sellest, mis juhtus pärast Maidani, kohe allpool) (Lunkin 2014; Elliot 2014).

Praktilise poole pealt ongi suurim sisuline oht VÕK-i teopoliitilistele huvidele mitte niivõrd katoliiklus oma eri varjunditega, kuivõrd Ukrainas ja õigeusu maailmas laiemalt üha jõulisemalt leviv idee, et kõik Ukraina õigeusu kirikud peaksid kristliku ühtsuse nimel ühinema ja moodustama Moskvast sõltumatu Ukraina kiriku. Värske näide rohujuure tasandilt: Rovnenski oblastis (Loode-Ukrainas) läbi viidud sotsioloogilise küsitluse kohaselt pooldas 75,4% vastanuist KPUÕK-i ja MPUÕK-i ühinemist üheks Ukraina kirikuks, kategooriliselt vastu oli 4,1% ja arvamust ei avaldanud 4,4% vastanuist. Kirikliku kuuluvuse poolelt kiitis ühinemise heaks 83,3% KPUÕK-i liikmetest ja 62,9% MPUÕK-i liikmetest.[15] Ennetava vastusena küsimusele, kas Ukraina lääneosas tehtud küsitlustele tasub Moskva patriarhaadi puhul liiga suurt tähelepanu osutada, tuleb siinkohal mainida, et kuigi MPUÕK on tänu oma venemeelsuse kuvandile eriti ebapopulaarne Galiitsias, Rovno oblastis ja Kiievis, asub suurem osa selle kiriku kogudustest just Lääne-Ukrainas, kus elanikkond on religioossem (Richters 2013, 97).

Tuleme tagasi suurte arvude juurde ja võrdleme veel kord Venemaad ja Ukrainat Rumeeniaga. Siinkohal esitan andmed aastast 2010, mis on eelpool tooduga võrreldes natuke vananenud, ent proportsionaalsuse huvides sobivad siinkohal hästi. VÕK kogu maailmas tähendab 30142 kogudust; VÕK Venemaal 12444 kogudust; VÕK Ukrainas (MPUÕK) 11790 kogudust; Rumeenia Õigeusu Kirik hõlmab 13527 kogudust. Sisuliselt pool VÕK-i suurusest tuleb Ukraina arvelt. Kui Ukraina ära kukuks, jääks VÕK suurusjärgult võrreldavaks Rumeeniaga ja – mis puudutab Venemaad ennast, siis isegi – Rumeeniale alla (Richters 2013, 112). Mida need numbrid räägivad Venemaa „õigeusklikkusest“ võrdluses Ukrainaga, eriti kui arvestada riikide erinevat rahvaarvu ja suurust, jäägu igaühe enda otsustada.

 

Moskva patriarhaat ja „Vene maailm“

VÕK-i ametliku välissuhtluse retoorikas kuuluvad „Uniaadid ja raskolnikud“ kokku veel ühel äärmiselt olulisel põhjusel, millest ülaltoodud tsitaadid targu vaikivad – mõlemad toetavad Ukraina rahvuslust, mis vastandub „Vene maailma“ ideele. Ehkki lugeja on „Vene maailmast“ küllap nii mõndagi kuulnud, on väike kordus siinkohal siiski asjakohane. Lühidalt öelduna tähistab see mõiste Venemaa kui impeeriumi ideed, mis aiva laieneb (mitte ilmtingimata sõjaliselt ja territoriaalselt), vahendades seejuures kogu ülejäänud maailmale vene kultuuri ja elukorralduse unikaalseid ning positiivseid väärtusi. Kontseptsioon ise on tagasiviidav 19. sajandisse, ent värskelt omistatakse selle autorlus Venemaa president Putinile seoses tema kõnega aastal 2006, mil ta seda esmakordselt kasutas: „Vene maailm võib ja peab ühendama kõiki, kellele on kallis vene sõna ja vene kultuur, kus iganes nad ka ei elaks, olgu Venemaal või selle piiride taga. Kasutage sagedamini seda sõnaleidu – „Vene maailm“.“[16] Sellisena esitatult kõlab see küllalt süütult, nagu jätab ka 2007. aastal Putini asutatud samanimelise fondi tegevuste ja ideoloogia kirjeldus organisatsiooni kodulehel esmapilgul igati positiivse mulje.[17]

