Artiklid

Piiskopkonnad ja kiriku tulevik – Jaan Kiiviti valimine kirikupeaks 1994. aastal

Priit Rohtmets

Kevadel alanud ja käesoleva kirjutisega lõppev kuueosaline artiklisari Eesti luteri kiriku esivaimulike valimiste ajaloost algas tõdemusega, et piiskopid ja peapiiskopid on vaba rahvakiriku ligi saja-aastase ajaloo jooksul olnud erilise tähelepanu, aupaiste, aga ka kriitika all. Ilmselt just seetõttu mõistetakse ja analüüsitakse kiriku ajalugu tihti just kirikujuhtidest lähtuvalt. Selles kontekstis ei peegelda ka esivaimulike valimised mitte üksnes kirikuõpetajate ja -liikmete isiklikke eelistusi ning veendumusi, vaid ühtlasi ka kirikus valitsevaid meeleolusid ja ootusi, ehk teisisõnu seda, millises suunas on kirik arenenud ja kuhu suunas soovitakse seda näha edasi liikumas. Nii oli see minevikus ja on praegugi. Peapiiskopi rolli pisendamine tähendaks ka kiriku ees seisvate väljakutsete pisendamist.

Valimiste ajal nähakse peapiiskopi isikut, seisukohti ja tema rolli seotuna kiriku tulevikuga, seejuures pole oluline, kas esikohal asuvad korralduslikud küsimused ja nende lahendamise viis või kiriku kui meie ühiskonda kuuluva organisatsiooni suhtumine selles toimuvasse. Kumbki neist pole lahutatav kandidaadi usulistest seisukohtadest nagu ka mitte tema isikuomadustest. Sugugi vähem tähtis pole kirikus kogetud riigivõimude poliitiline surve, mis asetas poole sajandi jooksul aset leidnud kolme esikarjase valikule oma tugeva pitseri. Niisiis tuleb kirikujuhtide valimiste analüüsimisel arvestada nii kirikusiseste seisukohtade ja võitlustega kui ka kirikust väljapoole jäävate, kuid kirikut suuremal või vähemal määral mõjutavate teguritega.

Nii algas kiriku iseseisev põli vaba rahvakirikuna eestlaste ja baltisakslaste rahvuspoliitilise vastandumisega, mille tulemusena valiti 1919. aastal kiriku etteotsa eestlasest piiskop Jakob Kukk. Noore kiriku ajalugu jätkus (kiriku)poliitiliste võitlustega, mille ajal ja tulemusena said 1934. aastal piiskopiks Hugo Bernhard Rahamägi ja 1939. aasta kirikukriisi järel Johan Kõpp. Nõukogude võimu ajal nihkus õige kirikupea leidmine kirikust riigivõimu kätte, ehkki formaalselt valis peapiiskopi ka neil aastatel kirikukogu. Nii said ametisse peapiiskopid Jaan Kiivit seenior, Alfred Tooming ja Edgar Hark. Muutus saabus 1987. aastal, kui valimised toimusid jällegi mitme kandidaadi vahel, ehkki endiselt nõukogudeaegse põhikirja kohaselt avalikul hääletusel. Valimistele eelnes diskussioon, mis, tõsi küll, keskendus peamiselt kirikujuhi isikule ja valimisi ümbritsevatele tehnilistele nüanssidele. Selle tulemusena sai kirik endale peapiiskopiks Kuno Pajula.

1994. aastal toimunud peapiiskopivalimised tõestasid mõneti ootuspäraselt, et riigi surve kadumise järel on valimiste mõjutajana taas esikohale tõusnud kirikus valitsevad eri seisukohad, ent neid valimisi iseloomustas veel üks tähtis nüanss – valimistulemuste ettearvamatus.

3

Vasakult: Einar Soone, Jaan Kiivit, Udo Petersoo, Jaan Leppik.

Vaba rahvakiriku ajaloo seisukohalt pole valimistulemuste ettenägematuses õigupoolest midagi uut, sest juba esimese piiskopi Jakob Kuke valimise eel polnud kaugeltki selge, kas valimised võidab Kukk või vastaskandidaat Wilhelm Kentmann. Seda kinnitas ka suhteliselt tasavägine lõpptulemus, Kukk kogus 169, Kentmann 126 häält.

