Artiklid

Amet – ordinatsioon – episkope (3. osa)

geke-logo-2-300x295Materjalikogu sisu

4.1. Ajalooline ülevaade
4.1.1. Uus Testament
4.1.2. Kirik antiik- ja keskajal
4.1.3. Reformatsioon
4.1.4. Edasised arengud uusajal
4.1.5. Ajalooliste andmete hindamine
4.2. Eriprobleemide diskussioon
4.2.1. „Kõigi usklike preesterlus“
4.2.2. „Ametite kord“
4.2.3. Naiste ja meeste amet
4.2.4. Amet ja homoseksuaalsus
4.2.5. Ordinatsiooni tähendus
4.2.6. Episkope tähendus ja olulisus
4.2.7. Leuenbergi, Meisseni, Porvoo ja Reully küsimused

Õpetuskõnelusel osalejad

 

4. Materjalikogu

Märkus: seda teksti ei ole põhjalikult käsitletud ei õpetuskõneluse töörühmas ega EKOE nõukogus. 2010. aastal, kui tekst saadeti EKOE liikmeskirikutele, ei palutud seda kommenteerida, mistõttu 2011. aastal ei toimunud teksti redigeerimist. Seega ei saa iga sõnastuse puhul eeldada, et seda toetaksid kõik toimetajad ning kindlasti vajaks tekst edasist lihvimist. Põhilise argumentatsioonikäiguga ollakse aga nõus ning see lisab „Avaldusele“ olulisi täiendusi.

 

4.1. Ajalooline ülevaade

1. Evangeelsete kirikute arusaam ametist, ordinatsioonist ja episkope’st, nagu see on esitatud „Avalduses“, taotleb kooskõla Piibliga ja – evangeelselt mõistetud – traditsiooniga, nagu me seda kohtame Jeesuse Kristuse kiriku ajaloos. Juba algusest peale valitsesid kirikus teatud arusaamad ametitest ja nende korrast. See algas Uue Testamendi perioodil, kuigi Uue Testamendi tekst ise ei esita meile õpetust ametist. Selles peatükis jälgime ajaloolisi arenguid, mis on aluseks meie tänapäevas(t)ele arusaama(de)le ametist. Eesmärgiks ei ole luua Uue Testamendi tunnistusest või reformatsiooni pärandist tulenevaid norme (seda teeme peatükis 4.2), vaid seletada lahti ameti mudelite ja vormide mitmekesisus ning järjepidevus evangeelsetes kirikutes.

 

4.1.1. Uus Testament

2. Pauluse teoloogias ei eksisteeri sageli viidatud alternatiivi armuandide (charisma) ja ameti vahel, sest Vaimu töö on jagamatu. 1Kr 12:28 on isikutele jagatud ülesanded ja erakordsed võimed ühtemoodi seotud Jumala korrastava tegevusega. Rm 12:6–8 armuandide loetelu annab samuti tunnistust Pauluse arusaama kesksest aspektist: Jumala arm saab armuandides konkreetseks, nii et nende jaotus, korraldus ja järjepidevus on Vaimu töö loomulikud elemendid.

3. Paulus sõnastab 1Kr 12:28 kolm esimest armuandi, kasutades isikukohaseid mõisteid (apostlid, prohvetid, õpetajad), viidates sellele, et konkreetne rühm inimesi täidab teatud kogudusega seotud funktsiooni kindla aja jooksul. Selles mõttes võime Pauluse puhul rääkida ametitest.

4. Apostlite amet rõhutab erilisel viisil varase kristluse misjonäride kutsumust ja nende oskusi uute koguduste juhtimisel ja rajamisel. Nimetatud amet on esialgu koondunud Jeruusalemma (vt 1Kr 15:3–11; Gl 1:17–19), kuid seda ei saa piirata ainult kaheteistkümne apostli, Jeruusalemma kristliku kogukonna või meestega (vt 1Kr 15:7; Rm 16:7). Uues Testamendis puudub ühtne arusaam apostlist, pigem vastupidi – seal on erinevaid arusaamu sellest ametist. Paulus käsitles enda apostliametit kutsumusena kuulutada evangeeliumi ja äratada kuulekust usule kõikide rahvaste seas (vt Rm 1:1–6). Prohvetitel ja õpetajatel olid ilmselgelt muud ülesanded, muuhulgas Jeesuse tahte ilmutamine kogukonnale ja (suulise või kirjaliku) kerügma ning Pühakirja tekstide tõlgendamine. Apostlite teod ja kiri efeslastele nimetavad nende ametite kõrval ka evangeliste, kelle on ametisse määranud Kristus, kuid nende kutsumise toimumist täpsemalt ei kirjeldata (Ap 21:8; Ef 4:11).

5. Ap 11:30; 14:23 ja 15:2 sedastavad, et juba kristlike koguduste algusaegadel olid olemas presbyteroi, isikud, kellel oli kogudustes juhiroll. Paulus nimetab oma hüvastijätukõnes Mileetoses presbyteros’eid (Pauluse-järgne ajastu) (Ap 20:17). Nad on seatud Vaimu läbi ametisse kui episkopoi ja neile on antud ülesanne „hoida karjastena Jumala kogudust“ (Ap 20:28). Luukas kasutab siin samade ametikandjate rühma puhul kahte erinevat terminit. Võimalik, et püüdes seeläbi ühtlustada erinevaid ameti kontseptsioone ja erinevat sisu, mis nende terminite taga oli.

6. Kirjas filiplastele 1:1 nimetab Paulus ilma pikema seletuseta episkopoi ja diakonoi (piiskoppe ja diakoneid või ülevaatajaid ja abilisi). Ilmselgelt on tegemist mitme isikuga, kes täidavad ülesandeid, mis on kogudusele üldteada. Pauluse kirja pöördumine rõhutab nende erilist positsiooni koguduses. Mõiste kasutamine jätab mulje, et episkopoi täitsid kogudustes juhi ülesandeid. Tõenäoliselt olid nad kodukirikute juhid (1Kr 1:14; 16:15j, 19; Rm 16:5, 23; Ap 18:8), kes andsid oma kodud kohalike kristlaste kasutusse ja kes toetasid erineval viisil neid kogudusi kui patroonid. Vaadates Filippi kogudust (mis kasvas ja jagunes mitmeks kodukirikuks), võime eeldada, et nendesse ülesannetesse valiti isikuid, kellel oli selleks loomupärane autoriteet. Diakonoi teenisid episkopos’te abilistena ja tõenäoliselt oli armulaua ettevalmistamine nende vastutusalas. Sellele lisaks olid nad vastutavad annetuste kogumise ja jagamise eest.

7. Pauluse-järgsel ajastul, eriti pastoraalkirjades, on täheldatav märgatav nihe ametite kindlakskujunenud ülesehituse poole. Ameti uue struktuuri kohaselt tuleks kodukirikud, mis olid isoleeritud ja mida ähvardasid hereesiad, liita ühe jumalakojana üheks kohalikuks koguduseks. Kohaliku koguduse juhiks peaks olema üks episkopos. See kontseptsioon on seotud viitega Paulusele, nagu osutab 1Tm 3:15 (vt ka Tt 1:7).

8. Pastoraalkirjade autori ees seisis ülesanne kombineerida ja anda uus tõlgendus kahele korralduslikule mudelile, mis tõenäoliselt juba eksisteerisid kogudustes. Pastoraalkirjades kohtame nii väiteid koguduse korraldusest, mis lähtub presbyteros’te mudelist (1Tm 5:17–19; Tt 1:5j), kui ka episkopos’te ja diakonos’te kohustuste peegeldusi (1Tm 3:2–13; Tt 1:7–9). Ilmselt ei olnud eesmärgiks mõlema korraldusmudeli ühtesulatamine, sest ainult Tt 1:5–9 kohtame mõlemat struktuuri paralleelselt, ilma et neid oleks püütud tõeliselt ühendada. Pastoraalkirjade autor eelistab selle asemel episkopaalset korraldust, mis on kombineeritud diakonite ametiga.

9. 1Tm 3:1 järgi on episkopos’e amet auväärne ülesanne, mille poole püüelda. See episkopos ei olnud enam kodukiriku juht, vaid vastutas kohaliku koguduse juhtimise eest ja teda toetasid selles diakonid ning vastavad presbyteroi (vanemad). Kavandatav episkopaalse ameti reorganiseerimine ja järkjärguline presbüteriaalse korralduse kõrvalejätmine kajastub Timoteose ordinatsioonis 1Tm 4:14. Kuigi Timoteosele panevad käed peale presbyteroi (samas 2Tm 1:6 järgi ordineeris Timoteose Paulus), ordineeritakse ta siiski kogu koguduse episkopos’eks. Ordinatsiooni puhul oli tegemist vaimuliku, juriidilise ja institutsionaalse toiminguga, mis tugevdas ametikandja autoriteeti traditsiooni hoidmise ja säilitamise ülesannetes.

10. Hereetiliste õpetuste esilekerkimine ja nende levik kodukirikutes kiirendas samuti funktsionaalse juhtimisameti loomist. Episkopos peaks vastutama kogu koguduse eest (vt 1Tm 5:1–21). Kirik kui pühakoda ja Jumala poolt rajatud institutsioon, kus on kohal Jeesuse Kristuse tõde (vt 1Tm 3:15j; 2Tm 2:19–21), peab end hereesia vastu kaitsma.

11. Sellegipoolest ei määratle juriidilised kategooriad veel episkopaalse ameti olemust, mis on peamiselt vaimulik amet, nii et õpetamise võime on see, mis kvalifitseerib koguduse juhiks. Episkopos’t kutsutakse Jumala majapidajaks (Tt 1:7–9), kes hoiab kinni õigest õpetusest ja seisab vastu vastastele. Episkopos mitte ei valitse, vaid seisab isiklikult hea koguduse ühtsuse eest.

12. Kokkuvõttes viitab Uue Testamendi arusaam ametist selle isiklikule ja funktsionaalsele mõõtmele: end tõestanud ja lähetatud mehed ning naised täidavad oma ülesandeid kogudustes ja toetavad evangeeliumi kuulutamist. Kõik see toimub ustavuses evangeeliumi tõe vastu.

 

4.1.2. Kirik antiik- ja keskajal

13. Teisel sajandil toimus areng enam hierarhilise teenimisameti mõistmise ja korraldamise suunas. Olulisteks sammudeks on Klemensi 1. kiri, kus vastandatakse vaimulikke ilmikutele (40:5) ja kus viidatakse esimest korda apostelliku suktsessiooni kontseptsioonile (42:1–4), ja Antiookia Ignatius, kes nõudis hierarhilise mudeli rakendamist: piiskop peaks olema koguduse juht, vanemate kogu ja diakonid peaksid olema nõunike ja abilistena talle allutatud. Selle ajendiks oli ortodoksia kaitsmine hereetilise õpetuse vastu.