Patriarh Kirill on olnud ja on jätkuvalt „Vene maailma“ idee innukas toetaja ja arendaja. Vene rahvusluse kaardile mängimine ja rahvusluse sidumine õigeusuga on olnud Moskva patriarhaadi strateegia viimased 25 aastat.[18] Kiriku suhtumist vene rahvuslusse iseloomustab ilmekalt möödunud aasta 12. novembril patriarhaadi ametlikul kodulehel avaldatud dokument „Deklaratsioon vene identiteedist“. Selle põhipunktid on järgmised: (1) vene identiteedi multietnilisus ja rahvusvahelisus, st venelased võivad olla ka etniliselt teise taustaga ja neid on kogu maailmas; (2) seejuures rõhutatakse, et vene identiteedi omaksvõtt teiste rahvaste poolt ei ole kunagi olnud pealesurutud venestamine, vaid ikka ja ainult inimeste vaba valiku tulemus (sic!); (3) õigeusu juhtiv roll, mida ei tohi eitada ka mitte-õigeusklikud ning (4) solidaarsus vene rahva ajalooga, sh eriti Suures Isamaasõjas saavutatud võiduga aastal 1945. Kokkuvõtlikult: „Venelane – see on inimene, kes peab ennast venelaseks; kel ei ole teisi etnilisi eelistusi; kes kõneleb ja mõtleb vene keeles; kes tunnistab õigeusklikku kristlust rahvusliku vaimse kultuuri alusena; kes tunneb solidaarsust Vene rahva saatusega.“[19] Geograafiliselt moodustab sellise õigeuskliku kultuuriareaali keskme Suur-Venemaa idee, mis koosneb Venemaast, Valgevenest ja Ukrainast (mõnikord lisatakse siia ka Moldova).

On ilmne, et sellise hegemooniataotlusega rahvusluse ümber tekivad pinged niipea, kui mõni Suur-Venega seotud rahvas – nagu ukrainlased, või vähemalt küllalt märkimisväärne osa neist – leiab, et tema identiteet päriselt selline siiski ei ole. Siinkohal tasub aga tähele panna asjaolu, et rahvusidee (mis paratamatult rahvuskonfliktis võimendub) on Ukraina ja Vene poolel mõneti erinev. Ukrainameelsel poolel on see esmalt seotud Ukraina kui maaga, millel on Venemaast eristuv ajalugu ja kultuur ning oma riik, venemeelne pool rõhutab aga just „Vene maailma“ ideed koos selle tugevalt religioosse aspektiga. Hea näitena „Vene maailma“ idee võimendumise kohta Ida-Ukrainas sobib tuua Donetski Rahvavabariigi põhiseaduse üks esialgsetest tööversioonidest (14.4.2014). Tsiteerin preambulat ja §9:

„Preambul. Meie, Donetski Rahvavabariigi Ülemnõukogu, tunnetades end Vene Maailma kui vene tsivilisatsiooni, venelaste ja teiste rahvaste kogukonna lahutamatu osana, mõistes kogu Vene Maailma saatuse lahutamatust ja soovides endiselt jääda selle osalisteks, jäädes pühendunuks Vene Maailma ideaalidele ja väärtustele ning austades nende esivanemate mälestust, kes valasid verd nende ideaalide ja väärtuste eest ning pärandasid meile armastuse ja lugupidamise ühise Isamaa vastu, tunnistades Vene Õigeusu Kiriku (Moskva Patriarhaat) õigeusku (kristlikku katoliiklikku ida usutunnistuse õigeusku) ja tunnistades selle Vene Maailma aluste aluseks, samuti tunnistades ka ajaloolist vastutust ja väljendades mitmerahvuselise Donetski Rahvavabariigi tahet, mis väljendus 2014. aasta 11. mai referendumil, /…/ kinnitame Donetski rahvavabariigi suveräänsust kogu selle territooriumil ning sellise suveräänse sõltumatu riigi loomist, mis on orienteeritud ühtse kultuurilis-tsivilisatsioonilise Vene Maailma ruumi taastamisele, põhinedes selle traditsioonilistel religioossetel, sotsiaalsetel, kultuurilistel ja moraalsetel väärtustel, silmas pidades perspektiivi taasühinemiseks Suure Venemaa kui Vene Maailma pühaduse aupaistega, ja võtame vastu käesoleva Donetski Rahvavabariigi Põhiseaduse.

