Artiklid

Vene vanausulised

Sissejuhatavad märkused

2010. aastal valmis mul ühe raamatu mahukas käsikiri. Oma žanrilt on see käsiraamat ning sisu poolest võiks kuuluda teoloogia sellesse valdkonda, mille saksakeelseks nimeks on Konfessionskunde. Esialgu oli ühel akadeemilisel kirjastusel plaanis see avaldada ning käsikirjale said osaks ka positiivsed eelretsensioonid. Praeguseks on aga raamatu kirjastamine mitmel põhjusel seiskunud.

Idakristlus on väga lai ning komplitseeritud nähtus. Oma töös olen jaganud kõik kirikud, grupid ja liikumised nelja suurde rühma:

  1. Ida-ortodokssed kirikud. Need on meile kõige tuttavamad idakirikud, mis on enam-vähem seotud Konstantinoopoli patriarhaadiga.

  2. Orientaalsed kirikud. Siia kuuluvad nn monofüsiidid (koptide, jakobiitide, armeenlaste jne kirikud) ning nestoriaanid.

  3. Nn uniaatkirikud. Suurem osa siin käsitletud kirikuist on idariitusega rooma-katoliku kirikud, nt Ukraina Kreeka-Katoliku kirik, maroniidid jne. Raamatus antakse ülevaade ka teistest n-ö võõra riitusega kirikutest, nt Ukraina bütsantsi riitusega luterlikust kirikust.

  4. Irregulaarsed kirikud ja usulised suunad. Eelkõige ühendab siia kuuluvaid kirikuid ja liikumisi see, et nad ei kuulu eelnevatesse osadesse. Siin käsitletakse kõiki neid usulisi „seltskondi“, kes mingil põhjusel on teiste seast välja heidetud või ise lahkunud. Need on religioossed dissidendid. Siia kuuluvad näiteks vene vanausulised ja igasugused vene sektid (skopetsid, hlõstid jne). Aga siia kuulub ka rida 20. sajandil tekkinud ja tänapäevalgi tekkivaid kirikuid ja liikumisi, nt mitut liiki vanakalendrilased, katakombkirikud endises Nõukogude Liidus ja tänapäeva Venemaal, nn alternatiivsed ortodokssed kirikud jne.

Ajakirja Kirik & Teoloogia käesolevas numbris ilmub käsikirja neljanda osa Vene vanausulisi käsitleva peatüki sissejuhatav allosa.

 

„Kolmas Rooma“ ja liturgilised reformid

1652. aastal sai Moskva ja Kogu Venemaa patriarhiks Nikon.(1) Juba järgmisel, 1653. aastal alustas ta liturgiareformidega. Esialgu viidi sisse kaks muudatust: nn Efraimi palve puhul tuli 16 maani kummardust (prostratsiooni) asendada neljaga ning ristimärki tuli teha edaspidi kolme näpuga (Meyendorff 1991:39j). Varasema praktika kohaselt tehti ristimärki kahe näpuga. Õigem oleks küll öelda, et kõigi viie näpuga – kaks sõrme (nimetissõrm ja „pikk peeter“) on kõrvuti ning kolm ülejäänud sõrme on ka koos, aga omaette. Hiljem viis Nikon sisse veel teisigi liturgiat ja vagadust puudutavaid muudatusi.

Need muudatused tehti liturgiliste raamatute parandamise nime all. Jumalateenistuse korra ja vastavate raamatute korrigeerimisega oli Venemaal juba varasemast ajast tegeletud. Varemgi oli arvatud, et jumalateenistuse kord peaks Vene kirikus olema kõikjal ühesugune. Ning liturgiliste raamatute trükkimine nõudis käsikirjade hulgast parimate variantide ülesleidmist. Nikoni ajani oli jumalateenistuse korda parandatud ikkagi vanade vene käsikirjade põhjal. Nüüd aga oli patriarh pöördunud hoopis Kreeka kommete ja kreekakeelsete raamatute kui eeskujude poole. Seega oli reformide eesmärk asendada kehtivad Vene tavad parajasti kehtivate kreeklaste tavadega (Meyendorff 1991:219). Patriarh Nikon oli üldse vaimustunud kõikvõimalikest Kreeka asjadest.

Osmanite invasiooni käigus kadus Bütsantsi impeerium. Venemaa oli jäänud nüüd ainsaks ida-ortodoksseks riigiks. 16. sajandil kujunes välja ja levis Venemaal arusaam, et Moskva on kolmas Rooma.(2) Ristiusu keskpunkt oli kunagi liikunud esmasest Roomast linna, mille ametlike nimede hulgas oli ka „Uus Rooma“, nimelt Konstantinoopolisse. Nüüd aga oli too uus, teine Rooma langenud moslemite kätte. Ortodoksse kristluse keskmeks sai Moskva. Õpetusel Moskvast kui kolmandast Roomast on nii usuline dimensioon kui ka poliitiline tasand. Usuline tähendus on näiteks sellel, et kui too viimane õige ristiusu kants langeb, siis uut, neljandat Roomat enam ei tule – siis tuleb maailma lõpp. Poliitiliselt väidab aga see arusaam, et Moskva, täpsemalt tema suurvürst ja tsaar on valitseja kõigi ida-ortodokssete kristlaste üle, s.t kogu tsivilisatsiooni üle. On arvatud, et Moskva patriarh lootis saada kolmanda Rooma patriarhina kõigi ortodokssete kristlaste juhiks. Selleks aga pidi tema meelest Vene kirik joonduma Kreeka kiriku tavade järgi. Ortodoksne kirik pidi oma uskumustelt olema unifitseeritud (Meyendorff 1991:90j). Ning lisaks sellele olid Nikoni ja üldse paljude tollaste venelaste arvates liturgia ja isegi selle pisiasjad oluline osa õigest usust.