14. Monarhilisele episkopaadile tugineva hierarhilise mudeli lõplik ülevõtmine toimus aga alles 3. sajandil. Samal ajal käsitleti piiskoppide ja presbüterite ametit esmajoones preesterliku ametina, milleks taotleti ordinatsiooni. Hippolytuse Apostelliku traditsiooni järgi pidid ka diakonid olema ordineeritud piiskopi poolt.

15. Kui 4. sajandil organiseerus kirik kõikjal Rooma impeeriumis, toimus piiskopi funktsioonis muutus kohaliku koguduse juhist piiskopkonna juhiks, sellise, mis koosnes mitmest kogudusest. Nõnda kaotas presbüteri amet oma kollegiaalse karakteri ning seda käsitleti piiskopi esindamisena kohalikul tasandil jutlustamises ja sakramentide jagamises. Samuti hakkas diakoniameti roll kahanema. Aastasadu oli see olnud amet, millel olid oma ülesanded liturgias ja teenimises, kuid eriti Lääne kirikus muutus see järjest enam üleminekuametiks, mis oli teatud ettevalmistav staatus presbüteri ametile.

16. Keskajal defineeriti ametit teoloogiliselt armulaua pühitseja rolli kaudu. Seepärast määratleti seda preesterliku ametina, samas kui evangeeliumi kuulutamise ülesanne mängis teisejärgulist rolli, kui üldse. Presbüteri amet kujutas endast ameti põhilist vormi. Paljud teoloogid ei pidanud piiskopiametit eriliseks teoloogilise tähendusega teenimisviisiks, vaid juriidilises mõttes võimu esindavaks institutsiooniks.

 

4.1.3. Reformatsioon

17. Reformatsioon sai alguse evangeeliumi kui ainult armust usu läbi õigeksmõistmise sõnumi taasavastamisest. See viis uue arusaamani kirikust, mis on evangeeliumi creatura (loodu – toim) ja usklike osaduskond. Mõlemad põhimõtted tõid endaga kaasa uue lähenemisviisi ameti teoloogiale ja praktikale, mis oli ühine kõigile protestantliku liikumise rühmitustele ja mis kujunesid aluseks püsivatele erimeelsustele Rooma katoliku kirikuga, aga tegelikult ka Ida õigeusu kirikutega.

18. Kõige olulisemad ühised jooned on: uus rõhuasetus kogu Jumala rahva kutsumisele, uus arusaam presbüteri / pastori ametist kui sõna teenimise ametist ning ordinatsiooni vajalikkuse tunnustamine sellesse teenistusse lähetamise spetsiaalse viisina. Kuna kõigi ristitud usklike kogudus osaleb Kristuse preestriametis, siis sai selle konkreetse ameti põhitähenduseks ja nimetuseks „pastor“ või „jutlustaja“.

19. Samas oli reformatsioon algusest peale heterogeenne ja tegi ühistest teoloogilistest veendumustest erinevaid järeldusi. Eriti oluline on luterliku reformatsiooni konservatiivsus traditsiooni küsimuses; sooviti muuta ainult neid kiriku kuju puudutavaid põhimõtteid, mis suure tõenäosusega varjutavad evangeeliumi tõde. Näiteks piiskopiamet sai uue evangeelse tõlgenduse ning see on säilinud Skandinaaviamaades. Seevastu reformatsiooni reformeeritud tiib oli traditsioonide suhtes selgelt kriitiline ning püüdis kiriku elu Piibli põhimõtete alusel ümber korraldada. Sellest kasvas näiteks välja uus jaotus: pastorid, vanemad ja diakonid, mis on iseloomulik ainult reformeeritud kirikutele.

20. Lisaks teoloogilistele erinevustele esines ka erinevusi, mis tulenesid ajaloolisest situatsioonist, milles reformatsioon parajasti toimus. Luterlikud kirikud suutsid Saksamaal ja Põhja-Euroopas kanda kinnitada tänu vürstide toetusele. Sellepärast toetusid nad oma struktuuris tugevalt vürstiriigile koos seda iseloomustava võimu teostamisega personaalsel tasandil. Šveitsis toimus reformatsioon samuti tihedas koostöös võimudega ja kirikud kandsid riigikiriku pitserit. Kuid sealsetel kantonitel oli vabariiklik ülesehitus, mistõttu seal arenes algusest peale palju tugevamalt kollegiaalne element. Nendes kirikutes, mis pidid end organiseerima nende suhtes vaenuliku või parimal juhul ükskõikse võimu all, pandi erilist rõhku osaduslikule elemendile ja kujundati välja presbüteriaal-sinodaalne kirikumudel. Sellised kirikud olid esmajoones Prantsusmaa, Madalmaade ja Ungari (kus kirikukogud koosnesid algselt siiski ainult ordineeritud vaimulikest) kalvinistlikud kirikud, aga ka luterlikud kirikud, näiteks Jülich-Kleve-Bergi hertsogkonnas.

 

4.1.4. Edasised arengud uusajal

21. Evangeelse kirikukorra põhimudelid, mis tulid kasutusele reformatsiooni ajal, arenesid sajandite vältel edasi. Üheks arenguliiniks oli vaimuliku personaalse episkope taastamine Saksamaa territooriumil, kus kiriku elu kujundas algselt maakiriku kohalik valitsus: kohalik valitseja kui summus episcopus [kõrgeim piiskop – toim] määras teolooge superintendendi jm ametitesse.

22. Ungaris toimusid 17.–18. sajandil (viimasena Buda kirikukogul 1791) ning mujal peamiselt 19. sajandil ja 20. sajandi alguses arengud, millega võeti paljudes kirikutes, millel oli episkopaalne või konsistoriaalne struktuur, üle presbüteriaal-sinodaalne mudel või kombineeriti seda olemasolevaga. See toimus tavaliselt mitmes etapis. Ei muutunud mitte ainult kirikuvalitsus, vaid kompetents episkope teatud valdkondades. Teoloogiliste argumentide (lähtumine kõigi usklike üleüldisest preesterlusest kui kirikukorra kujundamise põhimõttest) ja kirikuväliste arengute (poliitilise elu demokratiseerumine) koosmõju viis presbüteriaal-sinodaalse mudeli eelistamisele.

23. Metodistide kirikustruktuurid on erilaadilised tänu kujunemisloole Inglismaa Kiriku sisese ilmikliikumisena. Ühendatud Metodisti Kiriku ajalugu algab 1784. aastal, kui John Wesley pidas pärast iseseisvussõda ja Briti ning Ameerika anglikaanide eraldumist end kohustatuks ordineerida superintendent ja vanemad metodistidele Ameerika Ühendriikides. Esimene Ühendriikide superintendent võttis endale tiitli „piiskop“. Sellele vastupidiselt loobus Suurbritannia Metodisti Kirik, mis loodi alles pärast Wesley surma, piiskopiametist, eraldades end sel viisil anglikanismist. Otsustav võim mõlemas metodisti kirikus nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani on aga Konverentsil (mis tänapäeval koosneb nii ordineeritud kui mitteordineeritud liikmetest), mis kujunes välja Wesleyga seotud (in connexion) jutlustajate regulaarsetest kokkusaamistest. (Konnektsionalism on olnud sellest ajast peale metodisti eklesioloogiat iseloomustav termin.)

24. Ametite avamine naistele on evangeelsetes kirikutes 20. sajandil samuti lähtunud kahetisest motivatsioonist. Sotsiaalsed arengud on mänginud siin sama olulist rolli kui teoloogiline arusaam mõlema soo võrdsusest Jumala ees.

25. Viimaste aegade arengud on samuti vastakad. Esmalt võib täheldada, kuidas üksikute kirikute oikumeenilised sidemed on viinud välja nende enda ameti teoloogia ja praktika analüüsi ning kohandamiseni. Kujukas näide on siin varakiriklikule mudelile tuginev kolmekordse ameti taastamine mitmetes põhjamaistes luterlikes kirikutes. Siin on mänginud eriti olulist rolli suhted anglikaani kirikutega.

26. Oikumeeniline diskussioon on tõmmanud enam tähelepanu ka episkope rakendamisele. Eriti luterlikud kirikud on konfessioonidevahelistes aruteludes, näiteks anglikaanidega ja Roomakatoliku kirikuga, viidanud valmisolekule siduda episkope tihedamalt piiskopi ametiga. Aga kuivõrd see realiseerub kirikukorralduses, on veel lahtine küsimus. Seepärast toonitavad anglikaanid, et Suurbritannia ja Iirimaa anglikaani kirikute ning Põhja- ja Baltimaade luterlike kirikute vahelise Porvoo deklaratsiooni tarvilik järeldus on see, et tuleb loobuda ordineerimistest, mida toimetavad piiskoppide esindajad (nagu on tavaks Norras ja Taanis).

27. Veel üks areng on alguse saanud raskustest, millega seisavad silmitsi paljud kirikud, kes ei suuda enam tagada sõna kuulutamise ametis täieliku akadeemilise hariduse ja täiskoormusega töötavate teoloogide olemasolu. See on toonud endaga kaasa alternatiivsete võimaluste avamise ametisse asumisele ja nõnda ka erinevad ordinatsioonipraktikad. Erinevate lahenduste üle arutlemisel on omavahel põimunud nii pragmaatilised kaalutlused kui ka teoloogilised argumendid.

 

4.1.5. Hinnang ajaloolistele ülevaatele

28. Selge on, et 16. sajandil sai alguse uus lähenemisviis ametite mõistmisele ja kujundamisele, aga ka see, et järgnenud ajal on toimunud ka palju muutusi. Kuid ei reformatsiooniaeg ega praegune praktika saa olla evangeelsete kirikute jaoks normatiivse tähendusega. Asjaolu, et käesoleva aja erinevate ameti, ordinatsiooni ja episkope vormide puhul põimuvad pragmaatilised ja teoloogilised argumendid, kutsub meid pigem üles edasi reflekteerima.

 

4.2. Diskussioon probleemküsimuste üle

4.2.1. „Kõigi usklike preesterlus“

29. Nagu eelpool nimetatud (nr 17–18), oli reformatoorne arusaam kirikust ja ametist seotud uue arusaamaga preesterlusest, mille osalisteks on kõik kristlased. „Kõigi usklike preesterluse“ idee keskset tähendust ühise evangeelse arusaama jaoks ametist, ordinatsioonist ja episkope’st rõhutavad näiteks Neuendettelsau ja Tampere teesid, aga ka Jeesuse Kristuse kirik.[1] Metodisti kirik peab samuti kõigi usklike preesterluse vormelit lühiversiooniks ideest, et kõik kirikuliikmed osalevad Jumala teenimises ja missioonis: erinevad ametid tulenevad faktist, et kirik vajab struktuuri „ja sellepärast on Kristuse ühe ameti sees, mis on jagatud kogu Jumala rahvale, erinevad korrad ja rollid“.[2]

30. Ajaloolises perspektiivis ei olnud aga „kõigi usklike preesterluse“ mõte reformatsiooni ajal valdav. Selle mõiste suisa aksiomaatiline olemus evangeelse eklesioloogia seisukohalt ja õpetuses ametist ei saa otseselt apelleerida ei 16. sajandi luterlikele ega ka reformeeritud usutunnistuskirjadele. See on pigem reformatsiooni peamiste impulsside produktiivseks edasiarenduseks, milles apelleeritakse Pühakirja tunnistusele ja Lutheri seisukohtadele tema erinevates kirjatöödes.