§ 9. Lg 2. Donetski Rahvavabariigis on juhtivaks ja riiklikuks religiooniks õigeusk (kristlik katoliiklik ida usutunnistuse usk), mida tunnistab Vene Õigeusu Kirik (Moskva Patriarhaat). Lg 3. Vene Õigeusu Kiriku (Moskva Patriarhaat) ajaloolist kogemust ja rolli tunnustatakse ning austatakse, sealhulgas Vene Maailma süsteemse alustoena.“[20]

Näiteid selle kohta, kuidas sõnad said ka tegudeks, leiab huviline YouTube’ist, kus on üleval videod, milles separatistidest kahurväelased hüüavad tulekäskluseks fraase nagu „Issanda Jeesuse Kristuse nimel – tuld!“[21] ja reportaažid Donetskisse toodud ja vastupanuliikumise võitlejaid kaitsvast Tihvini imettegeva Jumalaema ikoonist,[22] mis viidi ristikäiguga muuhulgas ka rindejoonele.[23] Üks Donetskis võidelnud, vahepeal väidetavalt ligi 4000 võitlejast koosnev rühmitus võttis endale kõlava nime „Vene õigeusu armee“, kombineerides seejuures oma ideoloogias õigeusu ning nõukogude aja nostalgia.[24] Neil on tänini oma kodulehekülg[25] ja Facebooki leht[26] ning mõlemad on aktiivsed.

 

Moskva patriarhaadi käitumine Ukraina konfliktis

Nagu nägime ülal, kinnitab VÕK-i sotsiaaldoktriin, et kirik ei saa teha riigiga koostööd kodusõjas või agressiivses välissõjas. Sellest seisukohast on separatistidest rahvus- ja usufanaatikute käitumine ametlikule kirikule üsna ilmsesti piinlik asi, nii et selle kohta lihtsalt vaikitakse. Aga vaikus ulatub kaugemale – see puudutab üsna eripärasel viisil laiemalt nii Moskva patriarhaadi ja Kremli suhteid kui kitsamalt Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku võimalusi selle konfliktiga toime tulla.

Kõigepealt võib väita, et Kremli tegevus Ukraina suunal tabas VÕK-i juhtkonda halva üllatusena. 1. märtsil 2014 saatis MPUÕK-i juhi kt metropoliit Onufri patriarh Kirillile kirja, milles juhtis tähelepanu Vene vägede võimalikule invasioonile Ukrainas ja palus patriarhil teha kõik, mis tema võimuses, et hoida ära verevalamine.[27] Patriarh vastas kohe järgmisel päeval, lubades teha kõik endast oleneva ja rõhutades veel kord, et Vene, Valgevene ja Ukraina rahvad on ühtsed.[28] Nagu me teame, läks kõik siiski teisiti, ehkki Krimmi võtsid venelased üle esialgu ilma suurema verevalamiseta. Putin lihtsalt ei kuulanud Kirilli. Ainus sümboolne protest, mida Kirill teha sai, oli see, et ta puudus Kremli 18. märtsi tseremoonialt, mille käigus allkirjastati ametlikult Krimmi Venemaaga liidendamise akt. Irooniana kõlab, et religioosne noot sellelt ürituselt siiski ei puudunud – selle eest hoolitses Putin ise, kui ta oma kõnes sõnas järgmist: „Krimmis räägib kõik meie jagatud ajaloost ja uhkusest. See on iidse Hersonesose asukoht, kus ristiti vürst Vladimir. Tema vaimulik vägitegu võtta vastu õigeusk määras ette ära selle kultuuri, tsivilisatsiooni ja nende inimväärtuste üldjooned, mis ühendavad Venemaa, Ukraina ja Valgevene rahvaid.“[29]