Patriarh Nikon ei olnud ainus, kes tahtis kolmanda Rooma juhina saada kõigi ortodokssete kristlaste juhiks. Tsaar Aleksei Mihhailovitš Romanov (valitses 1645–1676) oli ainus ida-ortodoksne valitseja maailmas ning temagi lootis enda valitsuse alla ühendada kõik ortodokssed kristlased eesotsas kreeklastega (Meyendorff 1991:97). Ning temagi meelest tuli selle saavutamisel omaks võtta bütsantsi, s.t kreeka kombed. Ühtses ortodoksses riigis pidi olema ühtne ortodoksne kirik. Aleksei valitsemise ajal püüti korduvalt Moskvasse meelitada kreeka õpetlasi.

Liturgia ühtlustamist innustasid ka veidi varem Kiievis Peter Mogila (surn 1646) juhtimisel läbi viidud liturgilised reformid. Ning aeg-ajalt Moskvasse sattunud kreeka kiriku prelaadid julgustasid tsaari ja Vene kiriku juhte ühtlustavaid reforme läbi viima (Meyendorff 1991:98j). Tegelikult oligi tsaar see reformide läbiviimise initsiaator. Ettevalmistused liturgia muutmiseks olid alguse saanud juba enne Nikoni asumist patriarhi ametisse. Nikon oli eelkõige nende tsaari poolt soovitud muudatuste tegelikuks täideviijaks.

 

Vastupanu – Stoglavi kirikukogust metsastaretsiteni

Suur osa vene rahvast jagas toda usku, et Moskva on kolmas Rooma. Aga sellest uskumusest tehti üpris teistsuguseid järeldusi. Konstantinoopol kui teine Rooma langes, kuna seal ei peetud kinni ortodokssest ristiusust.(3) See aga tähendas, et kreeklaste liturgia ei ole õige liturgia. Seega Moskva kui kolmas Rooma on kõrgemal kui Konstantinoopol, teine Rooma (Hauptmann 2005:23) ning seega ka vene liturgia on õigem kui kreeklaste liturgia. Mitte venelased ei pea kreeklastelt õiget liturgiat õppima, vaid vastupidi, just kreeklased peaksid venelastelt õppima.

Reformivastaste üheks oluliseks argumendiks oli ka see, et vene vanad liturgilised tavad olid kindlustanud õndsuse paljude põlvkondade jooksul. Esivanemad olid saanud seda liturgiat kasutades lunastuse, miks pidi seda nüüd muutma? Reformitud liturgia puhul – aga paljudele venelastele oli see juba uus usk – pole sugugi kindel, et see suudab õndsaks teha. See tähendab, et liturgiliste reformide vastu astuti argumentidega, mida tuleks pidada otseselt religioosseteks või mida me tänapäevasemalt võiksime nimetada eksistentsiaalseteks.

Millised olid need konkreetsed liturgilised muudatused, mis vastuseisu tekitasid? Kahte, nimelt näppude asendit ristimärgi tegemisel(4) ning sügavate, maani ulatuvate kummarduste, prostratsioonide arvu Efraimi palve lugemisel, oleme juba eespool maininud. Uuenduste seas, mis kutsusid esile vastuseisu, tuleks nimetada veel kolmekordset halleluuja-laulmist. Vana tava kohaselt lauldi seda kaks korda (Hollberg 1994:175j). Muudeti ka Jeesuse nime ortograafiat: varasema „Isus“ asemel hakati kasutama kuju „Iisus“. Reformivastaste arusaamise kohaselt pidas uus nimekuju silmas hoopis kedagi teist, mitte Lunastajat Kristust (Hollberg 1994:176-178). Muudeti ka kiriklike protsessioonide liikumise suunda, pühitsetavate armulaualeibade arvu ja mitmeid muid asju, mis võivad meile tänapäeval tunduda pisiasjadena (Hollberg 1994:178–196).

Nikoni reformid ei tekitanud mitte ainult üldist ja anonüümset nurinat rahva hulgas. Neile reformidele astusid vastu ka konkreetsed grupeeringud tollases vene ühiskonnas. Reformid ei põrkunud mitte ainult neutraalsele, passiivsele vastuseisule ja püüdele iga hinna eest vanu liturgilisi tavasid säilitada. Pigem oli esmaseks reformivastaseks jõuks teine, alternatiivne liturgiat ja üldse vagadust reformida püüdev liikumine. Juba ammu oldi vene kirikus teadlikud, et sealne jumalateenistuslik elu või laiemalt vagadus jätab tublisti soovida. Pikemat aega oli ärksam osa kirikust püüdnud kehtestada kirikus rangemat korda. Aga siin ei olnud eeskujuks mitte parajasti kehtivad kreeka kombed, vaid vene enda vana traditsioon. Nende reformipüüdluste tuntud ilminguks ja sõnastajaks oli aastal 1551 toimunud Saja Peatüki ehk Stoglavi kirikukogu (Hollberg 1994:68–83; Sergejev ja Vseviov 2007:163jj). See kirikukogu sõnastas mitu vana vene arusaama. Üldse oli ta üsna Vene-keskne. Nikoni reformid olid aga paljude seal sõnastatud arusaamade vastu ning seetõttu on ka mõistetav, et just selle, 1551. aasta Vene kohaliku kirikukogu otsused said Nikoni reformide vastaste jaoks pühadeks ja puutumatuteks. Selle kirikukogu valgusel püüdiski vene kiriku alternatiivne reformiliikumine kombeid ja vagadust süvendada.

