„Minu keskmes on pidev, igavene ja kohutav valu, kummaliselt metsik valu, otsing väljaspool seda, mis maailmas on, mingit kuju muutust (transfiguratsiooni) ja lõpmatut, õnnist visiooni, Jumalat, seda, mida ma ei leia. Arvan, et seda polegi võimalik leida, aga armastus selle vastu ongi mu elu. Kirglik armastus viirastuse vastu.“ (Bertrand Russelli kirjast Constance Mallesonile)
See kuulsa inglise filosoofi tsitaat on mind alati sügavalt liigutanud, eriti seetõttu, et Russell oli veendunud ateist. Ka mina olen kogu elu kirglikult otsinud tähendust ja noorelt arvasin, et kõik inimesed on sama uudishimulikud. Erinevalt Bertrand Russellist tõi aga tähenduse otsing mind ristiusu juurde ja mitte sellest eemale. Samas paeluvad mind inimesed, kes otsivad kuju muutust ja lõpmatust, mida nad ei leiagi. Usun endiselt, et kuulume samasse hõimu.
1969. aastal, ööl enne Suurt Reedet palvetasin kirikus väikese altari ees Paapua Uus-Guinea džunglis. Lilledega ehitud kirik meenutas Ketsemani aeda. Pimeduses põlesid küünlad. Altaril olid armulaua leib ja vein, mis esindasid Jeesust Taevaisa poole palvetamas. Üksinda kirikus põlvitades tundsin tugevat Kristuse kohalolekut ja soovisin, et see elamus ei lõpeks. Siis aga tahtsin end mugavamalt tunda ja läksin kiriku peaaltari ette. Altari peal oli avatud uksega tühi tabernaakel, mis kujutas Jeesuse surma. Altari ees põlvitades kogesin taas kogu olemusega Kristust, aga seekord ka tema puudumist. Noore inimesena ei osanud ma vaimset mittekohalolu sõnades väljendada. Nüüd tean, et see sõna on „apofaasia“.
Käesolevas reformatsioonile pühendatud Kirik & Teoloogia numbris kirjeldan lühidalt apofaatilise teoloogia kohta ristiusus. Pakun välja, et just selles „varjatud“ traditsioonis kohtuvad ilmalikul ajastul usklikud ja mitteusklikud, et suhelda üksteisega väärikalt, uudishimu ja loovusega. Protestantlik reformatsioon sündis samaaegselt trükimasinaga ja tänapäeval võib tunduda, et see oli ülemäärase ratsionalismi ja paljusõnalisuse ajastu algus, apofaatilisele teoloogiale vaenulik keskkond. See pole aga nii, sest reformatsioon ise oli apofaatiline. Protestiks liigse pühakujude ja jumalike piltide kummardamise vastu visati need Põhja-Euroopa kirikutest välja.
Eesti-inglise sõnaraamat kaalub kaks kilo, kuid seal puudub sõna „apofaatiline“. Sõnaraamatu koostajaid ei huvita sõna, mis eitab kõikide sõnade vajalikkust. Nimetan apofaatilist teoloogiat „varjatuks“, sest ta eitab inimeste võimet Jumalast ausalt rääkida. Kui aga loete heebrea pühakirja, leiate sealt nii apofaatilist traditsiooni kui ka harjumuspärast katafaatilisust, mis kasutab Jumala kirjeldamiseks sõnu.
„Siis Iiob vastas Issandale ja ütles: „Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu. Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista. Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle! Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.““ (Ii 42:1–5)
Iiobi raamat on pikk meditatsioon katafaatilise traditsiooni läbikukkumisest ülekohtuse kannatuse selgitamisel. Nelikümmend peatükki ei vasta ühelegi Iiobi küsimusele. Sellest hoolimata nägi Iiob Jumalat ja Jumal Iiobit. Iiob ütleb, et Jumal vaatab teda ja tema Jumalat ja nad kuuluvad nüüd ühte.
