Kirikust, kiriklikest tavadest, aga ka teoloogiast rääkides kasutatakse mõnikord väljendit „igav“. Mida see tähendab? Kas kirikuna oleme millestki ilma jäänud, mööda vaadanud või hoopiski võitnud?
„Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?” Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See
„Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: „Milline on kõige esimene käsk?” Jeesus
2003. aastal, enne oma viimast vaimuliku eksamit, tuli hea ordinatsioonivend minu juurde ja küsis suure südamemurega: „Aga Hedi, kui nemad [tollane konsistooriumi pro ministerio komisjon]
„Päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud. Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja
„Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: „Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind /…/
Juba mõnda aega ei ole kirikus igav – vastupidi, põnevust jagub ja üllatusteks tasub valmis olla nagu ikka peapiiskopi valimiste ajal! Teema paisub ja avaneb
Käisin hiljuti Venemaa Karjalas – Valge mere äärse Kemi linnani välja. Sellest käimisest kujunes omamoodi misjonireis – evangeeliumi sõnumi viimine sealsetesse kogudustesse-kogukondadesse, meie koguduste tervituste
„Paulus ütleb: Minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on
Eesti vanarahva uskumuste hulgas leidub küllap paljudele tuttav varanduse-lugu, mille järgi tõuseb jaaniöösel maapõue peidetu üles. Varanduse leiukohta märgivad virvatulukesed, mida saab näha ainult läbi
Avaldatud materjalide õigused kuuluvad toimetusele ja autoritele. Ajakirja ja toimetuse kohta vt siit; kontakt: toimetus[ät]kjt.ee
© 2011-2024 K&T.