Teine sümboolse protestina mõjuv asi on see, et VÕK-i sinod ei ole siiani langetanud otsust Krimmis asuvate õigeusu kirikute jurisdiktsiooni kohta – need on terve möödunud aasta olnud jätkuvalt MPUÕK-i alluvuses. Just viimaseil päevil on neis seostes Ukrainas siiski skandaal puhkenud – nimelt on saanud avalikuks MPUÕK-i plaan uuendada Krimmi koguduste staatust nõnda, et need oleksid formaalselt nii MPUÕK-i kui VÕK-i topeltalluvuses. Selline käik on taas kinnitanud kiriku kuvandit Moskva käsilasena.[30]

Selle kõrval on enamik VÕK-i ametlikke avaldusi olnud rõhutatult vägivalda taunivad ja konflikti mõlemaid osapooli üldsõnaliselt rahule kutsuvad. Kuidas sellistesse avaldustesse suhtuda, sõltub vaatenurgast. Pragmaatilise poole pealt võib öelda, et kuna VÕK tahab jätkuvalt elada Kremliga „sümfoonias“, siis ega tal muud üle ei jäägi, kui antud küsimuses ennast Ukrainas toimuvast võimalikult distantseerida.

Kui Venemaal ei pruugita seda nii selgesti aduda, siis kohapealne olukord Ukrainas on ühemõtteline. MPUÕK-i põhiline probleem kogu konflikti algusest peale ongi olnud selles, et tema liikmed on aktiivsed mõlemal poolel. Kiriku peamiseks siseprobleemiks on lõhenemine ukrainameelseteks ja venemeelseteks. Ja Ukraina poolel puutuvad nad pidevalt kokku teiste, otseselt rahvuslikult meelestatud kirikute kriitikaga. Kiriku juhtkond on sellises olukorras olnud sunnitud laveerima erinevate osapoolte vahel.

Järgnevad näited konflikti algusest on üsna ilmekad. Vahetult enne Janukovitši põgenemist seisis MPUÕK-i kodulehel avaldus, mis sõnas: „Me mõistame ühemõtteliselt hukka valitsevate võimude [st Janukovitši pooldajate] kriminaalsed teod, mis põhjustasid kuldsete kuplitega Kiievi linna tänavatel ja väljakutel verevalamise.“ Aga juba 24. veebruariks oli see tekst asendatud pehmemaga: „Me mõistame ühemõtteliselt hukka mõrva patu, eriti kui surma saavad süütud.“ Samas jäi algne tekst üles mitmete piiskopkondade kodulehtedele, st kohalikud ei soovinud seda muuta. Ja jälle – 29. märtsil avaldati MPUÕK-i kodulehel teade, et metropoliit Onufri õnnistusel on Kiiev ja veel kaks piiskopkonda otsustanud ühiselt vaimulikult toetada Ukraina piirivalvevägesid. Teisalt aga hakkasid tulema teated preestritest, kes õnnistasid Donetski ja Luganski separatiste.[31] Ja ega ei jäägi ka sellel kirikul palju muud üle, kui kõnelda rõhutatult rahust isegi siis, kui see paljude meelest õõnsalt kõlab.

 