Kahtlemata olid paljudele üllatuseks ka 1987. aasta valimistulemused. Ühtlasi olid need elavaks tõestuseks, et tulemusi võib oluliselt mõjutada üllatuselement, mis annab võimaluse valimiste favoriidi positsiooni kõigutada. Raske on uskuda, et Jaan Kiiviti toetajad oleksid 1987. aastal arvanud oma kandidaadi valimisvõitu, ehkki täielikult välistada pole seda muidugi võimalik. Seda olulisem on sellest järelduv tõsiasi, et nende sooviks oli anda signaal, et nad pole nõus Kuno Pajula saamisega peapiiskopiks. Seda võib omakorda täiendada järeldusega, et nad vastandusid ka riigivõimule, kes eelistas peapiiskopitoolil näha just Pajulat. Ühtlasi oli Pajula või Kiiviti poolt hääletamine toetusavaldus (aga ka vastandumine) nende isikute, usuliste vaadete ja juhtimisstiili suhtes.

Nii oli see ka 1994. aastal, mil peaküsimus seisnes kiriku juhtivvaimulike senise juhtimisstiili, usuliste seisukohtade ja kavandatavate reformide toetamises või nendega mittenõustumises. Reformidele vastandumine ei tähendanud seejuures oma programmi puudumist.

Tulles veel kord tagasi valimistulemuste ennustamatuse juurde, ei saa mainimata jätta kahte teineteisele vastanduvat tõsiasja. Ühelt poolt on üllatusmoment ja ettenägematus tõepoolest osa valimistest. Sellega pidi nii minevikus kui peab ka tulevikus kirikus arvestama ükskõik kui suurt valimiseelset toetust omav kandidaat. Teisisõnu kulgevad valimised nii nagu jumal juhatab. Ettenägematuse rõhutamisel ei tohi mõistagi liiale minna, ehkki selle tõdemuse omaksvõtmine oleks mugav ja vabastaks meid vajadusest valimistulemusi põhjalikumalt analüüsida. Just sellega on seotud teine tähelepanuväärne tõsiasi – nimelt avaneb meile 1994. aasta valimistest tagantjärgi pilt, mis üllatusmomenti mõnevõrra kahandab. See tähendab, et me ei mõista jumala juhatamist nii nagu meil, eestlastel tavaks, tajudes seda eelkõige millegi ettearvamatu ja kaootilisena, vaid nii nagu sellest saadakse aru meist tunduvalt lõunapool asuvas katoliiklikus Euroopas, kus jumala juhatamises ja soovides nähakse teatud reeglipärast ja sugugi mitte kaootilist toimimist, mida, tõsi küll, ei pruugi olla alati lihtne selgitada. Käesoleval juhul on ka selgituste jagamine siiski võimalik. Selleks et 1994. aasta valimistulemusi analüüsida ja mõista, peame pöörama pilgud valimistele eelnenud perioodi, sest nii nagu varasemategi valimistulemuste puhul, peitub suur osa vastustest just seal.

Eesti taasiseseisvumisperioodil väljus kirik getost, nagu selle on ühes oma artiklis tabavalt sõnastanud Toomas Paul. Kirik, mis oli seni olnud sunnitud kirikumüüride vahele, pääses nüüd nende vahelt välja. Kõik oleks sujunud kenasti, kui peatselt poleks ilmnenud, et olles elanud 50 aastat müüride vahel ja varjus, oli kiriku ja ühiskonna vaheline müür kujunenud sedavõrd tugevaks, et füüsiliste müüride ületamise järel jäid vaimsed müürid ka edaspidi visalt püsima. See kainestav arusaam jõudis vaimulikkonna laiemate ringide teadvusesse 1990. aastate alguses, ehkki inimeste massilise kirikusse tuleku ajutist iseloomu, usulise hariduse nõrkust ja seetõttu inimeste peatset kirikust kaugenemist olid juba enne 1991. aastat ennustanud mitmed vaimulikud eesotsas Jaan Kiiviti ja Toomas Pauliga.