31. Martin Luther ei rääkinud kõigi usklike üleüldisest preesterlusest, nagu see oli tavaks 18. sajandi pietismis. Aga kui ta pöördus ülikute poole toetuse saamiseks reformatsioonile, siis oli ta (toetudes 1Pt 2:9 ja Ilm 5:10) vastu traditsioonilisele ilmikute ja vaimulike (kes esindaksid kõrgemat „vaimulikku seisust“) eristamisele ning rõhutas, et „me oleme kõik pühitsetud preestriteks ristimise läbi“.[3] Lutheri jaoks kuuluvad kõik kristlased vaimulikku seisusesse ning nende „preesterluse“ arusaam on kristoloogiliselt põhjendatav kui osasaamine Kristuse preestriametist.[4] Tuleb nimetada, et kui välja arvata Väike ja Suur Katekismus ning Schmalkaldeni artiklid, mis on osa luterlikest usutunnistuskirjadest, siis ei mängi Lutheri kirjutised evangeelsetes kirikutes õpetusliku normina formaalset ja olulist rolli. Ainus luterlik usutunnistuskiri, mis nimetab üleüldist preesterlust, täpsemalt kiriku või koguduse preesterlust, on Melanchthoni kirjutis De potestate et primatu Papae (1537), kus üleüldise preesterluse eesmärgiks on olla kinnituseks koguduste õigusele valida ja ordineerida oma pastoreid.[5]

32. Sarnaselt ei räägi reformeeritud usutunnistuskirjad üldiselt üleüldisest preesterlusest. Confessio Helvetica Posterior viitab 1 Peetruse 2:9, kuid eristab kuninglikku preesterkonda kiriku teenimisametist.[6] Genfi ja Heidelbergi katekismuse järgi osalevad kõik usklikud, olles osa Kristus ihust, Kristuse võidmises prohvetiks, kuningaks ja preestriks.[7] Samas „preestriks“ olemine tähendab siin kontekstis ainult seda, et usklikud toovad enda ja oma teenimise ohvrina Jumala ette. Ei ole võimalik väita, et reformatsioon tuletaks sõna ja sakramentide teenimisameti „üleüldise preesterluse“ mõistest.

33. Nii väljastpoolt kui ka evangeelsete kirikute seest tõstatub küsimus, kas üleüldise preesterluse õpetuse aksiomaatiline staatus tänapäeva evangeelses õpetuses ametist on piisavalt Pühakirja ja traditsiooniga põhjendatav. Samas selles küsimuses ei saa luterlikke usutunnistuskirju Lutheri vastu välja mängida juba seetõttu, et nad ei ole üle võtnud Lutheri terminoloogiat kõigi usklike preesterlusest. Usutunnistuskirjadel on evangeelsetes kirikutes üldiselt autoriteetse tunnistaja staatus (mis on allutatud Pühakirjale). Luterlased ja unioonikirikud nimetavad neid norma normata, mille vastavust Pühakirjale peavad nad pidevalt kontrollima.

34. Sama põhimõtet rõhutavad veelgi tugevamalt reformeeritud ja metodistlik traditsioon. Reformeeritud kirik ei pea usutunnistuste kujunemist suhteliselt lõppenuks, nagu seda teeb luterlik traditsioon. Seepärast ei ole reformeeritud arusaama kohaselt 16. sajandi usutunnistuskirjad vaidlustamatud, vaid vajavad nii mõneski mõttes korrigeerimist. Metodisti kirik ei seo end sammuti ühegi reformatsiooniaja usutunnistusliku tekstiga. Selle asemel viitab ta „apostellikule usule“, pidades silmas Kristuse esimeste järgijate uskumisi, mis on väljendatud „ajalooliste“ (Apostlik usutunnistus ja Nikaia usutunnistus) „ja protestantliku reformatsiooni usutunnistuste põhitõdedes“.[8]

35. Seetõttu tuleb usutunnistuskirju ka tänapäeval käsitleda põhimõtteliselt kui reformatsiooni tunnistajaid. Aga nii nagu Pühakirja puhul tuleb ka neid mõista nende keskmest lähtuvalt, nimelt lähtuvalt õigeksmõistmise evangeeliumist. Usutunnistuskirjadest kõrvalekaldumine on teoloogiliselt õigustatav ainult olulistel piibellik-teoloogilistel põhjustel.

36. Kristlaste nimetamine preesterkonnaks 1Pt 2:5, 9 ja Ilm 1:6 on metafooriline keel, mis toetub Vana Testamendi motiividele (vt 2Ms 19:6; Js 61:6). Samas ei nimetata neis kirjakohtades varase kristluse ameteid. Pigem luuakse siin kuvand sellest, kuidas Kristus-sündmus avab kõigile, kes usuvad, otsese ligipääsu Jumalale; ligipääsu, mis ei vaja enam kultuslikus mõttes preesterlikku vahendamist.

37. Piibliteoloogia mõttes saab ametite seost kõigi usklike või koguduse üleüldise preesterlusega asjakohasemalt edasi arendada Pauluse õpetusest Kristuse ihust ja armuandidest (charisma) (vt Rm 12:3–8; 1Kr 12:14). Selle põhjal on võimalik defineerida Sõna ja sakramentide ameti ning kõigi kristlaste ühist ülesannet: olla evangeeliumi tunnistajaks – seesmine ühtsus viisil, mis ei ole vastuolus luterlike ja reformeeritud usutunnistustega. Selline teoloogiline alus on kooskõlas ka metodistliku arusaamaga, mis ütleb: „Kristuses on ainult üks amet, kuid Kristuse ihus on erinevaid ande ja Jumala armu tunnusmärke (Efeslastele 4:4–16).“[9]

38. 1Kr 14:26–33 põhjal väidab Paulus, et kõik koguduse liikmed võivad Pühalt Vaimult saada võime kuulutada, olgu siis keeltega rääkides või prohvetlikult kõneledes.[10] Samas on need apostlid, prohvetid, õpetajad ja imetegijad, kellest Paulus räägib 1Kr 12:28, ülesannetesse määratud Jumala ja mitte koguduse poolt. Tervendamise anni kõrval tuleb isegi koguduse juhtimise and Jumalalt (vt ka Rm 12:4–8). Paulus on veendunud, et ta on sarnaselt jüngritele, kes saatsid Jeesust tema elu ajal, kutsutud otseselt „Jeesuse Kristuse ja Jumala Isa läbi“, mitte inimeste poolt, kes on talle andnud ameti (vt Gl 1:1). Põhimõtteliselt ei jää mingit kahtlust, et apostli kuulutustöö ja koguduste rajamine on nii Pauluse kirjades kui ka teistes Uue Testamendi kirjutistes eristatud kõigi kristlaste kutsumisest olla Kristuse tunnistajad. Pauluse õpetus armuandidest viitab aga sellele, et selline eristus on selles mõttes relatiivne, et armuandi ja kuulutamise ülesannet ei ole antud eksklusiivselt apostlitele või teatud ametikandjate piiratud rühmale (vt Rm 12:7–8). Seda, mida Paulus nimetab sõna kuulutamise ja koguduse juhtimise kontekstis Vaimu eriliseks anniks, väljendab teoloogiliselt asjakohaselt mõiste vocatio interna [sisemine kutsumus – toim], mis leiab kinnituse ordinatsiooni või koguduse poolt lähetamise vocatio externa’s [väline kutsumus – toim].

39. Johanneslik teoloogia toetub arusaamale, et sõna kuulutamise teenimisviis ei ole reserveeritud erilisele ametile, vaid on põhimõtteliselt antud kõigile usklikele. Johanneslikud tekstid kõnelevad usu tunnistamisest (martyria). Aga märkimisväärne on ka Parakleedi tõotus Jeesuse hüvastijätukõnes Johannese 13–16, kus Jeesus läkitab (kr apostellein) oma jüngrid maailma, nii nagu Isa oli läkitanud teda (Jh 17:18; 20:21; vrd Jh 4:38; 13:20). Jeesuse ümber kogunenud jüngrite rühm esindab viimselt kogu kristlikku kogudust.[11] Johannese evangeelium ei tunne konkreetseid ameteid ega eksklusiivset Vaimu omamist, mis reserveeriks selle ainult üheteistkümnele jüngrile või apostlitele või kiriku hierarhiale. Selle põhjal võib väita, et kõigi usklike üleüldise preesterluse idee Lutheril ja tänapäeva evangeelses teoloogias, mis läheb küll kaugemale kui 1Pt 2:5, 9 ja Ilm 1:6, on piibellikult ja teoloogiliselt asjakohane.

40. Püüdes seda käsitlust konkreetsete ametite ning eriti sõna ja sakramentide ameti vajalikkuse vastu välja mängida, tähendaks, et selle tuuma on vääriti mõistetud (vt Avaldus, nr 41jj). See tähendab hoopis, nagu Tampere 2. teesis seda öeldakse, et „sõna amet […] sõltub alati koguduse üleüldisest preesterlusest ning peab seda teenima“. Nad meenutavad ühelt poolt jumalarahvale tema ülesannet ning teiselt poolt sõna ja sakramentide teenimisameti kandjatele nende vastutust kõigi kristlaste teenimisel. Seega on see arusaam aluseks ametite edasisele omavahel suhtestumisele. Kõigele lisaks on sel arusaamal eriline roll episkope mõistmisel ja rakendamisel, mis on ülesanne, mis ei saa piirduda ainult pastori ameti kandjatega (vt Avaldus, nr 76).

 

4.2.2. „Ametite kord“

41. Dokument „Jeesuse Kristuse kirik“ (JKK) kõneleb mõistest „ametite kord“, mis on aluseks kogu jumalarahva ja kiriku eriliste ametite vahekorrale (vt Avaldus, nr 38–39). JKK võrdsustab selle „korrastatud ametiga“[12], eelistades seda mõistet. Mõiste kasutus JKK-s ei ole ühtne, kuna „korrastatud ametit“ nähakse ühest küljest võrdsustatuna sõna ja sakramendi ametiga[13] ja teisest küljest kasutatakse seda ulatuslikuma tähendusväljaga mõistena[14]. Tingituna selguse puudumisest väldime me käesolevas dokumendis mõiste „korrastatud amet“ kasutamist.

42. Teiseks probleemiks on „korrastatud ameti“ vahekord mõistega „ordineeritud amet“, mida on alates BEM-ist („Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“) oikumeenilises kontekstis sageli kasutatud. Sellele terminoloogiale tuginedes kasutati antud mõistet vahel ka varasemates EKOE dokumentides, viidates Sõna ja sakramendi ametile.[15] Kuid „ordineeritud amet“ ei ole vastavalt BEM-ile mitte lihtsalt „Jumala poolt ordineeritud“ amet, vaid ka amet, mille annab ordinatsioon[16]. See haakub hästi rooma-katoliku kiriku, õigeusu kiriku ja anglikaani kiriku arusaamaga, mille kohaselt ordineeritakse nii piiskoppe, preestreid kui ka diakoneid. Konkreetsetesse korrastatud ametitesse ordineerimise praktika on EKOE kirikute seas varieeruv (vt Avaldus, nr 64). Selguse mõttes väldime me ka „ordineeritud ameti“ mõistet.