Kokkuvõtteks

Moskva patriarhaadi suurim teopoliitiline trump – kiriku sidumine „Vene maailma“ ideega ja suurvene rahvuslusega – on Ukraina konfliktis ühtlasi ka tema suurim nõrkus. Kirik on sisuliselt Kremli käepikendus ka siis, kui ta seda ei taha. Ja Ukrainas märgatakse seda suurepäraselt. Hiljuti märkis Ukraina president Petro Porošenko (kes on ise muide MPUÕK-i liige), et Vene propagandast ligi 20% on sisuliselt „kiriku kaardi“ mängimine Ukraina vastu. „Me ei luba sel juhtuda,“ kinnitas ta.[32] Erinevalt Venemaast, kus VÕK-il on õnnestunud kehtestada oma hegemoonia, on Ukraina sarnaselt paljudele lääneriikidele tõeliselt multireligioosne riik, mille üheks alustalaks on kõigile võrdselt kehtiv usuvabadus. Vahepealne Ukraina presidendi kt Oleksandr Turtšõnov on näiteks baptist. Tema organiseeris „Religioonide ümarlaua“, mis on jätkuvalt aktiivne, panustades riigi stabiilsusse (Lunkin 2014). Samas võõrandub Ukraina oma identiteedilt „Vene maailmast“ üha enam ning jutud ühe ja ühtse, kogu Ukrainat haarava õigeusu kiriku loomise vajadusest ei vaibu, vaid saavad aina hoogu juurde.[33]

Moskva patriarhaat ise aga sammub edasi oma valitud rajal, milles teopoliitika ja geopoliitika segunevad üha rohkem. Paljusid tabas käesoleva aasta alguses üllatus, kui patriarh Kirill tunnistas intervjuus Dmitri Kisseljovile 7. jaanuaril telekanalis Rossija 1 korraga, et just tema soovitas Venemaa hümni viisi viia tagasi vastavusse NSVL-i hümni viisiga. Nõukogude aega iseloomustas ta seejuures nõnda: „Jah, muidugi olid laagrid ja kollektiviseerimine koos seda saatnud verevalamisega ja oli GULAG-i toel läbiviidud industrialiseerimine. Aga kas ei olnud ka entusiasmi, kas ei olnud solidaarsust? Aga kas ei olnud uudismaa hõivamist? Aga kas ei olnud komsomoli noorterühmi? Kas ei olnud palju muudki, mille järele tänapäeval õhkavad inimesed, kes on, ütleme, vanemas või vanemas keskeas? Solidaarsus.“[34] Kuidas sellist segu „Vene maailmast“, nõukanostalgiast ja õigeusust hinnata, jäägu siinkohal venelaste ja õigeusklike otsustada.

 



[1] ОСНОВЫ СОЦИАЛЬНОЙ КОНЦЕПЦИИ РУССКОЙ ПРАВОСЛАВНОЙ ЦЕРКВИ. https://mospat.ru/ru/documents/social-concepts/ (18.3.2015).

[2] ОСНОВЫ СОЦИАЛЬНОЙ КОНЦЕПЦИИ РПЦ. https://mospat.ru/ru/documents/social-concepts/iii/ (18.3.2015).

[3] Портал credo.ru. Лента новостей: „Google“ и архиепископ УПЦ КП Евстратий (Зоря) сохранили письмо Патриарха Кирилла (Гундяева) главе Константинопольской Патриархии, удаленное с сайта ОВЦС МП. 15 августа 2014, 13:59. http://www.portal-credo.ru/site/index.php?act=news&type=archive&day=15&month=8&year=2014&id=109233 (07.03.2015). Nüüd töötab taas ka link algsele kodulehele: СВЯТЕЙШИЙ ПАТРИАРХ КИРИЛЛ ПРИЗВАЛ ПРЕДСТОЯТЕЛЕЙ ПОМЕСТНЫХ ЦЕРКВЕЙ ВОЗВЫСИТЬ ГОЛОС В ЗАЩИТУ ПРАВОСЛАВНЫХ ХРИСТИАН ВОСТОКА УКРАИНЫ. 14.8.2014 19:55. https://mospat.ru/ru/2014/08/14/news106782/ (7.3.2015).

[4] Vt „HRWF International, 2014 Freedom of Religion or Belief“ – Newsletters by Country or Entity. Ukraine. http://www.hrwf.net/images/forbnews/2014/Ukraine_2014.pdf (8.3.2015) ja „Terrorists Kidnapped, Tortured and Threatened Believers in Donbas“ – Institute for Religious Freedom, Trans. Julia Vituk. Ed. Robin Rohrback. June 5, 2014. http://www.irf.in.ua/eng/index.php?option=com_content&view=article&id=419:1&catid=34:ua&Itemid=61 (8.3.2015).