Üks selle alternatiivse reformiliikumise jõulisemaid esindajaid oli nn „vagaduse eest võitlejate ring“ (кружок ревнителей благочестия) (Hauptmann 2005:30jj). Sellegi eesmärgiks oli 1551. aasta kirikukogul esitatu ellurakendamine. Ringiga oli kunagi enne patriarhiks saamist kaudselt seotud olnud ka Nikon. Ringi kõige kuulsamaks liikmeks ning üldse kogu Nikoni reformide vastupanuliikumise kõige mõjukamaks tegelaseks oli kindlasti ülempreester Avvakum Petrovitš.(5) Tema elu ja tolle ajastu sündmustest annab ülevaate tema kuulus autobiograafia, mis on vana-vene kirjanduse silmapaistev teos.(6) Kuna ringkond seisis vastu nii Nikoni liturgilistele reformidele kui ka üldse tema suurtele võimupüüdlustele, astus patriarh samme selle juhtivate liikmete kõrvaldamiseks. See polnud alati kerge, sest nii mõnigi ringi liige, nende hulgas ka ülepreester Avvakum, oli tsaari ja ta perekonna poolt kõrgelt hinnatud vaimulik. Lõpuks saavutas Nikon jõuvõtete abil siiski mõjuka ringkonna kadumise.

Teise olulise alussamba patriarh Nikoni reformidevastase liikumise hoonele moodustasid kloostrid. Mida kaugemal need pealinnast olid, seda ägedamad reformivastased nad olid. Neist kõige kuulsam oli Solovetsi klooster Valge mere saartel (Hauptmann 2005:49jj). See suur klooster oli väga oluline mitte ainult Vene kirikule, vaid oma piiriäärse asendi, majandusliku võimsuse ning kultuurilis-religioosse mõju tõttu tervele Vene riigile. Solovetsi klooster oli Nikoni reformide vastu juba algusest peale. Reformi pooldajate ning vastaste vahelise võitluse käigus saabus siia nii väljasaadetuid kui ka põgenikke, mis siinseid reformivastaseid meeleolusid veelgi tugevdasid. Pühaks peetud Solovetsi klooster muutus reformivastase liikumise sakraalseks ja geograafiliseks keskuseks. Kloostriasukad saatsid tsaarile mitmeid palvekirju reformide tühistamiseks. Neist polnud muidugi mingit kasu. Otse vastupidi, riigivõim konfiskeeris kõik mandril asuvad kloostri varad, mis olid üpris suured. Lõpuks, aastal 1668, saadeti saarele sõjavägi ning alustati kloostri piiramist. Solovetsi klooster oli aga ehitatud tugevaks piirikindluseks ning selle vallutamine ei olnud just kerge ülesanne. Piiramine kestis kaheksa aastat ning ilmselt oleks edasigi kestnud, kui valitsusväed poleks aastal 1676 äraostmist ja reetmist appi võttes salakäike pidi kloostrisse tunginud ja selle vallutanud. Sellega aga ei lõppenud Solovetsi kloostri mõju vanausulisele maailmale. Esiteks, hukkunutest ja vangilangenutest said märtrid, mis ainult tugevdas vanausuliste usku. Teiseks, osal kloostrielanikel õnnestus põgeneda. Neid leidus edaspidi üle terve Venemaa ning nende tähtsust vastupanu tugevdamisel ning organiseerimisel on raske üle hinnata. Eriti aitasid nad aga kaasa just vanausu kindlustamisele Venemaa põhjaosas (Hauptmann 2005:56).

Vene vanausulise kristlaskonna kujunemisele mõjus kaasa vagaduse eest võitlejate ring ja kloostrite kõrval veel kolmas juba varem tekkinud liikumine. Nimelt oli 17. sajandi keskpaigaks Volga-tagustel aladel, just Kostroma, Jaroslavli, Vladimiri ja Nižni-Novgorodi ümbruses välja kujunenud nn metsastaretsite (лесные старцы) liikumine (Зеньковский 1995:144jj). Tavaliselt jäetakse venekeelne sõna „starets“ tõlkimata. Siin on tegemist Vene kristluse spetsiifilise institutsiooniga. Need olid tavaliselt vanad, vagad ja elutargad mehed, keda väga kõrgelt austati ning kelle nõuandeid hinnati. Üldiselt olid nad mungaseisusest ning neil oli oma koht kiriku struktuuris (Tschižewskij 1961:106),(7) s.t, nad ei saanud eemalduda kirikust, rääkimata kirikuga vastuollu minemisest.(8)