Võttes õppust väliskirikutest ja püüdes rahvusliku ärkamise ajal ühiskonnas oma kohta leida, asus kirik juba 1980. aastate lõpus tegelema noortetöö, kirjastamise, leeri- ja usuõpetuse, diasporaa- ja diakooniatöö ning veel mitme teise töövaldkonna organiseerimisega ehk teisisõnu kõige sellega, mis oli olnud nõukogude ajal kas keelatud või surutud sordiini alla. Sellega ühenduses selgusid peagi kaks olulist tõsiasja: esiteks puudusid kirikul töövaldkondade arendamiseks rahalised vahendid ja teiseks ka vajalik personal ning kogemused. Peapiiskop Kuno Pajula jaoks oli keskseks küsimuseks just inimeste puudus, mida ta kurtis 1990. aastate alguses mitmes intervjuus.

Tegelikult polnud sugugi väiksem probleem ka rahapuudus. Täbarast olukorrast püüdis kirik väljapääsu leida riigi poole pöördudes, sest omadest vahenditest ja välisabist kirikliku struktuuri ülevalpidamiseks ei piisanud. Rahataotlused esitati rööbiti kiriku võitlusega taastada 1930. aastate lõpus valitsenud kiriku õiguslik seisund. Sellega sooviti kindlustada ka kiriku positsiooni Eesti ühiskonnas. Ehkki Eesti riik oli end määratlenud 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal okupeeritud riigi õigusjärglasena, oli kiriku ja riigi suhetes olukord 1990. aastate alguseks Eestis sedavõrd muutunud, et sarnanes pigem 1920. aastate algusega, kui riik ei soovinud ühtegi kirikut teisele eelistada ja suhtus neisse kui eraõiguslikesse ja mitte avalik-õiguslikesse organisatsioonidesse. Sellele vaatamata pöördus luteri kirik 1990. aastate alguses järjekindlalt nii viimase ülemnõukogu kui ka erinevate valitsuskoosseisude poole nõudmisega, et need tunnustaksid luteri kiriku ajaloolist positsiooni Eesti ühiskonnas. Soovides eristuda 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses vohama hakanud uususunditest, nõudsid kiriku esindajad, et kokkuleppel Vabariigi Valitsusega määrataks valitsuse juurde ametisse luteri kiriku esindaja ning registreeritaks 1991. aasta juunis toimunud kirikukogu istungil vastu võetud kiriku uus põhikiri. Nende nõudmistega koos pandi teele ka rahalised nõuded kirikute remondiks ja töövaldkondade arendamiseks. Riik toetas kirikuid Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) kaudu ja olgugi et peapiiskop Pajula oli EKN-i president, soovis luteri kirik loobuda EKN-i vahendusel toimetamisest. See puudutas ka uue usulisi ühendusi puudutava seadusandluse väljatöötamist. 1992. aastal, esimeste taasiseseisvumisjärgsete riigikogu valimiste ja Mart Laari juhitud valitsuse ametisse asumise järel pöördusid kiriku esindajad otse Vabariigi Valitsuse poole ja tegid ettepaneku, et luteri kirik kui traditsiooniline usuline ühendus tuleb eristada uutest usulistest ühendustest, andes esimesele ühiskonnas suuremaid privileege, mis pidid mõistagi käima käsikäes rahalise toetusega.

5

Vasakult: Tunne Kelam, Mart Laar, Gustav Piir, Jaan Kiivit.

Luteri kiriku ja Vabariigi Valitsuse ühiskomisjon moodustatigi ja see käib koos praeguseni. Niisamuti andis riik raha mitme töövaldkonna arendamiseks, kuid muus osas jätkus juba juurduda jõudnud praktika. Rahaline toetus laekus endistviisi EKN-i kaudu ja kiriku uut põhikirja keelduti enne uue usulisi ühendusi puudutava seaduse kehtestamist registreerimast.