43. Kuna aga küsimus on iseenesest ülioluline, on nii teoloogiline kui terminoloogiline selgus hädavajalik. EKOE jaoks muudavad küsimuse iseäranis oluliseks erinevused protestantluse eri konfessionaalsete traditsioonide vahel. Paljud luterlased väidavad CA V-st (De ministerio ecclesiastico, „Kuulutusametist“) lähtudes, et pole olemas muud jumalikult määratud (ingl ordered) ametit kui ministerium verbi. Reformeeritud teoloogid räägivad vastupidiselt paljudest eri ametitest, viidates Johannes Calvini õpetusele neljakordsest või kolmekordsest ametist. Siiski tuleb välja tuua, et Calvin rõhutab ka ametit ainsuses: „See inimlik amet, mida Jumal kasutab kiriku valitsemiseks“[17]. See amet sisaldab erinevaid officia’id. Seetõttu võeti struktureeritud või diferentseeritud ameti kontseptsioon omaks Euroopa saksakeelsete osade reformeeritud ja unioonikirikutes.[18] Samas on mõned luteri kirikud võtnud hiljuti omaks ametite paljususe, eriti neis kirikutes, mis on Porvoo deklaratsiooniga ühinemise järel võtnud positiivse seisukoha BEM-is kirjeldatud kolmekordse ameti osas ning loonud uue diakoniameti vormi.

44. Mõiste „ametite kord“ eeliseks on see, et ta jätab lahtiseks küsimuse ühest ja ainsast „korrastatud ametist“, mida viiakse ellu erinevates vormides, või erinevatest „korrastatud ametitest“. See (pigem akadeemiline) küsimus peaks võetama arutelu alla edaspidiste õpetuskõneluste raames. Olulisem on küsimus ametite korra elementidest ja selle struktuurist.

45. Väites, et kolm ametit (või ühe ameti kolm komponenti) on ühe ametitekorra sees vältimatud (vt Avaldus, nr 40), rõhutasime me erinevuse lubatavust küsimuses, kuidas need ametid on korrastatud. See lubatava erinevuse põhimõte on vastuolus paljude teiste kristlike kirikute, näiteks rooma-katoliku kiriku ning õigeusu ja anglikaani kirikute veendumustega ning kujutab endast tegelikkuses üht peamist komistuskivi oikumeenilises dialoogis. Dokument „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“ (BEM) väidab, et „piiskopi, presbüteri ja diakoni kolmekordne amet [võib] olla tänapäeval ühtsuse väljenduseks, mida me taotleme, ning selle saavutamise vahendiks“ (nr 22[19]). Kuna see sisaldab implitsiitselt protestantlikele kirikutele seatud ootust viia (või taas viia) sisse kolmekordne ametikord[20], tuleb seda küsimust lähemalt vaadelda. Oluline on kontrollida selle põhimõtte kooskõla nii Pühakirjaga kui tegelikkusega.

46. On selge, et Uus Testament pakub meile mitmekülgset pilti erinevatest ametitest ja juhtimisvormidest koguduses ning need ei ole sugugi läbivalt ühesugused. Seda möönavad isegi rooma-katoliku ja õigeusu kiriku teoloogid ning jätkuvalt kestab arutelu selle üle, kas Uues Testamendis kirjeldatud areng viis otsejoones varases kirikus esilekerkinud ametite erilise struktuurini. Juba Uue Testamendi varajastes kirjutistes kõneldakse presbyteroi ja episkopoi erilisest funktsioonist koguduse juhtimisel. Kuid alles teisel sajandil viib see „monarhilise episkopaadi“ tekkimise ning hierarhilise jagunemiseni piiskopiks, presbüteriks ja diakoniks (vt ülal, nr 8–14).

47. Pastoraalkirjade olulisus ameti, ordinatsiooni ja episkope mõistmisel on oikumeeniliselt vastuoluline. Evangeelsed, rooma-katoliku ja õigeusu eksegeedid nõustuvad sellega, et aset leidis juhtimisametite institutsionaliseerimine ning et esimest korda ilmub ametikandjate keti kontseptsioon 1Tm 3 ja Tt 1:5–6.[21] Kui aga evangeelsed eksegeedid näevad siin selle arengu algust, mis viis kristliku ametimõistmise algusest eemaldumiseni, siis rooma-katoliku eksegeedid tõlgendavad seda arengut sisemise entelehhia realiseerumisena. Vastavalt sellele seisneks kiriku ametite ja nende struktuuri kooskõla Pühakirjaga Püha Vaimu poolt juhitud arengu ajaloolises järjepidevuses.

48. Evangeelsed kirikud rõhutavad vastupidiselt, et Uus Testament ei paku ühtset arusaama ametist, vaid tunnistab Vaimu vabadusest, mis võib toimida erinevates struktuurides. Ustavus Pühakirjale tähendab vastavalt seda, et kiriku ametite ja teenimise konkreetne vorm peab olema kooskõlas nende funktsiooniga ning olema vastavalt kiriku aluse, kuju ja missiooni eristamise tähenduses kooskõlas nii ameti andja kui selle vastuvõtjaga. Seetõttu ei ole Uue Testamendi konkreetsed ettekirjutused mõistetavad mitte otsese normina, vaid mudelitena, mis on pidevalt avatud uutele elluviimisvormidele[22].

49. Calvini rajatud reformeeritud õpetust nelja- või kolmekordsest ametist tuleb samuti mõista selles tähenduses. Ühest küljest on Calvini ametiõpetust süüdistatud biblitsismis, kuna ta teeb Uues Testamendis vahet ühekordsete ja alaliste ametite vahel (vt Institutio IV.3.5). Teisest küljest on ameti käsitlemine konstitutiivsena tingitud dogmaatilistest ja praktilistest kaalutlustest. Calvini jaoks on eksegeetiliseks ja ajalooliseks kriteeriumiks ametite olemasolu varaseimas koguduses ning nende jätkumine varases kirikus. Calvinil on aga raske heita veenvalt kõrvale teatud ameteid ja ametistruktuure, nagu seda on näiteks piiskop ja prohvet. Seetõttu ei heida ta piiskopiametit täiesti kõrvale. Õigesti mõistetuna näitab reformeeritud ametiõpetus seda, kuidas Pühakirja ja olukorra reaalsusega kooskõlas olemise hermeneutilisi kriteeriume on võimalik rakendada kirikukorra ja kiriku ametite konkreetsel kujundamisel. Olemata tänaste kirikute jaoks otseselt normatiivne, on reformeeritud ametiteõpetus just selles osas eeskujuks kaasajale.

50. Evangeelsete kristlaste jaoks on BEM-is kirjeldatud kolmekordse ameti kõige problemaatilisemaks aspektiks selle hierarhiline astmelisus, mis on leitav anglikaani, õigeusu ja rooma-katoliku kirikutes. Iseäranis reformeeritud usutunnistuskirjad rõhutavad, et Jeesus Kristus on kiriku ainus valitseja: „Kõigil õigetel pastoritel […] on seesama autoriteet ja võrdne võim üheainsa pea, valitseja ja üleilmse piiskopi, Jeesus Kristuse all“[23]. Ka vastavalt metodisti traditsioonile on „kõigi kristlaste amet [üksteist] täiendav. Ükski ameti ei allu teisele“[24]. Ning Barmeni teoloogiline avaldus sõnastab selle järgmiselt: „Erinevad ametid kirikus on aluseks mitte ühtede valitsemisele teiste üle, vaid tervele kogudusele usaldatud ja ülesandeks tehtud teenimise teostamisele.“[25]

51. Evangeelse ametimõistmise jaoks on seetõttu oluline omada reflekteeritud arusaama vastutuse ja autoriteedi erinevatest astmetest. Ühest küljest on selge, et osad isikud on kutsutud (nii geograafiliselt kui professionaalselt) ulatuslikumasse teenistusse kui teised ning et neile võib anda vastutuse nende alal ja alluvuses teenivate inimeste eest. Samuti on õige, et nagu sotsiaalse elu teisteski vormides, peab eksisteerima teatud vastavus vastutuse ja autoriteedi erinevate astmete vahel selleks, et juhtimine toimiks. Kuid kirik on ühiskond sui generis, mis vastab Kristuse poolt oma jüngritele jagatud manitsusele Mt 20:25–28. Korrastatud ametid kirikus on defineeritud vahekorras üksteisega, peamiselt „horisontaalselt“, kuid teatud määrani ka „vertikaalselt“. Kuid seda tuleb alati mõista ja praktiseerida teenistuses olemisena funktsionaalsuse ja üksteise täiendamise, mitte aga eksklusiivsete õiguste omamise või domineerimise tähenduses.

 

4.2.3. Naiste ja meeste amet

52. Evangeelsete kirikute poolt suuremas osas jagatud arusaam, mille kohaselt peaks kõik ametid olema avatud mõlema soo esindajatele, on olnud üheks peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks ametiõpetuse alases oikumeenilises diskussioonis. Seetõttu näib evangeelsele positsioonile omaste argumentide kokkuvõtlik esitamine diskussioonis teiste positsioonidega asjakohasena.