Niisiis oli 17. sajandi keskpaigaks, s.t Nikoni reformide ja selle vastase liikumise ajaks, Volga-tagustes metsades viimati nimetatutest sõltumatult välja kujunenud staretsite liikumine, millel olid oma eripärad. Kõige tuntum selle liikumise tegelane oli munk nimega Kapiton. Ta oli küll kirikuga seotud, aga aja jooksul püüdis kirik teda isoleerida ja karistada tema eriliste vaadete ning tegevuse tõttu. Nimelt olid Kapiton ning tema mõttekaaslased-õpilased arvamusel, et kogu maailm on nõnda patune, et seal elades pole võimalik hingeõndsust saavutada. Ning sellest takistusest, maailmast, tuleb ennast distantseerida, tuleb praktiseerida äärmuslikku askeesi.(9) Nende meelest oli askeesi eesmärk aeglane, aga täielik keha suretamine. Kapitoni ja ta mõttekaaslaste kriitika oli alguses suunatud ilmaliku maailma vastu, aga aja jooksul hakkas see puudutama ka kirikut, esialgu üksikisikute vääriti käitumist, hiljem aga kogu kirikut, mis näis olevat liialt maine ja ilmalik. Seega olevat ainsateks kristlasteks vaid väga ranged askeedid.(10) Ainult tsölibaadis elavad inimesed saavat olla kristlased. On väidetud, et „kui vagaduse eest võitlejad tahtsid teha Venemaast ühte kirikukogudust, mis ootab jumalateenistuse järel saabuvat jumalariiki, siis Kapiton omakorda tahtis muuta kogu maad üheks rangelt askeetlikuks kloostriks, kus oodatakse viimset kohut“ (Зеньковский 1995:153). Seega olid Volga-tagused metsastaretsid juba enne kirikulõhe tekkimist eemaldunud vene kirikust ning eitanud selles Jumala armu tegutsemist. Nende arusaamad levisid Venemaal ning need ühildusid hästi tekkiva vanausuliste liikumise eshatoloogiliste ootustega.

 

Tagakiusamised – eshatoloogiline aeg ja enesepõletamine

Vene vanausuliste tekkimise ja kujunemise ajalugu kattub suures osas nende tagakiusamise ajalooga. See jaguneb suuremate ja vähemate, ägedamate ja nõrgemate tagakiusamiste perioodideks. Ainult ajavahemikku 1905–1917 võiks pidada perioodiks, kus neid taga ei kiusatud.

Nagu eespool öeldud, alustas Nikon reformidega 1653. aastal. Ning juba samal aastal sai alguse ka nende tagakiusamine, kes reformidele vastu seisid. Tekkiva vanausuliste liikumise tagakiusamine sai tollel ajal teoks eelkõige patriarhi initsiatiivil. Aastatel 1666 ja 1667 toimus oluline vene kiriku kirikukogu,(11) millel osales ka idapoolsete ortodokssete kirikute juhte. Siin kiideti heaks Nikoni algatatud reformid ning otsustati nendega edasi minna, kuigi algataja ise, patriarh Nikon, kõrvaldati patriarhi ametist. Nüüd anti ka ilmalikele võimudele kiriku luba vanausulisi kui hereetikuid karistada (Hauptmann 2005:60). Üks hullemaid tagakiusamise perioode oli Moskva patriarh Ioakimi valitsemise ajastu 1674–1690. Sel ajal, aastal 1682, põletati ülempreester Avvakum koos kaaslastega Moskvast tulnud käsu peale. Ning 1685. aastal võeti vastu eriline vanausuliste vastu võitlemise programm. Vanausuliste tagasitoomiseks riigikirikusse tuli kasutada piinamist ning need, keda ka nende vahenditega mõjutada ei saanud, tuli põletada tuleriidal (Hauptmann 2005:65j).

Tagakiusamised olid julmad. Vanausuliste poolt vaadatuna oli julmus suunatud õigest usust taganema sundimisele. Nende arusaama kohaselt olid õige usu keskmeks just õiged, s.t vanad ning aja jooksul oma õigust tõestanud riitused. Õigust aga olid need riitused tõestanud sellega, et eelmised vene kristlaste põlvkonnad olid saanud nende järgimisega õndsaks. Seega taheti vanausuliste meelest jätta inimesed reformidega ilma õndsusest. Vanade riituste säilitamine oli neile sügavalt religioosne vajadus, ehk tänapäevasemalt öeldana, eksistentsiaalne probleem ning mitte sugugi lihtsalt vanade harjutud kommete järgimine.

Riigi ja riigikiriku julmad meetodid, mida rakendati vanausulistelt lunastuse äravõtmiseks, olid nende arvates Kristuse-vastased. Kristuse-vastase väe personifikatsiooniks pidasid nad Antikristust. Kristliku traditsiooni kohaselt on Antikristus eshatoloogiline tegelane, kes ilmub, täpsemini, kelle tegevus aktiviseerub aegade lõpus enne viimset kohtumõistmist. Vanausuliste meelest oli Vene riik, mis püüdis julmade meetoditega vana, õndsakstegevat usku asendada uuega, Antikristuse teenistuses. Äärmuslased vanausuliste seas arvasid, et tsaar on Antikristuse inkarnatsioon, inimeseks saanud Antikristus. Aga mitte ainult riik, vaid ka uuendusmeelne riigikirik, Nikoni kirik, on Antikristuse kirik. Äärmuslaste hulgas neid, kes pidasid patriarh Nikonit ennast Antikristuse kehastuseks. Tõsi, mitte kõik vanausulised ei suhtunud riiki ja riigikirikusse sellise radikaalsusega. Suhtumises riiki ja kirikusse võime näha tervet spektrit – kõige negatiivsemast suhtumisest kuni leebe kriitikani. Spektri ühes otsas olid need, kes pidasid tsaari või patriarhi või mõlemat Antikristuseks ning riigikirikut Antikristuse kirikuks, teises otsas olid need, kelle meelest riigikirik oli siiski säilitanud oma kirikliku loomuse, kuigi tal oli mitmeid vigu.(12) Radikaalsete vanausuliste meelest oli Jumala arm Nikoni kirikust lahkunud, vaimulik amet oli likvideeritud ning seega ka kiriku sakramendid kehtetud.(13) Leebemad vanausulised aga arvasid, et riigikirikus on vaimulik amet siiski säilinud, kuigi ta vajab parandamist.(14)

