Artiklid

Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas (1. osa)

geke-logo-2-300x295Saateks eestikeelsele väljaandele

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE), Euroopa olulisim protestantlike kirikute osaduskond, mis ühendab kokku umbes 50 miljonit kristlast, võttis kahe aasta eest Firenzes toimunud 7. täiskogul (20.–26.9.2012) mh vastu õpetuskõneluste tulemusi talletavad dokumendid „Pühakiri, usutunnistus, kirik“ ja „Amet, ordinatsioon, episkope. Viimati nimetatu ilmus äsja ka eesti keeles (vt Kirik & Teoloogia, nr 142, 143 ja 144/ 29.8–12.9.2014) ning sellega on teema poolest seotud täiskogul põhjalikult arutatud ja vastu võetud teoloogiaharidust käsitlev tekst. Tegemist on EKOE konsultatsiooniprojekti lõpptulemusega, mis kirjeldab põhijoontes ühist arusaama haridusest, mis on liikmeskirikutes eelduseks õpetaja- ehk preestriametisse ordineerimisel.

Dokument on teedrajava tähendusega, kuna esmakordselt kirjeldavad Euroopa evangeelsed kirikud koostöös Euroopa ülikoolide usuteaduskondade ja kiriklike teoloogiliste kõrgkoolidega ühiselt seda, mida tähendab hea teoloogiline haridus. Mis on need ained, millega teoloogiaõpingute raames tegeletakse? Millest on tingitud usuteaduse jaotumine distsipliinideks? Millel rajaneb teoloogia kui sisemiselt multiperspektiivse ja interdistsiplinaarse teaduse ühtsus? Miks on nii oluline osata mõista usuteaduse interdistsiplinaarset tervikut? Milles seisneb teoloogiline pädevus kui akadeemiliste teoloogiaõpingute eesmärk? Kuidas asetub teoloogilise pädevuse omandamine iga üliõpilase isikupärase kujunemisloo, isiksusena kasvamise ja küpsemise tervikkonteksti?

Head teoloogilist haridust (vrd Wolfgang Huber, „Hea teoloogia“ kogumikus Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid, koost W. Härle, T.-A. Põder, Avatud Eesti Raamat, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 739–743) ei pruugita omandada tingimata selleks, et saada kirikuõpetajaks. Teoloogiahariduse rikas avarus ja sügavus on heaks toeks hilisemaks tegevuseks väga erinevatel ühiskondlikel elualadel ja ametites. Ometi tingib ja iseloomustab teoloogiaõpinguid olulisel määral asjaolu, et tegemist on ka ettevalmistusega konkreetseks kutseks – niisiis erialaseks tööks vaimulikuna kogudustes või kaplanina kaitseväes, vanglates, politseis jne.

Ettevalmistus õpetajaametiks kirikus hõlmab nii akadeemiliste õpingute faasi ülikoolis või teoloogilises kõrgkoolis kui ka kiriklikult korraldatud praktilist väljaõpet. Nii kannavad usuteadus ja kirik ühiselt vaimulike ettevalmistuse eest vastutust. Nagu tekstis viidatud, on Euroopa kirikutes selle jaoks erinevaid mudeleid, kuid esile on võimalik tõsta olulisi ühisjooni. Tekst reflekteerib ka teoloogiahariduse ja elatud usu vahekorra üle ning käsitleb üliolulist õpetajate täiendusõppe teemat (põhjalikumalt tegeletakse sellega EKOE raames käesoleval täiskogudevahelisel perioodil). Pidades silmas õpetajaameti kandidaatide nappust ja sellele lahenduse leidmise katseid mitmes EKOE kirikus, puudutab dokument ka tavapärase väljaõppe alternatiivide küsimust. Teksti lõpetavad  soovitused koostööks õpetajate välja- ja täiendusõppe alal ning õpetajate vahetuse lihtsustamiseks EKOE-s.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) delegaadina osales konsultatsiooniprotsessis toonane haridusassessor ja EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari juhataja õp dr Ove Sander. EELK konsistooriumi vahendusel andsid dokumendi eelnõule – toetavat – tagasisidet nii EELK Usuteaduse Instituut kui Tartu Ülikooli usuteaduskond.

Tekst koostati algselt saksa keeles ning tõlgiti kohe teistesse EKOE ametlikesse keeltesse (inglise ja prantsuse keelde). Dokument on ilmunud EKOE ametlikus kakskeelses nn Leuenbergi tekstide sarjas (kogumikus Amt, Ordination, Episkopé und theologische Ausbildung / Ministry, ordination, episkopé and theological education. Leuenberger Texte / Leuenberg Documents, Nr 13, Im Auftrag des Rates der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa / Mandated by the Council of the Community of Protestant Churches in Europe, Herausgegeben von / edited by Michael Bünker, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, 2013).

