Arvamused

Palverännak kui ajastuteülene fenomen

„Maailm on nagu raamat. Kes ei reisi, näeb sellest vaid ühte lehte,“ on tõdenud püha Augustinus. Kristlasel on lihtne ränduriga samastuda, sest kuulub ju kristliku minapildi juurde käsitlus teelolevast rändurist taevasesse rahuriiki. Jeesuse Kristuse isikust, Tema järgimisest ja evangeeliumi kuulutamisest kujunes aja jooksul välja ametlik palverännuideoloogia. Selle keskseks narratiiviks on Jeesuse ilmumine jüngritele Emmause teel (Lk 24:13–35). Kristlike palverännakute eeskujuks on olnud juutide palverännakud Jeruusalemma. Kristlikud palverändurid on läbi aastatuhandete suundunud pühasse linna, et näha Jeesusega seotud paiku ja kogeda midagi erilist. Oma hiljuti ilmunud raamatus Püha Maa, juudid ja Jeesus tõdeb Arne Hiob, et palverännupaikadel on eriline staatus ning Jeruusalemma on mõistetud kui Jeesuse elu hiiglaslikku reliikviat. Kirikuisa Hieronymus on (Jeesusega seotud) ajalooliste paikade tundmaõppimist nimetanud viiendaks evangeeliumiks (Hiob 2012: 221–222, 248). Kes Jeruusalemmas ja Pühal Maal käinud, teab, et mõni paik võib tõepoolest erilisel moel kõnetada.

Palverännak on üks askeesi vorme (või mõnes religioonis ka usukohustus), soov teatud teekonna käigus vaimselt puhastuda, rikastuda ja tunnetada püha. Nõnda on palverändurlus omamoodi vaimne nomaadlus, mis reeglina eeldab ka ajutist lahtiütlemist argipäevast. Palverännak sisaldab alati lisaks vertikaalsele – Jumala ja inimese – suhtele ka vaimset teekonda iseenda juurde. Palverännaku juures ei ole oluline mitte kohalejõudmine, vaid teekond ja sellel toimuv (k.a rituaalid). Palverännak on ennekõike vaimsuse otsing mingi teekonna läbi. Palverännakud on ka osaduse ilming. Palverännakute lühimaks, ka meie kiriklikus liturgias kasutusel olevaks vormiks võib pidada protsessioone.

Eesti keeles ei ole palverändurlust käsitlevat kirjandust väga palju (siinkirjutajale teadaolevad on märgitud artikli lõpus olevas loendis). Üheks terviklikumaks käsitluseks keskaegsest palverännakukultuurist ja selle tekkest võib pidada Aldur Vunki Jeesus läks maale kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eestis keskajal. Selles leidub siinkirjutaja arvates võrdlemisi täpselt sõnastatud palverännaku mõiste. Vunk nimetab palverännakut ümberasumiseks profaansest ruumist sakraalsesse teatud reegleid ja tavasid järgides (Vunk 2005: 223). Palverännakud, mis on ajalooliselt lääne kultuuriruumis kujunenud Rooma kiriku toel, on läbi aegade puudutanud pea kõiki ühiskonnakihte ja seisusi. Palverännakute kultuuris on tihedalt põimunud ideoloogilised, sotsiaalsed, poliitilised ja emotsionaalsed puutepunktid indiviidi ja kristliku kogukonna vahel (Vunk 2005: 5).

Ristiusu palverännak on ka Kristuse ristitee meenutamine. Varaseimad tõendid kristlikest palverännakutest pärinevad 3. saj katakombide freskodelt Roomas. Ka ristiretked olid oma olemuselt palverännakud ning ristirüütlid palveränduritest sõdalased. Keskajal edenes palverännakukultuur ning palverännakute sihtkohtadeks said ennekõike need paigad, kus teati olevat pühi säilmeid või toimunud imelisi tervenemisi, puhastumisi ja paranemisi. Palverändurite teed läbisid Euroopat risti ja põiki (kes lõuna poole palverännakule minna ei saanud, suundus põhja poole). Huvitav on fakt, et keskajal toimusid omamoodi charter-reisid Pühale maale ehk siis laevaühendus palveränduritele Veneetsia ja Haifa vahel, mida kasutades suundusid tuhanded palverändurid Euroopast Kristusega seotud paikadesse. Ka meie oma Maarjamaad on läbinud palverändurite teed, mida täna meenutavad mitmed kirikud Saaremaal, Muhus, Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Eestis.