53. Piibel kinnitab, et mehed ja naised on loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27), et Jumala Vaim valatakse välja nii poegade kui tütarde peale (Ap 2:16–18) ning et Kristuses pole ei meest ega naist (Gl 3:28). Seetõttu on kirikud ulatuslikult üksmeelel ses osas, et nii mehed kui naised on kutsutud Kristuse teenistusse. BEM sõnab: „Kirik peab leidma teenistuse, mida saavad täita naised, ja selle, mida saavad teostada mehed. Teenistuse hõlmavama iseloomu sügavam mõistmine, mis peegeldab meeste ja naiste vastastikust sõltuvust, peab kiriku elus laiemalt väljenduma.“[26]

54. Naiste teenistus mängib olulist rolli kõigi kirikute pastoraal-, sotsiaal- ning haridustöös. Isegi kirikud, mis senini keelduvad naisi ordineerimast, rõhutavad oma hiljutistes avaldustes, et naised oma erinevates ametites „teenivad Kristuse ihu ja selle missiooni“.[27]

55. Naised on kõigis kristlikes kirikutes olnud sajandeid kõrvale jäetud sõna ja sakramendi ametist ning on terves hulgas kirikutes sellest jätkuvalt kõrvale jäetud. Kuid alates 19. sajandist on enamus luterlikke, reformeeritud ja metodisti kirikuid järk-järgult avanud oma ametid ka naistele ning on viimaks rajanud võrdsed tingimused nii meestele kui naistele ameti kõigil tasanditel (sama kehtib ka enamike anglikaani, baptisti ja vana-katoliiklike kirikute kohta). Kõik EKOE konfessionaalsed traditsioonid kinnitasid hiljuti selle positsiooni teoloogilist vajalikkust. Reformeeritud Kirikute Maailmaliit sõnab: „Mõned kirikud ei ordineeri jätkuvalt naisi, kuigi see seisukoht pole toetatav ei piibellike ega teoloogiliste argumentidega. Sageli on naiste mitteordineerimise põhjuseks patriarhaalne sotsiaalne, kultuuriline ja religioosne keskkond maal, kus kirik eksisteerib. Me peame olema üksteisele toeks oluliste teoloogiliste arusaamade tõstmisel ülemaks mitteteoloogilistest teguritest. Kristliku ametimõistmise täielik mõistmine on inklusiivne ja toetab naiste ordineerimist.“[28] Luterliku Maailmaliidu avaldus piiskopiameti kohta (2007) sõnastab: „Enamus luterlasi kuulub tänapäeval kirikutesse, mis ordineerivad nii naisi kui mehi. See praktika peegeldab uuendatud arusaama piibellikust tunnistusest. Naiste ordineerimine väljendab veendumust, et kiriku mission nõuab nii meeste kui naiste ande sõna ja sakramendi avalikus ametis, ning et ordineeritud ameti piiramine üksnes meestega tumestab kiriku iseloomu kui märki meie lepitatusest ja ühtsusest Kristuses ristimise kaudu sõltumata erinevustest rahvuslikus kuuluvuses, sotsiaalses staatuses ja soos (vt Gl 3:27–28)“.[29] Ka metodisti kirikud on oma hiljutistes dialoogides teiste konfessioonidega kinnitanud ameti avatust nii meestele kui naistele: „Metodistid ordineerivad naisi, kuna nad usuvad, et ka naistele saab osaks kutsumine, mille tõestuseks on sisemine veendumus ning väline annete ja armuandide avaldumine ning mida kinnitab usklike kogunemine.“[30]

56. Evangeelseid kirikuid süüdistatakse vahel pelgalt sotsiaalsetes struktuurides asetleidvate, näiteks naiste õiguste eest võitleva liikumisega kaasnenud muutuste järgimises. Need arengud on kindlasti oma mõju avaldanud, kuid ei pea automaatselt viima muudatusteni kirikus ja tema ametites. Reformeeritud Kirikute Maailmaliidu uurimus sedastab: „Osana inimühiskonnast on kristlik kogukond seotud muudatustega, mis leiavad aset selles suuremas ühiskonnas. Pilk kristluse ajaloole on piisavaks tõendiks selle kohta, et kristlik kogukond ei järgi orjalikult ükskõik milliseid inimeste kogukonnas asetleidvaid muudatusi. Ta langetab ise otsuse, mis rajaneb sellel, kuidas ta tõlgendab Piiblit, traditsioone, dogmasid, õpetusi, kiriklikke praktikaid jne. Sellised vastastikused kokkupuuted varieeruvad ka seetõttu, et kristlike kogukondade praktika pole ülemaailmselt ega isegi piirkonniti või maati homogeenne.“[31] Seega kirikud, mis ordineerivad naisi, teevad seda tingituna sellest, et see tuleneb nende piiblitõlgendusest ja teoloogilistest arusaamadest. „Need kirikud, mis ordineerivad naisi, teevad seda tingituna sellest, kuidas nad mõistavad evangeeliumi ja ametit. See tugineb nende sügavale teoloogilisele veendumusele, et kiriku ordineeritud amet ei ole täielik, kui ta on piiratud vaid ühe sooga.“[32]

57. Tuleb tunnistada, et erisused naiste ordineerimise osas on oikumeenia raames oluliseks takistuseks kirikuosadusele. Kirikud, mis ise naisi ei ordineeri, ei tunnista sageli naiste ja meeste ordineeritud ameteid neis kirikutes, kus seda praktikat viljeletakse. EKOE kirikud avaldavad kahetsust selle üle, et nende praktika toob kaasa probleeme teiste kirikutega ning nad kinnitavad enda valmisolekut edasiseks diskussiooniks. Kuid nentides, et nende seisukoht naiste ordinatsiooni küsimuses ei ole ülekantav teistele kirikutele, kinnitavad nad samas, et ei aktsepteeri seda, kui teised kirikud teevad vahet nende nais- ja meessoost vaimulikel. See tähendab, et nad ei aktsepteeri kirikuosaduse mudeleid, mis sisaldavad naiste ordinatsioonist lahtiütlemist või nende naissoost ametikandjate mittetunnustamist. Samuti ei tohi vahet teha sellel, kas ordineerijaks on olnud mees- või naissoost piiskop (või see, kel on ülevaatajaamet).

58. EKOE kirikud on naiste ordineerimise praktika arendanud välja kooskõlas kaasaegse reformatoorse ametimõistmisega. Nad on alles eelmise sajandi teisel poolel jõudnud ühisele arusaamisele nii naiste kui meeste ametisse kutsumisest ning selle tulemuseni jõudmiseks oli vaja pikka arutelu. Nad mõistavad ka seda, et nende enda osaduskonnaski on veel kõhklust ning et põhimõtteline võrdsus ei tähenda alati praktilist võrdsust. EKOE kirikud näevad naiste ordinatsioonis Püha Vaimu andi ja õnnistust ega loobu selle praktiseerimisest, kuna nende jaoks on tegu põhimõttelise küsimusega. Nad rõhutavad lootust, et liikmeskirikud, kes veel ei ordineeri naisi, kaaluks enda senise praktika muutmist (vt tsitaat Neuendettelsau teesidest, Avaldus, nr 59).

 

4.2.4. Amet ja homoseksuaalsus

59. Üheks tuliseimaks vaidlusküsimuseks diskussioonis selle üle, millised isikud on korrastatud ametitesse ning iseäranis sõna ja sakramendi ametisse sobivad, on seksuaalse orientatsiooni küsimus, s.t et kas homoseksuaalseid isikuid on võimalik ordineerida. Arvestades vastavasisulise diskussiooni olemasolu mitmes EKOE[33] liikmeskirikus ning avalikku tähelepanu, mida see teema endaga kaasa toob, on selle küsimuse tõstatamine asjakohane ka käesolevas dokumendis. Tähelepanuväärsed erinevused, mis valitsevad selles küsimuses EKOE liikmeskirikute vahel, sõltuvalt põhimõttelisest seisukohast ses osas, kas homoseksuaalsed suhted on kristliku õpetusega ühendatavad või mitte, peegeldavad suuri erinevusi, mis valitsevad Euroopa ühiskondades homoseksuaalsust puudutavate juriidiliste ettekirjutuste ja avalikkuse suhtumise osas.

60. Hollandi Protestantlik Kirik, Norra luterlik kirik ja Šveitsi reformeeritud kirikud[34] jaatavad üldiselt, et homoseksuaalseid inimesi on sobilik ordineerida. Saksamaa Ühinenud Evangeelne Luterlik Kirik (VELKD) kinnitab, et tegu ei ole usutunnistusliku küsimusega ning seab homoseksuaalsete inimeste ordineerimise sõltuvusse pühendunud eluviisist ning kohaliku koguduse poolsest aktsepteerimisest. Samal ajal jätab ta selle liikmeskirikute otsustada, kas need peaks keelduma samasoolistes partnersuhetes elavate inimeste ordineerimisest.[35] Ühinenud Metodisti Kirik omakorda piirab üldiselt võimaluse saada ordineeritud nende isikute ringiga, kes ei praktiseeri (ei ole avalikult praktiseerivad homoseksuaalid) oma homoseksuaalsust.[36] Šoti Kirik määras oma 2009. a üldkogul seoses üldkogule esitatud kaasusega erikomisjoni ülesandega „uurida homoseksuaalsuse ning vaimulike ordineerimise ja ametisseseadmisega seotud küsimusi“. Erikomisjon esitab oma aruande aastal 2011.[37] Ühinenud Reformeeritud Kirik (Suurbritannias – toim) otsustas aastal 2000 viia läbi moratooriumi seoses selle küsimuse arutamisega; selle tulemusel valminud aruannet arutatakse aastal 2010. On ka liikmeskirikuid, kellel ei ole ametlikku poliitikat homoseksuaalsete inimeste ordineerimise osas, kuid kes ei pea seda rohkem või vähem selgesõnaliselt piibelliku õpetuse ja kristliku eluviisiga kooskõlas olevaks[38].

61. Me järeldame, et EKOE kirikute seas valitseb ulatuslik üksmeel homoseksuaalse orientatsiooniga inimeste õiguste ja inimväärikuse tunnistamise osas,[39] kuid on erimeelsused ses osas, mis puudutab homoseksuaalsete suhete heakskiitmist kirikus üldiselt ning seetõttu iseäranis ühenduses ordineeritud ametitega. Lahenduse leidmiseks on ühtmoodi vajalik uurida nii piibellikku tunnistust homoseksuaalsuse kohta kui anda hinnang homoseksuaalsuse olemusele. Kasulik oleks käsitleda ka teisi tegureid, mis puudutavad ameti kandjate ja kandidaatide eluviisi.

62. Me soovitame, et EKOE liikmeskirikud jätkaks püüdlemist evangeeliumile ustava lähenemisviisi poole, kui nad annavad hinnangut inimestele, kes on homoseksuaalse orientatsiooniga ja / või elavad homoseksuaalsetes suhetes ning on kutsutud ametis teenima. Heaks näiteks on siinkohal Suurbritannia Metodisti Kirik, mis mõistab oma püüdlusi erinevate ja üksteisega vastuolus olevate teoloogiliste vaadete kooshoidmisel usu teekonnana (vt märkuses 39 viidatud aruannet). Antud küsimusega tuleks inimseksuaalsusega seotud küsimusi arutavas uurimisprotsessis tegeleda tulevikus EKOE-s üksikasjalikumalt.

 

4.2.5. Ordinatsiooni tähendus

63. Paljud probleemid, mis on seotud ordinatsiooni ühise mõistmisega, on tingitud faktist, et „ordinatsioon“ ei ole piibellik sõna. Mõiste ordinatio on tuletatud Rooma õigusest. Siiski leiame me ka Uuest Testamendist mitmeid kirjakohti, mis annavad aluse sellele, mida me nüüd nimetame „ordinatsiooniks“. Varases koguduses viljeldi ülesannete volitamist vormides, mille põhjal pandi alus ordinatsioonile. Nende jäljed viivad tagasi Vana Testamendi juurde, kus on juba võimalik leida erilisi kutseid, millele järgnes autoriseerimine, isegi kui neid ei ole otseselt võimalik siduda kristliku ordinatsiooniga. Ordinatsiooni ei leiutanud aga kristlus. Üldiselt valitseb üksmeel ses osas, et eksisteerib side sünagoogi ja piiblijärgse juudi praktika vahel.