Thomas-Andreas Põder, EKOE nõukogu liige

 

Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas

Lõppversioon 2012

 

EKOE täiskogu otsus Firenzes, 20.–26. septembril 2012:

1. Täiskogu tänab 2008. ja 2010. a konsultatsioonidel osalenuid, samuti toimetusrühma „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“ ettevalmistamise eest.

2. Täiskogu tervitab teksti üle sündinud laialdast diskussiooni liikmeskirikutes ja tänab erinevate seisukohtade eest, mis on ka lõppversioonis kajastatud.

3. Täiskogu vaatleb teksti suundanäitava panusena ühisesse arusaamisesse heast teoloogiaharidusest.

4. Täiskogu soovitab liikmeskirikutel arvestada oma haridusvaldkonda reformides käesoleva tekstiga.

5. Täiskogu palub nõukogul luua sobivad eeldused lõpuosas nimetatud soovituste täitmiseks.

 

Sisu

Sissejuhatus

1. Alused
1.1. Ordinatsiooniga seotud avaliku sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise amet (õpetajaamet)
1.2. Õpetajaamet ja kogudus
1.3. Ameti ülesanne ja nõuded haridusele
1.4. Kokkuvõte

2. Juhtmõtted
2.1. Hariduskäik kuni ordinatsioonini
2.2. Teoloogiaõpingute sisu
2.2.1. Teoloogia ühtsus ja erialane jaotus
2.2.2. Eksegeetika (Vana Testament ja Uus Testament)
2.2.3. Kirikulugu
2.2.4. Süstemaatiline teoloogia
2.2.5. Praktiline teoloogia
2.2.6. Teised ained
2.2.7. Läbimõeldud üldpilk
2.3. Kirikute ja teoloogiateaduse vastutus väljaõppel ordinatsiooniga seotud ametiks
2.3.1. Väljaõpe ülikoolis
2.3.2. Teoloogiahariduse konfessionaalsus
2.3.3. Teoloogiahariduse eripärasid
2.4. Elatud usk
2.4.1. Teoloogiaüliõpilased teel õpetaja elukutseni – muutuv taust
2.4.2. Elatud usk ja õpetajaamet kui elukutse
2.4.3. Vaimuliku elu põhivormid
2.4.4. Selguselejõudmine vocatio interna’s
2.5. Täiendusõpe
2.5.1. Alused
2.5.2. Täiendusõppe eesmärgid
2.5.2.1. Tugevate külgede arendamine ja süvendatum praktika üle järelemõtlemine
2.5.2.2. Spetsialiseerumise arendamine
2.5.2.3. Jätkuv järelemõtlemine ja kindluse süvendamine
2.5.3. Täiendusõppe kohustuslikkus ja profiil
2.6. Teised teed ministerium verbi divini juurde
2.6.1. Sissejuhatus
2.6.2. Alternatiivsed teed õpetajaametisse
2.6.3. Sõnakuulutusteenistus vabatahtliku tööna
2.6.4. Kiriku kaastöötajad sõnateenistuses
2.6.5. Kokkuvõte

3. Soovitused
3.1. Ordinatsiooniga seotud ameti väljaõppe vastastikune tunnustamine
3.2. Rahvusvaheline vahetus ja koostöö
3.3. Edasine töö

Konsultatsiooniprojektis „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“ osalejad

 

Sissejuhatus

Leuenbergi konkordia aastast 1973, millega reformatsioonieelsed, luterlikud, reformeeritud ja unioonikirikud deklareerisid kirikuosadust, väljendab ordinatsiooni vastastikust tunnustamist.

Seda vastastikust tunnustamist jaatavad põhimõtteliselt kõik EKOE kirikud, kuid selle tulemused praktikas on tagasihoidlikud. Praegu toimub õpetajate[1] liikumine ühest EKOE kirikust teise vaid suurte raskustega. Sageli takistavad ordineeritud vaimulike vastuvõttu teise kiriku vaimulikuametisse erinevused õppekavades ja kraadides, isegi kui ordinatsiooni ennast tunnustatakse.