Seega usuti, et viimane, eshatoloogiline aeg on saabunud ning sellele järgneb kohe varsti Jumala kohus. See usk haakus kolmanda Rooma doktriiniga, mis oli juba varem Venemaal üsna tuntud ja millel oli ka oma eshatoloogiline värving. Reformijad uskusid, et Moskva ongi kolmas Rooma ja seepärast peab ta seisma kõigi teiste tsiviliseeritud inimeste, s.t ortodokssete kristlaste üle nii vaimulikus kui ka ilmalikus mõttes. Reformide vastased pidasid samuti Moskvat kolmandaks Roomaks, aga ainult minevikus. Moskva oli olnud kolmas Rooma. Kolmanda Rooma doktriini kohaselt oli Moskva kolmas Rooma ning neljandat enam ei pidanud tulema. See tähendab, et pärast kolmandat Roomat pidi tulema maailma lõpp. Vanausuliste jaoks oli Moskva Nikoni reformidega ortodokssest usust taganenud,  langenud. Seepärast ta ei olnudki enam kolmas Rooma. Ning seega oli maailma ehk ajaloo lõpp käes või lõpp kohe algamas. Oli saabunud eshatoloogiline aeg. Lõpuaja juurde kuulus ka see, et Jumal oli võtnud ära vaimuliku ameti ja seega polnud enam ka õiget kirikut. Nii arvasid vähemalt radikaalsed vanausulised. Ning edaspidi püüti, ja mõnes kohas püütakse tänaseni, elada nii, nagu on sobilik elada maailma lõpu ajastul. Teatud määral peaks lähedase maailmalõpu ootus meenutama algkristlaste elu. Ka nemad uskusid, et kohe-kohe saab maailm otsa. Selle usu tõttu antakse paljudele nähtustele hinnang, mis erineb tavainimeste, k.a tavakristlaste hinnangutest. Kohe lõppevas maailmas erinevad paljude asjade väärtused sellest maailmast, mille otsa ei paista veel tulevat.

Vanausuliste ajaloo algaegadega seoses tuleb rääkida ühest nähtusest, mis on tekitanud väljaspool seisjates õudust. See on enesepõletamine. Vanausuliste seas põletati ennast massiliselt, eelkõige 17. ja 18. sajandil. Mõnikord on arvatud, et vanausuliste jaoks oli enesepõletamine eriline, neid puhastav ja seeläbi lunastav tegu, s.t eriline askeetlik saavutus. See ei ole päris õige. Enesepõletamised olid eelkõige teatud laadi vastus riigi ja kiriku tagakiusamistele. Tagakiusamiste viimseks eesmärgiks ei olnud sugugi reformivastastele kätte maksta, neile haiget teha, pigem oli eesmärgiks tuua vanausulised tagasi riigikirikusse ning selleks kasutati igasuguseid meetodeid. Radikaalsete vanausuliste seisukohalt tähendas riigikirikusse tagasitoomine aga inimese sundimist Antikristuse kirikusse. See aga omakorda tähendas, et sellisel inimesel ei olnud mingit lunastuse lootust. Seetõttu eelistasid vanausulised riigikirikusse tagasiviimise asemel surma. Kardeti, et piinamistega sunnitakse uude usku astuma.(15) Enesepõletamisega pääseti lihtsalt Antikristuse väe alla sattumisest. Seega oli enesepõletamise eesmärgiks põhiliselt hingeõndsuse säilitamine. Tihti toimusid grupiviisilised enesepõletamised just siis, kui sõduritest karistussalk lähenes vanausuliste kogukonnale. Tavaliselt oldi selliseks sündmuseks juba ette valmistunud – ehitatud oli spetsiaalne, vaid ühe avausega hoone. Sõdurite lähenedes mindi sinna ning blokeeriti sissepääs. Mõnikord oli veel ukse taha pandud küünal, mis läks sõdurite sissetungimisel ümber ning süütas terve hoone (Вургафт ja Ушаков 1996:250). Ajaloos on olnud üksikjuhtumeid, kus enesepõletamist on mõistetud askeetliku, hingepuhastava teona, mille kaudu enesepõletaja loodab saavutada õndsuse. Vanausuliste puhul oli ta aga tavaliselt ikkagi tagakiusajate eest „äralipsamise“ vahend.

Teadaolevalt oli suurim kollektiivsete enesepõletamiste periood ajavahemikus 1687–1693. Arvatakse, et sel perioodil sooritas enesepõletamise kokku vähemalt 20000 vanausulist (Hauptmann 2005:67j). Ka hiljem esines enesepõletamisi, aga mitte enam nii massiliselt. Enesepõletamiste arvukus oli teatud korrelatsioonis tagakiusamise intensiivsusega. Hiljem tagakiusamise innukus vähenes ning ka enesepõletamisi oli oluliselt vähem. Ilmselt aitas enesepõletamiste arvu vähenemisele kaasa ka see, et sugugi mitte kõik vanausuliste juhid ei kiitnud seda heaks ning mitmed neist avaldasid ka kirjalikult arvamust sellise praktika vastu (Hauptmann 2005:68; Вургафт ja Ушаков 1996:250).