64. Volitamine teatud eriliseks teenimiseks käte pealepanemise kaudu võtab kuju püsivate ametite ja teenimisvormide järkjärgulise väljakujunemisega. Sellist ordinatsiooniakti mainitakse Apostlite tegude raamatus ja pastoraalkirjades. Selle eesmärgiks on kinnitada tolle isiku vaimuandi, kes on määratud teatud kindlasse teenistusse ning ühtlasi on see märgiks välispidisest järjepidevusest nendega, kel on täita sama ülesanne. Väide, nagu oleks varases kristluses koguduse juhtimist teostatud vaid käte pealepanemise läbi apostli poolt, ei pea paika ei eksegeetiliselt ega ajalooliselt, nagu ei pea paika ka ajaloolise suktsessiooni väide, s.t apostlitest kuni tänaseni ulatuva katkematu käte pealepanemise jada eeldamine.

65. Ei ole võimalik täie kindlusega väita, nagu oleks varastes kogudustes ordineerimise vorm olnud ühesugune. Küll võimaldab piibellik tunnistus teha mõningaid üldiselt tunnustatud järeldusi:

– Presbütereid ja diakone ordineeriti presbüteeriumi poolt Jumala nimel[40].
– Eksisteeris side käte pealepanemise ja Püha Vaimu anni vahel[41].
– See toiming tähendas apostlite või presbüteeriumi poolset kinnitust ja autoriseeringut.[42]
– See toiming sisaldas ordineeritava vastust usutunnistuse vormis.[43]

66. Raske on määratleda reformatsiooni täpset seisukohta ordinatsiooni suhtes, tingituna praktika erinevusest reformatsiooni eri vooludes ja erinevatel perioodidel. Reformatsiooni konsolideerumisega mõisteti küll ühiselt vajadust saavutada korrastatud lähenemine sõna ja sakramendi ametile. Reformaatorid soovisid sidestuda traditsioonilise praktikaga ja ordinatsioonimõistmisega ning samal ajal rõhutada oma uut arusaama ametist. Usutunnistuskirjad ei pööra ordinatsioonile kuigi suurt tähelepanu ning seetõttu ei sisalda nad ka selget ja arusaadavat määratlust. Kuid eksisteerib ühine arusaam ametikandjate kutsumise ja ordineerimise kui kogu kiriku poolse akti hädavajalikkusest ning presbüterite ordineerimisvolitusest, kuna õigusjärgsed (rooma-katoliku) piiskopid keeldusid protestantide ordineerimisest.[44]

67. Philipp Melanchthon ja Johannes Calvin olid isegi valmis ordinatsiooni sakramendina käsitlema, eeldusel, et seda mõisteti ja viidi läbi piibellikul kombel.[45] Tänapäeval ei pea evangeelsed kirikud ordinatsiooni sakramentide hulka kuuluvaks, kuna sellega ei kaasne materiaalset märki ning seda ei peeta Jumala lunastavat armu vahendavaks toiminguks. Samal ajal ei sea nad kahtluse alla ordinatsiooniriituse sakramentaalset iseloomu, iseäranis seetõttu, et tavaliselt sisaldab see epikleesi (eriline palve Püha Vaimu anni saatmiseks).[46]

68. Reformaatorid, iseäranis Bucer ja Calvin, olid veendunud, et kiriku heale käekäigule on oluline [kiriku-]vanemate poolne juhtimine, kuid nad leidsid, et vanema teenimisvorm peab olema paindlikult kujundatav. Sarnaseid ameteid on paljudes reformatsiooni kirikutes, kus nende ametite pidajad on valitud vaid teatud perioodiks ning seatakse ametisse, kuid neid ei ordineerita. Kuid alates 17. sajandist on mõnede Lääne-Euroopa reformeeritud kirikute praktikaks olnud vanema ametiks väljavalitute ordineerimine. Kollektiivselt on vanemad terve koguduse juhiks Kristuse valitsuse all ja tema eeskuju järgides ning Püha Vaimu juhtimise kaudu. Seda juhtimist viljeldakse kollegiaalses partnerluses koos vaimulikuga kirikuelu kohalikul, piirkondlikul, rahvuslikul ja ülemaailmsel tasandil. Siiski tuleks rõhutada, et vanema amet erineb sõna ja sakramendi ameti kandja omast. Tingituna sellest erinevusest ei tõuse küsimust „ordinatsiooni vastastikusest tunnustamisest“ Leuenbergi konkordia artikli nr 33 tähenduses.

 

4.2.6. Episkope tähendus ja olulisus

69. Kuigi mõiste episkope (erinevalt mõistetest „amet“ või „ordinatsioon“) on leitav Uuest Testamendist, ei ole selle mõiste definitsiooni osas täielikku üksmeelt. Piibellik mõistekasutus ei anna selget juhist, kuna episkope ilmub nii jumaliku tegevuse (Lk 19:44 ja 1Pt 2:12 jumaliku külastuse) kui inimliku positsiooni või ameti (Ap 1:20; 1Tm 3:1) tähenduses. Mõiste episkopein viitab Hb 12:15 terve koguduse ülesandele.

70. Sellega seoses peab enamus evangeelseid kirikuid episkope samastamist piiskopiameti ülesandega redutseerimiseks. Dokumendile „Ristimine, armulaud, vaimulik amet“ (BEM) järgnenud arutelude tulemuseks oli vajadus teha vahet episkope’l kui kiriku hädavajalikul funktsioonil ja piiskopiametil kui selle funktsiooni elluviimise erilisel vormil.[47] Sai selgeks, et episkope isiklik element peab olema tasakaalustatud episkope kollegiaalsete ja kogukondlike elementidega. Seetõttu on episkope põhitähenduseks pigem kiriku juhtimine kui „ülevaatamine“ (mida seostatakse kergesti piirkondliku piiskopiametiga). Isegi sellised luterlikud kirikud, mis rõhutavad „piiskopiametit“, nimetades seda „pastoraalse ülevaatamise ordineeritud ametiks“, möönavad, et „episkope teenistust laiemas mõttes viiakse ellu ka ülevaatamise kooperatiivsetes, sinodaalsetes vormides, kaasates nii ilmikuid kui ordineeritud isikuid“[48]. Metodisti kiriku avaldus „Ülevaatuse iseloom“ (vt ülal, märkus 2) kasutab „ülevaatust“ kreeka sõna episkope tõlkena, näeb aga selle komponentidena „valitsust (governance) (formaalse autoriteedi teostamine juhiste formuleerimise ja kiriku praktikate korraldamise kaudu), praktilist juhtimist-administreerimist (management) (strateegiate kasutamine, et juhised leiaksid elluviimist, inimeste ja muude ressursside rakendamine sellel eesmärgil ning tulemuste seire) ja juhatamist (inspireerimine, visiooni vahendamine ja sõnastamine, eeskuju andmine selles, kuidas suunata ja teostada võimu autoriteedi, õigluse ja armastusega).“

71. Erinevates protestantlikes traditsioonides rõhutatakse episkope tähenduse erinevaid aspekte ning kasutatakse mõnevõrra erinevaid argumente selle tarvilikkuse kohta. Luterlik traditsioon mõistab „ülevaatust kiriku ustavuse tagamiseks“ millenagi, millel on „fundamentaalne tähtsus kiriku elule“. Selle ülesanneteks on „tagada kiriku juhtimine tema missiooni täitmisel ning kiriku hääle kuuldavus avalikkuses“, „anda iseäranis visitatsiooni kaudu orientiir koguduste ühisele elule nende hoole all olevas piirkonnas ning toetada nende ühist elu“, ordineerida ja „superviseerida kirikus iseäranis ordineeritute poolt viljeldatavat õpetust ja vaimulikku praktikat“ (Lundi avaldus, nr 43 ja 46). Vastavalt metodisti traditsioonile on episkope kirikule hädavajalik element. „Ülevaatuse iseloom“ (The Nature of Oversight) ütleb järgmist: „Ülevaatuse all mõistetakse funktsiooni, mis tagab kiriku ustavaksjäämise oma kutsumusele“. See tähendab, et metodism mõistab evangeeliumi tõepärast kuulutamist ja tunnistamist oma apostelliku tunnistuse olulise aspektina. Selles osas seisab metodisti traditsioon lähedal luterlikule. Vastavalt reformeeritud usutunnistuskirjadele on Kristus kiriku ainsaks peaks[49]. Seetõttu rõhutatakse kiriku juhtimist Kristuse poolt enam kui juhtimise inimlikke struktuure ja institutsioone. Kuid Calvin kirjeldas vanemate peetavat „valitsemise ametit“ „kõigi aegade jaoks hädavajalikuna“[50]. Reformeeritud traditsioonis ei pruugi mõiste episkope olla kuigi tuntud, kuid seal rõhutatakse vajadust korra (kui kiriku olulise aspekti või koguni märgi) järele[51]. See kehtib nii kogu jumalarahva eluviisi kui ka jutlustajate õpetuse kohta: mõlemat tuleb kontrollida ning parandada. Järelikult rõhutatakse ka reformeeritud traditsioonis juhtimise ja ülevaatamise olulisust kiriku ühtsuse ja apostellikkuse tagamiseks, sageli seotult juhtimise ja ülevaatamise praktiseerimise erilise struktuuriga. Unioonikirikutes kujutab episkope mõistmine ja kujundamine endast tavaliselt kombinatsiooni luterlikust ja reformeeritud lähenemisest. Erinevused teevad edasise teoloogilise töö hädavajalikuks. Küll aga võib kindlalt väita, et eksisteerib laiapõhjaline kooskõla episkope kui jagatud vastutuse hädavajalikkuse osas.

 

4.2.7. Leuenbergi, Meisseni, Porvoo ja Reuilly küsimused

72. Episkope tähtsuse ja nõudmistega seotud uued küsimuseasetused kerkivad EKOE jaoks üles tänu anglikaani kirikuga eksisteerivatele kokkulepetele (nagu seda on Meissen, Porvoo ja Reuilly). Anglikaani kirikud peavad kolmekordse ametite korra ja ajaloolises suktsessioonis olevate piiskoppide olemasolu kirikuosaduse jaoks olemusliku tähtsusega küsimuseks, kuna nad „usuvad, et ajalooline piiskopiamet on terve kiriku apostellikkuse märgiks“[52]. Porvoo ühisavaldus, olles selle alusel jõudnud kokkuleppele, on rajanud teed ametikandjate täielikule vastastikusele tunnustamisele. EKOE jaoks on see küsimus oluline, kuna mõned EKOE kirikud (Norra, Taani, Eesti ja Leedu luterlikud kirikud) on Porvoo ühisavalduse allkirjastamisega kinnitanud vabatahtlikult ülevõetud ajaloolise piiskopiameti märgilist väärtust. Seetõttu peab diskuteerima selle üle, kas „Porvoo mudel“ on ühilduv „Leuenbergi mudeliga“. See küsimus, mis pole lahendatud ka anglikaani vaatevinklist, vajab põhjalikku arutelu.