1993. aastal võeti vastu uus kirikute ja koguduste seadus ning kiriku põhikiri viimaks registreeriti, kuid siis ilmnes, et kirikus puudub üksmeel selle sobivuse ja rakendatavuse üle. 1991. aasta põhikirja puhul oli aluseks võetud 1930. aastate luteri kiriku põhimäärus. Tajudes nõukogude perioodi kitsaskohti, otsustati põhikirja muuta nii, et praostkondadele anti kirikus nüüd suurem otsustusõigus ja vastutus. 1994. aastaks kostus uue korra suhtes ühe osa vaimulikkonna poolt kriitikat, et see polnud end mõnelgi pool õigustanud ja vajas seetõttu ülevaatamist. Teiseks märgiliseks sündmuseks oli 1992. aastal kirikukogu istungil langetatud otsus asuda pagulaskirikuga läbi rääkima võimaliku ühinemise üle.

Nende kahe asjaolu mõjul kerkis kirikus 1994. aastal päevakorda piiskopkondade loomise kava, mis oli teadupärast 1930. aastatel kirikus pälvinud suurt tähelepanu ja tekitanud tuliseid debatte. Kas kirikus oli 1990. aastate alguses teada, et just piiskopkondade kava oli üheks põhjuseks, mis tingis toonase piiskopi Hugo Bernhard Rahamäe ametist kõrvaldamise, on raske tagantjärgi öelda. Võib oletada, et kui see teadmine oleks kirikus valitsenud, oleks kava väljatöötamise ja avalikkuse ette toomisega pisut ettevaatlikumalt ümber käidud. Samas pole ka selles osas täit kindlust, sest 1990. aastate alguse kirikuelu puhul tuleb arvestada veel ühte iseloomulikku joont. Selleks on üleminekuajajärgul tihti esinev arvamuste paljusus ja vabadus. Nagu ülesehitava töö käigus ikka, ilmnes, et seisukohtade osas, kuidas kirikukorraldust reformida, valitseb erimeelsusi. Ka siin tuleb paralleele tõmmata eelkõige just 1920. aastatega, ehkki võrreldes tolle aastakümnega polnud õpetusküsimused nüüd sedavõrd teravalt esiplaanil. Üksikuid sõnavõtte siiski esines, sh ka avalikkuses, kutsudes üles senisest rangemale korrale ja õpetuslikule ühtsusele kirikus. Üheks selliseks artikliks oli 1992. aastal Eesti Kiriku veergudel ilmunud noore diakonõpetaja ja peapiiskop Kuno Pajula sekretäri Jaan Leppiku kirjutis, kus ta väitis, et luterlikes kogudustes vohab sektantlus, nimetades valitsevat suunda neopietismiks.

Kava kohaselt oli piiskopkondi Eestis viis: Põhja piiskopkond (Narva-Alutaguse, Viru ja Järva praostkond), Tartu piiskopkond (Tartu, Valga, Võru), Pärnu piiskopkond (Pärnu, Viljandi ja osa Läänemaast), Lääne piiskopkond (Lääne-Harjumaa, Läänemaa, Hiiu- ja Saaremaa ning teised saared), Tallinna piiskopkond (Tallinn, osa Lääne- ja Ida-Harjumaast). Kuuenda piiskopkonna oleks moodustanud kogu senine pagulaskirik. Sellega olid esialgu päri ka pagulaskirikute esindajad, kellega allkirjastati 1994. aasta märtsis deklaratsioon, kus väljendati soovi ühinemiseks.

Piiskopkondade kava üheks valjuhäälsemaks eestkõnelejaks sai 1992. aastal piiskopiametisse valitud ja seatud Einar Soone, kes oli sellesse ametisse valimisel olnud peapiiskop Pajula kindel soosik. 1993. aasta jaanuaris sai Soone ka Eesti Kirikute Nõukogu presidendiks. See oli selgeks signaaliks, et peapiiskop Pajula soovis oma emerituuri siirdumise järel näha oma ametijärglasena just piiskop Soonet. Emerituuri kavatses Pajula siirduda 70. aastaselt, mis tähendas, et hiljemalt 1994. aastal peavad kirikus toimuma uued peapiiskopivalimised. Selline oli olnud kirikus juurutatud uus korraldus, millega asuti peapiiskopi ametiaega vanuseliselt piirama, jõudes järgmise peapiiskopi ajal 65 aasta vanusepiirini.