Käesolev tekst on tekkinud EKOE liikmeskirikute mitmeaastase konsultatsiooniprotsessi tulemusena. Seejuures on selgunud, et Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas ilmneb kiriku ametisse ordineerimise eelduseks olevas teoloogiahariduses mitmekesisusest hoolimata suuri sarnasusi. Nii sai võimalikuks töötada välja järgnevad juhtmõtted. Need püüavad visandada ühist arusaama heast haridusest, mis võiks olla liikmeskirikutele suuna näitajaks ning abiks ordinatsiooni tunnustamisest praktiliste järelduste tegemisel ja seega kirikuosaduse teostamise süvendamisel. Tekst lõpeb mõningate soovitustega nii koostööks õpetajate välja- ja täiendusõppe alal kui ka õpetajate vahetuse lihtsustamiseks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas.

Arutlused arvestavad eriti – vastavalt EKOE täiskogu 2006. a juhisele – muutustega ordinatsiooniga seotud ameti mõistmises ja kuvandis liikmeskirikutes, misjoniväljakutsetega pluralistlikus avatud ühiskonnas ning muudatustega Euroopa haridusmaastikul.

 

1. Alused

1.1. Ordinatsiooniga seotud avaliku sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise amet (õpetajaamet)

Järgmised kommentaarid keskenduvad ordinatsiooniga seotud avaliku sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise ametile. Sellega arvestatakse ühest küljest tõsiasjaga, et EKOE-s on kirikuid, kus tuntakse ka teisi ordinatsiooniga seotud ameteid, nagu vanemate (presbüterite) amet või diakoniamet. Teisest küljest leidub ka kirikuid, mis eristavad ordineerimist avaliku sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise ametisse ning – teiste kiriklike elukutsete ja vabatahtlike teenimisviiside – ajaliselt ja / või kohaliselt piiratud (pro loco et tempore) volitamist osalemiseks kuulutustöös.

Hoolimata erinevustest ametite struktuuris ning ordinatsiooni mõistmises ja praktikas on võimalik keskenduda õpetajaametile, s.t sellisele avaliku sõnakuulutamise ja sakramentide talitamise ametile, mis eeldab sõna ja sakramendi teenistuseks (ministerium verbi) ühekordset ordinatsioonitalitust ning sisaldab teenistussuhet kirikus (munus ecclesiasticum) ehk teenistusülesande andmist (installatio, introductio). Ordinatsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi tuleb eristada õigustest ja kohustustest, mis tulenevad teenistusülesande andmisest (installatio). Õpetajaamet eeldab mõlemat, ordinatsiooni ja introduktsiooni. Sõna ja sakramendi teenistus on korraldatud kirikliku ametina (munus ecclesiasticum).

 

1.2. Õpetajaamet ja kogudus

Ministerium verbi ülesannete ja suhte kohta kogudusesse on EKOE kirikud põhimõttelise teoloogilise selgituse juba andnud. „Sõnateenistus on […] alati seotud koguduse üleüldise preesterlusega ja peab teenima seda, samuti nagu ka koguduse ja kõigi ristitute üleüldine preesterlus on seotud sõnakuulutuse ja sakramentide jagamise erilise teenistusega. Seega rajaneb ordineeritud amet, reformatoorse arusaama kohaselt, Kristuse erilisel ülesandel, ning seisab samal ajal oma teenistuses koos terve kogudusega Jumala sõna all.“[2]

See teenistus vajab korraldatud ülesehitust (teatud „ametite korda“[3]). Kuna sõnateenistus kuulub viimselt kõigile, ei saa üksikisik end sellesse ise kutsuda. Jutlustajaametit saavad pidada vaid need, kes on usklike osaduse poolt selleks selgelt kutsutud (rite vocatus). Neid, kes on kutsutud avalikult õpetama (publice docere), on Jumala rahvas kohustatud selleks ette valmistama. Amet tagab järjepideva jutlustamise ülesande täitmise.

 

1.3. Ameti ülesanne ja nõuded haridusele

Venia docendi, õigus ja kohustus avalikult õpetada, jutlustada ning sakramente talitada, antakse ordinatsiooniga. Ordinatsiooni eelduseks on suutlikkus esindada kristlikku usku avalikult, kirikus ja väljaspool seda, ning teoloogiline otsustusvõime õpetuse „puhtuse“ ja sakramentide talitamise „õigsuse“ küsimuses (vrd CA 7: pure docetur et recte administrantur; Confessio Helvetica Posterior XVII: in vera concordique praedicatione evangelii Christi, et in ritibus a Domino diserte traditis).