Vana ja Uue Testamendi vahel on selge seos. Apostel Paulus sõnastas Iiobi ütluse nii: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud“ (1Kr 13:12). Paulus oli õpetatud variser, kuid ta ei esitanud korintlastele oma usu tõestuseks isiklikke tundeid. Samuti ei kirjeldanud ta üksikasjaliselt oma väidete tõestuseks Jumala tunnetuse müstilist kogemust. Ta tegi õigesti. Nii nagu sõnad ei suuda kirjeldada Jumalat, ei suuda nad samuti kirjeldada tundeelu puudutavaid kogemusi. Isiklikke tundeid pole võimalik mõistusega sõnades kirjeldada, nad on „tühjad“ ja seetõttu ei saa teised inimesed neid omastada.
„Jumal ei ole ükski asjadest, mis on, samuti ei tunta teda asjades, mis on. Ta on kõik asjad kõiges ja mitte midagi mitte milleski“. (Dionysios, „Jumalikest nimedest“)
Dionysios defineeris apofaatilise teoloogia oma töödes. Ta uskus, et inimestel pole aimu, mida Jumala nimed tegelikult tähendavad. Tema süsteemi esimene aste kinnitab jaatavalt, mis Jumal on. Teine aste eitab esimesena väljaöeldut. Näiteks seda, et Jumal ei ole kalju või valides abstraktsema sümboli, et Jumal ei ole kuningas. Veelgi abstraktsemaks minnes ei ole Jumal isegi „hea“, sest „hea“ mõistet kasutatakse inimeste kohta. Tegelikult pole võimalik isegi väita, et Jumal on olemas, sest sõna „olemine“ käib „asjade“ kohta ja Jumal pole „asi“ nagu teised asjad. Dionysios kirjeldas oma süsteemi kolmandat etappi: eitades Jumalast rääkides eelnevaid astmeid peab jätkama eituse eitusega. Kui pole võimalik öelda, mis Jumal on, pole võimalik ka öelda, mis Jumal ei ole. Nii jõuamegi apofaasiani. Inimkõne puruneb, kui tahame rääkida mittemõistetavast Jumalast.
Pole üllatav, et apofaatilist teoloogiat seostatakse enamasti idakirikuga. Kuigi apofaasia võib tunduda kuiva filosoofilise mänguna, on ida teoloogia müstikasse kalduv ja tihedalt palvega seotud. Hommikumaa kristlasele on apofaasia tee Jumalaga ühenduse leidmiseks palve kaudu. Kuidas on aga võimalik üheaegselt Jumalat tunda ja mitte tunda? See polegi mõistuslik toiming, vaid Püha Vaimu and, mis pöörab palve kaudu kristlase südame egolt Jumala poole
Idakiriku liturgias ei puudu teoloogilised sõnad. Jumalast rääkides kasutatakse liturgias samaaegselt nii negatiivseid kui positiivseid sõnu Piibli ja kiriku kohta, mis on vastukäivad. Kolmainuõpetus on paradoks. Samamoodi variseb loogika kokku zeni koāni vaikuse müsteeriumis.
„Jeesus, Sa haaramatu Sõna;
Jeesus, Sa äraseletamatu Sõna.
Jeesus, Sa kättesaamatu vägi;
Jeesus, Sa äramõistmatu tarkus.
Jeesus, Sa ärarääkimata jumalikkus;
Jeesus, Sa kõigekõrgem isandlikkus.
Jeesus, Sa võitmatu kuninglikkus;
Jeesus, Sa otsatu valitsus.
Jeesus, Sa kõigeülem vägevus;
Jeesus, Sa igavene meelevald.
Jeesus, mu Looja, halasta mu peale.“
(III Kaanon ja Akafist Kõigemagusamale Jeesusele)
Ka Eestil on oma apofaatiline teoloog: õigeusklik helilooja Arvo Pärt, kelle muusika on dialoog vaikusega. Pärt vaikis kaheksa aastat, enne kui jätkas kirjutamist talle iseloomulikus stiilis. Pärt võrdles seda apofaatilise vaikusega, millest maailm loodi.