Peapiiskop Pajula ajal oli konsistooriumis toimunud generatsioonivahetus. Selle põhjused ei peitunud sugugi mitte ainult Pajula enda valikutes, vaid eelkõige seniste assessorite soovis oma ametist loobuda. Nimelt lahkus aastatel 1988–1990 ametist kolm assessorit. Kirik vaevles vaimulike puuduse käes, eriti valusalt puudutas see 50. eluaastates vaimulikke. Nii oligi Pajula ainsaks võimaluseks ja võib-olla ka sooviks tuua konsistooriumisse noorema generatsiooni esindajad, kelle hulgas oli ka Soone. Vanema generatsiooni vaimulikest kuulusid sinna Peep Audova ja Jaan Kiivit, noorematest Villu Jürjo, Andres Põder ja Joel Luhamets. Eriti paistsid aga noorusega silma peapiiskopi sekretär Jaan Leppik ja konsistooriumi kantseleiülemana ning alates 1993. aastast kantslerina töötanud Erik Salumäe, kes olid tollal mõlemad varastes kahekümnendates eluaastates. See oli aja märk, juhtis ju Eestit sel ajal ka Euroopa kõige noorem peaminister Mart Laar ja näiteks naaberriigis Lätis valiti 1993. aasta jaanuaris sealse luteri kiriku peapiiskopiks vaid 35 aasta vanune Jānis Vanags.

Nagu uute struktuuride loomise puhul tavaks, kõnelesid piiskopkondade toetajad uue struktuuri kehtestamise järel saabuvast selgusest ja koguni rahalisest kokkuhoiust, ehkki tegelikku selgust polnud kummagi osas. Eesti Kiriku veergudel jäi Peeter Kaldur hätta, kui pidi selgitama, kes siis õigupoolest on ühe või teise piirkonna vaimne juht, kui uute piiskoppide juhiroll paistis olevat pigem majanduslikku ja administratiivset laadi. Sellistena oleksid nendest kohustustest vabanenud praostid, kes jäid kava kohaselt ka edaspidi ametisse ja kellest kujunesid nii paratamatult rohkem vaimsed juhid. Ometi ei kujutanud keegi ette, et piiskop oleks olnud piirkondlikul tasandil vaid administratiivne juht, sest see oleks kirikuajalooliselt olnud vastuvõetamatu. Lõppeks oli kahtluse all ka uue kava maksumus, seda eriti olukorras, kus Einar Soone oli 1993. aasta Viru sinodil kurtnud, et kui olukord nii edasi läheb, peab koguni konsistoorium pooled oma töötajatest lahti laskma.

Piiskopkondadega kaasnes uute keskuste loomise kavatsus. Piiskop Soone selgituste kohaselt polnud piiskopkondlikud keskused mitte piiskopi residentsiks, vaid paigaks, kus organiseeriti leerilaagreid ja koolitusi ning tegeldi diakooniatööga. Soone nimetas ka konkreetseid keskusi: Virumaal Ontika mõis, Keila lähedal paiknev Ohtu mõis ning Pärnu lähedal asuv Uulu, kuhu pidi tulema koolituskeskus. Ühtlasi teatas Soone 1994. aasta veebruaris ajalehes Postimees piiskopkondadest kõneledes, et luteri kirikule oleks vaja ka oma kloostrit.

Eelnev ei jäta kahtlust, et 1994. aasta juunis toimunud peapiiskopivalimiste peateema oli tegelikult juba mõnda aega ette teada. Õigupoolest ei puudutanud küsimus ainult piiskopkondade loomist, vaid kiriku tulevikku üldisemalt. 46. aastane piiskop Soone võis end valimistele minnes tunda kindlalt, sest praostkondade veenev enamus oli toetanud tema kandidatuuri. Teise kandidaadina kerkis esile juba 1987. aasta valimistel üles seatud 54. aastane Jaan Kiivit, kelle arvamus piiskopkondadest erines oluliselt Soone omast. Kiivit väitis, et sellega kaasneks bürokraatia kasv ja enne idee väljapaiskamist tuleb teha põhjalik eeltöö kava plussidest ja miinustest ning eelkõige maksumusest.