Ameti pidamise eelduseks on seega seotus kiriklik-konfessionaalsete õpetusvormidega, mida väljendatakse ordinatsioonil – kirikuti erineva – tõotusega tegutseda vastavuses Pühakirja ja usutunnistusega (või üksnes Pühakirjaga). Ordineeritavad peavad olema võimelised kontrollima, kas nende praegune mõtlemine ja kõnelemine on kooskõlas evangeelsetes kirikutes kehtiva õpetusega. Ja nad ei tohi anda lõplikke teoloogilisi hinnanguid, vaid nende teoloogilised arutlused peavad avama kogudusele võimaluse esitatud õpetuse ühiseks läbiarutamiseks.

See eeldab teoloogilist pädevust. See seisneb võimes seostada omavahel teoloogilisi teadmisi, teaduslikult haritud otsustusvõimet, isiklikku tunnetust evangeeliumi tõest ning vajalikke praktilisi oskuseid. Selle otsustavaks eelduseks on teadusliku teoloogia õpingud ülikoolis või kõrgkoolis. Kui õpetajaametisse on võimalik saada ka mingil teisel teel või kui avaliku sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise ordineeritud ametit peetakse vabatahtliku tööna, ei tohi teoloogilise haridusega seotud nõudeid siiski alandada. Võimet rääkida evangeeliumist arusaadavalt ja ehtsalt väljendatakse tänapäeval tavaliselt väljendiga „isiklik sobivus“. Selle sobivuse vormi väljaselgitamiseks on kirikutel erinevaid viise.

Kiriku usu isiklik, autentne edastamine pluralistlikus avatud ühiskonnas on tänase Euroopa tingimustes misjoni suur väljakutse. „Evangeliseerimine“, nagu Piibel seda ülesannet kirjeldab (vrd Mt 28:16–20), tähendab seetõttu „usutavalt suhestumist sotsiaalsete kontekstidega, kus kristlik usk peab saama veenvaks“[4]. Kes tahab inimestele võimaldada evangeeliumist lähtuvat suunaleidmist, kes tahab „avalikult õpetada“, peab omandama kommunikatsioonitingimuste osas teadmised, mõistmise ja oskused. Muidu tekib kirikusisesesse ringi taandumise ja evangeeliumi avalikkuse taotlusest loobumise oht.

Kuna avalikkuse struktuurid pole tänapäeva Euroopas kaugeltki ühtsed, on erinevad väljaõppekontseptsioonid ordinatsiooniga seotud ametiks mõistlikud. Siiski on väljakutsete osas ka ühiseid arusaamu: infoajastul ning massimeedia tingimustes on tähelepanu muutunud defitsiidiks; sõnumi vahendamiseks on alati meedium, seega tuleb sõnum avada iga meediakanali eripära arvestaval viisil; sõnumi mõte peab kõnelema igas sotsiaalses interaktsioonikeskkonnas. Kuidas ka väljakutseid iseloomustada, õpetajaameti nõuete juurde kuulub liikumine pluralistlikus avalikkuses ja rõõmusõnumi kõnelemapanek ka väljaspool kirikusiseseid ringe.

Õigus ja kohustus õpetada avalikult hõlmab ordineeritute tervet elu. Ordinatsioon on kestev volitus, milles inimene laseb evangeeliumil end hoida ja kohustada. Sellega peab eriti arvestama üliõpilaste kirikupoolne saatmine õpingute ajal.

 

1.4. Kokkuvõte

EKOE kirikud lähtuvad sellest, et ordinatsiooniga seotud avaliku sõnakuulutamise ja sakramentide talitamise amet ning kogu Jumala rahva teenistus vajavad teineteist. Õpetajaamet täidab seda, Jumala poolt kõigile ristitutele antud kuulutusülesannet avalikkuses kiriklikult korraldatud ametina.

Ordinatsiooni sihiks on kogu elu hõlmav sõnateenistus (ministerial existence). Selle juurde kuulub võime esindada pluralistlikus avalikkuses evangeeliumi kui tegelikkust avavat väge. Selleks teenistuseks eeldatakse isiklikku sobivust samavõrd kui vagadust eluhoiakuna, mis tunnustab evangeeliumi kehtimist iseenda kohta. See nõuab ühelt poolt teoloogilist haridust, mida on kõige parem omandada ülikoolides või kõrgkoolides, kus kohtutakse ka teiste teadusdistsipliinidega. Teisest küljest on tarvilik jälgida seotust kiriku ja konfessiooniga. Siia kuulub vastava konfessionaalse vagaduskultuuri tundmine ning teoloogiline otsustusvõime ühenduses konfessionaalsete õpetusvormidega.

