Selliselt võiks kõlada mõne magistri- või doktoritöö pealkiri. Ja seejärel terve raamat. Imestan ja kahetsen, et siiani pole saanud midagi niisugust lugeda. Püüdsin guugeldades märksõnade kaudu jälgi ajada, „komistades“ ikka ja jälle vaid enda paari aasta tagusele esseele „Piibel kui eesti kirjanduskultuuri arhetekst“ (ilmunud kogumikus Con amore. Moskva: O.G.I, 2010, lk 73–82). Aga sealgi pole juttu mitte niivõrd kirikust kui semiootilisest monaadist (Juri Lotmani järgi: „tähendust tekitav struktuur“, vt J. Lotman, Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, 1999, lk 41–42), kuivõrd Piiblist kirjandusliku allika ja metafoorina. Piibli tähendusest ja kohast eesti kultuuris on suurteos olemas – Toomas Pauli „Eesti piiblitõlke ajalugu“ (1999). Miks küll pole mu kodusel raamaturiiulil aga monograafilist „Eesti kiriku(te) ajalugu“? Rahvusraamatukogu ESTER-i kataloog annab küll võimaluse lugeda mitme erineva kiriku (resp koguduse) lugusid, on ka mitmeid kauneid pildialbumeid Eesti kirikutest, mitte aga kompendiumi. Sorisin kahe meie akadeemilist usuharidust andva institutsiooni, Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja EELK Usuteaduse Instituudi õppekavades, leidmata sealt ometi nähtavalt Eesti kirikuloo kursust. Võib-olla ei osanud ma otsida „õige nupu alt“, jäi ehk midagi kahe silma vahele? Oleksin tänulik, kui mind parandataks.
Siiski, ärgu võetagu seda etteheitena, pigem võimaluse sõnastamisena, mis ootab teostamist. Põhimõtteliselt saaks ju „filtreerida“ Eesti kiriku loo ka Ilmar Talve monumentaalsest „Eesti kultuuriloost“ (2004). Mind huvitaks selles kõiges, kuidas kirikud saavad osaks Eesti kultuurmaastikust, kuidas neist saavad maamärgid (st nende arhitektuur ja ehitamise lugu, millest on terve peatükk 2005. aastal ilmunud „Eesti kunsti ajaloos“ (Krista Kodres jt), ning seejärel, kuidas kirikust saab meie kollektiivse hingemaastiku osa, eestlaste pühakoda, sümboolne Kristuse ihu (vrd krk kyriakos „Jumalale kuuluv“); milliseid muutusi on see aegade jooksul läbi teinud (jutlusi kuulava väsinud talupoja tukastamis- või noormeeste ja neidude isekeskis silmaheitmise kohast üldrahvalikku lootust kehastava ja toetava institutsioonini). Väga tahaksin teada, miks ja kuidas eestlaste lauluväljakud omandavad sakraalse funktsiooni, muutudes igal viiendal aastal vabaõhukirikuteks.
Ja kui püüda lasta peast läbi kogu eesti kirjanduslugu, mille tundmine küll paraku näitab ahenemise märke – viimati kuulsin, et isegi paljud gümnasistid ei suuda enam eesti ühe keskseima kirjaniku Eduard Vilde nime seostada mõne tema teosega –, siis leiab sealt hulga näiteid kirikust tegevuskoha, intriigi käivitaja ja ülalhoidjana, aga ka sellesama ülalmainitud „semiootilise monaadina“.
Lähtetees on see, et kirik on enamat kui kirik keset küla. Tühjeneval maal on kirikud ehk koguni viimased elumärgid, kuhu kiriku- ja surnuaiapühadel kogunetakse mälestama lahkunuid. Vennastekoguduse õitseaegadel olevat eestlased massiliselt hüljanud ja maha raiunud oma pühasid hiisi. Kas nüüd, majandus- ja indiviidi fundamentalismi aegadel on maakirikute hülgamise aeg käes? Aina võin lugeda, kuidas see või teine kirik hüüab mitte enam Jumala, vaid iseenda lagunemishirmus riigi abi poole.
Siiski on näiteid, kuidas kõige suuremas hädas suudab piltlikult öeldes küla oma südame päästa. Kui välk murdis Väike-Maarja kiriku torni, mis muide meenutas mulle juba kõneks olnud Vilde „Külmale maale“ sümboolset lõpustseeni, saadi kohaliku ja üleriigilise korjanduse ning valla rahade abil kirikule uus torn peale. Omamoodi taassünnilugudeks on Tartu ja Peterburi Jaani ning Narva Aleksandri kiriku lood. Võib-olla just need lood vihjavad sellele, et tahtes olla päästetud Jumalas, peaksime päästma tema kojad. Kui inimene pole võimeline enda sees ehitama kirikut, siis ei lähe talle korda ka püha ruum väljaspool teda.
Jätan siia n-ö seemneks paar vihjet kirikule eesti kirjanduskultuuris. Kõigepealt, kogu eesti kirjakultuur keskendus kiriku ümber, olles katekismuste esimesteks „raamatukogudeks“ ja koolihariduse algrakukeseks (kirikukoolid). Kirjandusse jõudis kirik mitte ainult Piibli, vaid ka kalendrikirjanduse kaudu. Terve ajajärk eesti keele ajaloos kannab kirikukeele (st kirikutes kasutatud keele) nime. Läänemere provintsidest vanim, 1770. aastate algul Põltsamaal valgustajast pastori August Wilhelm Hupeli asutatud lugemisselts tegutses pastoraadi juures (I. Jürjo. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1739–1819. Tartu: Riigiarhiiv, 2004, lk 120). Kirjandusliku „tegelasena“ astub kirik tärkavas eesti rahvuskirjanduses paraku antikangelase rüüs. See oli vallutajate kirik ja Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ pealkiri kõneleb iseenda eest.
Aga nooreestlaste luulest alates osaleb kirik eesti kirjanduses sakraalse metafoori alusena, aga ka eksistentsiaalse dialoogi või mõtiskluste kohana. Meenutan siin vaid Gustav Suitsu vapustavat „Kerkokella“ või Lutsu „Kevadet“, kus kirikutornis arutavad kellalööja Lible ja Arno elu mõtte üle.
Ja mina pean tunnistama, et iga kord, kui loen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimesest köitest, kuidas karja-Eedi oma takuste pükste ja nokata mütsi pärast peab jätma pooleli kirikusse mineku ja vantsib tagasi koju Vargamäele ja kuidas ta siis õueväravalt nõiutult kauguses paistvat kirikutorni vahib ning kirikukellade helinat kuulab, et siis iga kord seda lugedes tunnen ma südame all värelust ja mu silmad täituvad liigutuspisaraist.
„Ah! Kirikus nagu ei löödagi muidu kella, kui ainult surnuile,“ olevat karja-Eedi kirjaniku sõnul mõelnud ja jätkanud siis juba omil sõnul: „Ja ikka seisab mõni poiss, katkised püksid jalas ja nokata müts peas, kusagil õueväravas, kuulates ning läbi pulkade vahtides, ilma et isegi õieti teaks, mis ta nii väga kuulab ja vahib.“
Nüüd seda väikest mõtte-etüüdi kirjutades, juba peaaegu vana mehena mina tean, mida see karjapoiss võis vahtida ja kuulata. See oli üks ime, mis jääb alatiseks kõrgemale ja kaugemale ja mille järele igatsus on lõppematu. Aga just oma lõppematuses ülendab see igatsus inimest Jumala-sarnaseks ja rajab temasse endasse palvela.
Rein Veidemann (1946) on kirjandusteadlane, kirjanik ja Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriloo professor.
