Usupuhastuspühal mõtleme reformatsioonile, mille kokkuleppelisest algussündmusest, Martin Lutheri üheksakümne viie vaidluslause avaldamisest, möödub tänavu viissada kaheksa aastat. Kiriku ajaloo pikkust arvestades pole see väga pikk
„Minu keskmes on pidev, igavene ja kohutav valu, kummaliselt metsik valu, otsing väljaspool seda, mis maailmas on, mingit kuju muutust (transfiguratsiooni) ja lõpmatut, õnnist visiooni,
Küsimuse all on luterlus, mis ta on ja kuidas seda mõista 21. sajandil – maailmas, Euroopas, Eestis, koolis, koguduses, isiklikult. Mõistmiseni saab jõuda mitut teed
Milline on ideaalpilt kristlase ja riigi suhetest kristlikust vaatenurgast? „Jeesus ütles neile: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“ (Lk 25:5,
Alustan oma kõnet ühe looga. Nimelt pärinen üsna agnostitsistlikust perekonnast ning kui ütlesin oma sugulasele, et pääsesin usundiõpetuse olümpiaadi lõppvooru, siis küsis ta üllatununa, kas
Teaduse ja usu vahekorra üle on arutletud ja vaieldud aastasadu. On peetud vihaseid lahinguid ja jälle lepitud. Keskaega on nähtud pimedana, kus katoliku kirik ja
Teater peaks olema koht, kus erinevate tõekspidamiste ja elukogemusega vaatajad saavad ennast korraks asetada teise inimese kingadesse. Ehitada õhtul turvalises teatrisaalihämaruses eksperimendi korras sild tundmatusse
Avaldatud materjalide õigused kuuluvad toimetusele ja autoritele. Ajakirja ja toimetuse kohta vt siit; kontakt: toimetus[ät]kjt.ee
© 2011-2024 K&T.