Järgmistes juhtmõtetes on püütud sel alusel selgitada, millest tunda ära hea haridus ordinatsiooniga seotud avaliku sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise ametiks, samuti millest tunda ära hea täiendusõpe. Seejuures ei ole tegemist EKOE kirikute välja- ja täiendusõppe ühesuguseks muutmisega. Pigem on vaja anda kirikutele võimalus jõuda selle alusel väljaõppe vastastikuse tunnustamiseni.

 

2. Juhtmõtted

2.1. Hariduskäik kuni ordinatsioonini

Suuremas osas EKOE liikmeskirikutest kehtib kiriku teenistusse astumise eeldusena viie- kuni kuueaastane teoloogiastuudium kas ülikoolis või kõrgkoolis. Õpingutele lisandub kuni kolmeaastane väljaõppe praktiline faas, mille eest vastutab kirik. Ka sellega ühenduses kehtivad akadeemilise mõttetöö standardid. Paljudes kirikutes järgneb praktiline väljaõpe teoloogiaõpingutele, mis lõpevad nn esimese teoloogiaeksamiga. Mõned kirikud põimivad praktilise väljaõppe suures osas stuudiumi sisse või kujundavad seda akadeemiliste semestrite ja praktikafaaside vaheldumisega või ühenduses esimeste ametiaastatega.

Teoloogia õppimise kohaks on reeglina ülikooli usuteaduskond või kõrgkool. Siin antakse tulevastele õpetajatele võimalus siseneda ülikoolihariduse ja teadusvaldkondade mitmekesisuse kontekstis ja akadeemilise vabaduse tingimustes intensiivsesse ja avarate valikuvõimalustega õppeprotsessi. Evangeelne teoloogia on tihedalt seotud euroopa ülikooli ajalooga ja lähtub ülikooli teadustöö akadeemilistest standarditest. Kui kirikud peavad ülal oma ülikoole, kõrgkoole või teoloogiaseminare, näevad need end evangeelse teoloogia akadeemilises traditsioonis ja soovivad, et neid hinnataks sellele vastavalt.

Õpingute ajal peavad üliõpilased omandama teaduspõhised kutsealased teadmised, arendama teaduslikult koolitatud otsustusvõime ning omandama isikliku teoloogilise identiteedi. Kokkupuude praktikaga toimub eelkõige teooria tasandil; loomulikult õpivad üliõpilased tundma üha uusi konkreetseid praktikavaldkondi ja -olukordi, näiteks eetika või praktilise teoloogia vallas, kuid nendele lähenetakse peaasjalikult vaadeldes ja analüüsides. Õpingute ajal katsutakse näiteotstarbel läbi praktikaolukordi: näiteks homileetika ja religioonipedagoogika seminarides või õpingute sisse jäävas kogudusepraktikas. See toetab kogemusest lähtuvat õppetööd teoloogia teemavaldkondades, teoloogiliselt läbimõeldud enesekogemust ning ka kutsemotivatsiooni selginemiseks ja süvendamiseks.

Õpingute käigus peavad üliõpilased õppima põhjalikult tundma:

– kristliku pärimuse aluseid, nagu need avanevad piibliteadusele põhineval tegelemisel usu algolukordadega Piibli pärimuses, ning on mõjutanud ja mõjutavad kristliku usu vaadet inimese suhtele Jumalaga ja tema elutegelikkuse lättele, ülesehitusele ja sihile;

– kristluse ajaloolist arengut ja kujunemist, selle õpetuse kujunemist ja kristliku elu institutsionaalseid väljendusvorme ajaloos ja kaasajal;

– ülesannet panna kristlikku pärimust proovile, seistes silmitsi tänapäeva väljakutsetega. Eelkõige on tegu kristliku usu kõne- ja refleksioonivõimega maailmavaatelise ja religioosse pluralismi tingimustes, järelemõtlemisega, kuidas kujundada kirikuelu suuresti sekulaarses keskkonnas,oikumeenilise osaduse kohustustega ja vajaliku eetilise ettevalmistusega, arvestades üha keerukamaid väljakutseid, millega seisab silmitsi vastutustundlik elu- ja ühiskonnapraktika.

Üleülikoolilised ained (studium generale) ning osalemine ülikooli teiste teadusharude õppetöös peab seda haridusprotsessi rikastama.

Kirikliku väljaõppe käigus järgneb õpetajaameti pastoraalsete töövaldkondade professionaalne, teaduslikult reflekteeritud tundmaõppimine. Siin kogevad tulevased õpetajad neile seatavaid tööalaseid nõudmisi. Samal ajal omandavad nad kutsealased teadmised, arusaamad ja oskused, mis on nende nõudmiste täitmiseks vajalikud, ning analüüsivad neid nõudeid teaduslik-teoloogilisel moel. Sellega täidavad nad erialased eeldused ordinatsiooniks.

