Esiletõstetud lood

Palve ja usk (Mt 15:21–28)

„Ja Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.“ Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!“ Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.“ Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!“ Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.“ Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.“ Siis Jeesus vastas talle: „Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!“ Ja ta tütar paranes selsamal tunnil“ (Mt 15:21–28).

Piibel ei ole raamat, mida võib kaanest kaaneni n-ö jalutades läbi lugeda. On palju keerulisi ja seletamist vajavaid kirjakohti. Ka käesoleva jutluse aluseks on just üks neist piiblilõikudest, mis inimestes küsimusi ja isegi vastuolulisi tundeid tekitavad. Seepärast vajab ta süvenemist ja seletamist.

Jeesus on seekordses jutluse kirjakohas liikunud koos õpilastega kaugele juutide aladest, kus küll võis leida juutide religiooni omaks võtnud kreeklasi. Naine, kes Jeesuse poole pöördus, oli tõenäoliselt üks nende seast. Ja põhjus oli mure oma tütre tervise pärast. Oma pealekäimisega ta suutis Jeesuse õpilased ilmselt endast välja viia. Ning Jeesusel võis olla plaan keskenduda oma tööle jüngritega. Kindlasti oli ta keskendunud esmalt Jumala valitud rahva teenimisele. Sellest tema pisut tõrjuv suhtumine Kaanani naisesse. Kuid heitumise asemel tunnistab see naine Jeesusele oma suurt usku. Ta tunnistab juutide esmaõigust Jumala armule. Ta ei soovi juutidelt midagi ära võtta, kuid ta usub Jeesusel olevat piisavalt väge, et aidata mitte ainult juute, vaid iga inimest, olgu ta siis kes tahes. Ning abi see naine ka sai.

Nõnda võiks tänase kirjakoha lühikokkuvõttena öelda, et see on tegelikult liigutav lugu usust ning järelejätmatust palvest, mis kannab vilja. Ja selle kirjakoha sõnum on, et Jumal on hea viimselt igaühele. Iga inimese rõõm ja mure on valik Jumala palge ees. Erapoolikust ei ole.

Selline on käesoleva kirjakoha lühike käsitlus. Ja olgugi ta pärit kaugetest aegadest, on tal oma tähendus ka tänasel päeval, ning seda ka ühenduses meie riigi sünnipäevaga.

On alati lohutav teada, et on keegi, kes ei mõtle päritolule, rikkusele või positsioonile, keegi, kellele iga inimene ja rahvas läheb alati korda. On alati lohutav teada, et suures kitsikuses võib kellegi peale loota. On Jumal, kelle poole võib pöörduda järelejätmatute palvetega. Jah, ka pisaratega, kui see peab nii olema.

Ärgem eksigem! Meie rahvas on sellesama Jumala abi korduvalt tunda saanud. Jumala kingitud vaimujõud viis meid võidule Vabadussõjas, aitas püsima jääda Teises maailmasõjas ja võõra võimu all, ning end õigel ajal sirgu lüüa, et vastu võtta vabadus, mille ajaloo Issand meile ise n-ö kätte mängis. Enamgi veel. Vaatamata kõikidele raskustele ja muredele, mida on toonud endaga kaasa lähiajalugu, on meie rahval siiski veel isegi hästi läinud. Euroopa Liit ja NATO võivad meile tunduda küll sõnakõlksudena, aga nad ei ole seda. Nii mõnedki kirikuhooned, mida on korrastatud Euroopa Liidu eraldatud raha abil, tunnistavad seda.

On tõsi, et raskusi ja muresid jätkub. On vaeseid peresid, on kuritegevust ja muid suuri hädasid. Aga see maa siin Läänemere kaldapealsel on meie maa ja siin elavad meie inimesed. On meie vastutus, võimalus ja eesõigus seada meie asjad korda ning muuta elu sellel maal elamisväärseks.

Kallid inimesed! Kui vaid tahame, siis on Looja enda abi ja tugi meile kättesaadav ka täna. Ja selleks pole palju vaja. Lõpetagem veiderdamine meie riigi hümni ümber. On veider, et kui jutluse aluseks oleva kirjakoha muulasest naine kõigest hingest otsis abi Jeesuselt, siis meie rahva hulgas tunduvad nii paljud tahtvat Jeesuse juurest otsekui kabuhirmus põgeneda.

Põgenemine Jumala juurest on pagemine hävingusse. Õigupoolest on meie rahva sõjaeelne ajalugu näidanud ka seda. Hüljata solidaarsus kaasinimesega ja pöörata selg kristlikele väärtustele on omaenda juurte läbiraiumine.

Olgem julged! Tuletagem meelde väärtusi, mis meid kanda suudavad, ja tõstkem oma pilgud üles Looja poole! Siis võime tunda, et seisame kindlalt ja meie saavutused püsivad. Siis läheb elu ka meie maal ja meie inimestel paremaks.

Et kõige sellega alustada, on vaja tegelikult väga vähe – usaldust Jumala ja tema Poja vastu, kogukonna, koguduse ja kiriku meelespidamist ning ligimese märkamist. Ja kui meie rahva otsus on selline uus algus teha, siis on Jumal meiega! Elagu Eesti! Aamen.

 

Jaanus Klaas (1969) on Viru vangla kaplan ja EELK Lüganuse koguduse õpetaja.

 

Print Friendly, PDF & Email
English