73. Lisaks Põhja-Euroopa, Balti, Põhja-Ameerika ja Aafrika luterlikele kirikutele on veel mõned protestantlikud kirikud järginud dokumendi „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“ (BEM) üleskutset „tunnistada piiskoplikku suktsessiooni terve kiriku elu apostellikkuse märgina“ (Vaimulik amet, nr 38). Tuginedes veendumusele, et „kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse“ (CA VII), ei ole enamus EKOE kirikuid pidanud ajaloolist episkopaalset suktsessiooni episkope ametis kristlaskonna ühtsuse edendamise loomulikuks elemendiks ega ole seetõttu ka näinud vajadust oma ametite mõistmise ja korra muutmiseks. Vastavalt dokumendile „Jeesuse Kristuse kirik“ viitavad sellised küsimused kiriku kujule, mitte tema alusele. Seetõttu oli ka EKOE (toonase nimega: Leuenbergi kirikuosaduse) poolt Porvoo ühisavaldusele antud esimene hinnang kriitilise iseloomuga[53].

74. Siiski ei saa välistada seda, et EKOE kirik võib osaduse nähtavamate väljendusviiside nimel võtta vastu ajaloolise piiskopiameti ühtsuse vabalt valitud märgina. Norra Kirik pidas näiteks Porvoo ühisavalduse allkirjastamise otsust CA VII-ga kooskõlas olevaks[54]. Samuti väidavad teised luterlikud kirikud, kes on allkirjastanud nii Leuenbergi konkordia kui Porvoo ühisavalduse, et ajalooline episkopaat on ühendatav evangeelse ametimõistmise alustega. Kuid neilt ei nõudnud see strukturaalseid muudatusi, vaid üksnes muudatusi kiriku ajaloolise järjepidevuse nähtavate märkide mõistmises. EKOE kirikud võivad koos anglikaanidega kinnitada, et ajalooline piiskopiamet on „kiriku apostellikkuse märk“, nagu seda sõnastab Reuilly ühisavaldus aastast 1999.[55] See eeldab aga, et ajalooline piiskopiamet koos ameti kolmekordse struktuuriga ei sisaldaks erinevate ametite hierarhilist astmelisust. Nagu sõnastab Barmeni avaldus, lükkavad nad tagasi idee, mille kohaselt „erinevad ametid kirikus on aluseks ühtede valitsemisele teiste üle“ (Barmeni teoloogiline avaldus IV, eesti k Uuema vangeelse teoloogia põhitekstid, lk 356) ning rõhutavad seda, kuidas erinevad ametid ja teenimisviisid üksteist täiendavad. Samuti ei tohi seda käsitleda ühtsuse nähtavakstegemise ainsa aktsepteeritava teena.

 

Õpetuskõneluses osalejad:

Algatusrühm 2007/2008

Dr Árpád Ferencz, Reformeeritud Kirik Ungaris
Prof dr Martin Friedrich, Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (õpetuskõneluse sekretär)
Prof dr Klaus Grünwaldt, Saksamaa Ühinenud Evangeelne Luterlik Kirik
Prof dr Ulrich Körtner, Austria Augsburgi ja Helveetsia Usutunnistuse Evangeelne Kirik
Prof dr Elisabeth Parmentier, Prantsusmaa Reformeeritud ja Luterlike Kirikute Osaduskond
Superintendent Canon Harvey Richardson, Suurbritannia Metodisti Kirik (õpetuskõneluse eesistuja)
Dr Ingegerd Sjölin, Rootsi Kirik

Õpetuskõneluse töörühm, 2009

Dr L’ubomir Batka, Sloveenia Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik
Õp Marcin Brzóska, Poola Evangeelne-Augsburgi Kirik
Dr Árpád Ferencz, Ungari Reformeeritud Kirik
Prof Dr Martin Friedrich, Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (õpetuskõneluse sekretär)
Dr Pawel Gajewski, Valdensi Kirik
Dr dr Kathrin Gelder, Saksamaa Ühendatud Evangeelne Luterlik Kirik
Dr Margriet Gosker, Hollandi Protestantlik Kirik
Paul Henke, Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas
Dr Martin Hirzel, Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit
Prof dr Klaus Grünwaldt, Ühinenud Evangeelne Luterlik Kirik Saksamaal
Dr Gesine von Klöden-Freudenberg, Evangeelsete Kirikute Unioon (Saksamaa)
Prof dr Ulrich Körtner, Austria Augsburgi ja Helveetsia Usutunnistuse Evangeelne Kirik
Dr John McPake, Šoti Kirik
Prof dr Michael Nausner, Saksamaa Evangeelse Metodisti Kiriku Keskkonverents
Õp Sven Oppegaard, Norra Kirik
Prof dr Elisabeth Parmentier, Prantsusmaa Reformeeritud ja Luterlike Kirikute Osaduskond
Superintendent Canon Harvey Richardson, Suurbritannia Metodisti Kirik (õpetuskõneluse eesistuja)
Dr Jan Roskovec, Böömi Vendade Evangeelne Kirik
Prof dr Udo Schnelle, Evangeelsete Kirikute Unioon (Saksamaa)
Dr Ingegerd Sjölin, Rootsi Kirik

Toimetusrühm 2009–2011

Prof dr Martin Friedrich, Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (õpetuskõneluse sekretär)
Dr Margriet Gosker, Hollandi Protestantlik Kirik
Paul Henke, Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas
Dr Martin Hirzel, Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit
Prof dr Ulrich Körtner, Austria Augsburgi ja Helveetsia Usutunnistuse Evangeelne Kirik
Rev Sven Oppegaard, Norra Kirik
Superintendent Canon Harvey Richardson, Suurbritannia Metodisti Kirik (õpetuskõneluse eesistuja)

 



[1] Vt Neuendettelsau teesid I.3.A; Tampere teesid 2 (vt Avaldus, nr 9); Jeesuse Kristuse kirik (CJC) I.2.5.1.2 (vt Avaldus, nr 11). Vt ka Meissen nr 4 = Reuilly nr 19: „Kõigi ristitute kutsumus on elada ühises preestriametis, ülistades Jumalat, jagades head sõnumit ning olla osaline missioonis ja inimkonna teenimises.“

[2] The Nature of Oversight: Leadership, Management and Governance in the Methodist Church in Great Britain, 2005, nr. 4.4.3 (link allalaadimiseks http://www.methodist.org.uk/index.cfm?fuseaction=opentogod.content&cmid=1235).

[3]Niisiis saavad kõik ristimise kaudu preestriteks, nagu püha Peetrus 1Pt 2,9 ütleb „Teie olete kuninglik preesterkond, püha rahvas“, ja nagu seisabIlmutusraamatus „Sa oled oma verega meid teinud kuningriigiks ja preestreiks [Ilm 5:9–10] […] Niisiis tulev välja, et ilmikuid ja preestreid, vürste ja piiskoppe (ehk, nagu nad ütlevad, „vaimulikke“ ja „ilmikuid“) eristab üksteisest tõeliselt ainuüksi nende amet või töö, mitte aga seisus. Sest nad kõik on vaimulikust seisusest, tõelised preestrid, piiskopid ja paavstid, kuid nende töö on erinev“ (Saksa rahva kristlikule aadlile kristliku seisuse parandamisest“; eesti k M. Luther, Valitud tööd, Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 87, 89).

[4]Need andis meile meie hooleks Kristus, tingimusel, et me temasseusume, ja nii nagu me oleme Tema vennad, kaaspärijad ja kaaskuningad, nõnda oleme talle ka kaaspreestrid ning võime julgestija kindlalt, usu vaimus Jumala ette ilmuda [Hb 10:19, 22] ja kuulutada Abba, isa“, ning üksteise eest palvetada ja teha kõike niisugust, mida nähtavas ja kehalises preestriametis tehakse ja kujutatakse“ („Traktaat kristlase vabadusest“, eesti k M. Luther, Valitud tööd, Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 87, 89). Samas rõhutas Luther väga, et iga kristlase preestristaatus ei tee tühjaks vajadust nende korrakohase kutsumise järele, kes teenivad kirikus pastoritena.

[5] Vt Creeds and Confessions II, 161j.

[6] Vt samas, 500: „Muidugi kutsuvad Kristuse apostlid kõiki, kes usuvad Kristusesse, „preestriteks“, kuid mitte ameti poolest, aga kuna kõik ustavad on tehtud kuningateks ja preestriteks, siis oleme me võimelised Kristuse läbi Jumalale vaimulikke ohvreid tooma (2Ms 19:6; 1Pt 2:9; Ilm 1:6). Seetõttu on preesterlus ja amet väga erinevad asjad. Nagu öeldud, on preesterlus ühine kõigile kristlastele, küll aga mitte amet“ (ptk 18).

[7] Vt Genfi katekismus 1542/45, küsimused 40–45; Heidelbergi katekismus, küsimused 31j (samas, 324j, 434j).

[8] Vt http://www.methodist.org.uk/index.cfm?fuseaction=opentogod.content&cmid=1620 . Ühendatud Metodisti Kirik väärtustab reformatsiooni usutunnistusi, kuid sedastab, et „doktrinaalsete aluste autentsuse põhimõõt […] on nende ustavus apostellikule usule, mille alus on Pühakirjas ja millest tunnistab kiriku elu läbi sajandite“ (UMC Book of Discipline 2008, § 101, 42j).

[9] UMC Book of Discipline 2008, § 130, 90.

[10] 1Kr 14:33b–36 kohaselt peavad naised koguduses aga vait olema. Meil ei ole vaja siin süveneda küsimusse, kas tegemist on Pauluse-järgse interpolatsiooniga.

[11] Jüngrite erinevate põlvkondade küsimus mängib rolli ainult Jh 17 ja 20.

[12] JKK, lk 97 (ptk I.2.5.1): „Kiriku tunnistus ja teenimine vajavad jumalateenistuse ja evangeeliumi edastamise institutsioone. Seetõttu on vajalik ametite kord („korrastatud amet“), mis tugineb usklike üldisele preesterlusele.

[13] JKK, lk 99–100 (ptk I.2.5.1.2): „Kus iganes kirik eksisteerib, vajab ta evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamise „korrastatud ametit““.

[14] JKK, lk 100 (ptk I.2.5.1.2): „Väljend „korrastatud amet“ viitab Tampere Teeside nr 3 tähenduses kõigi ametite ja teenimiste terviklikkusele kirikus. Ordinatsiooni kaudu antud amet on osa sellest korrastatud ametist.“ Tampere tees nr 3 viitab episkope teenistusele ning väidab, et „koguduse juhtimine toimub ka teiste ʻametite’ [Dienste] kaudu ega ole üksnes ordineeritud ameti osa. Vt ka JKK, lk 100 (ptk I.2.5.2), mille kohaselt täiskohaga diakooniatöö tegijad „osalevad kiriku korrastatud ametis“.

[15] Vt nt nr 8–11 Sissejuhatuses.