Kirikliku hariduse põhilised kohad on vikariaat koguduses ning pastoraalseminar või mingi vastav asutus. Väljaõpet koguduses saadab mentor. Õpetajaameti tegevusalade jaoks (jumalateenistus, haridus, hingehoid, koguduse arendamine ja juhtimine jne) on olemas kursused, millel mõeldakse praktilised kogemused läbi teoloogilise teooria tasandil ning arendatakse ja arutletakse kiriku ja koguduse töö kujundamise kontseptsioone. Pastoraalseminar kui ühise töö koht võimaldab lisaks sellele ajaliselt piiratud, kuid kohustuslikke vita communis’e [ʻühise elu’ – toim] faase. Need annavad võimaluse olulisteks kogemusteks ühenduses ühise jumalateenistuse, pühakirjameditatsiooni ja palvega.

Õpetajate väljaõpe asetub teoloogilise pädevuse isikupärase kujunemisloo tervikkonteksti ja moodustab seega sisemise ühtsuse, sihipärase kasvamise ja küpsemise protsessi – mis käib ka läbi kriiside. Selle sihiks on elementaarne teoloogiline pädevus oluliste teadmiste, arusaamade ja oskuste omandamise kaudu. Õpetajad peavad olema võimelised visandama sel alusel oma elukutsega seotud tegevusi, arutlema nende üle, neid hindama, korrigeerima ja viima neid üha uuesti tuntavasse seosesse evangeeliumiga. Nende teoloogiline kompetentsus on kandvaks aluseks pastoraalsele tegevusele eri valdkondades (eriti jumalateenistuse, hariduse, hingehoiu ning koguduse arendamise ja juhtimise vallas, kuid ka ühenduses nende diakoonilise, missionaarse ja oikumeenilise mõõtmega). Kes tahab olla võimeline vastama tänapäeva inimeste poolt kristlikule usule esitatud küsimustele, sel peab olema usaldusväärne teoloogiline orienteerumisvõime. Nii on teoloogiline pädevus ka hädavajalik eeldus dialoogiks teisiti mõtlevate inimestega.

 

2.2. Teoloogiaõpingute sisu

2.2.1. Teoloogia ühtsus ja erialane jaotus

Evangeelse teoloogia õpingutel on mõõtuandvad kolm alustrajavat juhtperspektiivi: esiteks, piibliteaduse põhjal seisev tegelemine usu algolukordadega Piibli pärimuses, teiseks, ajaloolis-analüütiline tegelemine kristluse ajaloolise arenemisega ja kristliku teoloogia kujunemisega algusest kuni tänapäevani, ja, kolmandaks, teoloogiliselt läbimõeldud tegelemine kristliku usu tänapäevaste elu- ja väljendusvormidega.

Töö aine sisemisest loogikast lähtuva põhistruktuuri raames – piibellikust, ajaloolisest ja olevikku reflekteerivast vaatepunktist – toimub klassikaliste teoloogia põhierialade, Vana Testamendi, Uue Testamendi, kirikuloo, süstemaatilise teoloogia ja praktilise teoloogia koostöös. Seda on vaja selgelt esile tõsta. Töö nende juhtperspektiivide valgusel puudutab, ehkki erineval viisil, kõiki teoloogia erialasid. Ükski distsipliin ega distsipliinide rühm ei saa nõuda endale juhtperspektiivi ainuõigust.

Akadeemiline teoloogia on suunatud juhtperspektiivide seosele ning peab saama üliõpilastele kogetavaks mitte üksnes ainete erinevuses, vaid ka nende temaatilises seotuses. See on väga nõudlik ülesanne. Ometi kehtib: teoloogiaõpingud peavad käivitama teoloogilise kujunemise protsessi, mille käigus üliõpilased õpivad omavahel üha uuesti ühendama teoloogia põhidistsipliinide erinevaid töömeetodeid ja erialalisi rõhuasetusi, selle asemel et jätta neid seosetute teadusaladena üksteise kõrvale. Seetõttu tuleb oluliselt tugevdada interdistsiplinaarsust, kusjuures kehtib põhimõte: hästi toimiv interdistsiplinaarsus eeldab selget distsipliinide identiteeti ning jääb sellest alati sõltuvaks.