Samuti väitis Kiivit, et aeg 1991. aastal vastu võetud põhikirja headuse üle otsustamiseks pole veel küps, ja kahtles, kas kirik on valmis vastu võtma korralduse, mis viiks kiriku kehtivast põhikirjast täielikult vastupidises suunas, asudes senise praostkondade tugevdamise asemel praostkondi hoopis välja suretama. Pagulaskiriku ühinemise läbiviimiseks nägi ta aga hoopis tähtsamana põhikirjades sisalduvate erinevuste silumist ja kirikujuhtide küsimuse lahendamist.

Peapiiskoppi asuti valima 28.–29. juunil 1994. aastal toimunud XXIV kirikukogu 6. erakorralisel istungjärgul, kus kirikukogu saadikud neile antud õigust kandidaatide ülesseadmiseks ei kasutanud. Nii registreeriti kandidaatidena Kiivit ja Soone, kelle olid esitanud praostkondade sinodid ja kes olid konsistooriumi otsusega 13. juunil kandidaatideks registreeritud. Mõlemad mehed andsid kandideerimiseks nõusoleku. Erinevalt 1987. aastast, kui arutelu oli toimunud peamiselt tehniliste nüansside ja peapiiskopikandidaatide isikuomaduste üle, oli nüüd aset leidnud diskussioon märksa sisulisem, puudutades nii peapiiskopiameti rolli kirikus kui ka kiriku ees seisvaid päevakajalisi küsimusi. Hääletus oli uue põhikirja kohaselt salajane.

Peapiiskopi rollist ja eesmärkidest kõneledes mainis Einar Soone esiti, et peapiiskopil ei saagi olla platvormi, sest kirikus ei tohi teha suurt revolutsiooni. Nii kõneles ta oma sõnul ainult visuaalsest nägemusest, milline võiks olla kiriku tulevik. Ta rõhutas, tuleb leida tasakaal plaanide ja selle vahel, mis on hetkel teostatav, ning tõstis seejuures esile oma meeskonna tähtsust kiriku juhtimisel. See meeskond oli tal oma sõnul juba olemas ja sissegi töötanud, koosnedes peaasjalikult konsistooriumi kaastöölistest ja ametnikest. Kaadri küsimus valmistas kiriku jaoks siiski muret ja nii rõhutasid mõlemad kandidaadid, et kirikusse on vaja rohkem teoloogiliselt kompetentseid kaastöölisi.

Kiriku struktuurireformi osas püüdis Soone hoida tasakaalukat positsiooni ja taandas end tahaplaanile, otsides nii ka nende kirikukogu saadikute toetust, kes oli piiskopkondade loomise kava vastu. Ta rõhutas, et piiskopkondade asutamise küsimus pole veel sugugi küps ja see vajab arutelu. Et Soone seisukoht oli vaatamata tema tagasihoidlikkusele kirikukogul kõigile siiski piisavalt selge, küsis Esra Rahula vaid Kiivitilt tema suhtumise kohta piiskopkondade kava kehtestamisse. Kiivit rõhutas taas 1991. aastal vastu võetud põhikirja ja väitis, et kirik kaotaks avalikkuse silmis usalduse, kui hakkaks niivõrd põhimõttelisi otsuseid langetama vaid mõni aasta pärast eelmise põhikirja vastuvõtmist. Lisaks sellele pidas ta vajalikuks toonitada, et asi nõuab pikemalt kaalumist, sest kui praostkondade tasandil kannatab kirik eksperimendid välja, siis piiskoppide tasandil mitte. Kiivit väitis, et ka pagulaskirikuga ühinemise puhul pole piiskopkondade loomine vältimatuks tingimuseks.