Rännakuid pühadesse paikadesse on ette võetud nii oma hingeõnnistuse pärast (patukustutusteekond, mille juures olid olulised piht ja palve), aga ka n-ö tellimusrännakuna mõne teise inimese eest. Lisaks hingeõndsuslikule funktsioonile oli keskaegses kirikukorralduses palverännakul kui patukustutuse võimalusel ka pedagoogilis-kasvatuslik külg ja karistuspalverännakutele saadeti ka kurjategijaid. Iseäranis levinud oli see 15. saj (Vunk 2005: 277).

Peamisteks palverännaku sihtkohtadeks on läänekirikus olnud lisaks eelmainitud Jeruusalemmale püha Pauluse ja Peetruse hauad Roomas ning püha Jaakobuse tee (Santiago de Compostela). Martin Luhter nimetas 1520. a „väärikateks palverännakuteks“ teekonda püha Peetruse haua juurde Rooma, püha Jaakobuse säilmete juurde Santiago de Compostelasse ja Jeruusalemma, aga ka Trieri ja teistesse patukustutusega seotud pühapaikadesse sooritatud palverännakuid (Vunk 2005: 226; M. Luther An den christlichen Adel detuscher Nation von des christlichen Standes Besserung, punkt 12).

Samas on Luther leidnud, et tõelise palverännu saab ka teha, lugedes Pühakirja, mis on maiste ilmutuspaikade vahendajaks ja jumaliku teispoolsuse peegliks. Seepärast on pühamaarännakust olulisem, et „meil on evangeeliumid, psalmid ja teised pühad kirjad, millesse me võime palverännu teha oma õndsuseks ning vaadelda ja külastada õiget tõotatud maad, tõelist Jeruusalemma, isegi ehtsat paradiisi ja taevariiki, ning jalutada mitte läbi pühakute haudade ja ihulike paikade, vaid läbi nende südame, mõtete ja vaimu“. See, mis kunagi toimus Pühal Maal, jõuab meieni Pühakirja vahendusel ning annab vajaliku usuks ja õndsuseks (Hiob 2012: 248).

Reformatsiooni levides hakkasid palverännutraditsioonid lagunema. Rännakud Põhja-Euroopas usupuhastuse piirkonda jäänud pühamutesse katkesid 16. saj esimesel poolel nii keeldude kui ka reliikviate ja pühade esemete hävitamise tõttu. Õpi- ja kultuurireisidena on protestandid palverännakuid ette võtnud veel 16. saj lõpus ja ehk hiljemgi (Vunk 2005: 220–221).

Maarjamaa palverännakud said alguse Liivimaa pühendamisega Jumalaemale, mis manifesteeriti lõplikult Lateraani IV kirikukogul 1215. a. Indulgents Liivimaale rändajatele oli alates 1170. aastate algusest traditsiooniliselt võrdne Püha Maa külastajatele pakutuga – s.o üks aasta. Kindlamad teated Eesti aladele jõudnud palveränduritest pärinevad 13. saj-st (Vunk 2005: 230–232), mil siinsetele aladele oli loodud vastav taristu (ühendusteed, kirikud, ööbimiskohad, hospiitsid teel haigestunud ränduritele). 14. saj, mil toimus Euroopa palverännukultuuris nihe lokaalsema palverändamise kasuks, olevat paavst Clemens VI isegi andnud loa asendada Püha Maa rännakud palverännakuga Maarjamaale (Vunk 2005: 241). Kuna aga Eesti asus Rooma kiriku äärealal, ei läinud siit läbi suuri palverännuteid. Villem Raam on Eesti palverännupaikadena nimetanud eeskätt Pirita kloostrit, Tallinna Toomkirikut, Padise kloostrit, Vastseliina linnusekabelit ja Maarja kabelit Viru-Nigulas (Raam 1980: 71). Keskajal tuntuim palverännupaik oli kahtlemata Vastseliina, kuhu ka tänapäeval erinevad grupid palverännakuid teevad.

