Arhiiv

Elu küsimused (nr 125/ 2.5.2014)

IISRAEL 152

Foto: Ergo Naab

 

Kes on inimene ja milline on tema koht maailmas? Mis mõte on inimelul? Mis on surm ja mis saab inimesest pärast surma? Miks on maailmas kurjus ja kannatused? Mida inimene teab ja millele ta võib loota? Need on küsimused, mida on ühes või teises olukorras esitanud igaüks, sest elu asetab meid olukordadesse, mis lausa sunnivad esitama küsimusi ja otsima neile vastuseid. Küsime taolisi küsimusi iseendalt ja mõnikokord ka teistelt inimestelt, kuid religioosne inimene on läbi kõigi aegade esitanud neid küsimusi Jumalale, sest ta usub, et Jumal on see, kes „paljastab sügavused ja saladused“ (Tn 2:22).

Üks inimest kõige enam vaevanud küsimus on küsimus kannatusest. Viimane on keskne Vana Testamendi Iiobi raamatus. Värskelt ilmunud Iiobi raamatu uustõlke ja kommentaaride autor Urmas Nõmmik ütleb selle kohta tänases artiklis: „Iiobi raamatu lugemine puudutab igaühte meist, sest kannatus nagu ka eksistentsiaalne küsimus „miks?“ ei lähe meist ühestki mööda. Iiobi raamat kõnetab eriliselt kõiki usklikke, kes mõtlevad Jumala ja maailma või enda suhte üle, sest suhe Jumalasse ei ole kunagi lihtsalt defineeritav.“ Kaks tähtsaimat asja, mida Iiobi raamatust õppida, Nõmmiku väitel on: esiteks see, et seal pakutavad vastused eksistentsiaalsetele küsimustele tõestavad lahenduste olemasolu erinevates olukordades; teiseks, innustab teos meid jätkuvalt endasse vaatama, küsimusi esitama oma elu ja tegude kohta jumalikust perspektiivist lähtuvalt.

Järele mõtlema kutsub ka tänane arvamusrubriik. Kuidas peaksime suhtuma järgmisel aastal Maarjamaa kaheksasajanda aastapäeva pidamisse? EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja ja Tallinna Inglise Kolledži religiooniloo ja filosoofia õpetaja Matthias Burghardt avab peatse juubeliaasta erinevaid tahke, osutades antud sündmusega seotud kriitilistele, senises kiriklikus arutelus piisavalt küsimata ja avalikult käsitlemata küsimustele. Nendele kohasest vastamisest sõltub, kui vastutustundlikuks aastapäeva pidamine kujuneb.

Ka tänase jutluse autor õpetaja Joona Toivanen kõneleb sügavalt inimeksistentsi puudutavast küsimusest – inimese igatsusest millegi tõelise ja püsiva järgi. Ta kirjutab: „Kui see maailm oleks tõesti kogu tõde või kogu reaalsus ning kui see maailm oleks kõik, mis olemas on, oleks inimene alati täiesti õnnelik. Igatsust kui sellist poleks olemas. Nüüd aga märkame, et on olemas kummaline igatsus. See tähendab, et selle maailma taga on veel midagi, mida me silmaga ei näe. Iga inimese südames on igatsus igaviku järele. Iga inimene tunnetab igatsust, kuid ei tea, mis selle rahuldab. Iga inimene otsib seda rahu erinevalt. Mõni otsib seda tõde inimsuhetest, mõni ekstreemsest kogemusest, mõni filosoofiast ja tarkusest, mõni kunstist ja ilust, mõni heast, mõni halvast jne. Ükskõik kui palju me kogemusi korjame, ei saa see igatsus täidetud. /—/ Oleme sellised sel lihtsal põhjusel, et oleme loodud olema suhtes Jumalaga. Meis on igatsus oma taevase isa järele. Me tunnetame igatsust, kuid mõeldes sellele, ei saa enamasti aru, mis asi see õigupoolest on, mille järgi igatseme.“

Kõnelemine Jumalaga aitab meil mõista meie eksistentsi sügavuses peituvaid küsimusi, sest Ta ise on, nagu ütleb teoloog Paul Tillich, meie olemise sügavaim põhi. Olles dialoogis Temaga, õpime nägema iseennast ja oma elu hoopis avaramast perspektiivist, kui seda pakub meile argikogemus, ning see annab meile võimaluse elada mõtestatumat, sügavamat ja elusamat elu.

 

Tänasest numbrist saab lugeda:

Urmas Nõmmik, Lühike sissejuhatus Iiobi raamatusse.

Matthias Burghardt, „Maarjamaa 800“ – kas juubel ja põhjus juubeldamiseks?

Joona Toivanen, Koduigatsus (Jh 16:16-23).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
English