[16] Vt BEM, Vaimulik amet, nr 7.c: „Väljend „ordineeritud vaimulik“ käib isikute kohta, kes on vastu võtnud karisma ja keda kirik seab ametisse ordinatsiooniga Püha Vaimu kutsumise ja käte pealepanemise teel“. Eesti k tsit Documenta oecumenica. Kirik. Ühiskond. Misjon. Tallinn: EELK usuteaduse Instituut, 2006, lk 69j.

[17] Calvin, Institutio IV.3.2. Vrd Opera Selecta 5,44, read 15–17: „[…] hominum ministerium, quo Deus in gubernanda ecclesia utitur, praecipuum esse nervum, quo fideles in uno corpore cohaereant […]“; originaali ingl tõlge Henry Beveridge, Esq:.

[18] Vt nt Westfaaleni kiriku teoloogilise nõukogu koostatud „Teoloogilised seisukohad mitmeastmelise ameti kohta“ (1970) väljaandes: Amt und Ordination im Verständnis evangelischer Kirchen und ökumenischer Gespräche, koost A. Burgsmüller, R. Frieling, Gütersloh 1974, lk 88–89; FSPC, Ordination, ptk 4.2 (lk 44) või Berliin-Brandenburg-Sileesia Ülem-Lusaatia põhikorra II.2: „Püha Vaim rajab ja juhib kogudust mitmesuguste andide ja teenimiste kaudu. Kõik nad teenivad ühte ametit, millele kirik oma olemasolu eest tänu võlgneb ning mis on talle ülesandeks tehtud: tunnistada Kristuses asetleidnud Jumala lepitusest maailmaga ning kutsuda üles lepitusele Jumalaga. Kõik teenimisvormid, olgu selleks kuulutamisamet või õpetus, diakoonia või kirikumuusika, juhtimine või administratiivtöö, on kõik ühe ja sama ameti väljendusvormid.“

[19] vt „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“ väljaandes Documenta oecumenica. Kirik. Ühiskond. Misjon, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2006, lk 75.

[20] Seda on selgemini väljendanud anglikaanid, vt Porvoo ühisavaldus, nr 32j ja 41 (samas, nr 58, b.v. ja vii) ja Reuilly, nr 43.

[21] Vt nt Evangeelsete ja katoliiklike teoloogide oikumeenilise töörühma aruanne: „Das kirchliche Amt in apostolischer Nachfolge. Abschließender Bericht“ väljaandes Das kirchliche Amt in apostolischer Nachfolge III, koost D. Sattler, G. Wenz, Freiburg i.Br./ Göttingen, 2008, lk 167–267, siin lk 199–200.

[22] Vt märkuseid „selle algupära normatiivse positsiooni“ kohta 1972. a Luterliku Maailmaliidu ja Kristlaste Ühtsuse Edendamise Paavstliku Nõukogu poolt koostatud Malta raportis (nr 51–54, Growth in Agreement I, lk 180–181).

[23] Confessio Gallicana XXX (Creeds and Confessions II, lk 383); vt ka Confessio Helvetica Posterior XVIII (samas, lk 501–503); Emdeni sünodi aktid 1571, art 1.

[24] UMC Book of Discipline 2008, § 130, lk 90.

[25] Tees IV, eesti k tsit Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 356.

[26] BEM („Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“), nr 18, eesti k tsit Documenta oecumenica. Kirik. Ühiskond. Misjon, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2006, lk 73.

[27] The Church of the Triune God. Rahvusvahelise anglikaani-õigeusu teoloogilise komisjoni Küprose ühisavaldus, väljaandja Anglican Communion Office Londonis, 2006, nr VII.17.

[28] „A new community. Affirmations of The Ordination of Women“ väljaandes Walk my Sister. The ordination of women: Re-formed perspectives, koost Ursel Rosenhäger, Sarah Stephens, [Geneva], 1993 (Studies from the World Alliance of Reformed Churches, kd 18), lk 5.

[29] Lundi avaldus, nr 20.

[30] Apostlik traditsioon (The Apostolic Tradition) (metodisti-rooma-katoliku dialoog 1991), nr 96 (väljaandes Growth in Agreement II, lk 616). Vt ka anglikaani-metodisti dokumenti „Sharing in the Apostolic Communion“ (1996), nr 55: „Metodism tunnistab üleüldiselt Jumala kutset naistele teenida ameti kõigis vormides“ (samas, lk 67).

[31] H.S. Wilson, „Towards a new understanding of ministry: some theological considerations“ väljaandes Walk my Sister (vt ülal, märkus 28), lk 75.

[32] BEM, Vaimulik amet, nr 18, kommentaar.

[33] Üheks paljudest vastavasisulistest näidetest on siin Westfaaleni Evangeelse Kiriku vastavateemaline konverents septembris 2009. Vt http://www.evangelisch-in-westfalen.de/presse/nachrichten/artikel/offen-und-einladend-auch-fuer-gleichgeschlechtlich-liebende/.

[34] Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit (tugineb oma argumentatsioonis „kõigi usklike preesterlusele ja pauliinlikule arusaamale karismadest“, väites, et „need kaalutlused kõnelevad selgelt […] homoseksuaalse kalduvusega inimeste ordineerimise poolt“ (FSPC, Ordination, lk 52).

[35] Vt http://www.ekd.de/homosexualitaet/stellungnahme_biko_velkd.html – 1996. a dokumendis „Pingetega elamine“ (Mit Spannungen leben) lükkas EKD heteroseksuaalsete ja homoseksuaalsete suhete võrdsustamise üsna selgelt tagasi, väites seetõttu, et samasoolistes partnersuhetes elavaid isikuid peaks lubatama pastoraalsesse ametisse vaid erandjuhtudel. Vt http://www.ekd.de/familie/spannungen_1996_5.html.

[36] Ühinenud Metodisti Kirik väidab, et „avalikult praktiseerivaid homoseksuaale ei saa vastu võtta ameti kandidaatideks, ordineerida ameti kandjaks ega määrata neid teenima Ühinenud Metodisti Kirikus“ – UMC Book of Discipline 2008, § 304.3, lk 206.

[38] Vt nt hiljutist kolme Balti luterliku kiriku piiskopi avaldust, milles mõisteti muuhulgas hukka teiste luterlike kirikute otsused „ordineerida mitte tsölibaadis elavaid homoseksuaalseid isikuid pastori- või piikopiametisse“, kuna „homoseksuaalne tegevus ei ole ühendatav Kristuse jüngriks olemisega“ (http://dizzysound.net/blog/2009/11/19/baltic-lutheran-bishops-some-lutheran-churches-departing-apostolic-doctrine/).

[39] Üheks sellise kinnituse selgeks näiteks on Suurbritannia Metodisti kiriku 2005. a dokument Pilgrimage of Faith. Vt http://www.methodist.org.uk/static/conf2005/co_17_pilgrimageoffaith_0805.doc.

[40] FSPC, Ordination, lk 50; vt BEM, Vaimulik amet, nr 40.

[41] Lundi avaldus, nr 10; vt FCPC, Ordination, lk 5051; BEM, Vaimulik amet, nr 39.

[42] Samas.

[43] Vt 2Tm 6:12.

[44]Vt Schmalkaldeni artiklid 10.3 (Creeds and Confessions II, lk 145–146); Tractatus de potestate papae, 6067 (samas, lk 160–161).

[45] Vt Confessio Augustana apoloogia XIII, 7–10 (BSLK, lk 293–294); Calvin, Institutio IV.19.2831.

[46] Vt Reform und Anerkennung kirchlicher Ämter, 1972 (Amt und Ordination [joonelaune märkus 18]), nr 16; Malta raport, nr 59 (Growth in Agreement I, lk 182); ARCIC I, Elucidation 1979, nr 3 (samas, lk 86); rooma-katoliku–metodisti ühisavaldus Apostellik traditsioon (The Apostolic Tradition), 1991, nr 88 (Growth in Agreement II, lk 614).

[47] Vteriti Episkope and Episcopacy and the Quest for Visible Unity, koost Peter Bouteneff, Alan Falconer, Faith and Order Paper no. 183, WCC, 1999. See vahetegemine on üle võetud Usu ja kirikukorra (Faith and Order) dokumendis NMC, nr 9098, kuigi terve rida kirikuid leiab jätkuvalt, et ajalooline piiskopiamet on samuti hädavajalik (vtnr 93, lahter).

[48] Lundi avaldus, nr 4. Piikopiamet on selle avalduse peamiseks teemaks (vt nr 4349, 5359), sisaldades vaid mõningaid märkuseid episkope laiema tähenduse kohta kui kiriku valitsemine, mida […] viiakse üksteist täiendavalt ellu sinodaalsete ja kollegiaalsete struktuuride kaudu (nr 50).

[49] Vt nt Confessio Gallicana XXX; Confessio Scotica XVI; Westminster Confession XXV.1.

[50] Calvin, Institutio IV.3.8 (Est igitur et hoc gubernationis munus saeculis omnibus necessarium).

[51] Vt Calvin, Institutio IV.12.1; Confessio Belgica XXIX; Confessio Scotica XVIII + XXV.

[52] Reuilly, nr 37; vt ka Porvoo, eriti nr 46.

[53] Vt Leuenberg – Meissen – Porvoo, 1998 (vt Avaldus, märkus 4), 2.4: Leuenbergi kirikuosadus toetab dialooge piiskopiameti ja ajaloolise suktsessiooni tähenduse üle, kui see on kirikute osaduskonna laiendamise ja intensiivistamise teenistuses. Kui aga sellise õpetustraditsiooni ülevõtmist käsitletaks kiriku ühtsuse hädavajaliku eeldusena, tähendaks see reformatoorsete usutunnistuskirjade ühiselt aluselt lahkumist. Kiriku apostellikkus tähendab, et kiriku tunnistus on autentne ning jätkuvalt toimiv. Vastavalt reformatoorsele arusaamale ei ole aga apostellikkus identne teatud väljendusvormidega, mis on võtnud kuju ajaloolises kontekstis, vaid vajalik on seda neist just eristada.“ 4.1.1: Ka lepitatudvõi pigem ühine arusaam ametist saab olla üksnes struktuurseks täienduseks, mitte aluseks kirikute osadusele ja ühtsusele; vastasel korral hüljataks Leuenbergi konkordia reformatoorne alus.

[54] Vt Olav Fykse Tveit, Compatibility of Church Agreements (http://www.kirken.no/english/engelsk.cfm?artid=5897), osa 2a.

[55]Nr 38; vrd nr 39: Anglikaanid soovitavad aga selle märgi kasutamist, tähistamaks: Jumala tõotust olla koos kirikuga; Jumala kutset truudusele ja ühtsusele; ning üleskutset viia täielikumalt ellu apostlite kirikule iseloomulikke jooni.

 

(Dokumendi esimene ja teine osa ilmusid Kirik & Teoloogia numbrites 142 ja 143.)

 

Dokumendi on ingliskeelsest originaalist tõlkinud Thomas-Andreas Põder (ptk 1), Kadri Lääs (ptk 2–4.2.1) ja Anne Burghardt (ptk 4.2.2–4.2.7), toimetanud teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder ja keeleliselt Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

 

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond Euroopas, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly, PDF & Email
English