Enamasti käivad pühendunud palverännakutel selleks, et tugevdada oma usku, värskendada suhet Jumalaga ja teiste kristlastega, „tajuda mateeria kaudu vaimu,“ nagu on tõdenud Arne Hiob (2012: 251). Samas ei puuduta tänapäeval palverännakud mitte üksnes pühendunud usklikke, vaid palverännakute paigad on hinnatud sihtkohad ka nende hulgas, kelle suhe usu ja ristikirikuga väga tihe ei pruugi olla. Mõni aeg tagasi oli ühes vestlusringis, milles osalesin, teemaks palverändurlus. Kõnelejateks üks vaimulik ja kaks luteri koguduse liiget. Vestlusõhtu lõppedes võis kõnelejate ettekannetest teha järelduse, et palverännak võib igaühe jaoks olla midagi täiesti erinevat ja erilist. Milles kõik kõnelejad olid ühel meelel, oli tõdemus, et palverännak on lisaks füüsilisele liikumisele ja pühade paikade külastamisele paralleelrännak iseendasse ja oma usumaailma.

Palverännakutel kogetav virgutab religioosset tundemaailma, mida ei saa üksikisiku usuelu arengu seisukohast pidada vähetähtsaks. Samas ei saa usulisi tundeid ja emotsioone vaadelda lahus mõistusest ja teadmistest. Palverännakud ei ole olnud ega ole ka tänapäeval oma ehedaimas vormis meeleolukad reisid või oma füüsilise võimekuse tõestuseks ettevõetavad retked, vaid nende eesmärk on kogeda / tunnetada püha.

Inimestena armastame esemeid või muljeid koguda, rännakutelt ja reisidelt midagi kaasa tuua. Samas on palverännakute juures oluline just kogemine – see, kuidas püha inimest teatud kohas kõnetab. Oluline on kogetu meeltes kaasa võtta. Kohal ei ole seejuures nii suurt tähtsust (ehkki on tähendus), vaid oluline on see, mis inimeses rännaku ajal toimub. Teekond võimalikult kiiresti läbi käia ei ole peamine, vaid esmatähtis on teadmine sellest, miks teekond on ette võetud.

Kunagi olid palverännakud kauplemise ja sõdimise kõrval pea ainsaks võimaluseks tutvuda kaugete maade ja võõraste tavadega. Küllap mäletame neid aegu, kui Eesti taasiseseisvumise järel ja riigipiiri avanedes olid sageli kiriku poolt korraldatud reisid kas sõpruskogudustesse või Taizé vennaskonna juurde ja Taizé kokkutulekutele Euroopa erinevates pealinnades esimesteks võimalusteks tutvuda läänemaailmaga, mida siis ka aktiivselt ja kohati isegi massiliselt kasutati. Taizé liikumisega seotud reise on näiteks koguduste aruannetes nimetatud palverännakuteks, ehkki neil osalesid sageli ka kirikukauged inimesed. Tänapäeval on Püha Jaakobuse tee, aga ka Rooma just oma religioosse tähtsuse pärast, reisisihtkohaks paljudele mittekristlastele, rääkimata Jeruusalemmast ning Pühast Maast, mida külastavad meelsasti ka need, kes ristiusu, judaismi või islamiga isiklikke kokkupuuteid ei oma.