Tänapäeva evangeelse teoloogia distsipliinide kaanon on ajalooliselt kasvanud ega lähtu mingist entsüklopeedilisest kavandist. Selle kujunemine lähtub teoloogia ajaloolisest enesekogemusest teaduse ja hariduse kogu ühiskonda haarava arengu kontekstis ning sellele [kogemusele] tuginevast suhestusviiside eristamisest seoses teoloogia objektiga, milleks on kristlik usk oma ajaloolises tegelikkuses ja sotsiaalsel kujul, s.t kirikuna. Suhe selle objektiga muudab teoloogia valdkonnajaotuse sidusaks ja kooskõlaliseks. Põhimõtteliselt ei saa välistada teoloogia harude sellise kaanoni tulevast edasiarengut ja ümberkorraldamist.

 

2.2.2. Eksegeetika (Vana Testament ja Uus Testament)

Eksegeetika oma piibliteaduse distsipliinidega, Vana ja Uue Testamendi teadusega uurib piiblitekstide teket, sisu, kasutamist ja ajalugu nende ajaloolises seoses. Rekonstruktsioonid järgivad teksti mõistmise ajaloolis-kriitilist metoodikat, kasutades teisigi metodoloogiaid (nt hermeneutika, kirjandusteaduse, usundiloo, arheoloogia, sotsiaalajaloo vallast). Nii meenutab see kriitiliselt Pühakirja normi, millest kiriklik praktika enesekriitiliselt lähtub. Eksegeesi iseseisvuse ja selle koha aluseks evangeelse teoloogia valdkondade kaanonis on reformatsiooni otsus: Piibli ilmutustunnistuse tunnustamine kogu kiriku õpetuse „ainsa reegli ja juhtnöörina“.

Üliõpilased peavad olema võimelised lugema ja tõlgendama piiblitekste nende algkeeles (heebrea, kreeka keel).

 

2.2.3. Kirikulugu

Kirikuloo uurimisteemaks on kristluse areng ja kujunemine algusest tänapäevani. See uurib kristliku elu ja kristliku teoloogia vorme ja järelmeid, nende ühiskondlikke ja kultuurilisi eeldusi ja mõjusid, evangeeliumi alalhoidmise ja tunnistamise käiku ja institutsioone, kristliku vagaduse ajalooliselt kasvanud ilminguid ning usuveendumuste teket. See uurib kiriku kujunemise suundaandvaid jõudusid vagaduse arengus, kiriklikes õpetusotsustes, teoloogias ja kirikuõiguses, samuti ka konsensuse kujunemise, otsuste ettevalmistamise ja langetamise, tingimusi ja mehhanisme. Suur kaal on küsimusel, mis on kirikute koht ja funktsioon ühiskonna ja selle alasüsteemide (nt poliitika, majanduse, teaduse ja hariduse) kontekstis, samuti, millised on selle funktsionaalse seose ja selle muutumise ajastuomased kujud (kristluse sotsiaalajalugu).

Kuna läänekiriku ajaloo allikad on kuni uusajani kirjutatud eelkõige ladina keeles, eeldavad soliidsele alusele rajatud kirikuloo (ja süstemaatika) õpingud lisaks kreeka keelele ka ladina keele tundmist.

 

2.2.4. Süstemaatiline teoloogia

Süstemaatilise teoloogia keskpunktis seisab evangeeliumi tõetaotlus ning küsimus, kuidas mõista evangeeliumi, mida ütleb see erinevates kontekstides Jumala, inimeste ja nende maailma kohta ja kuidas saavad inimesed oma elus evangeeliumi järgi orienteeruda ning seda sellele vastavalt kujundada. Selle ülesandega tegeldakse kolmes teemavaldkonnas: printsiibiõpetuses (fundamentaalteoloogia koos religioonifilosoofiaga), dogmaatikas ja eetikas. Seejuures tuleb panna tähele nendevahelisi seoseid. Dogmaatika õppimine peab edendama evangeeliumi tõe mõistmist ja andma üliõpilasele võime seda mõistmist iseseisvalt sõnastada. Printsiibiõpetus esitab alused teoloogilise tunnetuse saavutamiseks, väljendamiseks ja hindamiseks. Eetika arutleb dogmaatikas avatud kristliku inimese- ja maailmakäsituse praktilise tähenduse ja väe üle.

 

2.2.5. Praktiline teoloogia

Praktilise teoloogia teemaks on evangeeliumi väljendamine ja kommunikatsioon kristlikus kirikus ja inimeste elu seostes. Tähelepanu pööratakse selgitavalt sellele, kuidas evangeeliumi edasiandmine sünnib, kuidas seda saab teha mõjusamaks ning kuidas sellega seotud usku ja selle eluavaldusi ühest kultuurist teise üle viia, ilma et evangeeliumi sisu seejuures hägustuks või kaoks. Üliõpilased peavad omandama hõlmava teadmise ordinatsiooniga seotud ameti praktikaolukorrast ning õppima tundma jumalateenistuse, haridustöö, hingehoiu ning koguduse arendamise ja juhtimise teoreetilisi aluseid mitmesugustes ajaloolistes, eriti aga tänapäevastes tingimustes.