[5] Pentin, Edward. „The Pan-Orthodox Council, Ukraine Crisis and Christian Unity. An interview with Metropolitan Hilarion Alfeyev of Volokolamsk, the chairman of the Russian Orthodox Department of External Church Relations“ 4.3.2014. http://www.ncregister.com/daily-news/the-pan-orthodox-council-ukraine-crisis-and-christian-unity/ (8.3.2015). Käesoleva tsitaadi tõlge on esitatud portaali „Meie Kirik“ eeskujul, vt „UUDIS: Metropoliit Illarion Ukraina sündmustest ja suhete pingestumisest katoliiklastega“. 5.4.2014. http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=3904&Itemid=1 (8.3.2015).

[6] Иларион, митрополит Волоколамский. ПРИВЕТСТВЕННОЕ СЛОВО МИТРОПОЛИТА ВОЛОКОЛАМСКОГО ИЛАРИОНА УЧАСТНИКАМ III ВНЕОЧЕРЕДНОЙ ГЕНЕРАЛЬНОЙ АССАМБЛЕИ СИНОДА КАТОЛИЧЕСКИХ ЕПИСКОПОВ НА ТЕМУ «ПАСТЫРСКИЕ ПРОБЛЕМЫ СЕМЬИ В КОНТЕКСТЕ ЕВАНГЕЛИЗАЦИИ» (ВАТИКАН, 16 ОКТЯБРЯ 2014 Г.) https://mospat.ru/ru/2014/10/16/news109624/ (8.3.2015).

[7] Seda retoorikat on taas reljeefselt esitanud Vladimir Putin Krimmi liidendamise esimese aastapäeva puhul avaldatud dokumentaalfilmis „Krimm. Tee kodumaale“. Vt Крым. Путь на Родину. Документальный фильм Андрея Кондрашова. Выпуск от 15.03.2015. https://www.youtube.com/watch?v=t42-71RpRgI (16.3.2015).

[8] Vt lähemalt Vikipeedia artiklit „Ukrainian Greek Catholic Church“ http://en.wikipedia.org/wiki/Ukrainian_Greek_Catholic_Church (17.3.2015).

[9] Vt eelmist märkust.

[10] Richters, The Post-Soviet Russian Orthodox Church, lk 39.

[11] Vikipeedia, „Ukrainian Autocephalous Orthodox Church“ http://en.wikipedia.org/wiki/Ukrainian_Autocephalous_Orthodox_Church (17.3.2015).

[12] Vikipeedia, „Ukrainian Orthodox Church of the Kyivan Patriarchate“ http://en.wikipedia.org/wiki/Ukrainian_Orthodox_Church_of_the_Kyivan_Patriarchate (17.3.2015).

[13] Вагнер, Александра, „Патриарх предал свою Церковь“. УПЦ МП массово покидают верующие. 17 марта 2015. http://www.svoboda.org/content/article/26893910.html (17.3.2015).

[14] Ляпин, Евгений, УПЦ МП: ИЗДЕРЖКИ НЕЙТРАЛИТЕТА. 27.2.2015 http://www.politcom.ru/18626.html (17.3.2015).

[15] Портал credo.ru. Лента новостей: Большинство прихожан УПЦ КП и УПЦ МП в Ровенской области поддерживают идею создания единой поместной Церкви, свидетельствуют данные социологов. 16 марта 2015, 15:04 http://www.portal-credo.ru/site/?act=news&id=112561 (17.3.2015). Täpsemaid tulemusi vt siit: https://drive.google.com/file/d/0ByFlhyOdZQoYMTVMOUJkalpYNlE/view (17.3.2015).

[16] Vikipeedia, Русский мир (общность). https://ru.wikipedia.org/wiki/Русский_мир_%28общность%29 (17.3.2015).

[18] Vt Richters 2013, kes lahkab seda temaatikat detailselt, samuti Blitt, Robert C., „How to Entrench a De Facto State Church in Russia: A Guide in Progress“ – HeinOnline – 2008 Byu L. Rev 707 2008 (4.8.2012).