„Enne kui keegi midagi ütleb, peaks ta võib-olla mitte midagi ütlema. Minu muusika on esile kerkinud peale seda, kui ma olen kaua vaikinud, vaikinud sõna otseses mõttes.“ (Arvo Pärt)
Eesti nimisõnad „usk“, „usaldus“ ja „ustavus“ on samast tüvest, kuid minu emakeeles, inglise keeles on sugulus „usu“, „usalduse“ ja „ustavuse“ vahel kadunud. Reformatsioonijärgses inglise keeles kõnelejatele tähendab usk mõistuslikku nõusolekut kiriku dogmadega. Jeruusalemma piiskop Kyrillose (315–386) kreekakeelses kirikus ei õpetatud isegi ristimise kandidaatidele enne ristimist kristlikku õpetust. Enne ristimist küsis piiskop: „Kas sa pistē Isa, Poega ja Püha Vaimu? Ja igaüks vastas: „pisteuō,“ mis tähendab „annan talle oma südame, ustavuse ja pühendumuse“. Mõistusega mõistmine tuli pärast, mitte enne muundumist (transformatsiooni).
Minu eesmärgiks ei ole väita, et apofaatiline teoloogia peaks asendama katafaatilist. Elagu nad koos paradoksidena, mis meid vaigistavad! Apofaatiline teoloogia kinnitab erisugusust ja Jumala kummalisust, katafaatiline kinnitab Jumala ilmutust ajaloos, pühakirjas ja Inimeses Jeesuses. Mõlemad teoloogiad parandavad ja täiendavad teineteist. Eraldiseisvana on katafaatiline teoloogia mõnikord Jumalast nii palju teadnud, et on varastanud Jumalalt isegi tema saladuse, samastades Jumalat omadustega, mida imetletakse suurtes ja tugevates (eriti meessoost) juhtides.
Pole siis ime, et Albert Einstein naeruvääristas isikliku Jumala mõistet. Ajal, mil isegi suurtes sõnaraamatutes puudub märge apofaasia kohta, arvab ilmalik teadus, et teoloogia räägib ainult jaatavas vormis. Minu kodumaal on bioloog Richard Dawkinsilt ilmunud palju raamatuid, mis tutvustavad teadusharu, millega ta tegeleb. Uskmatuse evangeeliumi kuulutajana on kristlus Dawkinsile eriliseks sihtmärgiks. Tema raamatu „Luul Jumalast“ trükiarv ületab kolm miljonit ja see on ilmunud 30 keeles, k.a eesti keeles. Tuues viiteid akadeemilisest teoloogiast ja bioloogiast kirjutab ta „religioosse“ imetlusega evolutsiooni teooriast ja selle prohvetist Charles Darwinist. Ent ilmselt ei tea Dawkins midagi apofaatilisest teoloogiast. Ta valib oma väidete tõestuseks kreatsionismi ja naiivse fundamentalismi. Need on lihtsad sihtmärgid.
Vaatamata „Luul Jumalast“ populaarsusele kahtlen, et raamatu lugejad otsivad kindlust ateismist, kui nad on juba loobunud usust religiooni. Kui nad otsivad kindlaid tõendeid, on nad ateistlikud fundamentalistid. Meenutage Dionysiose süsteemi kolmandat etappi, eita eitust. Ole skeptiline iseenda skeptitsismi suhtes.
Jõukad ilmalikud ühiskonnad maadlevad siiani identiteedi, ebaõnnestumise, surma ja pimedusega. Teaduse imed pole suutnud minema pühkida inimliku kogemuse varjupooli. Kas uued ateistid sammuvad pimeduses kõndijate kõrval ja pakuvad neile midagi, mis asendab risti müsteeriumi? Kas nad suudavad pakkuda ainult valgust, mitte varju? On nad valmis minema teadmatuse pilve nendega, kes mitte midagi ei tea?
Apofaatiline teoloogia juhib kohaloleku, mitte äraolekuni. Kui leiame tühjuses Jumala, avastame, et Jumal on väljapool kõike seda, mida tema kohta öelda oskame, positiivset või negatiivset. See, mis paistab negatiivne, ühendab palvetaja armastusega. Kuid alles pärast pikka ja pimedat ööd teadmatuse pilves.
„Kindlasti saab teda armastada, kuid mitte mõelda. Teda saab võtta ja hoida armastusega, aga mitte mõttega.“ („Teadmatuse pilv“, 6. peatükk, tundmatu autor)
Stephen Knowers
on anglikaani preester ja endine Inglismaa kiriku Porvoo paneeli liige.