Varsti pärast patriarh Ioakimi surma 1690. aastal loobuti vanausuliste vägivaldsest pööramisest ning oma usule kindlaksjääjate põletamisest. Edaspidi läks riigi suhtumine veelgi leebemaks, kuigi tagakiusamine päriselt ära ei kadunud. Täieliku usuvabaduse said vanausulised endale  alles 1905. aastal ja seegi kehtis vaid kommunistide võimuletulekuni.

Peeter I ning tema järeltulijate, eriti Peeter III ja Katariina II ajal muututi vanausuliste suhtes üsna sallivateks. Peeter I lubas neil ametlikult olemas olla. Tõsi, nad pidid selle privileegi eest topelt maksu maksma.(16) Maksu sisseseadmine aga tõi endaga kaasa vanausuliste üleskirjutamise, registreerimise riigivõimu poolt. Osa vanausulisi keeldus sellest ning jäi seega põrandaalusteks vanausulisteks. Teine osa aga lasi ennast üles kirjutada ning selliste kogukondade elu salliti teatud määral, kuigi nende kohta kehtis edaspidigi terve hulk alandavaid piiranguid. Nii näiteks pidid nad kandma eraldi tunnusmärke, et neid saaks juba kaugelt teistest eraldada.(17)

Suureks tagasiminekuks vanausulise sallimisel oli keiser Nikolai I valitsemisaeg (1825–1855), eriti selle teine pool. Kogudustel polnud enam luba eksisteerida. Mitmed suured vanausuliste kogukonnad, nt Võgi kogukond, hävitati lausa füüsiliselt. Ka edaspidi kehtisid vanausuliste suhtes paljud keelud, aga pärast Nikolai I valitsemist läks veidi kergemaks. Nagu öeldud, alles 1905. aastal said vanausulised kõik normaalsed usulised vabadused, mida tõtati suure innuga ja laiaulatuslikult kasutama. Teatavasti jäi vabaduse aeg lühikeseks.

Pikaajalised tagakiusamised on suuresti mõjutanud ka vanausuliste asualade geograafiat. Ikka ja jälle tuli tõmbuda eemale riigivõimust. Seetõttu kujunesidki vanausuliste peamised keskused kas Vene impeeriumi äärealadel või hoopis naabermaade territooriumil.

Vene impeeriumi põhjaosa oli üks vanausuliste suuremaid asualasid. See piirkond jäi kaugele riigi võimukeskustest. Ka sealne kliima ei innustanud võimumeeste kohaletulekut. Vene impeeriumi Kaug-Põhja piirkondade areng on tihti erinenud muude alade arengust üsna märgatavalt.(18) Üks suuremaid ja mõjukamaid vanausuliste piirkondi oli Pomorje – maa-ala Valge mere lõunakaldal. Seal omakorda sai kiiresti eriliseks vanausuliste piirkonnaks Võgi jõe ümbruskond.(19) 17. sajandi viimastel aastatel kujunes jõe ääres kloostrilaadne keskus, mis arenes majanduslikult, usulistelt ja kultuuriliselt. Siia rajati koolid nii teoloogia kui ka ikoonimaalimise õppimiseks, siin asus ka trükikoda. Kuulsaimad siin tegutsenud vanausuliste juhid-teoloogid olid vennad Andrei (surn 1730) ja Semjon (surn 1749) Denissov.(20) See edukas ja mõjukas vanausuliste keskus hävitati keiser Nikolai I aegsete tagakiusamiste käigus.

Teiseks mõjukaks vanausuliste piirkonnaks said Volga-tagused metsa-alad. Eriti tähtis oli Volga vasakpoolse lisajõe Kerženetsi ümbruskond.(21) Siin asus kunagi rohkem kui sada vanausuliste kloostrit. Ka need keskused hävitati Nikolai I ajal. Oluliseks kujunes koht nimega Starodub Brianski kandis, Moskvast edelas. Tollel ajal oli see piiriäärne maa ning osa vanausulisi põgenes sealt edasi lääne poole Poolasse.(22) Kuna juba tol ajal mõistsid vene võimud riigipiire iseäralikul moel, siis tungisid 18. sajandi keskel vene väed korduvalt üle piiri vanausuliste asundustesse. Kõik, mida sai, hävitati ära, inimesed aga rööviti ja saadeti Siberisse.

Vanausuliste liikumisega olid tihedalt seotud ka kasakad, eriti just Doni kasakad (Hollberg 1994:259jj), kes pakkusid vanale usule ka relvastatud kaitset. Doni piirkonnast levis vanausuliste liikumine edasi Põhja-Kaukaasiasse.

Omaette ajalooga on muidugi vanausuliste kogukonnad Moskvas. Aastal 1685 jäi linn julmade tagakiusamiste tõttu vanausulistest tühjaks. Alles ligi saja aasta pärast said nad mingigi võimaluse siin tegutseda. 1771. aastal möllas linnas katk. Nüüd muutus vanausuliste ennastsalgav abi oluliseks. Nad said siin maad, küll väljaspool ametlikke linna piire, aga ikkagi mitte kaugele. Siis lubati neil rajada haiglad ning surnuaiad. Preesterlikud vanausulised rajasid Rogoža kalmistu koos kabeli ja haiglaga, kus oli karantiini võimalus. Sellest kujunes preestrite suur keskus, mis on säilitanud oma tähtsuse tänaseni. Preestritud vanausulised rajasid Moskvas Preobraženski kalmistu koos muude institutsioonidega. Seegi keskus tegutseb tänaseni. Kommunistliku riigipöörde eelses Moskvas etendasid vanausulised, eriti kaupmehed, pankurid ja tööstustegelased, olulist rolli. Nii näiteks on üks maailma tuntumaid vanausuliste rajatud asutusi Tretjakovi galerii. Rajaja, kaupmees Pavel Tretjakov, oli vanausuline. Üldse olid paljud Moskva jõukad vanausulised 19. sajandi lõpus ja 20. alguses mõjukad kunstimetseenid.(23)