Tänapäeval on valikuvõimalused reisimise osas väga rikkalikud – ranna-, kultuuri-, eksootika ja paljude teiste reisimise liikide kõrval on usulistel eesmärkidel rändamine jätkuvalt üks rändamise vorme, mille tähtsus siinkirjutaja arvates on tõusuteel. Üha rohkem käiakse maailma avastamas mitte niivõrd uute teadmiste ja kogemuste pärast, vaid ka seepärast, et soovitakse ennekõike kogeda midagi teistsugust – olgu näidetena mainitud turismiettevõtete korraldatavad joogareisid, erinevate mäetippude vallutusretked, eriliste tegutsevate või ajalooliseks vaatamisväärsuseks muutunud pühamute külastused, kohtumised šamaanidega jne.

Pühade paikade veetlus profaanse maailma esindajate jaoks ei ole kuhugi kadunud, sestap on hea, kui sellele ootusele ka ise kiriku ja koguduse liikmena vastata oskame. Tänuväärse algatusena on juba aastaid suviti Eestimaal Eesti Kirikute Nõukogu „Teeliste kirikud“ projekti raames paljude pühakodade uksed olnud suvisel ajal avatud kõigile huvilistele. Jääb vaid loota, et neid, kes Eestimaal rännates soovivad avastada olulisi kultuurimälestisi ja vaimuelu keskuseid ehk kirikuid ja palvemaju, aga ka tundma õppida seda kristlikku mitmekesisust, mis Eestimaal leidub, on üha rohkem. Kiriku avatud olek eeldab koguduste algatuslikkust ja tahet üheskoos oma kirikut parimal moel tutvustada. Samas ei ole see üksnes väline avatus, vaid ka seesmine – soov ja valmisolek pakkuda teelisele võimalust saada osa kiriku rikkustest. Suvisel Eestimaal ringi rännates on ju endalgi hingekosutav astuda sisse valgustatud, puhtasse ja hoolitsetud pühakotta.

Maarjamaal on palverändurluse kultuur sajanditeks soiku jäänud. Viimaste aastakümnete jooksul on küll korraldatud palverännakuid Euroopa olulisimatesse palverändurite sihtkohtadesse ning ka Pühale Maale, kuid Eestimaa palverännakutega seotud paikade taasavastamine on suuresti veel ees. Kas saame igaüks selleks midagi ära teha? Usun, et saame ja eks mõneti ole sellega juba näiteks „Teeliste kirikute“ projekti ja kirikute juurde kuuluvate majutusasutuste loomisega ka algust tehtud. Kindlasti on aga Maarjamaa palverännakuteedega seonduv üks valdkond, mida kirikud saaksid Eesti arenevat turismimajandust silmas pidades enam propageerida.

Kristlastena teame, et ränduri jaoks on teelolemine ainuke tõeline kodu. Saatku Sind, hea lugeja, Sinu (palve)rännakutel nii kodusel Eestimaal kui mujal maailmas Santiago de Compostela teelise ajalooline palve: „Ole tema kaaslane teekonnal, teejuht ristteedel. Anna talle jõudu, kui ta on nõrk, kaitset ohtude keskel, peavarju teekonnal, varju päikese eest, valgust pimeduses, lohutust meeleheites ja kindlust tema otsuses!“

 

Kasutatud kirjandus:

 

Hiob, Arne. Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tallinn: Johannes Esto Ühing, 2012.

Kalda, Martti. „Palverännakud“, ERR: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1630461, 16.6.2012.

Lavi, Ain. „Õhtumaade kultuurisümboleid – Santiago merikarpmärk,“ Horisont 4/2001
http://www.horisont.ee/arhiiv_2000_2002/h2001n4l15.html, 16.6.2012.

Raam, Villem. „Kaks fragmentaarset vormiplaati Pirita kloostrist,“ Töid kunstiteaduse ja -kriitika alalt, 3. Artiklite kogumik. Tallinn, 1980.

Sepp, Tiina. Peregrina päevik. Loomingu Raamatukogu 2007/1–2.

Sepp, Tiina. Palverändurid ja turistid teel Santiago de Compostelasse. Magistritöö. Tartu Ülikooli Usuteaduskond, 2005.

Vunk, Aldur. Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal. Tallinn: Argo, 2005.

 

Kristel Engman (1976) on diplomaat ja EELK Lääne praostkonna vikaarõpetaja.

 

Print Friendly
English