Praktika koguduses, koolis, tööelus, diakoonia vallas jm peab toetama üliõpilasi kõigi ainevaldkondade juures selge kujutluse loomisel õpingute käigus omandatavate teoreetiliste teadmiste ja arusaamade tähtsusest eesseisva praktilise töö jaoks.

 

2.2.6. Teised ained

Lisaks teoloogia põhidistsipliinidele leidub erinevates usuteaduskondades ja kõrgkoolides teisi õppeaineid, mis kuuluvad kas osalt nende juurde või on nendest välja kasvanud: nii nt usundilugu, piibliarheoloogia, judaistika, kiriku lähiajalugu, kristlik arheoloogia ja kiriklik kunst, konfessioonilugu, oikumeenika, misjoniteadus, teoloogilised soouuringud, kiriku- ja religioonisotsioloogia, pastoraalpsühholoogia, diakooniateadus, kristlik meedia, kirikumuusika ja kirikuõigus. See mitmekesisus on suur rikkus. Sellest on loomulikult kasu ainult siis, kui üliõpilased saavad siin seada isikupäraseid raskuspunkte ja peavad silmas tervikut.

Teoloogia liigub alati erinevate kristlike teoloogiate ja kirikute paljukonfessioonilisel horisondil ning lisaks sellele on kokkupuutes juutlusega. Sellele horisondile mõtlemine ning sellest tulenevad ülesanded – eriti ülesanne edendada teaduslikult oikumeeniat ja oikumeenilist dialoogi – on kõigi teoloogiadistsipliinide ja uurimisalade kohuseks.

Tänapäeva religioosne paljusus nõuab teoloogialt erilist asjatundlikkust kultuuridevahelistes küsimustes ning kristluse suhetes mittekristlike usundite, maailmavaadete ja pärimustega. Nii on selgelt kasvanud usundiloo õppimise kaalukus. On oluline, et selle koht oleks usuteaduskonnas. Teoloogilise vastutusega viljeldud tööd usundiloo alal ei saa kõigist koostöövõimalustest hoolimata lihtsalt asendada kultuuriteaduste vallas viljeldavate religiooniuuringute õppeainetega. Üliõpilased peavad õppima tundma usundiloo ja kultuuridevahelise teoloogia keskseid teooriaprobleeme ning omandama põhiteadmised mittekristlikest usunditest, nagu nt islam, hinduism, budism ja hiina usundid, samuti uususunditest ja esoteerikast.

 

2.2.7. Läbimõeldud üldpilk

Teadlikkus kõigi distsipliinide ja alldistsipliinide juurdumisest aine sisemisest loogikast lähtuvas kolmes põhiperspektiivis (vrd 2.2.1) võib lasta teoloogial saada uuel moel tajutavaks interdistsiplinaarse dialoogina ja mõistetavaks ühise ülesande ja vastutuse väljendusena. Nii annab teoloogia oma eriomase panuse õpetajaameti väljaõppele.

 

(Dokumendi teine pool ilmub järgmises numbris.)


[1] Elukutset tähistav termin „õpetaja“ resp. „kirikuõpetaja“ on antud tekstis samatähenduslik terminiga „pastor“.

[2] „Thesen zur Amtsdiskussion heute (Tampere-Thesen 1986)“ – Sakramente, Amt, Ordination. Hg. Wilhelm Hüffmeier. Leuenberger Texte 2. Frankfurt a. M., 1995, lk 105 (These 2); teesid on integreeritud dokumenti Die Kirche Jesu Christi. Leuenberger Texte 1. Hg. Wilhelm Hüffmeier. Frankfurt a. M., 1995, lk 32j (I.2.5.1.1).

[3] Samas, lk 31 (I.2.5.1).

[4] „Evangelisch evangelisieren – Perspektiven für Kirchen in Europa“, välja antud EKOE nõukogu ülesandel, koost Michael Bünker ja Martin Friedrich. Wien, 2007. Nr. 2.14.

 

Dokumendi on saksakeelsest originaalist tõlkinud Vallo Ehasalu, toimetanud teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder ja keeleliselt Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal, EELK konsistooriumi välissuhete komisjoni, EELK Usuteaduse Instituudi ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna koostöös.

 

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly, PDF & Email
English