Paljud vanausuliste grupid pagesid välismaale. Poola põgenenutest ja nende saatusest oli meil juba juttu. Mõned grupid põgenesid aladele, mis asuvad tänapäeva Rumeenias. 1980. aastal oli Rumeenias ametlikult 42000 vanausulist, kelle esivanemad olid kunagi Venemaalt siia põgenenud. Vene kodusõja ajal põgenes osa Siberi vanausulistest Hiinasse. Kui aga ka seal said võimule kristlasi taga kiusavad kommunistid, õnnestus vähemalt osal nendest edasi põgeneda Singapuri, Austraaliasse või Ameerikasse – nii põhja kui ka lõunasse. Ka Baltimaades on vanausulised aegade jooksul pelgupaika otsinud. Kõige suurem vanausuliste kogukond on Lätis. Eelmisel kümnendil arvati seal elavat 70000-80000 vanausulist, neist umbes 25000 Riias. Eestisse jõudsid esimesed vanausulised juba 17. sajandi lõpus (Ponomarjova ja Šor 2006:10)(24). Esimene teadaolev klooster, nimelt fedossejevlaste oma(25), rajati Räpinas 1710. aastal. Paraku hävitasid Vene võimud selle juba kaksteist aastat hiljem. Oletatavasti on tänapäeval Eestis umbes 5000 vanausulist. Suuremat osa vanausulisi ühendab Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Siia kuuluvad kümme kogudust. Neist üheksa on pomooride kogudused (Tartu, Tallinna, Mustvee, Kükita, Kallaste, Suur-Kolkja, Kasepää, Varnja ja Piirissaare kogudus) ning üks on fedossejevlaste kogudus (Väike-Kolkjas). Raja küla fedossejevlaste kogudus ei kuulu liidu koosseisu (Ponomarjova ja Šor 2006:48).

Nagu juba eespool on viidatud, ei kujunenud vanausulised ühtseks kristlaskonnaks. Toimus mitmeid jagunemisi. Kõige suurem lõhenemine tõi kaasa preesterlike (paplaste) ja preestritute (papitute) vanausuliste kogukondade tekke. Preestritute liikumise tekkekohaks peetakse Venemaa põhjaosa. Preesterlikud olid ja on enam levinud lõuna- ja idapoolsetel aladel. Preestritute vanausuliste meelest pole Nikoni reformide järgne kirik enam kristlik ning sealsetel vaimulikel pole tõelise vaimuliku ametiga mingit pistmist. Preesterlike meelest on vene kirik küll tublisti deformeerunud, aga mingil moel on vaimulik amet seal ikkagi säilinud. Kui preestriordinatsiooniga inimesed vanausuliste juurde üle tulevad, siis tuleb neid n-ö parandada ning seejärel võivad nad preestritena ka vanausuliste kirikus tegutseda. Seega ei ole preesterlikud vanausulised nii radikaalsed vene riigikiriku eitajad kui preestritud.

Piir nende kahe vanausuliste grupi vahel ei ole aga olnud ajaloos selge ja muutumatu. Nii näiteks on olemas üks vanausuliste haru, mida tuntakse nime all „tšasovennõje“ (часовенные).(26) Nad on Siberi vanausulised, kes algselt olid preesterlikud, aga 19. sajandil muutus preestrite saamine praktiliselt võimatuks. Seetõttu ongi nad juba pikka aega ajanud läbi preestriteta ning aja jooksul lausa unustanud oma kunagise preesterlikkuse. Nad on üle võtnud suure osa preestritute vanausuliste arusaamadest ning kommetest. Teatud mõttes on nad isegi radikaalsemad kiriku ja riigi eitajad kui need, kes on juba algusest peale olnud põhimõtteliselt ilma preestriteta. Nende juures esines veel eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel enesepõletamist (Вургафт ja Ушаков 1996:301-306).

_______________________________________________________________

1 Oletatavasti mordva päritoluga Nikita Minin (Minov) sündis 1605. aastal ja suri 1681. aastal.

Kolmanda Rooma kohta vt Laats 2009.

3 Eelkõige nähti õigest usust äralangemist aastal 1439 Firenze kirikukogul sõlmitud unioonis.

4 Näppude asend ristimärgi tegemisel on ajaloo käigus tublisti muutunud. Nii oli kombeks 5. sajandi algul ristimärki teha hoopis ühe näpuga. Kuna aga seda võidi tõlgendada monofüsiitlikult, siis hakati kasutama kahte näppu kui märke Kristuse kahest loomusest. Nii on teada, et veel aastal 1030 löödi Bütsantsis risti ette kahe sõrmega. Hiljem tuli aga aegamööda kasutusele komme kolme sõrmega risti ette lüüa (Hollberg 1994:11j).

5 Sündinud aastal 1620 ning tsaar Fjodor Aleksejevitsi käsul ära põletatud 1682. aastal.

6 2002. aastal ilmus sellest ka hea sissejuhatuse ja kommentaaridega varustatud eestikeelne tõlge.