Muus osas jätkas Kiivit oma sõnavõttu sealt, kust Soone pooleli jäi, ning toonitas peapiiskopi kui kiriku ühendaja rolli, mida oli esile toonud ka Soone. Mõlemad vaimulikud rõhutasid usuõpetuse õpetamise tähtsust üldhariduskoolis ja teisi kiriku ees seisvaid väljakutseid.

Nii nagu piiskopkondade puhul, püüdis Soone kõrvale hoida ka naiste ordinatsiooni puudutavale küsimusele otsekoheselt vastamast. Kiivit vastas, et see küsimus on kord juba kirikus otsustatud ja tema on valmis sobivate isikuomadustega naise ordineerima. Soone ütles seevastu, et peapiiskopil on kirikukogul samasugune hääl nagu igal teisel liikmel ja kui soovitakse minna naiste ordinatsiooni kaotamise teed, peab seda otsustama kirikukogu, seda ei saa teha peapiiskop. Samas toonitas ta, et luteri kirik on liiga meespastorite keskne ja jumalateenistusel võiks kaasa lüüa ka ilmikud, näiteks lugedes kaasa teatud liturgilisi osi. Küsimuste voorus küsiti kandidaatidelt ka päevapoliitilisi küsimusi, näiteks armeeteenistuse kohta. 1994. aastal oli Eesti ühiskonnas aktuaalne ka surmanuhtluse kaotamise teema.

Küsimuste ja sõnavõttude vooru lõpuosas võttis sõna õp Peeter Karma, kes heitis meediale ette, et Soone on saanud liiga palju leheruumi, ehkki kõik kajastus polnud sugugi positiivne. Nimelt oli ajalehe Eesti Aeg veergudel seostatud Soonet hiljuti ilmnenud pingetega Eesti Kirikute Nõukogus, millel polnud aga tõele au andes luteri kirikuga mitte midagi pistmist. Karma sõnavõtt oli üks otsekohesemaid, olles suunatud oma teravikuga ametisoleva kirikuvalitsuse ja piiskop Soone vastu. Mitmeski mõttes kordas ta Kiiviti ja Soone seisukohti haritud kaadri vajalikkusest, mainides oma sõnavõtus kirikukogu, kes oli asjasse süvenemata vastu võtnud mitmeid kiriku juhtimist puudutavaid seadusi ja andnud praostkondade ja kirikukogu enda arvelt otsustusõigust konsistooriumile. Karma jätkas, et Soone meeskond koosneb inimestest, kes toetavad piiskoppide kirikut, ja väitis otsesõnu, et osa neist peab ideaaliks katoliku kirikut. Sõnavõtu lõpus pani ta kirikukogu saadikutele südamele, et nad teeksid valiku pärast põhjalikku kaalumist, sest nad valivad tegelikult kiriku tulevikku. Seda toonitasid ka järgmised kõnelejad, kellest Arne Hiob ütles otsesõnu, et Kiiviti suund on luterlik, Soone suund, st tema meeskond, soovib seevastu rohkem katoliku kiriku moodi juhtimist. Niisiis õnnestus kirikukogus päevakorrale tõsta luteri ja katoliku vastandamine, mis oli lööksõnaliseks vastanduseks olnud ka esimesel iseseisvusperioodil.

Sellise sõnumiga asuski kirikukogu hääletama. Vähetähtsaks ei saa pidada asjaolu, et kandidaatide ärakuulamine ja arutelu toimusid kirikukogu esimese päeva õhtul, hääletus aga järgmise päeva hommikul. See andis mõlema kandidaadi toetajatele võimaluse päeval kuuldud sõnavõttude ja arutelude valguses kutsuda kirikukogu saadikuid oma kandidaati toetama. Tulemused olid kokkuvõttes ootamatud nii kandidaatide kui ka paljude hääletajate jaoks, sest ehkki piiskop Soone oli enne kirikukogu istungit olnud selge favoriit, osutus napilt valituks hoopis Kiivit. Soone kogus 26 kirikukogu liikme toetuse Kiiviti 29 vastu.