[19] Декларация русской идентичности. Документ принят 11 ноября 2014 года по итогам заседания XVIII Всемирного русского народного собора, посвященного теме «Единство истории, единство народа, единство России». http://www.patriarchia.ru/db/text/508347.html (18.3.2015).

[20] Venekeelne originaal http://garizo.blogspot.com/2014/05/donetsk-he-constitution-of-peoples.html (10.1.2014). Tsiteeritud tekst on üks tööversioonidest, mis siiski lõplikuks ei osutunud. Praegu kehtiv versioon on leitav DNR kodulehelt: http://dnr.today/doc/ (10.1.2014).

[24] Корреспондент.net. За веру и СССР: Русская православная армия на Востоке Украины. 19 мая 2014. http://korrespondent.net/ukraine/3365343-za-veru-y-sssr-russkaia-pravoslavnaia-armyia-na-vostoke-ukrayny (18.3.2015).

[25] Vt http://rparmy.org/ (18.3.2015).

[28] Kiri on avaldatud aadressil http://www.patriarchia.ru/db/text/3588256.html (18.3.2015).

[29] Kõne on avaldatud Venemaa prseidendi ametlikul kodulehel http://eng.kremlin.ru/transcripts/6889 (18.3.2015).

[30] Щеткина, Екатерина. Крымский гамбит патриарха Кирилла. dsnews.ua. 10 марта 2015 http://www.dsnews.ua/society/krymskiy-gambit-patriarha-kirilla-10032015162400 (18.3.2015).

[31] See näidete jada on esitatud Elliottile (2014) toetudes.

[32] Портал credo.ru. Лента новостей: Порошенко: РФ пытается разыграть “церковную карту” в Украине, но мы этого не позволим. 18 февраля 2015 http://www.portal-credo.ru/site/?act=news&id=112071 (18.3.2015).

[33] Портал credo.ru. Сюжет: ПЕРЕДЕЛ. Приведут ли нынешние события в Украине и вокруг нее к новому расколу “мирового православия” в случае, если Константинополь поддержит стремление УПЦ МП к “канонической автокефалии”? http://www.portal-credo.ru/site/?act=topic&id=868 (18.3.2015).

[34] Портал credo.ru. Лента новостей: Патриарх Кирилл (Гундяев) признал, что это он предложил сохранить у нынешнего гимна РФ мелодию гимна СССР, которую в 1944 году выбрал лично Сталин. 08 января 2015. http://www.portal-credo.ru/site/?act=news&id=111322 (18.3.2015).

 

Viidatud kirjandust

Elliott, Mark R. (2014) „The Impact of the Ukrainian Crisis on Religious Life in Ukraine and Russia“ – East-West Church & Ministry Report. Summer 2014. Vol. 22, No. 3. http://www.eastwestreport.org/pdfs/ew22-3.pdf (17.03.2015)

Fagan, Geraldine (2002) „Russia-Special  Report:  Orthodox  Indignant  at Establishment  of Catholic Dioceses, 12 February 2002“ – Keston News Service http://www.keston.org.uk/kns/2002/020212RU-01.htm (17.3.2015).

Lavrov, Sergey (2014) STATEMENT by H.E. Mr. Sergey V. LAVROV, Minister of Foreign Affairs of the Russian Federation, at the 69th session of the UN General Assembly. September 27, 2014. http://www.un.org/en/ga/69/meetings/gadebate/pdf/RU_en.pdf (8.3.2015).

Lunkin, Roman (compiler) (2014) „Ukrainian Christian Congregations by Church Affiliation (2013–2014)“ – East-West Church & Ministry Report. Summer 2014. Vol. 22, No. 3. http://www.eastwestreport.org/pdfs/ew22-3.pdf (17.3.2015).

Richters, Katja (2013) The Post-Soviet Russian Orthodox Church. Politics, Culture and Greater Russia. London, New York: Routledge.

 

Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ja religiooniuuringute teadur Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, vabakirikliku teoloogia ja usundiloo dotsent Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning EEKBL liige.

Print Friendly, PDF & Email
English