7 Staretside institutsiooni ajaloo kohta vt Смолич 1992 ja Paert 2010.

8 Nii ei saa näiteks Rasputinit kuidagi staretsiks pidada. On oletatud, et ta oli üks raiskuläinud hlõst, s.t sektantlikku päritolu.

9 Ristiusu jaoks ei ole äärmuslik askees ja kogu maailma eitamine kunagi vastuvõetavad olnud. On ju kristluse jaoks maailm – vaatamata ta langusele – ikkagi Jumala loodud.

10 Arusaam, et kristlik kogudus on vaid askeetlik kloostrikogukond, oli levinud preestritute vanausuliste juures, eriti selle liikumise alguspäevil.

11 Tegelikult oli siin tegemist kahe järjestikuse kirikukoguga Moskvas.

12 Nagu allpool näeme, jagunesid riigikiriku eitajad vastavalt radikaalsuse astmele erinevatesse gruppidesse või suundadesse.

13 Nii näiteks uskus aastal 1694 Novgorodis toimunud vanausuliste kirikukogu, et riigikirikus valitseb Antikristus ning seal toimetatud sakramendid enam ei kehti (Hollberg 1994: 297).

14 Selle arusaama kohaselt on ainult vanausuliste kirikusse riigikirikust ületulnud preestrid ning seal n-ö parandamise protseduuri läbiteinud tõelised preestrid.

15 Need, kes suutsid piinamisel oma vana usku säilitada, põletati niikuinii elusalt.

16 See meenutab kristlaste olukorda islamimaades, kus nad samuti pidid oma olemasolu eest tunduvalt suuremat maksu maksma. Mõnikord on arvatud, et islamimaad olidki Peetrile eeskujuks (Hauptmann 2005:73).

17 Ka see nõue võis olla islamimaade inspireeritud.

18 Nii näiteks pole seal kunagi olnud pärisorjust või sunnismaisust.

19 Võg voolab Valge mere Onega lahte. Tänapäevaks on suur osa sellest jõest hävinud, täpsemini suunatud Valgemere-Baltimere kanalisse.

20 Nad olid pärit Mõšetski vürstide perekonnast. Mõlemad vennad olid viljakad, haritud ja andekad autorid, kelle teosed on vanausuliste jaoks siiani olulised. Tollasel riigikirikul ei olnud kedagi võimekuselt ja hariduselt neile vastu panna. Üldse olid vanausulised vähemalt esimese saja aasta jooksul hariduslembelisemad kui riigikirik. Kujutlus vanausulistest kui harimatutest ja rumalatest mužikkidest on karikatuur, mis on pigem tegelikkuse vastand.

21 Kerženets suubub Volgasse mitte kaugel Nižni Novgorodist.

22 Nende suur keskus asus Vetkas, mis tänapäeval on Valgevene territooriumil.

23 Üks tuntumaid oli Savva Marozov.

24 Vt Eesti vanausuliste kolmekeelset kodulehekülge Vene vanausulised Eestis.

25 Fedossejevlastest ja teistest vanausuliste harudest tuleb meil juttu allpool.

26 Nagu preestritudki kasutavad nad ilma altarita kabeleid (часовня).  

 

Kirjanduse loetelu

Hauptmann, Peter (2005) Russlands Altgläubige. Göttingen: Vandenhoeck&Ruprecht.

Hollberg, Wilhelm (1994) Das russische Altgläubigentum. Seine Entstehung und Entwicklung. 2 Bd., Tartu/Dorpat: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Laats, Alar (2009) „The Concept of the Third Rome and its Political Implications“ – Alar Kilp, Andres Saumets (toim), Religion and Politics in Multicultural Europe: Perspectives and Challenges. Cultural, Peace and Conflict Studies Series. ENDC Proceedings 12. Tartu: Tartu University Press.

Meyendorff, Paul (1991) Russia, Ritual and Reform. The Liturgical Reform of Nikon in the 17th Century. New York: St Vladimir’s Seminary Press.

Paert, Irina (2010) Spiritual Elders. Charisma and Tradition in Russian Orthodoxy. DeKalb: Northern Illinois University Press.

Ponomarjova, Galina; Šor, Tatjana (2006) Eesti vanausulised. Väike kirikuloo teatmik. Tartu: Eesti Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühing.

Sergejev, Vladimir; Vseviov, David (2007) Venemaa – lähedane ja kauge. Vürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV. Tallinn: Valgus.

Tschižewskij Dmitrij (1961) Zwischen Ost und West. Russische Geistesgeschichte. 2. Bd. Hambrurg: Rowohlt.

Vene vanausulised Eestis. www.starover.ee/est/index.html (10.7.2010).

Вургафт, С.Г., Ушаков, И.А. (1996) Старообрядчество. Лица, предметы, события и символы. Опыт энциклопедического словаря. Мoskva: Церковь.

Зеньковский, С. А. (1995) Русское старообрядчество: духовные движения XVII века. Мoskva: Церковь.

Смолич, Игорь (1992) „Жизнь и учение старцев“ – Богословские труды 31. Moskva: Издательство Московской Патриархии.


Artikkel on väljavõte Alar Laatsi idakristluse käsiraamatust „Nestoriaanid, skopetsid ja teised. Idakristlus ajaloos ja tänapäeval“.

 

Alar Laats (1954), PhD (teoloogias), on vabakutseline teoloog.

Print Friendly, PDF & Email
English