6. juulil ilmunud Eesti Kiriku esilehel iseloomustas Kadri Ugur valimisi küsimusega „Muutudes või muudatusi kartes?”, küsides mille poolt kirikukogu saadikud siis õigupoolest hääletasid, püüdes nii ilmselt vihjata, et Kiiviti poolthääled olid antud pigem kavandatavate reformide vastu. Artiklist selgus, et kuluaarides oli enne valimisi peetud favoriidiks küll Soonet, ent valimistulemused kujunesid teistsugusteks. Valitud peapiiskop Kiivit rõhutas kolme keskset teemat, mis kiriku ees seisid: noortetöö, kiriku töötegijate järelkasvu eest hoolitsemine ja kiriku ning riigi suhete korraldamine. Piiskopkondade küsimuses kordas ta juba kirikukogu istungil välja öeldud seisukohti, asudes nii reformi suhtes äraootavale seisukohale. Sellega lõppes vaba rahvakiriku ajaloos 1930. aastate järel teine võitlus piiskopkondade loomise üle, milles jäid teist korda peale need, kes kiriku piiskopkondliku struktuuri loomist ei pooldanud.

Kirikukogul valiti peapiiskopi ettepanekul ka uus konsistooriumi koosseis, kus toimusid mõned muudatused. Assessoritena jätkasid Peep Audova, Joel Luhamets ja Andres Põder, uute liikmetena valiti ametisse Peeter Karma ja Tiit Salumäe. Piiskop Soone meeskonna noorte liikmete saatus kujunes peapiiskopivalimiste ja isiklike usuliste otsingute järel huvitavaks: Jaan Leppik otsustas 2002. aastal liituda Eesti Apostliku Õigeusu Kirikuga ja 1995. aastal kantsleriametist lahkunud Erik Salumäe konverteerus katoliiklusesse. Mõlemad mehed osalesid järgnevatel aastatel ka riigi poliitilises elus ja osutusid valituks riigikogusse.

4

Vasakult: Peeter Karma, Joel Luhamets, Tiit Salumäe, Andres Põder, Peep Audova, Jaan Kiivit, Kuno Pajula.

Jaan Kiiviti ametisse seadmine toimus 1994. aasta usupuhastuspühal Tallinnas Piiskoplikus Toomkirikus. Taas kord iseseisva Eesti riigi esimese peapiiskopi ametisse pühitsemise tseremooniast võttis kõrgete kirikujuhtide kõrval osa nii Vabariigi President Lennart Meri kui ka ametist lahkuv peaminister Mart Laar. Riik võttis oma kanda ka osa ametisse pühitsemise kulusid.

 

Kuno Pajula ja Jaan Kiiviti peapiiskopiks valimisi puudutavates artiklites on kasutatud EELK Konsistooriumi arhiivis asuvaid kirikukogude protokolle aastatest 1985–1994, konsistooriumi protokolle aastatest 1984–1994, Kuno Pajula ja Jaan Kiiviti isikutoimikuid ja piiskop Einar Soone ning peapiiskoppide Kuno Pajula ja Jaan Kiiviti ametisse seadmise toimikuid. Kasutatud on ka varem Siseministeeriumis ja nüüd Rahvusarhiivis asuvaid usuasjade voliniku arhiivi toimikuid ning ajalehti Rahva Hääl, Edasi, Postimees ja Eesti Kirik. 

 

Vt ka  P. Rohtmets, Piiskopivalimistest ja piiskopiameti tähendusest EELKs Jakob Kuke ja Hugo Bernhard Rahamäe piiskopiks valimise ajal (K&T nr 118/ 14.3.2014), 1939. aasta ärev sügis – kirikukriis ja EELK kolmanda piiskopi valimine (K&T nr 120/ 28.3.2014), R. Altnurme, Kirikujuhi valimine nõukogude moodi 1949. aastal (K&T nr 122/ 11.4.2014), Parim kirikujuht on endine sõjamees (K&T nr 149/ 17.10.2014), P. Rohtmets, „Praegusel ajal oleks võimalik ka mitu kandidaati” – peapiiskopi valimistest 1987 (K&T nr 153/ 14.11.2014).

 

Priit Rohtmets (1981), PhD (usuteadus), on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English